Peatükk Sitsiilia

Tere sõbrad ja kõik teised head & tublid, kes juhtuvad meie blogi lugema!

Meie oleme Taavi ja Minna. Otsustasime sel suvel, et läheme sügisel Kagu-Aasiat avastama. Otsus sündis Eesti erakordselt kuumas suves, Surfibaaris pizzasid ja burgereid valmistades. Kuna suvi möödus vägagi töökalt, siis soovisime seda pikendada ning kusagile sooja kliima ja taskukohaste hindadega piirkonda reisida. Me ei ole kogu reisi täielikult ära planeerinud, kuid esimesed paar kuud on paigas. Aega Aasiat avastada on meil 5 kuud. Reisi viimased 2 nädalat viibime Lapimaal Levil sõpradega talvemõnusid nautides, kuhu lendame otse Aasiast. Niiet päris ilma lund nägemata meie talv ei möödu.
Alustasime oma reisi 17. oktoobril Tallinnast suunaga Dublini poole. Reisi esimesed 2 sihtkohta olid Dublin ja Palermo. Neid sihtkohti külastasime suurema seltskonnaga, kui ainult meie kaks. ? Põhjuseks siis see, et Minna noorem õde Mia oli juba mitu aastat vanematele rääkinud, et tema unistuste reisisihtkoht on Sitsiilia. ? Tallinast alustas reisi koos meiega 6 inimest, Dublinis ootasid meid veel 3 reisihuvilisest eestlast, kes Dublinis elanud ja töötanud juba kümmekond aastat. Dublini sõbrad olid nõus meiega lahkelt oma öömaja jagama ning Dublinit tutvustama.
Kohe tuttavate juurde saabudes nautisime iiri rahvustoitu Shepard´s Pie´d, mis peale pikka päeva maitses oivaliselt. Iirimaal olles külastasime erinevaid linnakesi nagu Bray, Greystone ja Howth. Sõime Johnnyfox´is iiri kõrgeimal asuvas pubis lambaliha stew´d ja nautisime kohalikku õlut. Sisustasime päevi paari matkaga, mis sisaldasid endas ilusaid maastiku- ja merevaateid. Peamisteks väljakutseteks Iirimaal veedetud nelja päeva jooksul osutusid seitsme inimese mahutamine Nissan Micrasse, üheksa inimesese majutamine kahetoalisesse korterisse ja teed ületades esmalt paremale, mitte vasakule vaatamine. Ilm oli ka meie poolel, kuna vastupidiselt Iirimaa tavadele ei sadanud kordagi vihma ning temperatuur oli mõnusalt suvine.

21. oktoobri hommikul asusime 9-liikmelise seltskonnaga Dublinist Palermo poole teele.

