19 päeva Rishikeshi


Koolimajja jõudes võttis mind vastu Guru Vishnu. Olen alati Gurudesse skeptiliselt suhtunud ja kuigi mu skeptitsism oli enne kooli tulekut lahtunud, ei olnud mul ühtegi ootust ja ega ma selle teema peale ei mõelnudki. Aga… mingid teised võnked siin mängus on. See soojus ja siirus õhkub väljapoole väga tugevalt. Samuti on siin koolis tajuda, et see pole ainult äri ja raha tegemise koht, kui mõelda, kui palju me selle raha eest saame. Kooli eest pidin mina välja käima 1500 eurot. Siia hinna sisse kuulub kuu aega majutust privaat toas (kui lepid kohaga kuueses ühistoas oli hinnaks alla 1000), kolm söögikorda päevas, ja tohutu teadmiste pagas, mis see kool pakub ja lisaks sertifikaat, et võin ka ise joogat õpetada, samuti on koolipoolt 2 raamatut, manual ja isegi vihik ja pastakas. 😀 Lisaks kõiksugu eriüritused ja väljasõidud. Ehk siis päris soodne viis reisimiseks.

Lohri tähistamine lõkke ja tantsuga kooli katusel.
Kirtan ehk mantrate laulmise ja tantsu õhtu.

Indiale kohaselt oli saabumispäeval kohe eksitus tubadega, mind juhatati tuppa ja olin väga rõõmus, tuba oli ilus, suur ja väga avar! Suurte akendega, vaatega rohelusse. Küll aga koputasid paari tunni pärast mu uksele Guru ja Maneesha (meie administraator) ning vabandasid, et nad on mulle andnud vale toa ning küsisid kas olen nõus ümber kolima. Mina nagu ikka alati kõigega nõus kolisin väiksemasse tuppa. Mulle oldi siiralt väga tänulik. Oli näha, et Maneesha oli segaduse pärast väga stressis ja vabandas ette taha ning tuli hiljem kallistas ja tänas veelkord. Ja mul pole ühtegi kaebust, uus tuba on laias laastus sama, lihtsalt väiksem ja ilma suurte akendeta, rõdu on olemas.

Esimene tuba.
Praegune tuba peale seda, kui võtsin esimese kuuma dušši ja ei sulgenud dušširuumi ust. Sai mõnusa aurusauna.

Saades kõiki neid teadmisi, saan aru kui vähe ma tean ja kindlasti ei tunne ma mugavalt veel õpetades, enne tuleb kõvasti ise õppida! Kõik õpetajad on nii tasemel, teavad kõikidest teemadest kõike (erinevatele gruppidele annavad samad õpetajad erinevaid õppeaineid). Ühelgi õpetajal pole mitte ühtegi märksõna ees, jutt ja info lihtsalt voolab. Nii nagu Gurugi, kiirgavad seda armastavat ja sooja, siirast energiat õpetajad. Mind hämmastab, kui palju soojust ja head energiat nad suudavad endast välja anda, kui mõelda, et iga kuu on neil jälle uued õpilased, näod muudkui vahetuvad aga nemad peavad ühte sama juttu ajama ja seda kõike inspireerivalt. Väga võimekad ja ilusad hinged. Minu lemmik on meie meditatsiooni ja filosoofia õpetaja Mandeep Ji. Tema jalge ees võiks päev otsa istuda ja lihtsalt ta teadmisi, mantraid ja laulu sisse hingata. Ma pole ainus, kes nii tunneb.

Kohalikele Indialastele on koolis muidugi soodsamad hinnad, mis on igati arusaadav. Olen meeldivalt üllatunud, et siin nii palju kohalikke on, kooli pilte vaadates tundus, et eks paljud siinsed koolid on ikka suunatud turistile aga päris nii see ei ole.
Guru ütles meile, et meie kool on ainus Rishikeshis, kus koolipäev algab kell 5 hommikul (pole küll seda fakti kontrollinud). Kes mind teavad, võivad mõelda, et mulle see küll ei meeldi ega sobi aga üllataval kombel sobib väga hästi, olen ajakavaga juba harjunud ja tihti olen paar minutit enne äratust juba üleval. Väidetavalt vajame me und vaid 6 tundi päevas. 8 tunnine une soovitus tuleb tänapäevasest haskeldamise kultuurist. Kui jälgida jooga elustiili piisab 6 tunnist (vestlusel Guruga sain küll teada, et naised võivad magada 7 tundi, sest nad mõtlevad rohkem :D).
Koolipäevad on intensiivsed. Nagu mainisin eelpool algab päev kell 5 meditatsiooniga, minu äratus on 4.20. Seejärel on väike hommikuvõimlemine ja Guru jagab meile elutarkusi. Enne hommikusööki on kundalini jooga, pranayama (hingamistehnikad) ja meditatsiooni tunnid. Peale hommikusööki jooga anatoomia ja jooga pooside joondamine ja lihvimine. Peale lõunasööki on tund aega iseseivaks õppimiseks ning siis jooga filosoofia ja hatha jooga tund ja lõdvestus ning juba saabki õhtusööki.

Filosoofia tunnid toimuvad ilusa ilma korral katusel.

Päevad lähevad kiiresti ja niisama ringi uitamiseks aega eriti polegi. Tihti juhtub iseseisev õppimine olema chai tassi taga koolikaaslastega lobisedes, jalutades või shopates ja hetkel kirjutan ma just sellel ajal blogi.

Mind ümbritseb nii palju ilusaid ja huvitavaid inimesi!
Minu lemmik chai papi!
Minu lemmik käsitöö papi. Olen ostnud juba kaks tema tehtud kampsunit. Kõik kampsunid mis ta oma tagasihoidlikul väljapanekul müüb on tema tehtud. Ja hind on 14€……

Pühapäeviti on vaba päev aga siis on võimalik osaleda kooli korraldatud ekskursioonil. Üleelmisel pühapäeval oli väga mõnus väljasõit pühadesse kaljukoobastesse, kus me mediteerisime, tantsisime, laulsime, tegime joogata ja käisime pühas Ganga jões suplemas.

Siin on lihtsalt nii ilus, võimas ja püha.


Olen tuttavaks aanud nii paljude imeliste inimestega erinevatelt elualadelt. Kõik oma veidruste ja toredustega. Ülevõlli lillelapsi nagu polegi nii palju, kui arvasin. Kõik on pealtnäha “normaalsed”. 😀 Kes on võtnud oma õpetaja ametist aasta aega puhkust, et tulla siia ja reisida, kes on lihtsalt töölt ära tulnud ja vaatab mis edasi saab. Kõige veidram tüüp (olen seda talle ka otse öelnud ja ta teab ise ka, et ta veider on) on minu parim sõber siin, Hollandist pärit Kasper, temal näiteks pole kodus ühtegi mööbli eset. Voodi on alles aga magab põrandal, jooga matil.
Paar korda oleme pundiga ujumas käinud, õhtuhämaruses, et tüdrukud ei peaks riietega vette minema.

Üldse on tüdrukud siin entusiastlikumad ujujad, kui poisid. Viimane kord olime kuuekesi, kolm poissi, kolm tüdrukut ja ainult tüdrukud käisid vees. Jõe temperatuur on 10-15 kraadi vahel. Minu puhul maksis teine vees käimine kätte, olin just külmetusest tervenemas, kuid peale ujumaskäiku jäin veel hullemini haigeks. Vahepeal oli asi nii hull, et pidin nii mõnegi tunni vahele jätma, kuna köhin lihtsalt nii palju. Käisin lausa kooli doktori härra juures (ajurveeda doktor muidugi) ja panine mulle paika ravi kuuri.
Nüüdseks on mul kolm ravikuuri tehtud. Ravi hõlmas endas järgmisi protseduure: näo massaaž (või siis pigem raju kurgu ja nina massaž). Esimene kord tegi massaaži doktori abiline, naisterahvas, tema kätes oli hellust aga kui järgmine päev doktor mu näo kallal toimetas, siis tema juba tagasi ei hoidnud. Õnneks on hingamisharjutuste tunnid juba kasu toonud ja suudan pikalt ilma hingamiseta olla, isegi kui käed kõri ümber on. Teine protseduur oli vee ja eeterliku õli auru sissehingamine. Seejärel pandi ninna mingisugust ghee (ajurveedas kõikide maailma haiguste ja tasakaalutuste raviks kasutatav selitatud või) ja vürtside segu mis siis tasakesi kurku voolas. Kõlab vist hullemini, kui see tegelikult oli. Järgmiseks oli mingisuguse vedeliku suus loputamine ja kuristamine mis tekitas köhimise ja okse refleksi niiet sa põhimõtteliselt oksendasid oma köha välja. Viimaseks protseduuriks lasti ninna suitsu- sigari moodi asi, mis ilmselt koosneb siis ravimatimedest ja selle suitsu pead sisse hingama. Peale esimest protseduuri oli köha praktiliselt kadunud. Kuid terve ma siiski ei ole. Ja nii pikalt haige ma pole olnud. Ei teagi, mis värk on. Arutasime täna klassikaaslastega (kuna väga paljud köhivad ja on kurgu hädade käes) kas võib olla, et klassiruum on lihtsalt nii tolmune ja tubades on hallitust ja sellest ka sellised probleemid. Tavaliselt haige olles olen ka füüsiliselt nii kurnatud, et ei taha voodist tõusta. Praegu on aga füüsis hea ja võin vabalt ka kõige intensiivsemaid joogaharjutusi teha, pärast lihtsalt köhin siskonda välja. Samuti olen tavaliselt haige maksimum nädala, nüüd juba kaks ja pealegi. Puhtuse osas on siin lihtsalt teised standardid. Üldiselt on kooli personal suurepärane ja väga abivalmid ja ilusad inimesed. Eriline kiitus kokkadele, sest toit on siin fantastiline. Ei teagi, kuidas ilma selle toiduta edaspidi hakkama saan.

Õhtusöök. Toidud on oivalised!
Hommikusöögiks on alati puder ja midagi lisaks. Ühel hommikul pakuti paneeringus ja õlis küpsetatud võileiba kartuli täidisega. Enamus ajast saame me siiski tervislikku toitu aga tasakaal peab olema. 😀 Ja igatahes oli see üli maitsev.

Kõhuhädasi pole olnud.
Ühel päeval oli mul mitu toredat kokkupuudet loomadega. Istusin jõe ääres ja lugesin raamatut, kui ilmus minu juurde üks koer, veetis minu seltsis natuke aega ja läks oma teed. Siis aga lendas liblikas mulle otse näkku. Ehmatasin väga, kuna ei näinud mis elukas see on, kõrval istuv meesterahvas ütles, et rahu rahu see on kõigest liblikas ning küsis luba video tegemiseks. Andsin loa ja ta sai selle video peale, lõpuks kui liblikas silma juba ronis ajasin ta minema. Seejärel ilmus ei kusagilt väike armas koerapoeg ja hüppas potsti sülle ja me mängisime.

Kui tagasi oma tuppa läksin, avasin rõduukse aga olin ise toas askeldamas, kui nägin, et ahvipärdik on minu rõdul, kiirelt liigutades lükkasin ukse kinni.

Temaga liitus ka teine ahvipärdik ja nad askeldasid mu rõdul tükk aega ning üritasid mu rõdu ääre külge kinnitatud aluspesu kätte saada. Mina pidin aga tundi tormama. Mu aluspesu ja sokid jäid alles.
Lehmad ronivad ka alatihti külje alla ja naudivad paitamist. Aegajalt tahavad tänutäheks sügamise eest sind limpsida.

Käisin ka personaalsel vestlusel Guru Vishnuga. Meil oli väga mõnus jutuajamine. Võibolla olen ma naiivne, kuid usun, et ta on autentne ja siiras. Ka tema ütles mulle sõnad, mida olen siin nii mõnigi kord kuulnud ja veel rohkem tundnud: Nüüd oled sa kodus.
Juba plaaningi mõttes tagasi tulla ja järgmine 300 tunnine kursus, mis on loomulik jätk mu praegusele kursusele ära teha. Ehk sügisel. Sama plaan on ühel mu kursavennal ja võibolla satume siia koos tagasi, sest ka tema plaanib tulla oktoobris või novembris.

Igatsen oma iga hommikusi jalutuskäike, mida siin teha ei jõua. Kui pidin ravikuuri ajal hommikusöögi vahele jätma, oli aega jalutamiseks.
See eest saab käia lõunapausi ajal.
Või õhtul.
Namaste!

Ma kolin Rishikeshi!

,,Tere tulemast koju!“ ütles Terry, Hollandist pärit jooga huviline, kes juba mitmendat kuud Rishikeshis õpib, chai tassi taga, katkistel plastiktoolidel, ema Gangat imetledes.

Aga heaküll tegelikult ma ei ole hakanud kirjanikuks ja tegelikult ma ilmselt siia ei koli. Vähemalt mitte praegu. Kuigi tunne on küll täpselt see: Ma olen kodus. Iga päev tahaks õnne pisaraid valada. Siin on lihtsalt nii imeline ja maagiline ja kuigi ma polnud enne siia tulekut peale selle linna nime midagi kuulnud tunnen ma seda võimast energiat, mis siin Himaalaja mäestku ja Gangese jõe ääres valitseb. Ja ma pole veel veerandidki näinud. Täna on esimene vaba päev koolist ja kuigi kool organiseeris väikese ekskursiooni otsustasin sellest loobuda ja tulla siia Gangese jõe äärde veidi peenemasse kohvikusse, et kirja panna kuidas ma siia sattusin.

