Peatükk Puerto Princesa

“Nädal aega Puerto Princesas??? No siis te kindlasti käisite maaaluses jões ja Honda Bay’s..”
“…Eee, tegelikult me otsustasime, et me ei lähe nendesse kohtadesse..”
“Mis tegite siis seal nii kaua???”
(Enam me ei julgegi kohalikele öelda, et me nii kaua Palawani pealinnas olime).
Aga tõesti, mida me siis tegime ja kogesime niivõrd kaua Puertos olles..

Alustame algusest.
Maandusime Puerto Princesa lennujaamas ja teades, et meie esimesed kaks ööd peaks olema lennujaamast vaid 600meetrit, otsustasime, et lähme jala. 600m oli muidugi linnulennult ja tegelikult pidime metsikus palavuses vantsima 2,6km. Aga Minna nõudis kõndimist ja trycicle’i peale me ei läinud. Puerto on üsnagi pisike linn aga esimese ööbimiskoha suutsime valida kesklinnast niipalju eemal, et saime aru, et jala me seda maad edasi-tagasi läbida ei taha. Sel hetkel sai ka otsus tehtud, et kui oleme ennast sisse seadnud ja värskendanud lähme rollerirendi otsingule.
Esimese majutuskoha kohta võib väita, et see oli kõige ebameeldivam tuba, kus me siiamaani olnud oleme. (Isegi tulevased puuonni seiklused kõrvale jättes). Maksime veel kohapeal juurde, et saada konditsioneeriga tuba, kuid esimene öö lõdisedes palusime järgmine päev ennast ‘fanroomi’ paigutada.

Internetist leidsime eurooplase, kes meie läheduses rollereid laenutab. Teda leida oli keeruline ja pimedus tükkis ka peale ja hämarad kõrvaltänavad tunduvad meile veel hirmsad. Lõpuks jõudsime pärale ja tegu oli vene rahvusest härraga.. Taavis äratas ta siiski juba üsna lühikese aja jooksul usaldusväärsust ja hoolimata faktist, et tal oli meile pakkuda vaid kõige kallim roller saime me selle siiski pea poole odavamalt, kui hinnakirjas. Minna oli eelnevat lugenud, et passi kindlasti tagatiseks mitte jätta! Kuid seal olles olime ultimaatumi ees, sest eurooplane (loe:venelane) muu tagatisega rahul ei olnud ja me väga tahtsime sellelt pimedalt kõrvaltänavalt juba millegi liikuva seljas minema saada. Ning kuna ka Minnas oli juba kerge usaldus härra osas tekkinud, märkisime ja pildistasime kõik väiksemadki kriimud üles, vahetasime WhatsApp’i ja ta jagas soovitusi ning ütles, et me kirjutaks julgelt, kui on küsimusi. Eks me näe, kas saame Taavi passi tagasi või jäämegi siia saarele.

Peagi oli aeg liikuda edasi kauaoodatud puuonni, kohale jõudes olime vaimustatud. Meie treehouse asus väikeses öko külakeses, kus majutuspaiku oli peale puuonni teisigi aga peale meie oli sel hetkel seal vaid kohalik suurpere, kes meid omaniku puudumisel vastu võttis.Astunud oma onni, istus Minna rõdule pingi peale maha ja ütles, et tema enam ei tõuse. Vaade oli otse merele, kuigi parasjagu oli mõõn ja merd oli tagasi oodata hommmikuks.

 

Paar päeva avastasime linna ja natuke kaugemaid randu, kuna Puertos erilisi randu, mis ujuma kutsuksid, ei ole. Esimene rannaelamus oli vapustav. Juba sõit sinna oli elamus. Orud ja mäed ja lõputu rohelus. Kohale jõudes olid muidugi kohe ehtekunstikud meil kallal, esimesele pakkujale ütles Taavi “Maybe later” ja kuigi kunstnik ütles, et ta jätab meid meelde, pääsesime nii minema, et ta meid ei märganud. Veetsime Nagtabonis mõnusa rannapäeva, hoolimata ehtekunstnikest, kes “päris” pärlikeesid vaid paari euro eest müüsid ning tüütust filipinost, kes lainetes ümber Minna tiirutas (ujumas pidime käima kordamööda, kuna kogu oma varandust vedasime meeleheitlikult igalpool kaasas).

 

 

 

Kohalikud elamud linnast eemal (mitte, et linna sees need väga erineksid).