Sitsiilias maandudes oli ilm suurepärane ja kõigi tuju hea. Esimene viivitus ilmnes aga kohe rendiautot lunastades- olles küll eelnevalt vajamineva väikebussi endale broneerinud ja vajaliku raha maksnud, selgus siiski, et vaja on tasuda veel ühe kindlustuse eest, mis meile nöörimisena tundus. Peale omavahelist arutelu saime aru, et pääsu meil sellest ei ole ja tasusime vajamineva summa. Edasi juhatati meid käeviipega umbmäärases suunas, kus pidi asuma rendifirma autopark. Sinna jõudes ja bussi sisemust vaadates avastasime paar defekti, millest ka töötajat informeerisime. Vastus oli kiire ja konkreetne: Don´t worry, You have Platinum. You don´t have to pay anything. Saime aru, et muretsemiseks pole põhjust ja asusime Catania suunas teele, mis asus saare teises otsas ja kus meid ootas esimene öömaja.
Siinkohal mainime ära, et kogu Sitsiilias ringi liikumise ajal oli sohvriks ainus täiskasvanud mees, kelleks oli Taavi ning naisterohke reisiseltskond andis oma ärevusest liikluse suhtes häälekalt teada juba parkimiskohalt välja keerates. Olime otsustanud natuke ajakulukama tee osas mööda rannikut, lootes nautida ilusaid vaateid, kuid peame tagantjärele tunnistama, et enamasti kulgesime tunnelist tunnelise ja tasusime erinevates kohtades teemaksu. Pärast 3,5 tunnist autoreisi, mille sisse mahtus esimene kohalik söögikord ja teadasaamine, et Sitsiilias on korralik mitme käpaga kohvimasin ka suvalises teeäärses bensiinijaamas, olime koos pimeduse saabumisega jõudnud saare teise otsa, sadamalinnakesse nimega Riposto. Mööda kitsaid tänavaid navigeerides jõudsime aadressile, kus asus meie öömaja. Välisel vaatlusel pisut nõutuks jätnud maja osutus sisse astudes tõeliseks luksuseks- olid olemas nii vaade jahisadamale kui vulkaan Etnale, mugavad toad, tervitusvein ja ruumi nautimiseks.  Pärast tubade jagamist otsustasime käia poes, et hommikuks toidumoona varuda. Kui arvasime saabudes, et kulgesime mööda kitsaid tänavaid, siis saime kiirelt aru, et need olid ühed laiemad teed selles linnas. Teel poodi kostus korduvalt küsimusi ja hüüdeid stiilis: “Kas ikka mahub läbi?”,  “Uskumatu”, “Täitsa lõpp” jne. Meid saadeti arusaamatute pilkudega ja ega me ise ka hästi aru ei saanud, kuidas me nii suure bussiga nii väikestele tänavatele olime sattunud. Kulminatsiooniks osutus kohvikukülastaja, kes lahkelt päevavarju tõstis/liigutas, et ühel ristmikul oma teekonda jätkama mahuksime. Sitsiilia liikluskorralduse mõistmiseks tuleb aru saada, et kui tänav tundub piisavalt lai, siis tuleb minna ja isegi kui ei tundu, siis tuleb ikkagi minna, sest selja taga ootab sama valikut ees veel hunnik autosid. Parkimisega sama lugu- vahet pole kus seisma tuleb jääda, lihtsalt seisa ja käi ära- küll kuidagi sinust mööda saadakse. Mõlgid ainult kinnitavad, et oled kohalik- mida rohkem mõlke, seda kohalikum. Järgmisel päeval sõime autentses Sitsiilia restoranis pitsat. Sõime nii palju kui mahtus aga kõike ikka ära ei suutnud süüa. Oli väga maitsev aga nende mõistes Pizza Normale on meie jaoks kaheperepitsa.

Ühel päeval tegime väljasõidu ka Sitsiilia suuruselt teise linna nimega Catania, mis asus meist ca 30 min autosõidu kaugusel. Teades vaid seda, et tahame Catania ära näha, otsustasime sõita kesklinna ja vaadata milline pilt sealsele elule avaneb. Olles seltskonna bussijuht ja enda arvates üsna kogenud juht, siis kinnitan, et nägin ainult autosid ja ummikuid. Riposto liiklus oli siinsega võrreldes vägagi organiseeritud. Vasakpööret tehti Catanias kätt autost välja sirutades ja kaasliiklejatele märku andes, et seisatage nüüd korraks, MINA TULEN. Kaherealisel teel sõideti vastassuunavööndis seni kuni keegi vastu tuli, vahel oli see ka politsei , kes aga asjast suurt numbrit ei teinud. Ringteele jõudes avastasime end olukorrast, kus autosid oli viies reas, kuid mahasõit oli kaherealine. Pargiti kõikjal kuhu mahtus, olgu selleks siis ülekäigurajad või poe ukseesised.
Kui kohalikele omase sõidustiili võtsime omaks üsna kiirelt, siis asjad millega me ei harjunud olid linnades valimatult vedelevad prügihunnikud. Kohalikele ei valmistanud probleemi oma prügikoti lisamine niigi juba keset linna vedelevale prügihunnikule. Elanike suhtumises oli näha küll-keegi-tuleb-ja-tegeleb mentaliteeti. Mis muidugi ei takistanud uue prügihunniku tekkimist, kui keegi tuli ja tegeleski. Meie mõistes kojameest kohtasime kogu Sitsiilias oldud ajal heal juhul kolm korda. Kurb oli vaadata kuidas kohalikud ilusaid linnakesi prügisse matsid.
Ripostos veetsime neli päeva, millest kõige meeldejäävam oli kindlasti reis Etnale. Asusime bussiga teele meie mõistes varakult kohe peale hommikusööki, kuigi sitsiillaste jaoks oli kohe algamas siesta. Siesta on kohalike päeva loomulik osa, mil uksed sulgevad enamus asutusi ja ärisid. Kestab see päevane puhkehetk enamasti kolm tundi (kl13-16), kuid söögikohad avavad uksed alles kell 19.