Kontori vaade ja chai masala! (chai masala ehk minu siinne lemmikjook on siis must tee piima ja vürtsidega)

Aga alustame ikkagi algusest. Kuidas ma üldse vast Euroopa roadtripi’lt naasnud kuu aega hiljem Indias maandusin. Ütlesin Taavile, kui kodu poole liikuma hakkasime, et niikuinii ma istun 2 nädalat kodus ära ja hakkan lennupileteid vaatama. Oma sõnadega tuleb ettevaatlik olla. Ei läinud kashte nädalatki. Süda kutsus mind juba mõnda aega oma jooga teekonnal edasi liikuma. Olin veidi kinni ühes ja samas kohas, areng puudus ja teadmised, et mida ma üldse tegelikult teen, samuti. Olin eestis Kundalini jooga kursuse kohta uurinud, kuid hind ja tingimused mulle ei istunud. Sähvatas idee uurida, õppimis võimaluste kohta Indias, jooga sünnimaal. Hakkasin uurimusega pihta ja aina selgemalt mu süda endast märku andis. Tuleb minna. Vaatasin kursust veebruari kuusse (200 tunnised õpetaja kursused kestavad siin enamasti kuu aega ja algavad iga kuu 1. kuupäeval) Olin juba oma otsuses kindel ja kooli enamvähem välja valinud, kuid teasin, et pean nõu pidama ka oma India perega. Nimelt minu armsa sugulase Maarja abikaasa Varun on Indiast pärit. Enne nendega ühendust võtmist aga kuulsin juba vanavaneatelt, et Maarja ja Varun on veebruaris Indiasse minemas, nimelt Varuni nõo pulma. Kas tõesti saab olla selline kokkusattumus! (Õige küll, neid pole olemas:D). Võtsin ruttu ühendust ja rääksin oma plaanist, nad lubasid uurida kooli kohta ja kutsusid mind pulma. Aga kui pulm on kooli ajal, kuidas ma küll vahepeal sealt ära lähen, isegi kui kool annaks loa, ei tahaks ma nendel intensiivsetel õpingutel ühtki lünka sisse jätta. Maarja pakkus välja, et mine jaanuaris kooli ja siis on veebruar reisimiseks ja pidustusteks vaba. “Ei, ei ei”- oli minu esimene mõte, see on liiga ruttu. Aga olgu ma vaatan kas lennupiletid on sama hinnaga. Peaaegu olidki. Nojah, lähen Jaanuaris!
Mida päev edasi ja kuigi kõik ettevalmistused, mis teha sai olid tehtud, hakkas ärevus ligi tükkima. Ikka päris tugevalt.. Teadsin, et kui kohale jõuan on see läinud, kuid viimased päevad Eestis olid minu jaoks väga rasked. Tugev enese kriitika ja kahtlemine olid igapäevased kaaslased. Kuidas ma lähen üksi…Indiasse…Kooli…Õppima..Võõrad inimesed…Neid on väga palju…Igalpool.. Ja kuu aega pean koos paljude võõraste inimestega koos elama…Rääkima…Võõrastega…Õpetajatega… Tegin tugevasti tööd positiivse meeleseisundi loomisega ja teadsin, et selline mugavustsoonist välja hüppamine on mulle väga vajalik. On aeg oma hirmudest ja sotsiaalsest ärevusest lahti lasta. On aeg areneda ja kasvada. Kirjutasin iga päev päevikusse, et kõik läheb sujuvalt ja plaanipäraselt.

Mõni päev enne reisi ostsin lisaks “Minu Indiale” selle raamatu, teadsin et enne reisi seda läbi ei jõua ja kaasa võtan vaid ühe raamatu (“Minu India” oli selleks), otsustasin siiski raamatuga algust teha ja lugeda nii palju enne reisi kui jõuan.
Ma ei avanud raamatut raamatupoes, lihtsalt jäi mulle ette, vaatasin nime ja pistsin korvi. Paar päeva hiljem avasin raamatu ja kohe esimesel lehel vaatab vastu see pilt… Selge! Aitäh! Olen õigel rajal.

On aeg lennujaama minna. Taavi viis mu Helsingi lennujaama ja asusin teele.

Olin valmistunud ja mu kaks väikest kotti olid pakitud nii, et saan turvakontrollis kiirelt tehnika ja vedelikud välja võtta. Siis selgus, et seda ei pea tegema… Igas lennujaamas ja iga kord uued reeglid.. Lennukis magada ei õnnestunud. Jõudsin Delhi lennujaama 6 aeg hommikul. Olin valmis, et passikontrollis hakatakse iga detaili küsima ja uurima, mis ja kuidas, samuti et järjekorrad on väga pikad. Nii oli mulle räägitud aga reaalsus oli see, et astusin otse passikontrolli ja ainuke küsimus oli: ,,Kuidas läheb?“ Kogu protseduur oli tehtud 10 minutiga. Edasi olin teadlik, et pean vahetama terminali ja saan seda teha lennujaama bussiga, kuid jõudes välisuste juures nägin silti, et terminali, kus minu järgmine lend läheb, saab jala. Välisuste juures oli telekomi firma, kus ostsin omale kohaliku sim kaardi ja sain täpse instruktsiooni kuidas see kahe tunni pärast aktiveerida. Väljudes olin mentaalselt valmistunud taksojuhtide hordideks, kes kõik mind oma takso peale tahavad kutsuda, reaalsus oli see, et mitte keegi ei tahtnud mind oma takso peale…Nägin ma öisest magamatusest nii rääbakas välja või olin nii sihikindla näoga, et keegi ei soovinud mulle lähenda..? Sain Delhi lennujaamas veeta mõnusad 4 tundi.

Kui oli aeg sim kaarti aktiveerida, sattusin järgmise takistuse otsa, mul pole mitte ühtegi tervat nõela, millega sim kaardi pesa lahti saada.. Ei kõrvarõngaid, ei nõela, mitte midagi.. Läksin lõpuks info punkti ja palusin, kas neil oleks midagi (väikse infolaua taga askeldas 5 inimest) üks naisterahvas vangutas kohe pead ja teine hakkas oma kõrvarõngast eemaldama. Kõrvarõngas aga ei toiminud.. Seejärel proovisime ta nimesildiga. Toimis! Olin väga tänulik! Aktiveersin sim kaardi aga netti ei tulnud ega tulnud ja ma pidin whatsappis oma kontaktile teada andma, kui hakkan lennukile minema. Täpselt enne lennukile kõndimist tuli nett. Sain kinnituse, et autojuht ootab mind nimesildiga Dehra Duni lennujaamas.

Kui astusin lennujaamast välja polnud minu nime kusagil. Ootasin kannatlikult, mõeldes, et Indialased vist hilinevad tihti. Lõpuks, kui kõik turistid olid juba oma nimed leidnud ja minu juhti ei kusagil, otsustasin kirjutada oma kontaktile. Sain vastuseks, et autojuht on kohal. Üks sildike veel oli, kuid seal seisis nimi Michelle Müller. Hakkasime vaikselt teineteisele lähenema. Autojuht küsis, kas World Peace Yoga School, ma vastasin, et jah kool on õige, aga see ei ole minu nimi. Saime aru, et tema siiski on minu autojuht ja asusime teele, transpordi organiseeriva kontaktiga suheldes sain teada, et kool oli öelnud, et minu ametlik nimi on Michelle Müller..

Sain sõnumi küsimusega see ju oled sina?? Kuigi olin kaks korda oma nime transpordiga tegelevale kontaktile whatsappi kirjutanud.

Mine võta kinni, kuidas nad selle peale tulid!
Selle takso sõiduga lahtusid ka kõik minu kahtlused, kõhklused ja ärevus. Tundsin end nagu filmis.

Jõudsin kooli ajasime paberi majanduse korda ja kooli töötaja viis mind rolleriga mu esimesse ööbimispaika, kuna jõudsin päev varem ei saanud veel kooli majutusse jääda. Võtsin 11 eurose privaat toa hostelis.

Sain aru, et hoiatused külma kohta osutusid tõeseks. Olin ilma äpist vaadanud, et päeval on keskmiselt 20 kraadi ja mõtlesin, see küll mingi külm pole. Aga see 20 kraadi on ainult keskpäeval ja päikese käes. Majadesse soe ei jõua. Viskasin pikali ja ärkasin 5 ajal õhtul külma peale. Mul ei olnud kõht tühi ja valutas ületöödeldud lennukitoidust, kuid mõtlesin, et peaks ennast korra välja vedama ja midagi vürtsikat sööma ning oma esimese chai jooma, et soe sisse saada. Nägin oma vannitoas sõrmkübara suurust boilerit. Saan enne magamaminekut vähemalt kiire kuuma dušši teha.

Tellisin hosteli katuse restoranis omale riisi roa ja küsimuse peale kas vürtsikas, vastasin loomulikult jah, selle peale manas kelner näole nii kavala muige, et pidin vajalikuks ütlema, ärge väga teravat tehke, järgmine kord lasen teha nii nagu on, sest see küll terav polnud.

Vaade restorani katuselt.
Riis, chai ja väike tipp kokku 2€

Sain siiski sooja sisse.
Läksin dušši alla ja sain aru, et sooja vett siit ei tule, proovisin kiirelt end puhtaks pesta, tõmbasin dressid selga, keerasin teki kahekorra ja võtsin teki alla ka oma suure villa salli kaasa ning pistsin näo teki alla. Kell 23 olin ärkvel, mul oli lõpuks soe aga und küll kuskilt ei paistnud. Mõtlesin, et vaatan siis filmi.. Loomulikult Söö, Palveta, Armasta. Olin ma ju nimelt enne Indiat just Itaalias! Iga päev ongi tunne, et olen filmis, reaalsus taju tahab ära kaduda.

Hommikused vaated Hosteli resto katuselt
Hommikusöök (omlett, chai +tipp) 1.8€

Kuna vatrasin nii pikalt juba sellest, kuidas üldse siia välja jõudsin, siis kirjutan koolist, elust, olust, tegemistes ja käimistest järgmine kord.

Jah, see peegel on must.

Namaste!

Itaalia, San Marino ja kojusõit

Taavi viis enne päikese tõusu enamus tüdrukud lennujaama ära, Merli oli otsustanud maha jääda ja meiga ning seejärel üksi edasi reisida. Oleme nakatanud juba järgmise rännumaani. Selle paari viimasel nädalal ei olnudki laisad seiklejad nii laisad, vaid liikusime palju, muudkui ühest linnast teise ja käisime palju ringi. Võtsime suuna veidi lõuna poole ja seejärel sisemaa poole. Silma jäi väike linnake natuke kõrgemal mägedes nimega Solofra. Algul sõitsime mööda rannikut, mis pakkus taas imelisi vaateid.

Tegime ka kiire supluse ja espresso. Kohviku perenaine pakkus meile ka just ahjust tulnud sidrunikooki, mis oli oivaline! Kindlasti üks parimaid koogielamusi. Ainuüksi selle koogi pärast võiks tagasi minna.

Väike jalutuskäik samuti
Teel Solofra’sse

Solofras turiste ei olnud aga jahedam oli küll.

Õnneks meie majutuses oli pellet kamin. Veetsime seal unises linnas 2 ööd, et jõuaks natuke ka blogi ja vlogi kallal asjatada.

Õhtuks valmistasime värskest pastast omale pastaroa oliivide, vürtsika salaami, tomatikastme ja chilliga.

Teisel päeval võtsime ette matka ülespoole, leidsime mingi tee otsa ja hakkasime minema, kuni lõpuks tee otsa lõppes.

Sügis oli saabunud ka Itaaliasse.

Edasi rändasime mööda rannikut mõned tunnid lõuna poole. Olime kinni pannud majutuse, mis asus täiesti mere ääres.

Meie privaat rand

Tegu oli mõnusalt ruumika korteriga, kus sooja pakkus gaasi kamin (?).

Meie korter see keskmine 😅 Tegelikult siiski alumine,

Asukoht oli imeline, seekord oli tegu kolka külaga, kus isegi toidupoodi polnud. Küll aga üks restoran, seekord mitte traditsiooniline Itaalia vaid hoopis burgeri restoran. Otsustasime siiski ühe burgeri vahelduseks süüa ja see oli väga maitsev.

Küla asus mere ääres, kus lookles kilomeetrite viisi ilusat liivaranda (liiv oli küll hallikas, vulkaaniline liiv), vesi oli kristallselge türkiissinene ja ikka veel mõnusa temperatuuriga.

Käisime kahe seal veedatud öö jooksul ikka päris mitu korda ujumas.

Küla nimi on Marina di Belmonte (Lungomare) ja soovitan kõigil laiskadel seiklejatel sinna või selle küla lähedusse ranna puhkust minna veetma, sest jäi mulje, et isegi suvel pole seal turiste.

Edasi viis meid meie teekond Ida kalda poole Alberobello linna, kus asub Unesco pärandisse kuuluv Trulli rajoon.

Seda rajooni iseloomustavad Trullid ehk erakordsed silindrikujulised, püramiid katustega paekivi majad, mis on ehitatud sadu aastaid tagasi traditsioonilisel viisil kasutamata mörti. Linn on kindlasti üks turistide tõmbenumber ja seal ka elatakse. Trullides on nii ärisid, kui elumajasid. Ala on küllaltki suur ja seal on tore jalutada ja neid vahvaid maju uudistada. Nagu muuseum aga tegelikult päriselu.

Siin sõime ka lõpuks gelatot.

Alberobellosse me ööbima ei jäänud ning võtsime suuna Foggia nimelisse linna. Plaanisime seal veeta ühe öö aga kõik me kolm armusime sellesse linna. Samuti olime leidnud nii ägeda majutuse.

Uks avanes otse vanalinna tänavale. Ei mingit trepikoda.
Nool näitab meie korteri uksele.

Jõudsime õhtu hämaruses.

Läksime jalutama ja süüa otsima, olin google mapsis välja vaadanud ühe koduse atmosfääriga restorani. Menüü oli vaid Itaalia keeles, mis on alati hea märk, sest järelikult pole tegu turistilõksuga ja seal käivad vaid kohalikud. Terve Foggia linn oli muidugi täiesti turisti sissetallutud rajast eemal. Ja see toit! See oli kindlasti üks parimaid mida olime saanud. Nii eriline ja maitseküllane. Lihtsalt suurepärane! Tuleme siia homme tagasi! Kui õhtusöök oli söödud kirjutasin meie koha perenaisele, et küsida, kas saaks veel üheks ööks pikendada, kuid just tund aega tagasi oli keegi selle broneerinud. Olime kõik väga nördinud, kuid võtsime seda kui märki, et on aeg edsi liikuda. Kui olime hommikusöögi oma hubases pesas ära söönud ja aeg oli check out teha, otsustasime teha veel viimase jalutustiiru ja kohvi.

Meile nii meeldib Foggia!

Sattusime kõige pealt linna turule, mis lookles pikalt mööda mitut tänavat. Sealt said kõike- moluskitest ja artitšokkidest kuni aluspükste ja šampoonini. Ostsime sealt tee snäkiks puuvilju ja pähkleid, mis olid uskumatult soodsad!

Peatusime kohvikus ning saime aru, et meile ei anna rahu, et peame edasi minema. Tahame jääda veel üheks ööks. Otsisin siis meile majutuse ja leidsin viimase peal 7. korruse luksuskorteri, otse vanalinna ääres. Ju me pidime siis hoopis siia sattuma!

