Peatükk El Nido

Hommikul hüppasime koos seljakottidega omale juba armsaks saanud rolleri selga ja võtsime suuna El Nido poole. Süsteem pagasiga liikumiseks oli meil juba käpas. Ainuke murekoht oli mõõduka hoo pealt mõnda ootamatult ette sattuvasse auku või ebatasasusse sõita. Meie kogukaal koos pagasiga oli üsna rolleri kandevõime piiril, niiet iga muhk/lohk üsnagi hästi tunda.

Blog1v
Kaunid vaated kogu tee..

Olime otsustanud El Nidole pärast pikka kaalumist ikkagi pilgu peale visata. Olime aru saanud, et see on peamine turistikas, kuhu minnakse ja seetõttu ka hinnad seal kallimad kui mujal.

Blog2v.jpg
Sisenemine El Nidosse.

Peale paaritunnist sõitu olimegi juba El Nidos. Kuigi meie majutuskohast lahutas meid veel linnulennult ca kilommeter, väitis GPS kindlal toonil, et oleme kohal! Peale omanikult nõu küsimist otsustasime rolleriga minna teed pidi, mida GPS-i arvates peaks läbima jala. Alles hiljem saime aru, et Google Mapsil rolleriga liikumiseks juhised puuduvad. Esimene vihje selles osas oli, kui läbisime kahe maja vahelise u meetri laiuse ja 30m pikkuse kitsaskoha (tänavaks seda ei saa nimetada), kuhu sisenedes tuli signaali lasta, et keegi teiselt poolt samal ajal vastu tulema ei hakkaks. Kitsas tee lõppes 90ne kraadise pöördega, niiet signaal oli hädavajalik. Olles selle edukalt läbinud, jõudsime rannateele, kus tee kulges osaliselt betoonil, osaliselt rannaliival, kuni jõudsime taas kitsa teeni. Seekord andis see tänava mõõdu välja küll – mõlemal pool teed olid majad,
sari-sarid ja ka uhked kuurortid, kus öö maksab 10000 peesot. Liiklus oli kahesuunaline ja sinna mahtusid meie üllatuseks ka trycyclid.

Blog20v
Teekond (meie majutuse poolt linnapoole minnes)
Blog19v
Vaade teekonnalt oli vapustav, nagu ikka..
Blog5v
Teekond linna poolt majutuse poole.

Kohtusime öömaja omanikuga kokkuleppitud kohas ning saime tuttavaks Claudioga, Itaaliast. Ta ise oli aastakese juba El Nidos elanud. Claudio oli vägagi abivalmis ja jagas meile kohe näpunäiteid, mida teha ja milliseid kohti külastada. Jutt läks ka paadituuride peale, mille puhul oma arvamuse välja ütlesime, mille peale Claudio noogutas kaastundlikult. Hoopis huvitavama variandina pakkus ta võimalust minna
koos temaga katamaarinaga sõitma ja külastada paiku, mis turistide silmade eest peidus. Mõte tundus ahvatlev ja leppisime kokku, et ta uuriks asja ja õhtul siis otsustame.

Blog6v
Oleme väga õnnelikud, et sattusime Airbnb’s selle majutuse otsa. Olime kõhklevad, kuna ühtegi arvustust sellel kohal polnud ja hind tundus ka apartmendi kohta liiga soodne. Meil oli ka köök, isiklik vannituba ja väike terrassike, kus sai mõnusalt hommikusööki nautida. Kuid nagu hiljem selgus oli Claudio oma pesa just alles Airbnb’sse pannud ja lasi hinna alla, et promo teha. Meilt sai ta muidugi suurepärase esimese arvustuse.
Blog7v
Parim lõunasöök.

Suundusime seejärel kesklinna, kus tänavatel kees meile juba tuttav melu ja kui esmaspilgul tundus, et arvamused liigigavast El Nidost on üle paisutatud, siis peale tunnist jalutuskäiku saime aru, et koht on täpselt selline turistikas, kus päevast päeva voorib küll kirju seltskond inimesi, kuid see seltskond vahetub väga tihti. Uus ja huvitav oligi täpslelt tund aega.

Blog8v
Päikeseloojang ja loodus üldse on El Nidos muidugi lummav.

