Osa 2: Bali, Peatükk Ubud

Niisiis, olime teel uude riiki oma Kagu-Aasia ringreisil. Olles veel Palawani saarel võisime endile tunnustavalt õlale patsutada. Olime Aasias esimese kuu kahekesi hakkama saanud!
Otsustasime check-in´i teha  lennufirma teenindaja abiga kuna vajaminev äpp oli muutunud peale uuenduste tegemist üliaeglaseks. Enne kui ülihoolas töötaja meile vajalikud paberid ulatas, küsis ta meilt Balilt äralennu osas. See ette näidatud, järgnes küsimus viisade kohta. Meie vastust kuuldes, et meil ei ole viisat vaja, kuna läheme vähem kui kolmekümneks päevaks, hakkas ta päevi lugema. Õnneks saime seejärel mõlema lennu jaoks vajaminevad pardakaardid kätte ja võisime muretult  lennukit ootama jääda. Kolme ja poole tunnine lend Manilast Balile kulges üksteise najal magades ja ebamugavaid asendeid vahetades. Juba enne, kui olime õhkutõusuks hoovõttu alustanud, magasime. Vahepeal unesegaselt silmi avades, ei teadnud me kumbki, kaua lennanud oleme. Suutsime siiski umbes kolmveerand tundi enne maandumist oma silmad püsivalt avada ja hakata kohanema mõttega Balile jõudmisest. Avastasime enda ees olevast istmetaskust ka kaks ankeeti, mis vajasid täitmist. Nimed-rahvused kirjas ja kinnitus illegaalsete asjade saarele mittetoomisest antud, võisime aknast Balit imetleda. Denpasari lennujaamas saime imelihtsalt miljonäriks – vaja oli vaid 50 eurot ja 1000 filipiini peesot. Indoneesia ruupia ei ole valuutade osas just tugevamate killast. Ühe euro eest saime 15900 ruupiat, mis oli veel kehvasti saadud, kuna lennujaamas ei ole vahetuskurss kuigi hea. Õnneks teadsime seda.

IMG_8135
Kes tahab saada miljonäriks? See mingu Balile 1 miljon ruupiat -võrdub 61 eurot.

Viisatempel löödi passi ilma suurema poleemikata ja eelpool mainitud ankeet rändas väga rutiinse ja mitte ühtegi sõna ütleva ametniku kätte, kes neid apaatselt üksteise otsa ladus. Juba enne kui lennujaama terminalist välja saime, kostusid kõige aktiivsemate “taksojuhtide” hüüded – Täksi, Täksi!!?? Samal ajal püüdsid nad veel kätega rooli keeramist imiteerida. Nurga tagant paistsid ainult sohvrite pead ja nende silmad otsisid meeleheitlikult saabuvate reisijatega kontakti. Füüsiline  sisenemine terminali oli neile ilmselgelt keelatud, kuid märkamatuks nad jääda ei kavatsenud. Koomiline vaatepilt. Kuna kell oli alles kaheksa hommikul, ei olnud meil kusagile kiiret. Umbes kümnele juhile eitavalt vastanud, seadsime sammud trepi poole, mis viis väljuvate lendude terminali ette. Olime asjaga sedavõrd kursis, et kõige targem on leida omale Blue Bird´i nimeline takso. Oht seisnes vaid ametliku Blue Bird´i äratundmises, sest leiduvat vägagi sarnase välimuse ja nimega taksosid, kes küsivat mitmekordset hinda. Teadsime, et ametlikule ootepostile seda firmat, Balil valitseva taksomaffia tõttu, ei lasta. Küll aga võivad nad kliente lennujaama tuua. Alles väljuvate lendude terminalini jõudes saime nautida suhtelist rahu ja imetleda lennujaama arhitektuurilist väärtust.

IMG_8070
Paraku ainuke pilt Denpasari ilusast lennujaama arhitektuurist. Aga mingi aimu ehk annab.

