Peatükk Manila
Olles teised reisisellid heade soovidega kodu poole saatnud ja ise veel paremaid soove teele kaasa saanud, jäime ootama lendu,mis meid Palermost Milaano poole viiks. Seal omakorda pidime ootama 12 tundi, et saada raudlinnu peale, mis suuna Saudi Araabia poole võtaks. Öö Milaano lennujaamas ei olnud just mugavaim, mille kumbki meist on veetnud, kuid valusaid konte hõõrudes jõudsime viimaks oma väravasse.
Lennujaama elule kohaselt toitusime kartulikrõpsudest ja kummikommidest. Lennukisse minnes saime aimu oma sihtkoha kultuurilistest erinevusest,kuuldes valjuhääldist, enne õhkutõusu, Allahile suunatud palvet. Riyadhis maandudes ning järgmise lennu tarbeks turvakontrolli läbides paluti kontrolli esmaslt ainult mehed, kes kahe kohaliku härra valvsa pilgu all oma pagasi ette näitasid ning siis said eraldiseisvast ruumist kontrolli läbida naised.
Selleks ajaks olime juba harjunud, et kohalikud naised katavad oma keha ja nägu musta, maani ulatuva hidžaabiga. Lennujaamas olid küll eraldi ruumid palvetamiseks, kuid lisaks neile kummardati Allahit ka ootesaalis. Lubasime endile Riyadhis ka praeguse seisuga viimaseks jäänud burgerieine ning siis oligi aeg asuda Manila poole teele.
Manilas maandusime kohaliku aja järgi kl 16 ning väljas oli 31 kraadi sooja. Olles jõudnud terminalihoonest kaks sammu välja astuda, olid esimesed
agarad Aasia mehed meile juba taksot pakkumas. Neile ja järgmistele keelduvalt vastanud, otsustasime suunduda tagasi terminali, kuid see osutus võimatuks,
sest mundris mehed uksel olid resoluutsed- Exit only! Seejärel oli käes hetk valuutat vahetada- 50ne euro võrra vaesemad ja 3028ne peeso võrra rikkamad.
Meie kõrval vahetas raha üks vanem härrasmees, kes oli samuti reisil, kuid kes kiirel hindamisel tundus kohaliku eluga paremini kursis olevat.
Temalt taksode kohta uurides, osutus härra vägagi sõbralikuks ning pakkus meile oma isikliku autojuhi teenust. Kuuldes, et sõit meie ööbiskohta on ca 45km-it,
pakkus autojuht meile hinnaks 2500 peesot. Tänasime juhiste eest ja keeldusime viisakalt- olime eelnevalt uurinud, et ametlik taksosõit soovitud
sihtpunkti maksab u neli korda vähem. Otsustasime lennujamast ka soetada kohaliku kõnekaardi- 1100 peesot ja 4GB internetti ja 25 min rahvusvahelisi kõnesid olemas. Leides seejärel autoderivi, mis pakkus sõiduteenust, saime lõpuks müügitöö tegijaga kaubale 1500 peeso eest. Juba autos istudes ja lootuses
liikuma saada, selgus, et autojuht ei tea sihtkohast midagi ning läks teiste juhtide käest aru pärima. Tuli välja, et sihtkoht on selle raha eest ikka liiga kaugel. Uuesti naise käest, kellega diili tegime, aru pärides, mis toimub, saime vastuseks: Sorry, honest mistake. Uus hind 2200- jätsime kauba tegematta.
Vahepeal oli juba kottpimedaks läinud ning segu reisiväsimusest, kuumusest, arusaamatustest ja rahvarohkusest hakkas meile mõjuma. Argumenteerisime omavahel
elavalt, mida edasi teha. Otsustasime algsesse sihtkohta mitte minna ja broneerida omale toa kusagil lähemal. See tehtud, oli vaja ikkagi leida keegi,
kes meid sinna kohale toimetaks. Saime juba ühe “ärimehega” hinnas kaubale ja kõndisime tema palgal oleva juhi järel parkla teise otsa. Nähes, et sõiduvahendiks on toonklaasidega valge kaubik, oli ja on Minna siiani veendunud, et meid oleks röövitud. Ütlesime, et no way ja kõndisime minema. Seejärel leidis meid järgmine “ärihai”, kellega lõpuks ka kaupa tegime ja kelle juht meid sihtkohta toimetas. Teel sinna vaatasime suu ammuli aknast välja ja imestasime Manila liikluse, rahvarohkuse, kohaliku ühistranspordi, inimeste ja iseendi üle. Kl 20 lõpuks kohale jõudes tasusime vajaliku summa kahe öö eest ja suundusime tuppa. Sinna jõudes võisime sügavalt välja hingata ja rõõmustada, et oleme turvaliselt kohal. Minna küll leidis peale lennujaamaseiklusi, et me ei pea Aasias nädalatki vastu, kuid nüüdseks oleme juba vastupidist suutnud tõestada. Kiire pesu, konditsioneer paraja kraadi peale ja magama. Magasime järgmise päeva pärastlõunani.
Kuna Minna oli endiselt Etna retkest tõbine ja ei tundnud end ärgates hästi, leppisime kokku, et käin kohalikus supermarketis ja hangin meile toitu ning
muretsen võimalusel ka adapteri, kuna kohalikud pistikud on teistsugused ja meie akupank oli juba tühjaks saamas. Esimene intsident pikakasvulise eurooplase
ja kohaliku vahel leidis aset kohe minu jõudmisel hotelli fuajeesse, kui liftist välja astudes kuulsin kiledalt häält kusagilt altpoolt kostmas: Oh, so tall man! Olles hotellist jõudnud 100m kaugusele, nägin nööri abil jalgupidi posti külge aheldatud kolme kukke- sealsamas kõrval oli putka, kus oli omale võimalik kukepraadi tellida. Kohalike pilkude eest põigeldes ja veel pisut edasi kõndides, otsustasin ümber pöörata ja Minna endaga kaasa kutsuda.