Ilmselt oli see umbes neljandal päeval Puertos, kui me mõlemad endilt küsisime, mida me tegelikult siin teeme, Lihtsalt passime ju. Turisti tegevused meile absoluutselt pinget ei paku ja sellele raha raisata ei taha. Ja siit ka küsimus ja vastus “Miks me otsustasime mitte Sabangi maaaluse jõe tuurile minna?”
Olles eelnevalt lugenud teiste seljakotirändurite blogisid ja aru saanud, et kuigi see tuur on “touristy” ja ükski endast lugupidav backpacker ei taha olla “turist”, siis Sabang on koht kus ikkagi PEAB ära käima. Hoolimata kallist hinnast (ca 30 euri nägu). Ning olime juba arvestanud, et no kui peab ära tegema, siis teeme. Oleme ju juba siin. Aga siis sattusime vaatama kellegi Youtube´i videot maaaluse jõe tuurist. Vaatasime video lõpuni ja vaatasime üksteisele otsa. “Eeee kogu lugu vä? Ma küll sellele raha ei taha kulutada!” Ja oligi otsus tehtud.
Teine küsimus “Miks me ei läinud Honda Bay island hoppingule (saare hüppamine)? Lihtne vastus, jätame saare hüppamise järgnevatele sihtkohtadele. Ning juba olime loonud arvamuse, mis see endast kujutab ning nüüdseks selle tuuri ära teinud,
läks meie arvamus täitsa täppi aga sellest juba järgmises peatükis. Spoileriks nii palju, et ilmselt jääb see esimeseks ja viimaseks.
Järgmisel päeval olime juba rahu teinud ka sellega, et me ei peagi ju midagi tegema ja võimegi lihtsalt olla ja puhata. Ja kuna on alles vägagi reisi algus siis elame alles sisse ja valmistume kõiksugusteks seiklusteks, mis ees ootavad. Ja sellest me ju koguaeg räägimegi, et elu ei seisne töötamises, rabelemises, asjade omamises ja laenude maksmises, vaid elu võibki olla üks lõputu siesta! Ja kuna enne reisi tegime ikkagi ränka tööd ja tänu sellele me nüüd siin oleme, kus oleme. Kohustuste vaba elu, vabadus, naudime! Mõnda aega peale neid arutelusid, lugedes raamatut “61 hours”, oli seal lause, mis võtab suurepäraselt kokku meie elu moto: “Miks on veidram rännata ja liikuda ühest kohast teise, kui elada kogu oma elu ühe ja sama koha peal?” Tõesti, “miks?”, oleme me alati üskteiselt küsinud.. Ning vastanud, et inimesed on lihtsalt erinevad. Paraku aga paljud ei oskagi teistmoodi, kui on “normaalne” elada.. Saame aru, et see nõuab tihtipeale palju tööd. Meil, tuleb tunnistada, on paljuski vedanud.

 

Puuonni nimeks reserveerimisel oli “Puuonn rannal, seiklushimulisele paarile” ja seiklus oli algamas. Tuli öö ja tuli äikesetorm. Paugutas nii, et Minna oli tõsiselt elu pärast hirmul. “Mis siis, kui äike meie puuonni lööb?” Ütles Minna. “Siis on sitasti!”, oli Taavi kohe agaralt mind lohutamas. Hommikul olime veel elus, kuigi tunne ei olnud nii elav, Minnal juba kolmas öö magamata.. Selleks ajaks olime aru saanud, et esialgu plaanitud kaheksat ööd me siin vastu ei pea. Kuna ka mitmed lubatud tingimused puudusid, näiteks Wifi ja köök ning kohalik naine, kes seal parasjagu majandas, küsis ainuüksi kuuma vee eest meilt 40 peesot (mis on küll ca 60 senti, aga teades juba veidi kohalikke tingimusi, oli see ilmselgelt liiga palju). Samuti oli meie onn üsna räpane. Arusaadav, et onn keset metsa ei saa olla säravpuhas aga kõiki pindasid, mis onnis olid, kattis mustuse kiht. Otsustasime oma ‘hostile’ kirjutada ja palusime, et ta meie sealviibimist 3 päeva võrra lühendaks. Õnneks oli ta kohe nõus ja vabandas ette-taha. Olime vastusega rahul.
Kuna endiselt sadas ja sadas, otsustasime vihmakeebid selga tõmmata ja lootes, et teed kõige hullemad pole, oma rollu selga hüpata ja puhtasse, kuiva, moodsasse, suurde ja juba tuttavasse Robinsoni kaubanduskeskusse varju minna ning seal juua üks hea cappuccino ning nautida surfamist (internetis).
Puuonn – 2 ööd veel minna. Õhtul, mööda puud üles magamislavatsile ronides, leidsime, et niigi veidi rebenenud koormakile, mis oli ainukeseks seinaks ja kaitseks tuule ja vihma eest, oli täiesti ribadeks. Madrats oli läbimärg.. Mida me nüüd teeme??
Otsustasime, et veedame öö alumisel korrusel bambusdiivanil istudes ning üksteise õlgu padjana kasutades. Ning homme otsime uue koha ja loodame, et host tuleb veel nii palju vastu, et tagastab meile veel ühe öö. Isegi kui ei tagasta, tõmbame me siit minema.
Kõige ebamugavamad tunnid seni meie reisil. Taavi magas. Minnal oli metsik uni, mitmest magamata ööst aga iga krõps, raks, välk ajasid kohe ärävile. Tuleb pikk, pikk öö, mõtlesin. Tunnike maganud, ärkas ka Taavi ja otsustasime, et lähme proovime seda vettinud madratsit. Keerasime madratsi ringi ja avastasime, et teiselt poolt on madrats peaaegu kuiv. Jess. Vihm ja torm oli ka järgi andnud ja oluliselt märjemaks enam minna ei saanud. Ei läinud ka. Ärgates oli ilm ilus. Otsustasime, et ei tõmba ikka minema, panime linad kuivama ja läksime veel viimast päeva Puerto Princesat nautima. Viimane öö möödus küll seiklusteta ja tormivabalt, kuid magada ikka ei saanud. Otse meie kõrval oli väga lärmakas undamis masin. Siimaani me ei tea,mis see oli, kuid julgeme arvata, et see oli seade peletamaks mingisuguseid elukaid. Kõige tõenäolisemalt fruitbat’e (eesti k. puuvilja nahkhiiri).