Silmates kümne minuti möödudes sobiliku välimusega taksot, ootasime kuni saabuv klient oli oma arve tasunud ja küsisime luba peale istumiseks. Juht viipas käega nõusolevalt, kuigi tehniliselt ta ei tohiks sealt kliente peale võtta. Sisenedes veendusime kiirelt, et valitud takso on just see, mida otsisime. Taksomeeter läks kohe käima (mis Aasias on väga hea märk, sest leidub juhte, kes lukustavad kohalejõudes uksed ja enne välja ei lase, kui sa neile just nii palju raha välja ei käi, kui nemad nõuavad) ja ka juht oli igati viisakas. Sõidualustamise tasu oli 6500 ja sõidukilomeeter 7000 ruupiat.

IMG_8075.JPG
Mõni aeg enne kohalejõudmist, oli taksomeetril juba selline summa ees.

Nullidega harjumine võttis veel aega. Rääkisime, kust tuleme ja kuhu soovime minna ning kurtsime muret, et meil veel kohalikku SIM-kaarti ei ole. Selle mure lahendasime jooksvalt tee peal, kui taksojuht ka ise poodniku juurde kaasa tuli ja tõlgiks oli. Ostsime kuu aega kehtiva, parima leviga SIM-kaardi, kus peal 7,5G internetti ja 25min kõnesid. Kuuldused, et alates kevadest on vaja kõik uued SIM-kaardid ametlikus esinduses registreerida, osutusid mittevajalikeks. Siiani toimib kõik viperusteta. Olime kuulnud, et Denpasar on üks suur inimdzungel, kust tasub kiirelt lahkuda. Ei tea, kas asi oli Manilast saadud kogemuses, kuid meile tundus Denpasar igati korralik ja huvipakkuv suurlinn. Hiljem ka lugedes Lonely Planeti artiklit kohtadest mida külastada, kui turistilõksud pinget ei paku, otsustasime, et viimased kolm päeva Balil veedame just seal.
Peale tunniajast sõitu jõudsime Ubudi. Ööbimiskohta minekuks oli veel kell varajane, seega otsustasime esimesse kohvikusse sisse hüpata ja aega parajaks teha. Tellisime jääkohvid ja kuulsa banaani pannkoogi ning võileiva, mis kõik maitsesid oivaliselt. Magustoiduks veel jäätisekokteil. Arve 85000. Hiljem saime teada, et ega väga palju kallimat kohvi ei saagi Ubudis tellida. Hilisemad kogemused näitasid, et kohalik Bali kohv maksab 5 tuhat ruupiat ja maitseb igati okeilt. Siin maksime jäise cappuccino eest 25 tuhat. Kiirelt sai ka selgeks, et kohalikud, kes räägivad ingise keelt, teevad seda omamoodi. Nad räägivad nö katkist inglise keelt, kus hääldused ja sõnad ise tihtipeale on meile vägagi harjumatud. Ka linnapildis oli esialgu harjumatult palju silte, mille sisust oli küll võimalik aru saada, kuid millede grammatiline pool jättis tugevalt soovida. Kohvikust liikusime supermarketi kaudu kesklinna poole.

IMG_8078
Esimene jalutuskäik Ubudi linnavahel.