Söögikohaks valisime iisraellase poolt omatava restorani nimega “Happiness”. Selle valikuga olime kohe tänavalt sisenedes väga rahul.Võtsime istet baarileti ees asuvatel kiikedel ja nägime lähedalt kogu restoran-baari sisekorraldust. Toiduvalikuga panime samuti täppi, kuigi kahtlen kas seal sellega üldse mööda on võimalik panna. Meie tellitud friikartulid olid käsitsi imeõhukeseks lõigatud ja maitsesid oivaliselt. Parimad, mida saanud oleme. Samuti oli väga hea ka tellitud hummus. Ning mis kõige olulisem – Palawanil proovitud kastmed on ainult mingi teise, meile veel tundamtu, skaala järgi hinnatavad. Olgu selleks hot sauce v magushapu v mõni muu kaste, kõik olid keelt alla viivad.

Blog11v
Viis keele alla.. Käsitsi lõigatud ekstra õhukesed ja ekstra crispyd friikad, suurepärase mingi ketsupilaadse kastmega. Hummus, vürtsika tomatikastme, grillitud baklašaani, kikerherneste ja kalakebabiga + pita sai. Njämmnjämmnjämm.
Blog10v
Minna tundis ennast puudutatuna ja barmanil oli ilmselgelt naljakas.. Tõlge: Kokk peab mõtlema nagu teadlane, organiseerima nagu raamatupidaja, inspireerima ja motiveerima nagu sõdalane, liikuma nagu tippsportlane, serveerima nagu kunstnik ja süüa tegema nagu vanaema.
Blog9v
Toredad tänavad.

Hiljem külastatud rannabaar sellist emotsiooni ei pakkunud, kuigi otseselt millegi üle nuriseda ka ei olnud. Seal olles saime teada, et meie homne plaan katamaraaniga kohalikke saari avastada on teoks saamas ja Claudio on meiega hea meelega nõus kaasa tulema!
Hommikul liikusimegi kolmekesi rolleritega, Claudio juhatusel, katamaraanisõidu poole.

Blog12v
Katamaraanid reas, tüünel merel.

Kohale jõudes selgus aga kurb tõsiasi, et tuult ei olnud olemaski – niisiis läksime ja uputasime oma mured väga heasse espressose ja pidasime edasist plaani, mida päevaga peale hakata. Claudio pakkus välja, et viib meid El Nidost põhja poole tuurile – mis meil selle vastu sai olla. Esimeseks peatuseks sai peale 40 km-i läbimst vaateplatvorm, kus Claudio meile pajatas, et ta oli pikalt otsinud kohta, kuhu investeerdia ning selle käigus iseseisvalt väga palju El Nido ümbrust avastanud. Blog21v.jpgKuulsime, et lõpuks soetas ta hektari maad meie ööbimiskoha lähedusse ning ehitab sinna kohalike abiga bambusest bungalot. Claudio kogemust oli näha, kui jõudsime esimesse sihtpunkti- meie käsutuses oli turistivaba rand ning selle ääres asuv baar,
mis ühtlasi pakkus ka majutust. Ideaalne paik linnakärast eemal olla ja vaikust nautida.

Blog13v
Privaatne rannabaar. Pildil ka Claudio.
Blog14v
Vaade baarist.

Sõime seal ettetellitud kookoskastmes kanaroa ning jätkasime teekonda. Järgmises maalilises rannas kohtas Claudio kaasmaalast, keda ta polnud küll ammu näinud, kuid kes ööbis täpselt kõrvalkrundil sellele, mida Claudio oli pikalt osta üritanud. Ehtitaallaslikud tervitused vahetatud, saime meiegi sõbraga tuttavaks. Antonio oli neljandat aastat teel olev, parmupilli ja Maroko muusikat tegev itaallasest nomaad, kes nautis looduse rüpes elamist ja rääkis meile innukalt, kui mõnus see kõik on. Viimane peatus enne tagasi suundumist oli luksuskuurort, kus lubasime omale kõik ühed kokteilid ja rääkisime, kuidas elu nautima peab.

Blog15v
Sissepääs kuurortisse.
Blog16v
Kuurorti baar.
Blog17v
Vaade baarist.

Me ei oleks omapäi kindlasti kõiki neid suurepäraseid kohti avastanud ja seetõttu olime Claudiole selle päeva eest väga tänulikud. See õlgadeni ulatuvate lokkidega gigolo, oli meie sõbraks saanud.
Õhtusel jalutuskäigul nägime veel Antoniot ühes baaris musitseerimas. Ja ostsime tänava pealesest bruksikioskist kõige parem vegan burgeri maailmas. Kuulsime samuti, et El Nidol on kõik paadituurid järgmiseks neljaks päevaks tühistatud, kuna oli oodata tugevat tuult, vihma ja taifuuni. Pidasime omakeskis plaani, et kui võimalik, siis jääme plaanitust
päevakese jagu kauemaks, et mitte paduvihma käes sõita- Claudiole ei valmistanud meie soov mingit muret. Hommikul ärgates otsustasime siiski peale pikka kaalumist teele asuda, kuna vihma ei sadanud ja ilm oli mõnusalt jahe. Claudiole kõike head soovitud, asusime teele San Vicente poole.