Aeg oli sammud (loe: rattad) seada Port Bartoni suunas, ca 160km Puertost. Arvasime, et mõistlik on minna vahepeatusega ja kuna me lahkusime treehousist varem aga Port Bartonis oli majutus juba paigas, oli meil veel kolmeks ööks peavarju vaja. Leidsime AirBnb’st 100km kaugusel Puerto Princesast, Roxase linna läheduses, mõnusa majutuse. Arvustused olid super, hind oli küll paar eurot üle meie seatud piirist, kuid tuba tundus korralik ja mugav ning peale viimaseid öid puuonnis vajasime me lihtsalt puhkust. Kohale jõudes selgus meie rõõmuks, et ka hommikusöök on hinna sees. Tegu oli täieliku pärapõrguga aga igati positiivses mõttes. Meie jaoks paradiis. Maja asus rannast kümnekonna sammu kaugusel ja rand oli täielikult meie.

 

Ainukesed turistid peale meie selles ööbimiskohas ja kogu külakeses nimega Caramay, olid kaks noort tüdrukut (seljakotirändurid ehk siis ei olnudki turistid). Ashley ja Lauren olid pärit UK’st, nad olid ligi aasta töötanud Austraalias, et raha koguda ja Kagu- Aasiat avastada. Saime omavahel headeks tuttavateks, jagasime kontakte ja lobisesime elust, olust, reisimisest ja seiklustest. Ööbimiskoha peremees ja perenaine olid külalislahkuse meistrid. Keskealine Kanada-Filipiini abielupaar, kes abielus olnud vaid 6 aastat, kuid juba koos väga palju mööda maailma reisinud. Saime neilt hommiku-ja õhtusöögi lauas häid nippe ja arvamuslugusid kuhu minna, mida teha. Nende käest saime ka kinntuse, et Sabangi maaalune jõgi oli nende jaoks ajaraiskamine.
Kuna tegu oli väiksese külakesega, siis restorane oli seal täpselt null aga Belle’i söögitegemisoskuse juures polnud see ka mingi probleem. See oli ka esimene kord reisi jooksul, kui sõime liha. Olime otsustanud, nii hügieeni kui ka enesetunde aspektist lihast loobuda (kala ja mereannid otsustasime oma menüüsse jätta). Ei tahtnud lihtsalt oma erisoovidega pererahvale koormaks olla. Minnal küll kõik seal veedetud aeg kõht valutas aga toit oli siiski maitsev. Viimasel õhtusöögil aga tuli juhuslikult jutuks, et kõik me –
Minna, Taavi, Lauren ja Ashley eelistavad lihale kala, millepeale Belle sai Tomi peale pahaseks – “Misasja sa ütlesid, et ära tee kala, et külalised jooksevad selle haisu peale minema.” Belle ise oli suur kalasõber. Tom ilmselt mitte nii väga. Olime küll veidi pettunud kuuldes külmkapis seisvatest krevettidest ja headest kohalikest kaladest aga vahelduseks oli tore maitsvat liharooga süüa. Viimasel päeval hommikusöögile minnes kohtasime ka Hispaania paari, kes samuti Tomi ja Belle juures ööbisid, kuid kes eelnevatel päevadel hija õhtul tuppa jõudsid ja varahommikul lahkusid. Söögituppa astudes seisis palja ülakehaga Sebastian laua juures. Tervitasime viisakalt. Meie istusime maha, Sebastian läks kutsuma oma kaasat. Ja siis mulle jõudis kohale, Sebastian oli kõige ilusam inimene maailmas keda ma olin kohanud. Loomulikult ei julgenud ma mitu päeva seda Taavile öelda, kuid lõpuks võtsin julguse kokku ,,Kuule see hispaanlane seal Tomi juures oli ebanormaalselt ilus mees.” Taavi: “Ma tean jaaaaa, ma vaatasin ka teda seal seismas ja tahtsin öelda, et õpeta mind ka!” Niisiis nõustusime ilma igasuguse armukadeduseta, et kohtasime kõige naeruväärsemalt ilusamat meest maailmas.
Kolm lõõgastavat päeva läbi, jätsime kõigiga hüvasti, Tom veel väljendas kahetsust, et tal meiega rohkem polnud võimalust lobiseda, kuna klappisime niivõrd hästi.
Asusime Port Bartoni poole teele!

Täna kirjutas teile Minna (Taavil on kirjanikublokk).