Olime liikunud viis minutit, kui avastasime, et oleme Google Mapsi järgi täpselt meie ööbimiskoha ees. Otsustasime minna küsima, kas saame oma seljakotid juba sinna jätta, kuigi ametliku check-in´ini oli veel ca neli tundi aega. Rääkisime oma mure esimesele naistöötajale, keda nägime. Tema inglise keelt ei osanud ja kutsus järgmise töötaja. Kordasime juttu, mille peale meid toa poole juhatati ja nii muuseas meie visiidi pikkuse kohta uuriti. Tuppa jõudes küsiti kas ka tervitusjooki soovime – saades teada, et õlut pole, loobusime.. Peale kiiret pilku toale, tundus see natuke parem, kui see mida olime oodanud. Igati tore avastus. Pakkusin välja, et hangin ise meile linna pealt tervitusjoogid, seni kuni Minna basseinis end jahutab. Kohmitsesime veel natuke toas, kuni Minna kerge huumoriga küsis: ” Äkki see ikka ei ole õige koht?” Küsisin imestunult vastu: “Mismõttes?” Hakkasime siis detailsemalt asja uurima – telekas, mida ei peaks olema, uhkem tuba kui piltidel, rõdu, millelt vaade oli teistsugune jne, jne. Omavahel asja arutades tulime paljude variantide peale, mis seda kõike seletaks- äkki olid pildid teised?, võibolla oli meile mõeldud mõni teine tuba aga töötajad andsid meile lihtsalt teise toa?, koha nimi oli ju õige! Pealegi juhatati meid tuppa peale seda, kui olime seletanud, et meil on broneering läbi Airbnb. Kuid kahtluseuss näris meid sellegipoolest. Peale elavat diskussiooni, kus me ei suutnud otsustada kes ja kas üldse peaks minema tagasi retseptsiooni, et segadusse selgust tuua, suundusime kompromissi märgiks kahekesi tagasi sissepääsu juurde. Oma kahtlusi ebalevalt selgitades olime ootusärevad, kui ilmus välja töötaja, keda me varem ei näinud. Ja oh üllatust – tuligi välja, et oleme vales kohas…
Praegusest asukohast mitte väga kaugel asus täpselt sama nimega majutuskoht. Olime kärmed vabandama, tõime oma kotid toast alla ja suundusime saba sorus väljapääsu suunas, endil segaduses naeratused näol. Oli raske lahkuda kohast, mis nii ilus ja mugav tundus, kuid samas oli meil hea meel, et asjasse selgust tõime. Huvitav, palju arve oleks olnud peale plaanitud nelja ööd? Igatahes liikusime reipal sammul uue aga juba tuttava nimega hosteli poole. Kohale jõudes juhatati meid tuppa, mis nägi välja  tuhmim ja tolmusem kui eelmine aga selle eest olime selle õigsuses kindlad.

IMG_8110
Sissepääs oli igatahes uhke ka õiges kohas.

IMG_8102

IMG_8153
Meie tuba. Segamini nagu ikka..
IMG_8154
Duširuum oli õiges kohas küll kiftim, see asus õues!

Lõõgastusime basseini ääres ja saime rõõmsalt viimase paari tunni sündmuste üle naerda.

IMG_8080
Bassein oli küll asjaette.

Õhtuks lubasime omale lähedalasuvast Warungist, selline nimi on enamustel Bali söögikohtadel (tähendab see väikest pereaäri), suure searibi ja kartulitambi prae. Kõrvale ämbritäis õlut, sõna otseses mõttes. Ämbris oli küll ohtrasti jääd aga ka viis pudelit õlut. Korraga ostes on veelgi soodsam!
Järgnevatel päevadel avastasime Ubudi ja nautisime melu. Vahetasime ka omale ruupiaid juurde ja huvitaval kombel kukkus kurss iga päevaga kui seal olime – kõrghooaeg läheneb. Tutvusime ka ühega mitmest suurest muuseumist, kus eksponeeriti nii praegusaja kui ka varasemate indoneesia kunstnike töid.

IMG_1090
Kohalik kunst on väga intensiivne ja seega väga huvitav aga ka väsitav vaadata.
IMG_1093
Minna vaatab suu ammuli Indoneesia kunsti.

Lisaks erinevatele muuseumihoonetele asus samal territooriumil  kõrgema klassi hotell, mitu ilusat parki, restoranid ja ka riisipõld.

IMG_8128
Väike osa kuurort-muuseumi pargist/aiast. Paremal näha osaliselt riisipõldu.