Kuna check in oli umbes paari tunni kaugusel, läksime soovituse põhjal lähedal asuvasse rahvusparki matkama.

Olime taas hämmingus võimsatest vaadetest ja imelisest loodusest.

Matkarada viis välja imelise rannani kaljude vahel, kus tegime loomulikult ka supluse.

Isegi tualett pakkus silmailu!

Meil oli kindel plaan minna samasse restorani, kus eelmine õhtu. Kahjuks oli see aga suletud. Leidsime väikse, armsa ja väga populaarse restorani, kitsal tupiktänaval. Restoran oli nii täis, et sees kohta polnudki, õnneks olid õues gaasisoojendid ja see andis parajalt sooja ning silmailu. Pastad olid taas väga maitsvad, kuigi mina võtsin pasta trühvliga ja sain aru, et pean seda maitset veel harjutama, sellega polnud koonerdatud.

Eelroaks oli caprese (mozzarella juust, tomat, basiilik) ja kõrvitsa õied juustuga.
Trühvel pastaga

Samal õhtul võtsime vastu ka julge otsuse välja peole minna.

Taavi oli leidnud interneti otsingutes baari, kus peaks ka elavat muusikat olema ja lahti pidi see tehtama kell 23. Kui me 23 ukse taga hiilisime saime aru, et see pole veel lahti. Tiirutasime linnavahel ja saime aru, et väljaskäimise kultuur on siin siiski baaris õlle/veini/kokteili klaasi taga istumine ja elavalt žestikuleerimine. Mõned pisikesed tantsukohad olid, kuid sinna jõutakse vist alles varastel hommikutundidel, kui me juba ärkamiseks hakkame valmistuma. Tegime siis oma hommikuses kohvikohas ühed fernet brancad ja otsustasime, et kõnnime veel viimast korda esialgsest baarist mööda ja vaatame. Endiselt oli see tühi. Ja meil oli uneaeg. Olime toas 00.00.
Majutuse hinnas oli pisike itaalia hommikusöök (cappuccino ja croissant) üle tee asuvas kohvikus.

Kõht täis, on aeg taas edasi liikuda.
Ja see juhtus jälle! Koperdasime taas imelise väikese linnakese otsa. Ilmselt on iga Itaalia linn ja küla imeline, meie rändav uurimustöö kinnitab seda. Nimeks sellel keskaegsel linnal Sant’Elpido a Mare.

Sinna jäime küll üheks ööks. ööbimispaik oli samuti järjekordne pärl keset vanalinna.

Et meie toani jõuda pidi ronima täpselt 100 trepiastet.
Ühisköök
Ja vaade köögi aknast
Tegu oli bed&breakfast tüüpi majutusega. Tube võis olla seal umbes 5. Viimasepeal interjööriga.
Meie magamistuba. Kokku oleks meie tubade kompleks mahutanud 5 inimest.

Mida me muud ikka tegime, kui jalutasime ringi ja sõime õhtust.

Liigume edasi, Merli on vaja rongi peale saada. Viisime Merli Rimini rongijaama, kus tal läks rong Milaanosse.
Ise võtsime suuna San Marino poole. Tankisime Riminis veel auto paagi täis, mis osutus aga suureks veaks, sest San Marinos tankides oleksime säästnud 10 eurot. Aga siis oleks pidand Itaalia autodega tankurite järjekorras seisma. Üldse tundusid hinnad San Marinos grammi võrra soodsamad, isegi turistilõksu toidukohtade hinnad olid mõistlikud ning nägid ahvatlevad välja. Me küll ise üheski ei einestanud, seega ei oska kommenteerida.

Seal ülal paistab San Marino City

Järgmine peatus Veneetsia! Meie viimane peatus enne koju sõitu. Vaatasime ja otsisime parimat viisi Veneetsia külastamiseks. Olime juba valmis maksma üle 70 euro hotelli eest, mis asus päris Veneetsia linnas sees, kuid kui saime aru, et peame parkimise eest vähemalt lisa 45 eurot maksma hakkasime kaaluma teisi võimalusi. Kuna teadsime, et jõuame kohale pimedas, ei olnud meil ka plaani samal õhtul Veneetsia peale tiirutama minna. Leidsime hotelli mandril Veneetsiast poole tunnise trammisõidu kaugusel, kus parkimine on tasuta. Loodsime, et nad lubavad meil auto oma parklasse ka järgnevaks päevaks jätta, nii kaua kuni Veneetsias on käidud ja nii ka läks.
Seadsime hommikul sammud kõigepealt kioskisse, et trammi piletid osta. 6€ eest edasi tagasi piletid kahele näpus, astusime trammi peale.

Jäi silma nii äge ja geniaalne jõulukaunistus. Kanistrid on ära värvitud ja lambipirnid sees. Õhtul oli see üli efektne!

Esimese asjana esimesel Veneetsia sillal seistes kuulsime eesti keelt. Olime hästi vaikselt.
Hommikusöögiks leidsime kohviku kanali kaldal, see ei olnud küll istumise koht vaid pigem kaasa ostmise koht, kuid seinaääres baaripukkidega lauake siiski oli. Nende väljapanek vaateaknal erinevate pizzadega kutsus meid kohe sisse. Ja see toit oli fantastiline. Võtsime jagamiseks ühe viilu tuunikala pizzat ja ühe frocaccia võileiva. Mis olid hiigelsuured ja koos kohvidega läks see maksma ca 15€.

Mida siis Veneetsias teha? Jalutada ja jalutada ja jalutada.

Loomulikult võib ka gondliga sõita ja isegi meie, kes turisti atraktsioonidest kauge kaarega eemale hoiavad, tegime seda. Nägime mitut kohta, mis andis gondli sõidu hinnaks 80€, teadsime et selle raha eest me kindlasti ei lähe, aga kui keegi kuskil pakub ja 50ga nõus on, no eks siis lähme. Nii ka läks.

Oli vahva elamus, kuid kui sul on kitsas eelarve, siis soovitan seda 50€ ja eriti veel 80€ targemini ära kasutada, osta näiteks kohalikku kunsti. Veneetsia üldiselt jättis meile kustumatu mulje. See ongi nii romantiline ja imeline ja eriline ja lüüriline kui ette oskasime kujutada. Aga ma ütlen sulle ühe salduse: AINULT MADALHOOAJAL!!! Kui lähed hooajal (ja hooaeg kestab seal päris pikalt, eelmine aasta oli veebruaris pihta hakanud ja kestnud novembrini) siis valmistu pettuma, nii vähemalt oleme nii mõneltki sõbralt kuulnud. Loomulikult soovitame ükskõik mis ajal, ükskõik kuhu minnes maha jätta kõiksugu ootused! 🙂

Kui olime ohhetamisest ja ahhetamisest väsinud ning saime aru, et tegelikult iga järgmine tänav on põhimõtteliselt samasugune nagu eelmine otsustasime hakata auto poole liikuma. Kindlasti tuleksin tagasi, sest ühtegi muuseumisse ega kirikusse me ei jõudnudki, eriti põnev tundus Da Vinci leiutiste näitus.
Tegime veel viimased sisseostud toidupoes, et head paremat koju kaasa võtta ning hakkasime Austria poole liikuma. Otsustasime võtta väiksemaid küla teid, mitte uhada mööda kiirteid ning vahetult enne Austria piiri peeti meid kinni. Taavi vererõhk tõusis ja ta muutus eriti ärevaks. Küsisin kas ületasid kiirust, ta arvas et ei. Ametnik küsis Taavi dokumente, mille jaoks pidi Taavi autost välja tulema ja segamini tagaistmelt oma jope taskust rahakoti võtma. Politsei vaatas huviga meie segasumma suvilat ning hakkas siis küsima: ,,Kas sul on ainult üks eesnimi? T: ,,Jah, nii nagu dokumendil kirjas.” Carabinieri (politse): ,,Kas sa oled Eestis sündinud??“ T: ,,Jaa!“ Carabinieri: ,,Kust te tulete?” T: ,,Itaaliast.“(Me olime hetkel itaalias….) Carabiniere: ,,Ei no mis linnast?!” Taavi vaatab mulle lolli näoga otsa. Mina: ,,Veneetsiast!“ Politsei läks dokumentidega oma autosse ja sõitis siis 10 minuti pärast meie auto kõrvale andis aknast dokumendid ja hüüdis Ciao! Midagi ette heita neil meile polnudki. Tahaks öelda, et see oli meie esimene ja viimane kokkupuude politseiga, kuid nii see siiski polnud, järgmise kokkupuute saime juba ülejärgmine päev Poolas, kus ka 20€ kiiruse ületamise eest trahvi tehti. Maksta sai sulas või kaardiga, ütlesin Taavile, et maksa ikka kaardiga, muidu pistab ju tasku.
Muidu kulges tee rahulikult ja saime ka kahel ööl 0 kraadiga autos ööbimise ära proovida. Külm ei hakanud. Leedus oli aga paks lumi ja sadas muudkui juurde. GPS suunas meid väikestele küla teedele kuna kiirteel oli 45 minutiline ummik. Meil olid suverehvid..

Kõik siiski sujus ja aega läks ikka sama palju kui oleks ummikus istunud. Kuna kohalejõudmise aeg läks aina kaugemale, siis algne plaan minna Pärnusse sugulaste juurde ja sealt Viljandisse Taavi ema üllatama läks vett (või pigem jääd) vedama. Otsustasime sõita Tartu sõprade juurde, kuna Taavi arvas, et meie talverehvid on ka nende juures. Mina olin kahtleval seisukohal. Jõudsime umbes kell 23, kui just hakati magama heitma, kuid suured üllatunud naerusuud reetsid, et pahandada me ei saa, et nii hilja sellise suure üllatuse teeme.

Tartus olime mõned päevad lumevangis, kuna selgus, et meie rehvid on siiski Tallinnas. Õnneks saime need Tartusse organiseeritud. Ja läksime üllatama järgmiseid pere liikmeid.

Blogi saab üles, kui ma ise juba järgmisel rännakul olen. Nimelt istun oma toa rõdul Indias, Rishikeshis, Laxman Juhla linnaosas. Olen siin joogaõpingutel ning proovin juba varsti esimese postituse teele panna.

Minu lemmik chai papi!

Sõbrannadega Itaalias!

Pääsesime praami pealt maha ja hakkasime Barilt, mis asub Itaalia ida kaldal, sõitma Lääne kaldale- Napoli poole. Taavi viis meid Eikliga majutuse juurde, mis asus Vico Equense nimelises väikeses, armsas linnakeses ja kihutas ise teistele tüdrukutele lennujaama vastu, see oli osale kambast üllatuseks. Meie saime kokku Giovannaga, kes meid korterisse juhatas ja põhjaliku tuuri tegi. Näitas ära iga sahtli ja kapi sisu. Ise naeris ka, et külalised on talle öelnud, et ta prooviks justkui korterit maha müüa. Igatahes oli korter väga mõnus ja ruumikas. Kaks magamistuba, köök, avar elutuba lahti käiva diivaniga ja väga suur terrass.

Vaade sisehoovist

Meie läksime Eikliga kohe üle tee väikesesse marketisse, et tüdrukute jaoks laud hea ja paremaga katta. Hea, et üks pood ikka lahti oli, sest saabusime pühapäeval ja Itaalias on pühapäeval enamasti kõik kinni. Poe ees oli puuvilja lett, kust ma hooga puuvilju hakkasin krabama, andsin puuvilja kotid kassase aga sain aru, et olen kurjustavate pilkude all. Oleksin pidanud hoopis ootama tädi, kes ise soovitud puuviljad minu eest kottidesse oleks pakkinud. No selge, järgmine kord teab. Paraku kindlat reeglit paigas siiski pole, sest mõnes poes pead sa ise oma juurviljad võtma ja teises poes pead leidma selleks ettenähtud inimese. Kui liikusin edasi liha leti juurde, sain sealse teenindaja käest taas mürgiseid pilke. Tajusin kuidas kõik mõtlesid, et mida need turistid siit tahavad.. Kui ma aga suutsin oma liha ja juustu tellimuse peaaegu itaalia keeles esitada ja saime keha keele abiga suheldud, muutus lihaleti teenindaja aina sõbralikumaks. Eriti rõõmsaks tegi teda, kui palusin tema enda lemmikujuustu mulle pakkida. Kui olin kõik soovitu kätte saanud sain lausa kõvahäälse, rõõmsameelse ”Grazie, ciao!”.
Prosciuttod, salaamid, juustud, saiad, oliivid ja proseccod kätte saanud, suundusime tagasi korterisse, et laud katta.
Samal ajal lennujaamas, kui tüdrukud olid lennujaama ees, tegi Liisa teatavaks, et neil on nüüd kaks võimalust, kas võtta takso või otsida üles tuttav auto! Tanja silmas sellepeale kohe kodust Volvot.
Taaskohtumine oma sõbrannadega oli meeleolukas. Istusime laua taga ja lobisesime, nagu ikka. Arvestasime, et ega esimesel päeval me kuhugi ei jõuagi. Kui aeg hakkas õhtusöögi poole liikuma, oli vaja taas poodi minna. Aga nüüd oli kellaaeg sealmaal, et meie kodulinna poed olid kõik kinni. Vaatasime välja, et meie lähedal asuvas Sorrentos on üks suurem market avatud. Läksime sinna otsusega, et teeme õhtuks loomulikult pastat!

Õhtusöögi tegemine

Järgmine hommik tegime varasemate ärkajatega kiire hommikuse jalutuskäigu meie imearmsas linnas, mis asus nagu enamus Amalfi ranniku linnadest kalju otsas. Saime nautida imelisi vaateid merele ja päike paitas mõnusalt.

Hommikusöök

Saime aru, et täna oleks hea päev minna kohalikku randa ujuma, kuna ilm oli väga ilus. Tee mööda kitsaid tänavaid ja treppe viis väga toreda ranna sopini.

Vapramad suplesid seal tükk aega. Vesi oli hoolimata veidi sügisestest temperatuuridest täiesti soe.

Ikka kive otsimas.
Taamaal paistab Vesuuv.

Päikese käes oli ka piisavalt mõnus, et sai ennast kuivatada. Istusime mõni aeg seal, kuni otsustasime tagasi pöörduda ja hüpata esimese rongi peale mis tuleb ning siis vaadata kuhu see meid viib. Soovisime aga mõnda teist teed tagasi üles vantsida, niisiis hakkasime minema mööda autoteed, kuigi see oli pea paar kilomeetrit pikem.

Vaade Vico Equensele.

