Teel Port Bartonisse saime aru, et olime siiani saanud nautida parimaid autoteid Palawanil. Peale põhimaanteelt lahkumist, jagus betoneeritud teed veel ca 15 km-i jagu- sinna sisse mahtus ka kohti, kus tee-ehituseks mõeldud betoon oli otsa saanud, sest leidus lõike, kus imestasime, miks on jäetud sajameetrine jupp tegemata…
Olles sihtpunkti jõudnud, nägime millised on tegelikkuses siinsed külateed. Kogu asula peale jagus korralikku teekatet u kilomeetri jagu. Ülejäänud oli meie mõistes auklik kruusatee, mis kuival päeval tolmas ja vihmasel päeval porimülkaks muutus.
Saabudes tervitas meid sõbralik hosteli töötajaskond, kes meid lahkesti tuppa juhatas. Saime muuseas teada, et elekter puudub igapäevaselt hommikuti kella 6st 10ni. Kell 10 osutus vägagi varieeruvaks- ei olnud harvad päevad, kui saime elektri tagasi kella 15 paiku pärastlõunal.
Peale rolleriga 60 km-i läbimist oli ainuõige mõte suunduda randa ja ühte paljudest rannabaaridest sisse astuda- sattusime Happy Hour´i (mis eksisteerib pea kõigis kohalikes baarides) ajal ehk kõik õlud maksid 48 peesot (0,9eurot). Selle koha eripärana kaasnes õllega veel Õnneliku Tunni puhul ka tasuta popkorn!
Vaade koos külma õllega nauditud, suundusime kohalikku pitsarestorani, millest olime eelnevalt palju head kuulnud. Me ei pidanud pettuma. Lauda toodi õhukesepõhjaline, puuküttega ahjus valmistatud, 60cm-ise (!) ümbermõõduga imehea pitsa!
Samal õhtul kohtusime ka Isaac´iga- meie hosteli omanikuga. Saime teada, et enne paikseks jäämist, oli ta 7 aastat Hiinas elanud ning ka Aasiat tundis ta läbi ja lõhki. Saime temalt häid ideid, mida Port Bartonis olles ette võtta.
Uuel päeval uus seiklus- seda mõtet järgides asusime hommikul rolleriga mööda mägiseid kruusateid teele, et jõuda Pamuayani koseni. Olles läbinud ca kilomeetri teekonnast, oli Minna veendunud, et tagasi tuleb tema jala. Tee oli niivõrd konarlik, kivine ja mudane. Olles kõik muud teele sattunud takistused ületanud, jätsime u kilometer enne sihtkohta jõudmist rolleri tee äärde ja läbisime kiirevoolulise, u 30 cm-i sügavuse jõe jala, et meile juba kalliks saanud rollerit säästa. Meil on sellega vaja ka võimalikult heas korras Puerto Princesasse tagasi jõuda. Suur oli meie naeratus, kui saime aru, et peale jõe ületamist olimegi jõudnud punkti, kust edasi saigi ainult
omal jalal. Nimed registreeritud ja 20 peesot annetuskasti poetatud, asusime mööda kitsast matkarada kose poole teele.
Kohale jõudes imetlesime kõrgelt langevat vett ja nautisime üle pika aja jahedat ja magedat vett 🙂
Samal õhtul söömas olles tutvusime enrgilise ja lõbusa hollandi paariga, kellega üheskoos nautisime planeeritust nii mõnegi kokteili enam. Olime neid juba esimesel õhtul Rannabaaris märganud ja poolsalaja jälginud- nad jäid meile oma rõõmsameelsuse ja hea energiaga kohe silma, Näeme reisil palju erinevaid inimesi ja enamasti jääb see vaid ühekordseks ja ühepoolseks nägemiseks- nii arvasimegi seegi kord minevat. Aga märkasime neid juba samal õhtul uuesti – ka nemad olid pitsat söömas; kuid pelgalt märkamiseks jäi see sellelgi korral. Alles nüüd, samasse restorani jõudes, leidsime end viimaks nendega suhtlemas ja samasse lauda istumas. Meil oli tekkinud juba tunne, et nad jälitavad meid ja on meiega suhtluse alustamise osas sama tagasihoidlikud, kui meie, kuid peale seda, kui Frederick baarileti äärest meiega juttu tegema tuli, saime aru, et nad on siin puhtalt praktilistel kaalutlustel. Kuna Port Bartonis puudub pangaautomaat, siis leidub nutikaid ärimehi, kes Paypali ja 10%-lise teenustasu eest sularaha “välja võtmist” pakuvad. Üks neist juhtus olema antud restorani omanik. Olime restoranis selleks ajaks ainukesed kliendid ning nautisime rändurite vahel tekkivat sünergiat täiel rinnal. Jagasime omavahel senise teekonna jooksul kogunenud tarkusi, soovitasime teineteistele, kus tasuks ööbida ja mida teha. Nemad olid alustanud Palawani avastamist põhjast- just sealt, kuhu meie suundumas olime. Ja meie alustasime Peurtost – sealt, kuhu nemad suunduvad. Õhtu lõpetasime Esteri ja Frederickuga üheskoos tantsides.