Meile jättis indoneesia kultuur väga sügava mulje. Tore fakt oli ka see, et saja tuhandeses piletihinnas sisaldus tasuta kohv vägagi ilusas restoranis.
Ringi liikusime jala, kuivõrd linn oli üsnagi väike ja kõndides jagus avastamisrõõmu rohkem.

IMG_8133
Bali on huvitavaid kujukesi ja uhkeid väravaid täis, kõigil paraku paganlik tähendus.

See aga tähendas omakorda kõigile taksoteenust pakkuvatele härradele eitavalt vastamist – neid oli igal pool ja kui esimesele pakkumisele “ei” vastata, siis järnes kohe küsimus, et võibolla homme? Taas oli vastuseks “ei”, millele järnes uus küsimus: aga ülehomme? seepeale tavaliselt juba naersime ja kõndisime lihtsalt edasi.
Kuna indoneeslased on väga usklik rahvas, siis võis kõikjal näha vaimudele jäetud toitu, mis oli asetatud palmilehest alusele ning mille peale pandi suitsema viiruk. Neid asetati igalepoole, keset tänavat uste ja hoovide sissekäikude ette, spetsiaalsetele altaritele.  Tihtilugu aga olid need vaimudele jäetud ohverdused ümber aetud ja sinna poetatud riisi sõid hoopis tänaval hulkuvad loomad, kuid nendele peale astuda siiski ilus ei ole. Muuseas tänavakoeri oli Balil tunduvalt vähem kui Filipiinidel.
Massaz oli midagi, mida olime juba pikalt oodanud ning Ubud oli just õige paik nende ootuste lõpetamiseks. Seal pakuti väga hea hinnaga, väga erinevaid massaaze. Salongide ees käis ka müügitöö üsnagi hoogsalt. Esimeseks massaazi kogemuseks valisime paaridele mõeldud paketi. See sisaldas alustuseks jalavanni, seejärel sai nautida tund aega Bali massaazi koos kehakoorimisega millele järgnes piimavann. Lõpetuseks pakuti veel kanget ingveri teed. Kogu asja maksumus 350000 ruupiat ehk  21 eurot.

IMG_8104
Algus suurepärasele enesetundele.
IMG_8107
Peale pikka kaalumist sai kohalikus barber shopis  120 000 eest Taavi pealagi läikima löödud.

Ubudis olles leidsime omale uue lemmiktoidu – Nasi Goreng. Kui siiani ei olnud kumbki meist eriline riisi fänn, siis siinne rahvustoit on meie arvamust riisist kõvasti kergitanud. Nasi Goreng tähendab praetud riisi. See serveeritakse koos köögiviljade, salati, praetud kana ja praemunaga.

IMG_8113
Pole kokku lugenud mitu portsu nasi gorengi me söönud oleme aga küllalt veel saanud ei ole. See pildil olev on meie esimene ja siiamaani ka vist kõige lemmikum. Kuid õnneks sellega vist puusse panna ei saagi, kõik nasi gorengid mida söönud oleme on alati olnud väga head.

Kui selle eest meie rahas juba üle 2 euro välja käia, siis oled mingis väga peenes kohas või siis turistilõksus. Rääkides peenetest kohtadest meenub mulle, kuidas ühel õhtul end, äkistelt sadama hakanud paduvihma eest, katuse all varjasime ja üle tee asuvat baari külastada otsustasime.

IMG_8122
Vihm. Pilt muidugi tõsielu edasi ei anna. Aga lõpuks oli meie ees täielik jõgi.

Tellides kaks teed, saime mõlemad omale kannutäie Dilmah´i pakiteed ning maksime selle eest kokku 45000 ruupiat.Võrdluseks – olime pool tunnikest varem tõusnud buffee lauast, mis maksis 55000 ruupiat inimese kohta.

IMG_8119
Nämm, nämm, nämm. Üks suurimaid maitseelamusi Balil. All you can eat VEGAN buffet. Ilmselgelt sõime end üle. Hind ühele alla 4 euro.