Olime juba tükk aega ülesmäge kõmpinud kui nägime ees auto tunnelit ja saime aru, et oleme lõksus, kas saame üldse siit tagasi? Õnneks nägime, et rongipeatus on meile kõvasti lähemal, kui meie kodulinn. Esimene rong mis tuli, oli suunaga Napoli poole ja otsustasime, et läheme siis Pompeiisse, kus on suur arheoloogia ala. Loomulikult olid kõigil kõhud tühjaks läinud, niiet esimese asjana pidime otsima süüa. Astusime ühte restorani sisse, mis tundus päris peen. Veendusime, et hinnad ei ole liiga kallid. Olime peakoka unistus (mis meile ka ära mainiti), kuna tellisime kõik sama toidu- kartuliga pasta! Jah justnimelt, kartuliga pasta. Tegu pasta ja kartulitambi kooslusest, mis maitseb üllatavalt hästi. Meile kellelegi polnud see ka võõras, kuna teadsime, et Tanja teeb sellist toitu üpriski tihti- see ta laste lemmiktoit. Tegu Itaalia sõja aegse toiduga, mida väga odav teha ja mis täidab kõhu korralikult, nüüd on see saanud delikatessiks. Sama loo rääkis ka Tanja, et tema vanaema jutustas ikka, et see on kõige tüüpilisem vaese aja toit. Me kõik kiidame heaks! Tanja valmistas oma versiooni meile järgmisel õhtul ja tuleb tunnistada, et see oli isegi parem kui restorani oma!
Kõhud täis vaatasime arheoloogia linnaku poole, kuid saime teada, et see on juba kinni. No mis seal ikka, jalutame siis lihtsalt linna vahel ringi.

Pomppeii
Turistidega

Imestasime, kui kohalikud müügimehed küsisid, kas oleme Eestist ja vastates jah, kus teadsite? ütlesid nad, et Eesti naised on väga ilusad. Jäime vastusega rahule ja mõtlesime endamisi, jah pole ime, et täghelepanu meie suunas niivõrd suur on, kui 6 naist ringi käib ja kõik on imekaunid. 🙂 Pimeda saabudes hakkasime rahulikult tagasi rongi poole minema.

Koridoris toimub tõeline Itaalia draama, millest osa tahtsime saada.

Järgmistel päevadel külastasime kõik turisti teekonnale jäävad postkaardi väärilised linnakesed. Sorrento, Positano, Amalfi. Positanos väikest lõunaampsu tehes saime taas kosutust oma egole, kui sisseastudes ja kordamööda tellides teenindajatel käed nõrgaks läksid ja nad üksteise järel alustaldrkuid maha pillasid, omavahel kihistasid ja sosistasid. Küll oleks tahtnud teada mida nad räägivad. 🙂

Bussisõit Positanosse oli mägine ja kurviline aga väga kaunis.
Lahked ehituspoisid lasid meid oma objektile (mingi hotell/restoran) mida nad renoveerisid ja kus olid ilusad vaated.
Saan aru, miks Amalfirannik ja Positano nii paljude turistide meelispaik on. Siin tõesti in väga imeline! Kuid aru ma ei saa miks keegi peaks siia suvel tulema…

Tagasiteel Positanost oli buss paksult täis ja õhku ei olnud. Pidime kõik kitsas vahekäigus seisma. Järsku aga märkasime juskui oleks keegi bussikeskosas kukkunud. Järsku hakkas suur sagimine ja hakati hüüdma kas bussis on mõnda arsti või medõde. Meie siis saime hüüda, jaa meil on õde ja saatsime Merli ruttu asja üle vaatama. Üks neiu oligi suurest palavusest ja õhupuudusest kokku kukkunud. Merli sai ta teadvusele ja kõik bussis viibjad olid varmalt vett pakkuma. Isegi üks kohalik naisterahvas, kes oli küll sellise näoga, et mida need turistid ronivad siia, kui endaga hakkama ei saa, hakkas tasakesi oma käekotist veepudelit otsima. Igatahes lõppes kõik õnnelikult ja meil oli uhke tunne, et just meie kambas meditsiinitöötaja oli.
Selle nädala jooksul saime kaks väga kontrastset restorani kogemust, üks suurepärane teine väga kesine.
Sorrentos koperdasime tõelise Itaalia restorani otsa. Asus see väikse kitsa tupiktänava otsas ja oli täis kohalikke. Tegu oli üpriski pisikese kohaga, kuid õnneks õnnestus meil laud saada. Toidud olid imelised ja taskukohased ning vaatamata väga väsinud kelnerile oli teenindus samuti hea.
Amalfil astusime tõelisesse turisti lõksu. Meil oli küll teine variant bussijaamast taksojuhi käest saadud visiitkaardi näol, kuhu mina oleksin heameelga läinud, kuid kuna osad meie seltskonnast juba näljast minestama hakkasid, astusime sellesse peaväljakul olevasse restorani sisse. Kuna mina olen nii vähenõudlik ja mulle sobib kõik ei jäänud ma endale kindlaks, et sellisesse kohta ei peaks oma jalga tõstma. 5 tükki meist said toidud kätte aga viimane toit tuli kümmekond minutit hiljem. Ja kui tahaks arvata, et halba pastat on päris raske teha (eriti itaallastel), siis selles kohas osati vähemalt seda hästi. Hinnad polnud kallid aga arve peale lisati 18 eurot(!) teeninduse eest. Teenindus ei olnud midagi hullu aga kindlasti mitte 18 euro vääriline. Mina, kes ma aga igast asjast positiivse kaasa võtan, ütlesin teistele, et see oli hea õppetund meile kõigile, teistele see, et ei tasu minna sööma kohta, mis kõige väljapasitvama asukohaga ilmselge turistirestoran on. Mina pean õppima vajalikes olukordades endale kindlaks jääma ja välja ütlema, et siia ei tasu minna!

Amalfi ise oli aga imeline!
Tore purskaev. Vesi oli täitsa joodav, kohalikud käisid “kraani” kallal joomas.

Ühel päeval saime nautida tõelist tormi. Päev otsa kallas ja müristas ja elekter kadus vahelduva eduga. Kui vihm korra järgi andis, tegime väikese kõnnitiiru ja saime kõrgelt merele vaadates uue tormi pilve tulekut imetleda. See oli mõnus vaheldus ja lisas meie reisile kena kontrasti.
Üks meeldejäävaim kogemus oli mahajäätud hotelli leidmine. Asus see vesuuvi vulkaani kraatri vahetus läheduses. Algne plaan oli minna matkama vulkaani otsa, kuigi olime teada saanud, et rahvuspark on kinni. Kuid väike uurimus internetis, et peaks saama matkata ka omal käel viis meid lõpuks hoopis eelmainitud Hotell Eremo juurde.

Vaade Napolile
Meie punt

Kraatri otsa matkata ei saanud, kuid hotelli katuselt vaade kraatrile rahuldas täiesti meie matkavajaduse. Hotell oli suur ja uhke ning kolada sai omajagu.

Imeilus põrand

Leidsime aga katuse terrassil oma meelispaiga, kus siis päikese käes peesitasime ja veini jõime.

Vesuuv

Tundsime kõik kummalisel kombel seal väga head energiat. Kui enamikele meist meeldivad mahajäätud hooned väga siis tunnistasime kõik, et need tekitavad alati teatavat kõhedust. Kuid siin me seda ei tundnud. Hiljem aga hotelli kohta uurides, tekkis kõhedustunne küll. Nimelt on mahajäätud hoonet kasutatud erinevate satanistlike riituste jaoks, samuti käivad seal tihti narkomaanid. No mis seal ikka, oleme veenudunud, et kohta ümbritseb hea aura, sest lugesime, et see hotell on üle elanud kaks vulkaani purset.
Reisi lõpuks oli kirsiks tordil reede õhtune väljaskäik Napolis. Palusime Taavit, et ta meile öösel järgi tuleks, kohale saime ise rongiga. Olime soovituse peale välja vaadanud mingi klubi, mis rongijaamast väga kaugel ei olnud, kuigi linnaosa, mis põhilne peopaik tundus jäi teisele poole. Jõudnud kõrghoonetega ümbritsetud kvartalisse, kus ei liikunud ühtegi inimhinge leidsime eest kinni oleva klubi. Heaküll ots ringi ja otsingutele! Lõpuks peale kolmveerand tunnist jalutuskäiku läbi vihmase Napoli, möödudes paarist ära kukunud narkomaanist jõudsime vanalinna moodi piirkonda. Olustik tekitas meile nii kõhedust, ootusärevust ja elevust. Suuremat osa Napolist ei ole ma näinud, niiet ma ei soovi üldsitada aga selle piirkonna järgi kirjeldaks ma seda linna kui postapokalüptilst, anarhilist, inimloomaaeda, kus puuduvad reeglid ja inimesed elavad nii nagu poleks homset. Linnatänavad on täis graffiteid.

Tükk aega võib olla pimedat ja tühja tänavat, kui järsku on baar, kus kõlaritest mürtsub Itaalia muusika ja keskealised naisterahvad tantsivad tänava äärde seatud laudadel. Kuna taas oli neidudel kõht tühi ja ümbritsev atmosfäär oli intensiivne, tegime peatuse ”auk seinas” tänava toidu kohas. Kõhud head paremat täis, otsustasime edasi liikuda, olime selleks ajaks juba mingi baari välja valinud ja liikusime google mapsi abiga aina sügavamale Napoli labürindis. Järgmine tänav oli eriti kitsas, ilma ühegi valgustuseta ja ühegi inimhingeta. Vastu tuli auto ja me pidime nii tänava äärde ennast võtma ning ka kõhud sisse tõmbama, et auto mööda lasta. Mida edasi liikusime seda elavamaks ööelu muutus. Leidsime baari ja see tundus täitsa trendikas, hipsterlik väike lounge. Tegime seal paar drinki. Olime juba kõik väga väsinud, kell hakkas 2 poole liikuma. Mõtlesime kas on juba paras aeg Taavi endale järgi kutsuda, kuid soov tantsida oli veel rahuldamata. Leidsime taas mapsi abiga koha, kus peaks saama tantsida ja otsustasime, et liigume sinna ja samal ajal anname Taavile märku, et ta võib tulema hakata, kuna meieni jõudmiseks läheb tal veel tund. Enne aga kui väljavaadatud kohta jõudsime, kuulsime head muusikat ja nägime rahvamassi väikese klubi/baari ees. Mina siis võtsin sõna, et miks me sinna ei lähe! Mõeldud tehtud. Oleksimegi sinna algselt läinud, aga google sõnul oli see koht juba kinni. Lähemale minnes veenudsime, et koht on vägagi avatud. Astusime baari ees suitsetava rahvamassi seest läbi otse tantsupõrandale.

Tegu oli väga mõnusa kunstiinimeste ja tudengite peopaigaga. Nautisime head muusikat ja kohalikku käsitööõlut, kuni Taavi meid üles leidis. Surusime ennast kuuekesi auto peale ja sõitsime kodu poole. Taavi oli samuti imestunud, kuidas me sellisesse piirkonda välja olime jõudnud. Ta oli üsna veenudund, et olime talle kogmata vale asukoha saatnud. 😀 Tagasiteel protsessisime seda õhtut ja seda linna. Väga tahaks tagasi minna ja kõike seda päevavalguses ja mitte nii vihmases olustikus näha. Heameel oli meil ka selle üle, et olime kuuekesi. Üksi või kahekesi sellises linnaosas öösel pimedas küll ringi ei jalutaks.

Ja eks me juba mõtlemegi millal võiks naasta.

Ciao!

Albaaniast Itaaliani

Umbes 3 tundi enne laeva väljumist hakkasime vaatama, kuidas praami peale saadakse. Sadam oli meil juba üles leitud ja sissepääsuks õige koht samuti.

Sõitsime sadama alale aga loomulikult suutsime õigest kohast mööda sõita. Ümberpöörd ja leidsime õige raja. Enne piletikontrolli kioskeid peatas meid sadama tööline ja ütles, et peame kõigepealt minema terminali hoonesse sisse, oma online’i piletid ette näitama ja saama confirmationi (kinnituse). Otsisime tihedalt täispargitud parklas omale koha ja liikusime terminali suunas. Terminali hoone ukse taga oli aga pikk järjekord. Järjekord liikus kiiresti ja olime peatselt ukse peal, kuigi iga teine kohalik, kes järjekorda nägi sellest mööda üritas trügida, kuni lõpuks turvamees ukse peale toodi, kes hakkas masse kontrollima ja trügijaid järjekorra lõppu suunama. Saime aru, et pikk järjekord on neile kes praamile jala lähevad. E-piletid ja dokumendid ette näidatud, prinditi meile pardakaardid välja ja saime esimesse kontrollpunkti liikuda. Seejärel teise punkti, mis oli nö piirivalve. Seal paar sõna piirivalveametnikuga juttu puhutud (kus olime ja kust tulime jne), saime lõpuks laevale sõidu järjekorda.

Praami väljumiseni oli veel 2 tundi, kuid juba hakati autosid laeva juhatama.

Keegi meist ei osanud oodata, mis vaatepilt praamil avaneb. Tekile jõudes saime aru, et tegu on täiesti tavalise Tallinn-Helsingi praamiga. Lihtsalt võibolla 30 aastat ajas tagasi.

Laeva pood
Nii veidralt tühi, samas mõnusalt avar ja ruumikas.
Laeva poes leidus nii riideid, akaessuaare kui maiustusi.

Praamile sai osta nii teki pileti, istekoha pileti, või kolme eri sorti kajuti pileti. Me otsustasime kõige odavama kajuti kasuks. Mis oli siiski kogu reisi kõige kallim majutus (kogu kupatus- 3 inimest, auto ja kajut kokku 270€). Kui olime õige kajutiukse üles leidnud ja sisse astunud leidsime eest vaid 2 ühe inimese voodit.

Kajutist endast kahjuks pilti ei teinudki, küll aga saab seda varsti näha uues Youtube’i videos.

Aga meid oli ju kolm ja olin kindlasti ostnud kajuti kolmele. Siis aga nägime, et kajutis on lisaks tualeti uksele veel üks salapärane uks. Avasime selle ja kiikasime üle ukse ning nägime veel üht nari. Vot kui hästi läks, Eikel sai lausa oma toa oma dušši ja WC’ga. Naersime, et 2 WC’d kulub ära, sest torm möllas ja oli oodata suuri laineid. Kartsime et nii mõnelgi võib tulla raske öö. Ette ruttavalt võin öelda, et siiski oksendama me keegi ei hakanud.
Kuigi kell oli juba üheksa õhtul, mõtlesime, et magama kohe ei lähe. Kammisime praami risti põiki läbi, saime aru, et kultuuriprogrammi kuskil ei pakuta. Istusime ühte baari maha, tellisime Fernet Brancad, mis nüüd 2.5 euro asemel maksid 4.5 eurot ja asusime kaarte mängima.