Blog4v
Kohalike hütielamud.

Kuiva ilma saime nautida tunnikese, siis hakkasid vihmahood meie sõitu segama. Jõudes poolele teele, otsustasime teha lõunapausi meile juba varasemalt hinge pugenud Taytays.Vaatamata vihmakeepidele, läbimärgadena söögikohta jõudnud, saime taaskord meeldiva teeninduse ja hea söögi osaliseks. Väljas kallas üsna lakkamatult. Tellisime veel ilma parandamiseks ühed friikartulid ja asusime uuesti teele, kui vihm oli järele jäänud. Ees ootas ekstreemne katsumus. Üsna pea jäime taas vihma kätte ning kui minna oli jäänud veel ca 15 km, keerasime ka peateelt kõrvale ning siis alles seiklused algasid. Olime jõudnud kruusateele, kus suurte kivide ja mägise maastiku tõttu oli meie sõidukiiruseks 10 km/h. Hetkeline rõõmustamine betoneeritud tee üle, asendus peatselt kerge paanikaga, kui läbisime oma väikese rolleriga 30 cm paksust, vihmast läbi imbunud, pehmet porimülgast. Möödasõitjatelt kinnitust saanuna, et soovitud sihtkohta viib vaid see tee ja kartes seisma jäädes kinni jääda, tulid abiks Taavi pikad jalad, mis rollerile stabiilsust ja jõudu lisasid. Õnneks oli kirjeldatud lõik vaid u 500m pikkune, kuid jäi see-eest vägagi hästi meelde. Vihm aina tugenves. Mingil hetkel sai otsa ka meie Gps-iks olnud Minna telefoni aku ning viimased kilomeetrid kulgesid tunde järgi liikumises ja kohalikelt juhiseid küsides. Nähtavus võis olla maksimaalselt 10 meetrit.
Lõpuks märjast ja tuulest kangetena kohale jõudes, tervitati meid paradiisi. Teades küll, et koht on ilus, oli emotsioon paradiisist üsna kaugel. Olime mõlemad ühe sõõmu kanget rummi oma teekonna eest ära teeninud, kuid nagu välja tuli, siis seda antud asutus ei müünud. Alkoholist oli pakkuda vaid jääkülma õlut. Lõpuks oma tuppa jõudnuna ja kuivad riided selga saanuna, lakkas ka vihm. Saime alles siis aru, et tegelikult
olime saabunud vägagi lahedasse paika. Juba tuppa jõudmiseks oli vaja kasutada parve, nimelt oli söögiala ja maja vahel jõgi. Parve sikutas jõe mõlemale kaldale kinnitatud nöörist kohalik asjapulk, kes oli vägagi jutukas ja tore. Koht ise asus Palawani saare kõige pikema ranna ääres, sellest tulenevalt oli ka koha nimeks Long Beach. Otsustasime õhtusöögiks tellida omale kala ja riisi köögiviljadega, millest jagu nii meile kui ka
paarile kohalikule koerale ja ühele kassile.

Blog22
Njämmmm..
blog24
Õhtusöögikaaslane. Hulkuvad koerad oleks siin nagu hästi kasvataud, ei ühtki häälitsust, istuvad ja ootavad kas sa annad neile miskit.

Kuulsime veel kohapeal pikemalt viibinud ränduritelt, et Long Beach on tõeline paradiis. Kilomeetreid valget liiva, väga vähe inimesei ja võimalus kohalike kalameeste võrkudesse kinni jäänud hiiglama suuri merikilpkonni hommikuti näha. Igaks juhuks
mainin, et kilpkonnad lastakse võrgust kätte saaduna vabaks. Nägime isegi, kui lummav see koht oli, kuid meie päeva oli liiga pikk olnud, et vest rõõmu tunda. Olles parvega taas toa poolele jõudnud, leidsime lõpuks ka oma kauaotsitud käraka. Keegi oli piisavalt
lahke olnud ja jätnud paar poolikut pudelit rummi, peale oma lahkumist, maja juurde. Sealt me siis rüüpasimegi.

blog29
Seal majas asus meie tuba.
blog23
Parveke.
blog26
Lahe sell Reimond, kes meid ühelt kaldalt teisele sikutas.
blog25
Vastaskallas. Rand. Söögikoht.