Igatahes, olles mikrobussiga jõudnud mööda väikeseid mägi- ja külateid Etna jalamil nii kõrgele, kust edasi sai ainult jala, otsustasime kogu seltskonnaga väikese matka omal käel ette võtta. Sellega eirasime ettekirjutust omapäi Etnat mitte avastama minna. Olime öömaja omanikult kuulnud, et tasulised giidiga tuurid on liiga kallid ning saab ka muudmoodi. Arvestades, et ka ilm oli üle keskmise hea, sammusimegi sirge seljaga keelavast märgist ja tõkkepuust mööda ning asusime teele.  Algus kulges vaateid imetledes ja pilte tehes, kuid mida kaugemale retkega jõudsime, seda põnevamaks/ hirmsamaks läks. Kui algus möödus laia teed pidi kõndides, siis üsna pea olime turnimas mööda konarlikke ja kitsaid laavateid pidi. Olid olemas mingid sildid, mille järgi umbmääraselt arvasime teadvat, kuhu ja kui pikale tiirule läheme. Kuid need sildid ei näidanud, et pilved, mis tundusid olevat sadade meetrite kõrgusel, on hetkega meie kohal ja meie omakorda nende sees. Nähtavus oli ca 50 meetrit ja sadas peenikest vihma. Kõige noorem meie seltskonnast oli erinevate inimeste kukil ning tema suust kostusid ka esimesena küsimused meie asukoha ja edasise teekonna pikkuse osas. Olles mööda märga, lehist ja pidevalt langevat teed jõudnud metsaonnikesse, olid ka täiskasvanute suul samad küsimused. Tunnistame, et giidi nõu oleks sellel hetkel kasuks tulnud küll. Leides õrna Google Mapsi signaali, saime õnneks esimesel katsel õige suuna kätte ja ka vihm lakkas. Tagasi bussini jõudes avastasime, et olime teel olnud kolm tundi ja selle ajaga läbinud seitse kilomeetrit Etna mägiteid. Vaatamata sellele, et noorim reisisell ei taha kindlasti tükk aega enam kuulda midagi matkamisest ja nii mõnigi meist valutas veel järgmiselgi päeval jalgu ning Minnale tuletas matkalt hangitud köha Etna seiklust veel mitmeid päevi hiljemgi meelde, olime järgmise pizza auga välja teeninud.

Tagasitee Palermo lähistele võtsime käsile 24. oktoobri hommikul. Jõudsime linnakesse nimega Balestrate kl 16 ning öömaja omanikule helistades ja oma saabumisest teada andes, saime kinnitust faktile, et oma lahkuse ja sõbralikkuse juures kipuvad sitsiillased pahatihti ütlema ka Yes, yes, Okay, I understand jutu peale, millest nad midagi aru ei saa.  Peale 30 min ootamist ja kohalikelt teada saamist, et meie aadressil asub kirik, saime kätte korterivõtmed naiselt, kes ei rääkinud sõnakestki inglise keelt. Balestrate´is olles külastasime kohalikke randu ja maitsesime kohalikke hõrgutisi. Ühel õhtul külastasime ööbiskohale lähimal asuvat restorani, kus omale pizza´sid ja pastasid tellides otsustas üks meie reisikaaslane lõpuks tellida just sellised spagetid nagu talle meeldivad. Nimelt oli al dente tema jaoks toores ja vaja oli well done´i. Loomulikult ei ütle well done ühelegi sitsiillasele midagi, kuid interneti abiga leidsime õige termini kirjeldamaks ülekeedetud spagette ja soov sai esitatud. Mille peale Minna pidas vajalikuks teenindajale rõhutada, et tema seda ülekeedetud pastasööjat ei tunne. Kui lõpuks sai rooga maitsma asuda, selgus, et see spaghetti ei olnud ikka piisavalt pehme..
Ärasõidu päeval otsustasime enne Palermo lennujaama suundumist teha ka tiiru Palermos. Sealne peatänav ja liiklus jäävad samuti pikaks ajaks meelde. Osa seltskonnast oli viimased tunnid Sitsiilias otsustanud veeta rannamõnusid nautides ning kesklinnast tulles ka nemad peale korjanud, ei olnud enam paljuks muuks aega, kui lennujaama sõiduks. Seal rendibussi edukalt tagastanud, asusime ootama lende- kes lendu tagasi Iirimaale, kes Eestisse, kes Filipiinidele…