Olime kaardid soetanud laeva poest ning kui kaardi paki avasime oli üllatus suur. Tegu oli mingite Itaalia eriliste kaartidega, kus ei olnud ühtki numbrit ega meile tuttavaid maste. Saime lõpuks loogikast aru ja kuigi numbrid jooksid kaardipakis vaid 2-7’ni saime paar ringi turakat mängitud. Kui laev umbes veerand tundi lubatust hiljem sõitma hakkas, otsustasime välitekile minna ja kaugenevaid linnatulesid nautida, boonuseks oli äike.

Oligi aeg uinakuks “vangikongis”. Uni meil kellegi kvaliteetne polnud, kuid kardetud merehaigus jäi õnneks tulemata. Võib isegi öelda, et suured lained hoopis kiigutasid mõnusalt. Kajuti seinad aga kostsid mõnusat läbi, niiet helid oksendamisest, norskamiseni olid hästi kuulda.
Ärkasime kell 7 äratuse peale ja hakkasime vaikselt sättima.

Praam oleks pidanud Barile jõudma kell 8, kuid saime praami pealt maha alles kella poole kümne aeg.

Buongiorno Italia!

See aga lõi natuke meie tiheda ajagraafiku sassi, sest plaan oli, et Taavi viib minu ja Eikli majutusse ära ja sõidab siis Napolisse, et sealt lennujaamast tüdrukud peale võtta. Nende lennuk pidi jõudma kell 13. Meil oli aga Itaalia ida kaldalt lääne kaldale sõita ligi 4 tundi.

Saime aru, et isegi kui Taavi jõuab siis väga napilt. Kuid taaskord läks kõik nii nagu pidi minema ja tüdrukute lend hilines veidi, niiet Taavi jõudis ilusti neile vastu.
Taaskohtumine oma kallitega oli emotsionaalne ja oi kui lõbus!

Ciao!

Albaanias on kõike!

Koos Eikeliga saime ise võimaluse külastada nii mõndagi kohta teist korda, kuna tahtsime ka Eikelile oma seniseid avastusi tutvustada.

Käisime taas Blue Eye allikal.
Teel Gjirokastrasse.

Käisime aga ka ühel pikemal väljasõidul, mille sihtkoht meilegi veel tundmatu oli. Olime nimelt otsustanud külastada kuumaveeallikaid.

Asusid need Sarandest ca 1,5tunnise autosõidu kaugusel ja tee sinnani sujus mõnusalt kuni keerasime GPS-i juhistele tuginedes ühe küla vahelt üles mäkke. Teeolud muutusid järjest kehvemaks ja kitsamaks. Ületasime nii mõnegi koha, kus asfalt osaliselt kadunud oli ja selle tõttu teega risti sügavad rööpad tekkinud olid. Vahepeal taaskord polnud teel häda midagi kuid samas oli mõni lõik selline, kus hinge kinni hoidsime et auto terveks jääks. Olime omas tempos edasi rühkinud kuni GPS näitas veel vaid 6km sihtkohani, kuid siis soovis meiega suhelda vastu sõitnud kohalik. Inglise keelt ta küll ei rääkinud kuid saime aru, et ta uurib kas oleme teel allikatele. Saanud meilt jaatava vastuse, näitas ta kehakeeles et siitkaudu sinna küll ei pääse. Algselt tundus meile, et kohale jõudmine on võimatu väga kehvaks muutuvate teeolude tõttu, kuid lõpuks saime aru, et oleme üleüldse valel teel. Saime teada, et õigele teele saamiseks tuleb meil suunduda Permet’ i nimelise linna poole. Keerasimegi siis otsa ringi ja otsustasime lähimas külas kohvid juua ja edasine plaan paika panna.

Permët

Ja tõepoolest, saadud info osutus tõeseks – võtsime suuna Permeti poole ja seal väike linnasõiduks tehtud, saime lõpuks õige teeotsa kätte mida mööda üsna lihtsa vaevaga allikateni jõudsime. Hiljem arutasime, et kuhu me küll esimesena valitud tee kaudu välja jõudnud oleks (Google Mapsis olid mõlemas sihtkohas samad pildid, kuid üks paik asus konkreetselt teisel pool mäge)

Väike seiklus seljataga olime me lõpuks kõige vingemas spaas kus iial käinud oleme ja see asus looduses!!

Saime enda “käsutusse” ühe parimatest kuumaveeallika basseinist (kokku on neid seal kaheksa) ja imetlesime meie ümber olevaid mägesid ning meie all looklevat jõge.

Määrisime end ka jõesängis oleva mudaga, samal ajal oli üks jalg külmas ja teine soojas vees, mis meie nahad beebilikult siledaks muutis.

Koduteed alustasime päikeseloojangu ajal ning õhtust sõime taaskord Gjirokastras Antonio juures.

See lauatäis sööki/jooki läks maksma ca 16€

Sarande sai meile kuu aja jooksul väga koduseks ja armsaks kuid tundsime juba nädal enne minekule sättimist meeldivat ärevust teele asumisest.

Tegime viimase tiiru Sarande vahel, jõime kohvi, limpsisime masinajäätist ja haarasime Kantinast pita gyros’ed näppu ning võtsime suuna Korca poole.

Teekonna pikkuseks vaid 230km kuid ajaliselt kestis sõit 5 tundi. Esimene kolmandik kulges laitmatul asfaldil ja üsna suure keskmise kiirusega. Olime parasjagu mägisel lõigul ülesmäge “ussitamas” kui Minna välja pakkus, et siin võib tema ka sõita. Liiklust polnud praktiliselt üldse ja teisest käigust kõrgemat käiku naljalt vaja ei läinud niiet mõeldud-tehtud. Sileda asfaldiga luksus lõppes aga üsna peatselt ja niivõrd äkki, et ei pannud tähelegi kui juba lisaks “ussitamisele” ka aukude vahel slaalomit sõita tuli. Minna ei lasknud end sellest heidutada ja nii sain ka mina kõrvalistmelt vaateid imetleda. Viimaseks kolmandikuks vahetasime taaskord kohad ning Korcasse jõudsime vahetult peale päikeseloojangut. Esmapilgul jättis see pimeduses üsna kõleda mulje, kuid teame juba, et esimene arvamus on petlik. Kuna meil majutust broneeritud polnud, siis küsisime paarist hotellist (mis asusid vanalinnas ja olid uhked) kahe öö hinda. Saanud teada, et kahe öö hind on 80-100€, otsustasime booking.com abil soodsamaid variante otsida ning valisime välja kesklinnast jalutuskäigu kaugusel asuva stuudiokorteri, hinnaks 23€ öö.

Meie väga suureks rõõmuks asus meie vahetuses läheduses Frogs’ i nimeline restoran, kus mõlemal õhtul sõime. Tundsime, et olime koperdanud just selle õige resto otsa – klientuur oli üdini kohalik, hinnad ebanormaalselt odavad, samas kui teenindus ja sisustus viimase peal.

Korca asub Ida-Albaanias ja on kohalik kultuuripealinn. Külastasime keskaegset muuseumi, kuhu sisse pääsemiseks oli vaja uksekella lasta.

Keskaja kunsti muuseum

Jalutades teisel päeval vanalinnas, jäi meile ühe restonani ees silma silt, millel info, et igal reedel ja laupäeval on seal elav muusika. Kuna parasjagu oli reede, sai õhtune kultuuriprogramm kiirelt paika. Esmalt Frogs’ is kõhud head-paremat täis ja seejärel muusikat ja veini nautima.

Korca avaldas meile seevõrd muljet, et peale teist magatud ööd tekkis soov veel üheks ööks jääda. Saime aga teada,et meile elukohaks olev korter on järgmiseks ööks juba broneeritud.. ju siis tuleb edasi liikuda. 

Järgmiseks peatuspaigaks sai Korca’ st vaid poole tunnise sõidu kaugusel olev Pogradeci nimeline linnake. Asub see suure Ohridi nimelise järve ääres, kus me ka mõlemal seal oldud hommikul suplemas käisime.

Kuna Pogradecis oli päris jahe, siis lootsime et saame talisuplust teha aga vesi oli liiga soe.

Pogradec’ is võtsime ette matka mäe otsa, kust linnale võrratud vaated avanesid. Meenutas see matk meile väga matka, mille Costa Rica pealinnas San Joses läbi teinud olime.

Suurimaks elamuseks Pogradec’is osutus aga kohvik-galerii, millest õhtust sööma jalutades möödusime. Tundsime, et tahame sinna kindlasti sisse astuda ja nii me peale sööki tegimegi. Eriliseks boonuseks osutus fakt, et saime teist õhtut järjest live-muusikat kuulata!

Pogradec’ist viis meie tee edasi pealinna, Tiranasse. 

Enne Tiranasse jõudmist põikasime sisse ka Lin’ i nimelisse linna 🙂 Tegelikult on see siiski küla. Olles seal külakese keskele jõudnud, märkasime silti, mis märkis matkatee olemasolu. Võtsime siis selle 6km matka ette – ja milline matk see oli! Lausa kahe milline 🙂

Tee kulges kõigepealt külast läbi, tegi kaare ümber kaljuse poolsaare tipu ja lookles teiselt poolt küla poole tagasi. Ühel pool siis kivine kaljusein ja teisel pool Ohridi järv. Tegime ka privaatse ujumaskäigu ning ahhetasime ja ohhetasime matkaraja vaheldusrikkuse üle!

Poolel teel sattus meie teele suuremat sorti kuurort suure restoga, kuhu maha istusime ja kohvi jõime.

Tagasi Lin’ i jõudes saime taaskord kinnitust teadmisele, et selliste seikluste otsa koperdamine teebki spontaansed otsused niivõrd vastupandamatuks!

Tiranas olime leidnud soodsa korteri ca 3 km kaugusel keskusest.

Pealinnas käisime ära kahes maa-aluses bunkris. Bunker on nende kohta muidugi vähe öeldud – need olid ikka laburündid, mis olid omal ajal ehitatud potentsiaalse tuumarünnaku tarbeks, kuhu siis eliit varjuda oleks saanud. Nüüd on need kõigile külastamiseks avatud ja neist on saanud muuseumid, mis Albaania kirjut ajalugu kajastavud. Saime ka teada, et bunkrite rajamise tippajal oli Albaanias bunker iga 11 elaniku kohta.

Esimesena käisime BunkArt 2’es, mis asus otse kesklinnas.
Ja järgmisel päeval võtsime ette BunkArt 1’e. Mis asus kekslinnast väljas.
Diktaatori tuba
Puhvet
Sellist aulat näha maa all oli väga sürreaalne kogemus
Bunkrite külastamine oli emotsionaalselt küllaltki raske. Näha kõike seda valu ja piina, mida inimesed diktaatori võimu all pidid läbi elama.
Nii mõnelgi võib tulla tuttav ette. Kujutatud on kommunismi aja tüüpilist korterit.
Bunkri muuseumis oli ka palju kunsti installatsioone. Nagu nimigi ütleb- BunkArt

Kuna bunkrite külastamine oli vaimselt raske, siis otsustasime elu tähistada uhkeima õhtusöögiga, mida sellel reisil endale lubanud oleme.

Lõhe carpaccio
Peedi-kitsejuustu salat
Laimi kook ja laava kook. Imelised!

Käisime ka taaskord mäe tipus, kuid seekord gondliga, mitte jalgsi.

Mäe tipus sai matkata, aga kuna ilm oli jahe ja vihmane jäi matkamine seekord ära, küll aga avastasime seal mahajäetud hotelli.

Keegi aga oli seal isegi pesitsenud

Järgmiseks sihtkohaks sai Kruje nimeline mägikülake, kuhu samuti ilma eelneva majutusbroneeringuta suundusime. Jõudsime kohale pimedas ja koos paduvihmaga. Tegime paar kakaod ja otsisime endale majutuse ning asusime sinnapoole teele. Siis algas ajarännak. Meie hostel asus mäe otsas ja oli osa kohalikust kindlusest. Tee sinna osutus munakiviteeks, mis järskude kurvide abil tipu poole ronis. Ühest kurvist alanud tõus osutus vihmast tingitud libeduse tõttu suureks katsumuseks. Olime küla vahel juba “võõra” numbrimärgi tõttu silma jäänud ja meid juhendas just sellest teest üles ronima meid võõrustanud hosteli peremees. Talle järgnenud, kuid esimesel kolmel katsel ebaõnnestunud ronimise tulemusel keerasime otsa ringi ja otsisime teisi võimalusi. Olime juba otsuse vastu võtnud, et sõidame kuni raskusi valmistanud tõusuni ja lähme viimased ca 300m jala, paduvihma trotsides kui hosteli peremees meid taaskord märkas ja utsitas ikka veel proovima. No lõpuks me sealt kümnendal katsel üles saime ja kohale jõudsime. Kuna endiselt kallas nagu oavarrest, siis olime õnnelikud et kuiva tuppa saame. Lisaks imelisele asukohale, oli ka tuba vingem kui piltidelt tundunud oli.

Õhtust sõime restoranis, kus tegelikust aastaarvust andis märku vaid televiisor.

Peremees kehastus ettekandjaks ja eriti meeldis meile lihtne valik toitu tellides – kas lihaga v ilma lihata vaagnatäis kohalikke hõrgutisi. Sinna kõrvale head veini ja tundsime taaskord kuidas just selle “õige” koha otsa koperdanud olime. Väljas möllas maru ja lõi äikest, meie aga nautisime maitsvat õhtusööki restoranis, mis oleks nagu ajamasinast tulnud.

Kahjuks pole pilt suurem asi.
Bed&Breakfast hommikuvalguses.
Vaated majutuse õuest
Meie tuba

Edasi läksime väiksele jalutuskäigule läbi Krujë külakese. Jällegi üks muinasjutuline paik.

Edasi võtsime suuna mäe otsa, pilvede sisse. Kindlasti olid antud teel pilvede taga suurepärased vaated alla linnadele, kuid sellel paksul sügisesel udul oli oma müstiline võlu.

Tõeline sügis.
Siin peaks imeline vaade avanema.