 

blog28
Parim vaade hommikusöögiks.
blog27
Long Beach.

Hommikul sõime maitsva omleti rummile peale ja otsustasime taaskord heitlikku ilma trotsides teele asuda. Startides oli ilm hea ja esimesed sadakond kilomeetrit mööda põhimaanteed Puerto poole liikudes, saime vaid paar korda hoovihma. Muideks meie tagumikud olid selleks ajaks juba harjunud enam kui 60 kilomeetrit ühtejutti rolleril istuma. Aga siis hakkas taas nagu oavarrest kallama. Taavi otsustas mitmel puhul mehise möirgega vihma eemale peletada, kuid see kahjuks ei õnnestunud. Ja niimoodi me siis kaks päeva järjest vihma ja tuult trotsides tagasi Puertosse jõudsimegi. Puertosse jõudnuna, viisime oma pesu pesumajja ja suundusime ise linna peale aega parajaks tegema. Tagasiteel otsustasime, et teeme veel ühes kohvikus  peatuse, kuid ainult mõtteks see jäigi. Olime nimelt oma lohakuse tõttu unustanud lahkudes kiivrid pähe panna ja see maksis meile valusalt kätte. Nii kui teelt maha keerasime, et parkimiskohta leida, seisid meie ees kaks liikluspolitseinikku, kes soovisid näha juhilube ja tundsid kiivrite puudmise vastu huvi. Üritasime küll seletada, et elame siinsamas lähedal hostelis ja mingit pikka sõitu kavas pole, kuid see neid ei kõigutanud. Esmaseks lahenduseks võeti Taavi juhiload hoiule ja soovitati hommikul jaoskonnast läbi tulla ja maksta 3000 peesot trahvi. Selle peale erutus meie jutt veelgi ja kõiki oma veenmisoskusi kasutades, jõudsime lõpuks lahenduseni, et korravalvurid järgnevad meile hostelini, kus siis tasume olemasolevast sularahast “vaid” tuhat peesot ja saame Taavi load tagasi. Kokkuvõttes õnneliku lõpuga õppetund – saime järgmisel päeval rahulikut oma toimetustega edasi minna. Külastasime krokodilli farmi. Seal kasvatatakse erinevaid krokodille ja hoolitsetakse, et nad teatud vanuses loodusesse tagasi jõuaks. Mingisugust tapatööd antud asutus ei harrasta.

blog34
Üks väga suur surnud krokodill.
blog35
Väiksed kroksid.
blog36
Suur kroks.
blog37
Taavi kroksiga, Minna keeldus nii lähedale minemast, et pildile jääda.
blog38
Bearcat ehk karukass?
blog39
Väga nunnu kiisu! Leopardikass. Sama suur kui kodukass aga karva muster nagu leopardil. Aga väga väga armas oli!

Lähedalasuvat ja tegutsevat vanglat, mida turistid samuti vabalt külastada saavad, meie ei väisanud. Tundsime, end peale krokodillidega suhtlemis, liiga väsinuna, et veel kurjategijatega suhtlema asuda.
Järgmisel päeval tegime endale nii koduseid võileibu, kui oskasime

blog40
Viimane öö Puertos olime väga mõnusas pisikeses apartmendis, kus oli lisaks üsnagi ruumikale magamistoale väike köök, ruumikas vannituba ja lausa kaks rõdu. 10 euri öö. Asus meie lemmikpiirkonnas.

ja käisime veel kinos, et aega parajaks teha. Kohvikus kohtusime veel ameeriklasest pensionil arsti Shannoniga, kellega juba esimesel Puertos oldud nädalal tutvusime. Shannon tutvustas meile, milliste heategevusprojektidega ta parasjagu tegeleb (nimelt ehitab ta vaestele peredele päikeseenergiat kasutavaid maju) ja meie jagasime oma edasisi reisiplaane. Kinost lahkudes tagastasime rolleri, millega olime kolme nädala jooksul läbinud ca 1100 km-it ning võtsime külgkorvitakso, et lennujaama suunduda. Meie kuu Filipiinidel oli lõpuni jõudnud. Ees ootas lend Indoneesiasse, Bali saarele.

blog33
Head aega Puerto Princesa, Palawani saar ja Filipiinid!

Tekst: Taavi
Illustratsioonid: Minna

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s