Liikusime seejärel Metro Manilas juba kahekesi kord ühel ja kord teisel teeserval, sest kõnniteid Manilas põhimõtteliselt ei eksisteeri. Kõik tänavaääred on täis erisuguseid ärisid (söögikohti ja sari-sari poode – õlle ja krõpsu pood) ja pargitud autosid, mille vahel omakorda kihab meeletu liiklus ning kõik on kusagile teel.
Vapralt kondimootori ja Apple Mapsi toel supermarketisse jõudnuna, suundusime otsejoones Starbucksi ja püüdsime aduda, kus oleme ja mida teeme.
Ostud sooritatud, oli väljas taas pimedaks läinud ning juba valguse käes sipelgapesana tundunud linnas oli pimedas veel tähelepanelikum vaja olla, et
mitte jalgu jääda. Pidev signaalitamine ja endast märku andmine on nüüdseks juba tavapäraseks saanud, kuid sel hetkel jala liikudes, oli kõike seda korraga liiga palju. Kuigi oli 28. oktoober, kohtasime tagasiteel juba ka väikeseid lapsi, kes meid tänavanurgal oma kostüümidega ehmatasid ja reipalt Trick-or-Treat hüüdsid.
Järgmisel päeval esimesest ööbimiskohast lahkudes, oli väljas vihmane, kuid eelnevalt broneeritud majutuskohta otsustasime esmalt siiski jala suunduda.
Poolele teele jõudes ja läbimärjad olles, sai teoks meie esimene sõit kohaliku taksoga, millel nimeks Trycycle- meie mõistes siis külgkorviga motikas, millele katus peale ehitatud. Olles küll eelnevalt uurinud, et sellega sõidavad enamjaolt vaid kohalikud ja ilma kohalikuta pole turistil vaja sinna ronida sest paljud juhid on kriminaalid, jõudsime
õnnelikult ja soodsalt (40 peesot ca 60 euro senti) soovitud aadressile. Minna sõitis korvis ja mina pakkisin oma kaks meetrit juhi taha istmele.
Uues üürikohas üritasime küll mõistlikul ajal magama jääda, kuid pikk lennureis ja ajavööndi vahetus, olid meie unereziimi korralikult segamini löönud. Saime Unematiga kaubale u kl 3 öösel ja magasime taaskord hiliste lõunatundideni. Samal õhtul kasutasime enda käsutuses olnud kööki ja valmistasime omale tõelise gurmeetoidu- praekartulid salatiga! Tegime Mandalayung´is ööbides ka väljasõidu rahvusmuuseumisse, kuhu suundusime juba Grab-i abil. Grab on sarnane
sõidujagamisteenus Taxify ja Uberiga. Soovitame seda soojalt kõigile- hind on kohe teada ja meile sattunud juhid olid igati asjalikud. Rahvusmuuseumis tiir tehtud (sissepääs tasuta) ja Rizali pargi kaudu ka Manila Bayle pilk heidetud, suundusime tagasi kodukanti. Saime autojuhiks endise politseiniku, kes õhtusel tipptunnil teadis vägagi hästi väiksemaid teid ja meid suurtest ummikutest mööda sõidutas.
Kodu lähedal asuvas, Manila suuruselt teises kaubamajas õhtusöök söödud (tänavatoitu me veel proovida ei julge), suundusime jala ööbiskoha poole.
Saime taaskord aimu, kui kontrastne see metropol on. Kõigest mõnisada meetrit kaubamajast, asuvad lõputud tänavatoiduputkad, pisikesed ärid,
nende vahel askeldamas sadu inimesi. Silme eest läks kirjuks. Ka tänaval hulkuvaid koeri on Manilas üksjagu- nemadki on osa sellest metropolist.
Kaubamajade kohta saime endiselt korravalvurilt veel nii palju teada, et jõulukaupa müüakse Aasias alates septembrist ja ka ärid on ostlejate kauem avatud kui tavaliselt. Kuigi metropol oli kirev ja kindlasti meie jaoks midagi täiesti uut, siis ei olnud see siiski nii hull kui olime kartnud. Eestis hirmutati meid ikka täiesti ära. Aga oma silm on kuningas ja meie saime sellest linnast igatahes elamuse.
Järgmisel hommikul oligi aeg asjad taas kokku pakkida ja lennujaama suunduda- ees ootas lend Palawani saarele.
Natuke Filipiini kunsti, mis meile Rahvusmuuseumist silma jäi.
Lõpetuseks meie poolsed vabandused. On tulnud kriitikat, et me ei ole väga kärmed siia kirjutama. Tegelikult on aga asi nii, et Peatükk Manila on meil purgis olnud juba ligi paar nädalat, kuid internetiga on siin saarel väga kesised lood. Nendes majutusasutustes kus on wifi on ka hea kohalik mobiilse interneti levi, kuid seal kus pole wifit pole ka mobiilset internetti. Nii me siis oleme otsinud kohta. Hetkel oleme Port Bartonis, kus wifit pole me kuskilt leidnud ja mobiili levi on vaid rannas.Üritame olla edaspidi tublimad ja bookime vaid neid majutusasutusi kus on olemas ka wifi!
Olge tublid!
lazyadventurer.blog 