Pealelõunaks polnud ilm oluliselt paranenud ja külm oli naha vahele pugenud, seega võtsime vastu otsuse päev ja järgmine öö spaahotellis veeta.

Hotell Nirvana
Spaa polnud nagu Eestis harjunud oleme, et kõik saunad ja vannid huugavad. Saun kuulus ainsana toa hinna sisse, ning et sauna minna pidi pool tundi ette teatama ning siis pandi alles saun järgi. Kui soovisid ka aurusauna, mullivanni või soolakambrit kasutada pidid juurde maksma.
Aga sellel hetkel saunast täit
Hotelli restoran oli väga heal tasemel ja üldse mitte ülemõistuse kallis.
Hommikusöök kuulus hinna sisse ja maitses imeliselt.

Oligi aeg liikuda edasi Durrëse nimelise sadamalinna poole, kus saime kokku Eikliga, et koos edasi praamiga Itaaliasse sõita.

Kuna Durrëses oli kõva torm, olime juba veidi mures kuidas 10 tunnise praamisõidu

Peale piki otsinguid linna pealt leidsime Eikli lõpuks õigest bussijaamast üles ja asusime sadamasse teele. Itaalia ootab!

Ciao!

Eksperiment: nädala toit

Tegime teoks plaani, mida mõnel korral omavahel arutanud olime. Oleme nüüdseks juba piisavalt väljas söömas käinud, et teada mida siin enamjaolt pakutakse ja mis selle eest välja tuleb käia. Seda arvesse võttes otsustasime terve nädala ise süüa teha ja vaadata, mis see meile maksma läheb. Meil on olemas nii korralik külmkapp, praeahi kui ka pliit koos vajalike köögiriistadega, niiet varustuse taha asi kindlasti ei jää.

Päeval, mil eksperimendiga alustasime, sõime hilise hommikusöögi Kantinas. Soodsas merevaatega kohas, milles eelmises postituses juttu oli.
Olgu siinkohal mainitud, et mingit kindlat summat me endale piiriks ei seadnud – tegime küll nimekirja toitudest, mida teha plaanisime – ostsime tooteid, mis meile maitsevad ja lisaks veel ka snäkke ja mõned õlled ja paar veini. Tagasi ei hoidnud millegagi.

Kogu toiduvaru

Plaan nägi ette lisa poeskäike vältida. Esimese asjana suundusime kohalikule turule, kust õnnestus hankida pea kõik juur- ja puuviljad mida soovisime.

Turg

Esimene tädi, kelle laualt kaupa valisime, ulatas meile paberkotid, mille sisse siis väljavalitud tooteid ladusime. Viinamarjad, sibulad, küüslaugud, avokaadod jms tädikesele antud, et need kaalutud saaks, uurisime veel pakkumisel olevalt kaupa ja ostsime ka oliiviõli. Soovisime poolt liitrit, selle tarbeks leidis tädi kohe tühja veepudeli ja villis õli suuremast pudelist väiksemasse.

Kõike saab, eitavat vastust ei kuulnud. Kui müüja oli vihikusse üksteise alla kirjutatud numbrite abil peast rehkendused tehtud saanud, tuli meil seljakotitäie kauba eest 2080 lekki ehk 17,8€ välja käia. Saime kauba peale veel mõned õunadki.
Teise müüja letilt haarasime omale mõned kurgid ja kolmanda tädikese käest soovisime punast kapsast. Seal kohtasime ka ameerika-inglise paari, kellega mõneks ajaks lobisema jäime. Nemad olid Ameerikast päriselt ära tulnud, sest peavad sealset olukorda hullumeelseks. Viimaseks ostuks turult said veel 10 muna, mille kõnniteele üles seatud müügipunktist hankisime.
Edasi otsustasime leida lihapoe. Paljud siinsed ärid peavad ka siestat ning esimene lihapood oligi seetõttu mõneks tunniks uksed sulgenud. Sellesama suletud lihapoe juures autosse istudes küsis Minna “See oli vist eesti keel?”. Olin just sõitma hakkamas, kui keerasin pilgu kõnnitee poole, kus kolm noort jalutasid. Olles näinud meie Eesti numbrimärki, tervitas üks neist meid puhtas eesti keeles. Naeratasime vastu aga pikemalt lobiseme ei jäänud. Peatselt leidsime ka lihapoe, mis oli avatud ja sealt hankisin kanaliha, lisaks veel vorsti ja mõned toored kotletid ning neli varrast liha. Sain mõnuga tooteid kahmata, sest Minna otsustas autos oodata. Arveks tuli 1650 kohalikku ehk 14,1€
Viimane peatus ostude päeval oli südalinnast ca viie km kaugusel asuvas marketis, kust siis päris parmesani juustu, kohalikku veini ja muud puuduolevat soetasime. Põhjus, miks seda kõike just sellest poest ostsime, peitub väga maitsvates vorstides, mida sealt korra proovi mõttes ostnud olime.
Koju jõudes lõime päeva kulutused kokku ja saime summaks üsna täpselt sada eurot. See siis seitsmele päevale jagades teeb ühe päeva kuluks umbes 15 eurot. Teeme süüa tavapäraselt kaks korda päevas, mille vahele aeg-ajalt kuulub väiksem õhtuoode – olgu selleks siis pistaatsia pähklid või praetud banaan küpsistega.

Üks kalleim asi ostukorvis.
Teine ja kõige kallim asi ostukorvis. Päris parmesani juust 6€
Kohalik vein (kõige odavam mis poes saada oli) 3,4€

Plaanisime ka paaril korral selle nädala jooksul väljas süüa, kuid üsna peatselt saime aru, et olime endale piiavalt toitu kokku ostnud, et see küll vajalik pole.

1. õhtusöök ahju kartul ja porgand, kotlet, värske salat ja majoneesi-jogurti kaste
Hommikusöök: Ahju saiad. Sellist hommikusööki sõime kokku kolmel hommikul
2.õhtusöök: riis köögiviljadega, kanavardad ja guacamole 🥑 (kahjuks sealihavardad olid juba natuke käest ära aga raisku need siiski ei läinud, vaid palju rõõmu sai neist üks tänava koer).
3. hommik: Eilne riisiroog, omlett ja tomat, kurk
3. õhtusöök: Caesari salat punase kapsaga

Neljapäeva õhtupoolikul suundusime linna, et Tiranast saabuvat bussi oodata. Meile tuli Eikel külla! Olime juba ärgates elevil ja valmistasime tema saabumise puhul pidulikud praemakaronid! 🙂

4.õhtusöök praemakaronid ja värske salat

Niiet eksperimendi kolm viimast päeva saame toitu valmistada kolmele – pole probleemi!

5.hommikusöök: Taavi meistriteos- pošeeritud muna avaokaado röstsaial
5.õhtusöök: Järjekordne Taavi meistriteos- kartulivorm kohaliku suitsuvorstiga
Ja ikka värske salat (ja fernet branca) kõrval.
6. õhtusöök: Riisi-köögivilja roog
Viimaseks hommikusöögiks oli veel järgi jäänud 3 muna ja 2 kartulit, natuke kurki ja paprikat.
7.õhtusöök: Pasta-kana salat tomati, punase kapsa, jogurti-majoneesi kastme ja parmesaniga.

Algset plaani lisakulutusi mitte teha, korrigeerisime nii palju, et mõned kohvikuskäigud tulid ette ja mõned õlled kodust väljas ikkagi tarbisime. Muuseas, meil kodus enam kohvi ei olegi ja tundub, et juurde me seda ei hangi – joome hoolega teed. Osaliselt seetõttu on paaril korral nädalas kohvikus kohvitamas käimine saanud rutiiniks. Vahel juhtub, et kohvi kõrvale eksib ära ka toorjuustukook:)
Valmistasime hangitud toidukraamist kokku 35 portjonit toitu. Esimene pool nädalast kahele 2 korda päevas ja teise poole nädalast kolmele 2 korda päevas. Ühe portsu hinnaks teeb see 3 eurot. Meil on päevaseid toidukordi kaks – hommikusöök kella 12 paiku ja õhtusöök kl 18 paiku. Seetõttu on ka meie taldrikutäied veidi suuremad kui neil, kes kolm korda päevas süüa armastavad, kuid see ka pigem vaid õhtusöökide puhul.
Kokkuvõttes jäime eksperimendiga väga rahule. Saime nautida mitmekesist menüüd ja teha ise suure õhinaga süüa. Toidud olid tõeliselt maitsvad ja viisid keele alla.
Eksperiment aga sellega ei lõpe. Lõppeesmärk on eestis sama ostukorv kokku osta ja siis hindasid võrrelda.

Kui nädal täis sai, siis sõime ka paar korda väljas. Eriliseks lemmikuks osutus Gjirokastra söögikoht, mida meie Minnaga olime juba esimesel visiidil külastanud, kuid nüüd käisime koos Eikeliga päevase vahega kahel korral sealsamas õhtustamas. Koha peremees Antonio tundis meid ära ja saime temaga lobisedes teada, et ta on juba 16 aastat seda kohta pidanud! Seal õhtustamine on uskumatult soodne. Kolme peale suur õhtusöök, kuhu kuulusid küla salat (kreeka salat), friikartulid, grillkana ja grillitud sealiha ja 3 0,5l õlut läks kokku maksma umbes 16€.

Kogu see laua täis toitu vaid 16€!!!

Niiet saab ka väljas väga soodsalt, kui õige koha leiad.
Nüüdseks on köök taaskord head – paremat täis ning valmistame taas ise rõõmuga süüa kuni Sarandest lahkumiseni. See, millal asjad taaskord Volvosse tõstame ja edasi rändame, peaks juhtuma juba 9. novembri pärstlõunal!

Toon siia ka täpse nimekirja nädala söögivarude ja nende hindadega.

1. Hommikusöök väljas kahele: 10€

Turult:

Kogu turult saadud kraam.

Tomat 5tk (suured)
Kurk 3tk
Paprika 4tk
Porgand 8tk
Suvikõrvits 3tk (väiksed)
Punane kapsas 1tk (suur)
Kartul u 3kg
Avokaado 2tk (suur)
Sibul 3tk (suured)
Küüslauk 2tk
Till
Petersell
Sidrunmeliss kuiv.
Viinamarjad
Munad 10tk
Oliiviõli 0.5l

Kokku: 2950LEK = 25,2€

Lihapoest:

Kotletid 2tk (suured)
Kanarinnafilee 2tk (suured)
Lihavardad 4tk
Vorst 2tk (pikad)

Kokku: 1650LEK=14,1€

Pagariärist:

Või pakk saia kõrvale skaalaks. Väga suur päts saia.

Sai 180g 120LEK=1€

Poest:
Hinnad sulgudes on ühe toote kohta ja ümardatud viimase kursiga, millega eurosid vahetasime (1€=117LEK).

Poe kraam.

Vein 2tk (400LEK=3,4€)
Õlu 4tk (100LEK=0,85€)
Maitsestamata jogurt 200g (40LEK=0,34€)
Parmesani juust (päris parmesan) 200g (700LEK=6€)
Või 250g (400LEK=3,4€)
Makaronid 500g (100LEK=0,85€)
Pistaatsia pähklid 220g (550LEK=4,7€)
Ketsup 460g (250LEK=2,1€)
Kartulikrõpsud 160g (200LEK=1,7€)
Limonaad 4tk 330ml (80LEK=0,7€)
Coca- cola 330ml (80LEK=0,7€)
Sidrun (3tk=92LEK=0,8€)
Banaan (4tk=222LEK=1,9€)
Kaeraküpsised maisiga 300g (180LEK=1,5€)
Kaeraküpsised puuviljadega 300g (150LEK=1,3€)
Tee 2tk (200LEK=1,7€)
Basmati riis 500g (300LEK=2,6€)
Vorstid (800g=520LEK=4,44€)
Kilekott 2tk (20LEK=0,2€)

Kokku: 5944,5LEK= 50,8€

Teisest poest sai veel majonees 300ml (280LEK=2,4€) ja 500g juustu toodud (620 LEK=5,3€). Kokku 900LEK= 7,7€

Kõik kokku:108,8€
Ühe päeva hind: 15,5€
Ühe toiduportsjoni keskmine hind: 3,1€

Faleminderit!

Meie elu Sarandës

Olles õhtuhämaruses ilma viperusteta kohale jõudnud, otsisime õiges majas õige korteri, Minnale saadetud info põhjal, ülesse ja tassisime Hotell Volvo tühjaks. Nüüd on meil kohe terveks kuuks oma merevaatega korter ja kodurand samuti! Korteri võti oli jäetud koodiga karbi sisse. Omanikuga me ei kohtugi. Auto parkisime maja ette, rõdu alla, nii et oleks silma all.

Hommikusöök vaatega.


Kohe esimesest päevast alates oleme hommikuti teinud ka tervisetiiru värskes õhus – kas siis sörkides v jalutuskäigu näol, peale mida otse ujuma oleme suundunud. Tunneme, et ilma selleta ei oska enam päeva alustadagi.

Kesklinn asub meist 4km kaugusel, kuhu juba korduvalt jalutanud oleme. Esimesed paar päeva kulusid sisseelamiseks – kui alguses jättis linn veidi kummituslinna mulje kuna paljud kohvikud/hotellid on hooajaväliselt suletud, siis mida päev edasi, seda kodusemaks on Sarande meile saanud. Hooaeg kestab siin aprillist oktoobri lõpuni ja sellel ajal on linnas rahvast 3-4 korda rohkem kui muidu. Aastaringselt elab siin ca 25000 inimest. Loomulikult on ka praegu näha turiste ja matkabusse, kuid kui näha kõiki neid ärisid, mis on ajutiselt suletud, siis kõigi nende ülevalpidamiseks peab see mass, kes siia suvekuudel kokku tuleb, olema ikka meeletu. Seda kinnitas ka mulle barber, kelle juures oma vuntsi korrastamas käisin – tema sõnade järgi on siin siis hullumaja ja seda peab ise nägema, et aru saada. Me ei tahaks siis siin olla!

Sarandë kesklinna rand.
Promenaad

Lisaks kesklinna promenaadile ja selle ümbrusele oleme jõudnud külastada ka paari lähedalasuvat linna. Ühel päeval plaanisime minna vaatama Blue Eye nimelist allikat, kuid jõudsime välja Gjirokastra nimelisse linna, kus oma päeva veetsime.

Gjirokastras asub kõrgel mäe otsas vanalinn ja mäe tipus kindlus. Seal me siis ringi hulkusime ja vaateid nautisime.

USA sõjalennuk, mille Albaaniasse sattumise osas on erinevaid teooriaid.