Hommikul ärgates, vaatamata lühikeseks jäänud unele, olime juba teel paadituurile. Koos kaheksa turisti ja kolme kohaliku meeskonnaliikmega asusime juba kella poole kümne paiku teele. Snorgeldasime korallrahudel, ujusime koos merikilpkonnadega, sõime värkselt püütud kala ja nagu lõpuks välja tuli- kõrbesime päikese käes. Hea meel, et käidud sai, kuid sellisele “turistikale” enam ei kipu. Nimelt oli meie suhtumine neisse paadituuridesse algusest peale kõhklev. Neid pakutakse kõikjal ja meie kahtlused seisnesid nende üksluisuses – loomulikult ei ole iga reis mõne teisega identne, kuid suures plaanis on need siiski väga sarnased. Kahtlused said paadis ainult kinnitust. 10 turisti, kes üksteisest nii vanuse kui reisi eesmärgi osas paljuski erinevad, ühes paadis, mis kohtab oma kohustlikul marsruudil kümneid teisi sama põhimõttega liikvel olevaid paate, ei ole kokkuvõttes väga hea viis kõigest sellest ilust naudingu saamiseks. Paraku ei leidu just palju muid võimalusi ümberkaudse looduse imetlemiseks. Meie otsusele tuur siin võtta, aitas palju kaasa tunduvalt soodsam hind kui mujal – 750 peesot ehk 12 eurot. Selle eest saime pileti paati, lõunasöögi, snorgeldamismaski, keskkonnakaardi, mis on kohustuslik – kehtib 10 päeva – ning sissepääsu saarele, kus lõunat sõime. 150 peesot kahe külma õlle eest paigutame paratamatute kulutuste lahtrisse 🙂 Kõrghooajal tuleb olenevalt asukohast välja käia umbes kaks korda enam.
Uuel päeval oli meil hea meel, et paadituur vähemasti hea ilma peale sattus- nimelt sadas rohkemal või vähemal
määral järgmised kolm päeva. Sisustasime aega raamatuid lugedes ja raha säästes. Kuna lähim pangaautomaat asus ligemale tunnise sõidu kaugusel, siis otsustasime, et saame olemasoleva sularahaga hakkama.
Ühel päeval üritasime lähedalasuvasse randa minna, kuid olles vaevalt kilomeetri kaugusele jõudnud ja napilt paaril korral libeduse tõttu ümberkukkumist vältinud ning eesolevat porimülgast nähes, otsustasime siiski lugemise kasuks.
Viimasel päeval Port Bartonis leidsime valuutavahetuspunkti ja meie sularahakriis leidis lahenduse- koos sellega ka säästureziimil elamine 🙂 Lubasime veelkord supersuurel pitsal oma kõhtudesse jõuda ja arutasime omavahel, et nemad, kes, vastupidiselt meile, veedavad Port Bartonis ainult mõne üksiku päeva, ei saa sellest kohast sellist naudingut, kuna kulutavad liiga palju aega ringi rahmeldamisele.
Hommikul ärgates valmistasime eelkõige oma tagumikke ette 60 km-i pikkuseks rollerisõiduks, suunaga saare põhjaossa.
Olime juba eelnevalt paika pannud, et veedame öö Taytay linnakeses. Kohale jõudes tundus linnake üsnagi igav, selline tüüpiline läbisõidu koht, kus kogu elu on koondunud peatänava äärde. Majutuskohas oli meie tuba mõnusalt suur- vastupidiselt tavalisele 6-le ruutmeetrile saime seekord laiutada ca 15 ruutmeetril. Ja bassein ei teinud
samuti paha- saime seal kahekesi sulistada ja lõõgastuda.
Enne seda saime aga mõnusalt autentse kogemuse kohalikus söögitoas. See asus peatänava mürglist eemal ja nägi välja just selline ehe- ei midagi liigset.
Jäime kogemusega väga rahule. Peale basseinilõõgastust otsustas Taavi linna snäkkide järele sõita. Alles sealt tagasitulles ja ühte tänavasse sisse põigates, sain aru et Taytay on rohkemat kui vaid peatänav. Nüüdseks juba rollerisõidu enda arvates käppa saanuna, siksakitasin tagasi hostelisse, et ka Minnale linna põnevamat osa näidata. Jõudsime tagasi linna täpselt “kuldsel tunnil”, kui loojuv päike oli taeva punaseks värvinud. Istusime ja imetlesime, pilkudega üle vee rännates, kohalikku promenaadi ja tõdesime ühiselt, kui kahju meil on, et vaid üheks õhtuks siia jääme. Taytay oli meid ära võlunud. 
Aga polnud parata, uued kohad ootasid avastamist. Tagasi koduteel juhtus ka esimene viperus rollerisõidus, kui Taavi liigne ringivaatamine asfaldilt murule sõitmise tekitas ja varvastega pidurduse tingis. Sain meeldetuletuseks, et rollerisõidus on veel arenguruumi, varba otsa verevalumi.
Jõudsime veel hommikul, enne minekut, külastada 350 aasta vanust hispaanlaste sõjaaegset kindlust
ning seejärel hüppasime oma kottidega rolleri selga ja võtsime suuna El Nido poole.
Tekst Taavi
Kujundus Minna
Edastamine soovitatav
lazyadventurer.blog 