Õhtusöögi võtsime vanalinnast väljaspool, eeldades, et see on soodsam ja maitsvam kui turistipiirkonnas. Just nii oligi – linna kõige tihedama liiklusega ringtee äärses restos plastiklaua taga istet võtnud, saabus meie juurde kohalik härra, kes kohta oma perega peab. Tellisime salati, friikad ja 250g lambaliha. Maksama läks see koos õlledega umbes 10€. See kõik kahe peale – siinsed portsud on piisavalt suured, et kahele jaguks. Samal ajal kui õlut libistades ümbritsevat jälgisime, panime tähele, kuidas iga natukese aja tagant kohalikud värskelt valmistatud liha soetamas käisid. Koha peal istus peale meie veel vaid kaks kohalikku, kuid kaasa pakiti liha hoolega. Meie lambaliha serveerides kiitis peremees, et valmistas meile lambast tüki, mis albaanlastele endile väga meeldib – õla. Meiegi nautisime toitu täiel rinnal.

Blue Eye’ s käisime samuti paar päeva hiljem ära. Pooletunnise autosõidu kaugusele jäävas rahvuspargis pidime sissepääsu eest 50 kohalikku (üks euroopa raha võrdub 116 lekega) per nina tasuma ning saime seejärel mööda vastvalminud teed vaatamisväärsusteni jalutada.

Imestasime, et see tee nii uhkelt korda on tehtud, samas kui linnas on teed üsna kohutavas seisukorras. Rahvuspark ise oli igati ilus ja peamine tõmbenumber selles oli siis ca 50m sügavusel asuv koobas, kust sekundis ligi 18000L vett pinnale sööstab. Väga lummav ja unustamatu vaatepilt. Nime siis koht saanud silma meenutava illusiooni tõttu.

Siit siis muudkui vett pinnale voolab.

Nüüd oli aeg üheks rannapäevaks aga mitte kodurannas vaid siit ca poole tunnise sõidu kaugusele jäävas Pete e Theth nimelises rannas. Olime kohta näinud ûhes Youtube’i videos ja otsustasime randa oma silmaga kaema minna.

Tühi rannabaar

Kui septembris filmitud videos oli veel rahvast palju siis meie saime nautida täielikku vaikust ja rahu. Peale meie oli rannas veel u 6 inimest. Kõik rannabaarid olid suletud, kuid olime ettenägelikult endale kuuleriga joogid ja snäkid kaasa toonud. Alguses peesitasime alal, mis ei olnudki midagi erilist, kuid kui läksime ümber nurga uudistama, siis kolisime kiirelt ümber. Vee kohal võrgus lebotamise ja hüppetornist vette sulpsamise ajal Corfu saart imetledes ja mööduvaid laevu jälgides kaotasime ajataju.

Hea pildi saamine pole lihtne!
Kuidas vette hüpe välja nägi, näed järgmises Youtube’i videos! 😉

Kogu see elamus oli eriti lahe just väheste inimeste tõttu – hooajal tuleb selle katusega lebola eest päevatasu ka välja käia ning õlut ja süüa koha pealt osta. Meie aga nautisime kõiki mugavusi tasuta ja ilma inimasustuseta. Sinna läheme kindlasti veel. Randa jõudmiseks sõitsime läbi Ksamili nimelise linna, mis on samuti väga soositud ja popp linnake, just oma ilusate randade tõttu. Meie aga oleme enda ranna leidnud 😉

Igapäeva elust ja melust on veel silma hakanud kütuse kallidus. Kui kõik muu on võrreldes Eestiga soodne, siis diisliliitri eest tuleb üle kahe euro välja käia (240lek ehk ~ 2.06€
Toidupoes sisseoste tehes on hinnad soodsamad kui oleme harjunud, kuid samas ka mitte üle mõistuse odavad. Toidu hinnad vaatame põhjalikult läbi järgmises postituses, kus räägime lähemalt oma ostukorvi eksperimendist.

Nädala toiduvaru.


Teistsugune on ka prügikorraldus. Iga maja juures eraldi prügikasti pole. Selle asemel on kastid peatänavate ääres üsna korrapäraste vahedega, kuhu siis kõik oma prügi toovad. Loomulikult vedeleb ka kastide ümbruses palju sodi, mida ära ei koristata. Üldine pilt on meie jaoks siiski üsna puhas.

Ahjaa, automarkidest on kohalike seas kõige populaarsem Mercedes-Benz. Ja seda pika puuga. Näha võib nii tuttuusi mersusid kui ka kolisevaid vanureid. Loomulikult on ka muid marke näha, kuid mersude üleküllus hakkab silma. Ühtegi teist Volvot pole siiani näha õnnestunud.

Väljas einestades on keskmine maksumus 15-20€ kahe peale, milles sisalduvad nii joogid kui jootraha. Korra õhtustasime ka promenaadil, kus kulus 35€, kuid seda kompenseeris maitsev koka tervitus enne sööki ning pits raki’ t peale sööki (kohalik puskar). Toit ise oli samuti imehea. Halba toiduelamust on siin meie arvates üldse keeruline saada.
Menüüs leidub tavaliselt risoto, pasta, kana/lamba/sealiha, salatid. Ka pitsat pakkuvaid kohti on palju. Hinnaklass u 5-8 eurot toidu kohta. Pudel kohalikku õlut toidukohas maksab 150-200 kohalikku.

Ühestki restorani toidust polegi pilti teinud, aga siin pildil oleme ühes veidi peenemas restos, mis ühtlasi ka meie lemmik. Nii interjöör, kui söök on siin imelised. Pastaroog (värske pasta!) maksis ca 11€ ja pokaal veini ca 3.50€

Siiani kõige soodsama kõhutäie saime Kantina nimelises tänavaäärses kiirtoidukohas. Võrratu vaatega asukohas on ratastel haagise ümber ehitatud terrass ja seal siis saab soetatud pita kebabi ja jooki nautida. Vaade otse merele ja hind ebanormaalselt odav – kaks maitsvat ja toitvat pitat ja kaks õlut 800 leki eest (6.5€)

Või kaks kanavarrast 150 eest ehk natuke üle euro. Friika ports juurde samuti 150lek’i.

Oleme märganud, et kohalikele endile meeldib väljas süües tellida kamba peale pool liitrit või liiter punast majaveini ja kilo liha. Liha serveeritakse lõigatud kujul lõikelaual ja seal midagi muud peale liha polegi. Sealt siis punase veini kõrvale tükk ampsata tundub vägagi kohalik teema olevat.

Nüüdseks oleme jõudnud külastada ka osa Butrinti rahvuspargist ja iidset Butrinti linna.

Butrinti rahvuspargis võtsime ette väikese jalutuskäigu, mis jõudis välja mingite varemeteni, mis varemed need täpselt olid jäi segaseks. Kaardi andemetel oleks pidanud jõudma lossivaremeteni, aga lossi mõõtu see ehitis välja ei andnud.

Need varemed juba sõjalistel eesmärkidel kasutusel olnud.
Kuid nüüd kasutusel lõuenditena. 🙂

Peale matka koperdasime veel Butrinti iidsete linna varemete otsa. Pilet sissepääsemiseks maksis ca 9€ ühele, kuid kuna juba tükk aega kassa ees seistes meie vastu keegi huvi ei tundnud, siis astusime sisse- oli ju siiski parasjagu käimas säästu nädala eksperiment.

Teater
Selle osa põrandaks on tegelikult hästi säilinud ja kaunis mosaiik põrand aga säilimise eesmärgil on ta kaetud. Korra aastas siiski eemaldatakse kate, et kõik huvilised saaksid seda näha.
Selle pildi peal näed milline põrand tegelikult välja näeb. Zoomi sisse ja saad veel selle ilusa põranda pika ajaloo kohta teada.
Purskaev Nümfide auks.
Võlvid
Võlvid
Võlvid
Minna võlve imetlemas
Minna võlve pildistamas
Ja veel võlve
Siin laius tuhandeid aastaid tagasi üks suur ja uhke era residents.
Siin leidsime ka päris lossi varemed.
Loss rekonstrueeriti 1930datel (kui mälu ei peta).
Ringkäik iidses linnas lõppes sellise kauni vaatega

Ühel pärastlõunal jalutama minnes, ei olnud meil plaan seiklusi minna otsima.

Kuid jalutuskäik lõppes jõeületusega. Tegelikult olime valmis sellele ringile minnes, et ületame jõe, kuid milleks me ei olnud valmis oli jõe sügavus ja kiire vool.. Kuid saime siiski teisele poole ja turvaliselt koju tagasi.

Üks päev mäe otsas Sarandë kohal.
Selle mäe otsas asus ammu ammu klooster.

Eestist Albaaniani

Tere sõbrad!

Nagu juba tavaks saanud, oleme taaskord sügise saabudes asunud reisile. Seekord otsustasime jääda Euroopasse ning esimesseks pikemaks peatuspaigaks valisime välja Albaania. Seekordset reisi eristab eelmistest pikematest reisidest ka see, et lisaks euroopasse jäämisele liigume oma armsa Volvoga. Selleks on mitu põhjust – saame liikuda omas tempos ja just sellist marsuuti pidi, mis meile huvitav tundub. Teha peatusi just seal, kus heaks arvame ning lisaks pakub Volvo meile ka öömaja. Mitte, et meil oleks plaanis kogu reis Volvos magada, vaid see on suur lisaväärtus, kui saame vajadusel öö autos magada.
Olles Eestis väikese ringreisi teinud ja omale kallid inimesed üle vaadanud, asusime teele 2. oktoobril Pärnust.

Teekond.

Esimese päeva õhtuks sõitsime kohe hooga Poola. Üle piiri jõudes hakkasime otsima kohta, kus esimene öö veeta. Heaks abimeheks on selles meile äpp nimega park4night. Selles äpis on nimelt kirjas kõik kohad tasuta parkimiseks ning parklad kus saab öö veeta. Olles koha välja valinud, asusime koordinaatide ja Google Mapsi abil teele. Kohale jõudes saime aga aru, et miski ei klapi. Mingit moodi olime juhistele tuginedes jõudnud peaaegu et ühe talu hoovi. Otsustasime ümber keerata ja suurele teele tagasi sõita ning uus ööbimiskoht välja vaadata. Seekord kõik toimis ja jõudsime Elki nimelise linna äärde järve äärde ühele parkimisplatsile, kus Volvo ca 5 minutiga magamiseks valmis sättisime. Tegime ümbruskonnas telefoni taskulambi abil väikese jalutuskäigu ja kobisime voodisse. Hommikul ärgates tervitas meid tugev vihmasadu, mida trotsides oma hommikused toimetused tehtud saime ja ujuma plaanisime minna.

Kuna plaan nägi ette näkki minemist aga järve kaldale jõudes nägime, et just sellel hetkel randus sinna üks purjekas, jäi plaan katki. Olles auto juurde jõudnud, saabus veel paar kohalikku papit, kes samuti järve äärde läksid, niiet kokkuvõttes hea otsus 🙂
Vihmasest Elkist jõudsime vahepeatusega Tšehhis, Ostravas nauditud lõunaburgeritele õhtuks välja Austriasse.

Ostrawa

Ööbimiskohaks oli Viini eeslinnas otse Doonau ääres asuv tupiktänav. Seal end välja puhanud ja hommikune suplus tehtud, suundusime Viini avastama.

Vesi oli palju soem, kui viimane kord Emajões. 🙂
Terve jõeäär oli vanu surfilaudu täis.

Auto parkimismajja teiste uhkete autode vahele pargitud, liikusime sel päeval ca 20km jala.

Viinis tuleb ju ikka õunastruudlit süüa. See oli üllatavalt hea! Üldse mitte liiga magus, täpselt õige!
Turg

Jalutasime nii Doonau ääres kui külastasime ka Schönbrunni lossiaeda, kus täitsime Minna ammuse lapsepõlveunistuse ja seiklesime hekilabüründis.

Jäime ringkäiguga väga rahule, kuid kibelesime ikkagi teele. Algne plaan veel teinegi öö Viinis veeta asendus sooviga süüa õhtust mõnes ilusas Austria külas ja edasi liikuda. Viini kesklinnast vaid poole tunnise sõidu kaugusele jäävas imeilusas külas nimega Gumpoldskirchen elu maitsvam Viini snitsel ja guljass söödud, sõitsime edasi Sloveenia poole.

Gumpoldskirchen
Restoran Krug
Toit oli imeline!

Selle lõigu peal elasime üle ka kõige ohtlikuma intsidendi liikluses. Olime kiirteel omas tempos kulgemas, kui meist enne teetööde lõiku üks aktivist mööda surus ja kohe meie ette reastus, kuna neljarealine muutus kaherealiseks. Järgmisel hetkel aga oli see juba üherealine ja meist möödunud piloodil olid juba ees ajutised liiklusmärgid ja paremal reka. Olime kohe tema taga ja nägime aset leidnud avariid väga lähedalt – piloot üritas ikkagi paremale reastuda aga see manööver lõppes reka küljes, õnneks vaid kerge riive ja stange eest aga mina siis tegin äkkmanöövri vasakule ja sain märkide vahelt läbi ning hindasin piloodi autole tekkinud kahjusid. Noorte poistega oli kõik korras, ainult stange tilbendas veel vaevalt auto küljes. Ei hakanud seisma jääma, kuna oli teisigi kes peatusid ja huvi tundsid.
Austriast ja selle teedest veel nii palju, et riiki sisenedes on vaja hankida kohustuslik vinjett ja see nähtavalt auto esiaknale kleepida, mis lubab seaduslikult Austria kiirteid kasutada. 10-päevane vinjett maksis ca 8 eurot aga selle hankimiseks oli vaja üles leida piiril asunud äri, mis neid müüb. Esimeses kohas, kuhu sisse astusin, öeldi kohe et neid pole pakkuda ja minu küsimuse peale, kustkohast neid siis osta saaks, sain ükskõikse vastuse, et eks ikka järgmisest bensiinijaamast. Hüppasin kohe autosse ja panin ajama, ise veel kehva teenindust kirudes. Minna oli kohe õigel teel ja pakkus välja, et peaks ikka siitsamast ühest teisest kioskist uurima (mille peal suur ja helendav silt “VIGNETTE” oli- toim.). Mina juba selleks ajaks olin otsustanud, et põrutame ikka edasi ja vaatame kus see bensukas on. Olles siis 10 km edasi sõitnud, kontrollisin kas see bensukas üldse veel avatud on (ületasime piiri ca kl 21 õhtul). Loomulikult oli see suletud ja tuli ots ümber keerata ja piirile tagasi sõita. Sinna tagasi jõudes sain juhised esimesest kontorist, et tuleb veel kolmandassegi minna ja sealt see kauaotsitud vinjett soetatud saigi.
Olles jõudnud Sloveenia piirile, siis otsisime juba teadlikumalt võimalust vinjett soetada, kuna sealgi toimib sama süsteem. Ainukeseks erinevuseks osutus see, et midagi kusagile kleepida polnud vajalik, auto number sisestati süsteemi ja kontroll oli elektrooniline.
Vaatamata faktile, et Sloveenia lõik oli riikide läbimise mõttes kõige lühem, siis veetsime ühe öö ka seal. Puhtalt väsimuse astet arvestades ja seda turvalisemaks variandiks pidades.

Öö maisipõllu ja maanteevahelisel külateel ära magatud, oli meie järgmiseks eesmärgiks jõuda Aadria mere äärde, Horvaatiasse. Sinna kohale jõudes asendus soov edasi liikuda hetkega sooviga paigale jääda. Sillerdav sinine meri, 25 kraadi sooja ja omanäolised külad tähendasid meie jaoks, et nüüd tõeline nauding alles algab. Ja me ei pidanud pettuma – iga küla, kus peatusime või mida läbisime, osutus pärliks. Kuna tipphooaeg on läbi, siis on ka turiste hulga vähem saab rahulikult ringi vaadata.

Aadria mereni jõudsime Zadari nimelises linnas, kust edasi me enam kiirtee abil ei liikunud, vaid valisime mereäärse tee, mis oli küll aeglasem, kuid seda maalilisemate vaadetega.

Zadar

Enne välja valitud ööbimispaika jõudes, tegime lõuna juhuslikus teeäärses restoranis. Restoran paiknes täpselt mere ääres kõrgemal kaldal. Vaade ja toit mõlemad, pakkusid taaskord suure elamuse.

See kala oli imemaitsev, lisaks toodi eelroaks meile mõlemile suur kausitäis värsket salatit!

Jõudsime välja ühe saarekese peale, nimeks Tisno. Kauaoodatud suplus meres tehtud, hakkasime otsima ööbimiskohta.

Enamvähem enne välja valinud kuhu kandi peale tahame jääda, otsustasime minna mööda üht mereäärset tänavat. Tänav lõppes väikese parkimisplatsiga ja nägime et otse meie “koduhoovist” läheb tore valgustatud jalutusrajake. Siia me jääme!

Võtsime kohe väikese matka ette, et oleks mõnusam õhtusööki nautida.

Loomulikult pani see mereäärne rajake meid taaskord ahhetama ja jõudsime mõelda, et kuidas meil on ikka vedanud, et selliste kohtade otsa koperdame. Sõna otseses mõttes. Muud eeltööd meil tehtud polnud, kui vaid pilk kaardile ja et näe see tundub lahe paik. Niisiis mööda maalilist rada teispoole linna jõudes oli vaja hakata tagasi liikuma.

Sama rada tagasi ei tahtnud võtta, hakkasime kaardilt vaatama kuhu suunda minna. Leidsin google mapsist matkaraja, mis just soovitud kohta välja peaks jõudma. Hakkasime majade vahelt minema, kui tee justkui otsa sai, silmasime, et vist mingi rajake üle mäe ikka läheb.

Granaatõunad
Ei tea, kas siit läbi lastakse..

Jõudsime loojuva päikese saatel künka tippu ja olime taas hämmingus. Jälle koperdasime sellise elamusretke otsa.

Jõudes alla tagasi oli päikeseloojang taeva võimsalt ära värvinud.

Leidsime peale mõningast otsimist ühe restorani, mis avatud oli. Kõhud täis, jalutuskäik Hotell Volvosse ja merel sillerdavate linnatulede saatel magama.

Hommikul võtsime ette väikese jooksuringi mööda eile läbitud rada, kus ka vahepeal mõnus ujumisala oli. Kohustuslik hommikuujumine tehtud, sai taas teele asuda.

Hommikusöögi sõime külas nimega Primošten. Tegime seal väikese jalutuskäigu ja taas oli tunne- siia me jääme…

Primošten


Ühes teeäärsest putkast mandariini ostes saime aimu, kui sõbralikud ja heatahtlikud Balkanil elavad inimesed on. Kuna härra oli selleks päevaks asju kokku pakkimas, pakkus ta meile igasugu käsitöö snäkke ja maiustusi, tundis huvi, kust tuleme ja kuhu läheme ning soovis siiralt head teed.

Edasised kokkupuuted teele sattunud inimestega on samuti olnud üdini positiivsed. Järgmise peatuse tegime teeäärses lounges. Koht oli nii kutsuv ja stiilne, et möödasõit ei tulnud kõne allagi. Tegu oli pereäriga, kes toodavad veine ning olid otsustanud tee äärde hubase veini ja kohvibaari avada. Kõrge kallas, hunnitud vaated merele ja hea muusika. Tõeline nauding.

Koos päikeseloojanguga jõudsime välja taas ühe saare peale Žuljana nimelisse külla, kus plaanisime öö veeta.

Hotell Volvo parkimiskoht ei olnud seekord just kuigi luksuslik, kuid küla ise meeldis meile väga. Siin tuli rohkem küla ehedus välja. Jalutasime ringi ja sõime õhtust. Hommikul sulpsasime vette ja jõime hubases Café Baris (siin kandis on Cafe Bar’id või Bar Kafe’d väga populaarsed, süüa ei saa aga head kohvi, värsket mahla, kokteile, napsu saab) kohvid ja mahlad ja sõitsime edasi. Montenegro ootab!

Dubrovnik


Horvaatiaga koos lõppes ka Euroopa Liit, niiet Montenegrosse sisenemine võttis juba oma 20 minutit aega. Sinnani olime kõik riigi piirid ületanud ilma peatusteta, v.a Horvaatiasse sisenedes, kus pidime oma passid ette näitama (Horvaatia ei kuulu schengenisse -toim.).

Montenegros ootasid meid uued ja hunnitud vaated.

Montenegros sai meie peatuspaigaks Sveti Stefani nimeline linn, kus veetsime kaks ööd ja päeva.

Sellel saarel on põnev ajalugu. Ennevanasti oli see loomuliklt kindlus. 19. saj elas seal veel umbes 400inimest. 50ndatel oli elanike alles 20, kes siis minema sealt aeti, et ehitada sellest luksus kuurort, mida külastasid palju tolleaegsed international VIP’id. 2020aastani tegutses seal kuurort, kuid pandeemia tõttu see suleti ning avatud siiani pole.

Seal olles nautisime majutust hotellis, mis asus rannast paarisaja meetri jalutuskäigu kaugusel ning õhtustasime kaks korda samas restoranis. Seda seetõttu, et esimesel õhtul mõnda avatud restorani otsides märkas Minna juhuslikult kõrgel terassil olevat seltskonda. Nägime seal ka restorani silti ja täiesti juhuslikult olime seisma jäänud värava juures, mis oli avatud ja sealt sisse astudes vaatas vastu trepp ja restorani silt, kust ülesse vantsima hakkasime. Olles kolmandiku trepist läbinud, jõudsime lahti oleva ukseni, mis juba hotelli koridori juhatas. Ronisime mööda treppe veel ca viis korrust ülesse ning kohale jõudes olime avastanud senise reisi kõige uhkema vaatega restorani. Võtsime istet siseruumis, sest terassil olid parimad kohad juba hõivatud, kuid meie lauast avanes hunnitu vaade Aadria merele – parim osa vaate juures oli fakt, et maast laeni olev aken oli lahti tehtud ja õhtune briis paitas meie olemist.

Toidu osas meil mingeid ootusi polnud, kuid kui tellitud mereandide risoto ja grillitud kaheksajalg kohale jõudsid, olid need parimad, mida eales proovinud olime.

Köögiviljad ja kaheksajalg
Mereannirisoto

Vahemärkusena tuleb öelda, et parima emotsiooni saabki tihtipeale siis, kui pole eelnevalt ootusi liiga suureks kruttinud. Teisel õhtul naasesime juba sama teed pidi teadlikult samasse restorani pikemaks olemiseks. Minu elamus mereanni risotost oli olnud nii suur, et tellisin ka teisel õhtul täpselt sama toidu ja ei pidanud kahetsema!

Tasub ära märkida, et vahetult enne restorani leidmist oma õhtusel jalutuskäigul, mis lookles taas mööda imelist rannikut, ütles Minna, et ta isegi ei imesta enam, et meie teele selliseid elamusi ja hingematvaid vaateid visatakse.

Jalutuskäik pildis
See villa on samuti osa luksus kuurortist ja seisab tühjana. Ning see rand on tegelikult selle villa privaat rand.
Villa on küll 2 aastat juba seisnud tühjalt, kuid aed oli viimase peal korras hoitud.
Rada viis välja kõrvalkülla

Võtsime nõuks peale päevi kestnud autosõitu Sveti Stefanis, lõpuks ühe tõelise rannapäeva teha. Läksime kohe hommikul ainsasse lahti olevasse rannabaari võtsime rannatoolidel kohad sisse ja lootsime ka kohe hommikusööki saada, kuid selgus et süüa saab alles kell 13. Niisiis kohvid ja mahlad ja raamat kätte.

Kell 13 aga selgus, et peale pizza nad muud süüa ei paku, mis seal ikka proovime ära. Jällegi olid ootused nii madalad kui võimalik.. Aga see pizza.. Peaaegu sama hea, kui Surfibaaris. Jäime väga rahule!

Küla on ehitatud mäe nõlvale astmeliselt, mis tähendas et liikumine on palju treppidest. Aga kunagi ei teadnud mis üllatus mõnel trepil varuks on.

Montenegros asjad Volvosse pakitud, võtsimegi suuna Albaania poole. Piiriületuse järjekorras läks aega ca pool tundi ja ainukene küsimus, mis passide kontrollimisel esitati oli meie sihtkoha osas. Saades teada, et oleme teel Sarandesse, soovis piirivalvur meile head reisi ning olimegi Albaanias. Tegime tee peal kerge lõuna ja sõitsime üsna ühe jutiga Sarandesse kohale. Oleme nüüdseks siin juba nädalakese linnaga tutvunud ja nii mõndagi põnevat näinud. Sellest kõigest aga juba järgmises postituses!
Olge tervitatud ja nautige elu!

Vaade meie kodust.

Reisikava neile, kellele ei meeldi reisikavad ehk Laisa Seikleja reisisoovitus. Küpros.

Laisk Seikleja on rändur, kes naudib rohkem hetkes olemist ja erinevate linnade/riikide/küladega suhestumist. Talle meeldib olla vaatleja ja sisse hingata kohalikku hõngu. Ta ei pea lugu erinevate tuuride võtmisest ega tihedate ajakavade järgimisest. Seega, kui ka sina tunned, et oled Laisk Seikleja siis siin on nimekiri, kohtadest ja paikadest, kus laisk seikleja käis oma Küprose reisil.

Majutussovitus

Villa Apollonia

luxurylatchivillas.com/properties/villa-apollonia

Viimasepeal villa, mõeldud 8’le inimesele. 4 magamistuba ja vannituba. Väga hubane interiöör. Mõnus basseini ala. Ja kõige vingem osa- vaade. Tõeline miljoni dollari vaade. Ja hind on väga taskukohane, eriti kui minna madalhooajal. Aga iga laisk rändur eelistabki reisida just madalhooajal. Asukohaks armas, unine külake Neo Chorio, Paphosest umbes pooleteist tunnise autosõidu kaudu. Ka autorendi saime läbi villa, hea hinnaga ja mugavalt lennujaamas kätte. Kogu dokumentide täitmine ja auto üleandmine käis lennujaama ukse ees väga kiirelt.

Vaade villa rõdult.

Neo Chorio

Armas väike külake, kus hommikune või õhtune jalutsukäik teha. Siin asub kohalik supermarket, pigem küll külapood, aga kõik vajaliku saab kätte.


Samuti on külas hea restoran. Kohaliku hõnguga ja hubane pere restoran- Smiyes. Meie tellisime Küprose mezet. Meze on mitmest eri toidust koosnev õhtusöök, kus laule tuuakse muudui uusi hõrgutisi. Meie tellisime viie peale 4 portsu, toitu jäi meil järgi ja kõhud olid punnis.

Latsi

Latsi oli meile lähim linnake (alla 3km villast). Mereäärne, väike ja hubane, mitmete restoranidega. Samuti on linnas veidi suurem supermarket ja paar toredat suveniiripoodi. Latsis on mõnus rand ja jahisadam.


Restoranisoovitused:
Porto Latchi– Väga hea värske kala ja mereannid. Parim kaheksajalg.


Periyiali Restaurant– Armas, suurepärase teenindusega mereäärne restoran. Imeline vaade ja veel imelisem toit. Portsud nii suured, et võib ühe portsu kahepeale võtta.

Omodos

Sisemaal asuv väike ajalooline külake, kus mõnus ringi jalutada ja kohvi ja magustoitu nautida.


Kohvikusoovitus:
Cafe bar and more – hubane kohvik, kus olid imemaitsvad, kodukootud koogid ja magustoidud. Teenindus oli super sõbralik ja kohv samuti väga hea (igalpool head kohvi ei saa).

Millomeri kosk (Millomeris waterfall)

Omodose külast väiksese autosõidu kaugusel asub lühike matkarada, mis viib välja ilusa kose juurde.

Kato Pyrgos

Saare põhjarannikul Türgi piiri vahetus läheduses asuv väike linnake. Linnas ise polegi nii palju näha ja teha, kuid juba sõit sinna on vaatamisväärsus. Mööda rannikut looklev ahhetama panev teekond on seda kurvilist teed väärt.

Linnas on väike kindluse varem, kus avanevad taaskord kaunid vaated.

Samuti saime jalutades kindluse poole tänavaäärsetelt avokaadopuudelt korraliku saagi.

Aphrodiite matkarada (Aphrodite’s nature trail)

See oli kindlasti üks kõige vingem elamus reisi jooksul. Mina läbisin matkarada lausa kaks korda (erinevatel päevadel mudiugi). Matk on 7,5 km pikk ja pool sellest läheb ülesmäge. Aga vaated mis mäe otsast ja tagasiteel mööda kitsast rada vaatega merele avanevad on hingematvalt lummavad. Pärast (või enne) matka saab matkaraja alguses preemiaks head jäätist mekkida.