Ubud on kindlasti turistipiirkond, kus siiski üsna väikese vaevaga on võimalik soodsamaid ja tihti peale ka huvitavamaid kohti külastada. Just sellise avastasime oma elukohale üsna lähedalt ühel hommikusöögil. Kaks kohvi, kaks värskelt valmistatud mahla, kaks Nasi Gorengi – arve koos tipiga alla viie euro! Külastasime seda kohta mitu korda, mis meie puhul on üsna erakordne.

IMG_8144
Siin meie lemmikohas (nimi oli vist Bibi Kadek) oli ka meie esimene kogemus värske mahlaga- oivaline! Hiljem aga õppisime, et värske mahla tellimine on paras õnnemäng. Enamus kohtades lisatakse mahlale palju suhkrut ja kui tellida ilma suhkruta võid saada vesise lurri.

Üks suurem seiklus oli omale järgnevateks pävadeks, mis Balil veedame, sõiduvahendi rentimine. Olles ühel päeval külastanud ametlikku rendifirmat, saime teada, et meile sobilik roller jõuab rendipunkti tagasi päeval, mil asume Ubudist teele, et saarele ring peale teha. Samal õhtul aga sattusime hosteli omanikuga rendiplaanist rääkima – loomulikult oli ta kärmelt pakkumas variant roller tema kaudu rentida. Kuuldes, et meie plaan on rentida sõiduvahend 20ks päevaks, kinnitas ta meile, et same selle soodsamalt, kui amtelikust poest. Viimasel Ubudis oleku hommikul ja kokkulepitud ajal ühe töötajaga kohtudes, selgus et läheme linna peale sobilikku rollerit otsima. Hüppasin tsikli tahaistmele ja suundusime linna. Esimeses kohas tegin proovisõidu päevinäinud rolleriga, mille võimsus meid kahte koos pagasiga kindlasti alt oleks vedanud kuigi hinnapakkumine oli hea – 700 tuhat. Enne linna suundumist kinnitas töötaja mulle, et tal on palju sõpru linna peal ja ärgu ma muretsegu, leiame kindlasti sobiva. Peale esimesest variandist loobumist hakkasime aga minu suureks üllatuseks mööda linna ringi sõitma, et leida mõni pargitud roller, mille külge oleks riputatud “rendile anda” silt. Leidsime varsti ühe ja esmalt hinna osas tingitud, küsisin võimalust proovisõiduks. Sealt tagasi jõudes kratsisin veel kukalt ja pidasin aru, sest ka selle sõiduki võimsus jättis soovida, kuigi väljanägemine ja üldine korrasolek oli juba tunduvalt parem. Hind seevastu oli juba krõbedam – 1,3 miljonit. Küsiti juba passi, et asi ära vormistada, millest peale mõttepausi keeldusin. Seepeale vanem härra, kes seda rollerit rentis solvus ja ütles torisedes, et ma vaid teen tema rolleriga lõbusõitu ja tal pole mind vaja. Peale pikemat tiirutamist leidsime kolmanda variandi – nägi välja väga hea ja oli ka piisavalt võimas, et meid mitte hätta jätta. Omanik leitud, uurisin hinna kohta ja sain vastuseks 3 miljonit…
Ei suutnud oma imestust tagasi hoida, tingisin, mis oskasin ja sain hinna lõpuks kahe miljoni peale, kuid proovisõidule ei läinudki, sest otsustasin enne käia ära ametlikus rendipunktis. Sinna jõudes saingi teada, et sobilik roller on tagasi jõudnud ja proovisõit tehtud, maksin hinnakirja alusel 1,2 miljonit ehk 60 tuhat iga päeva eest, mis teeb alla nelja euro päeva eest ja olin tehtud diiliga igati rahul. Imestasin veel tagantjärelegi, et hosteli töötaja mind mööda linna vedas ja järjest kehvematele variantidele tutvustas. Jälle õppetund, mis kulub kindlasti veel marjaks ära. Tagasi hostelisse jõudes, suundusime veel Minnaga kahekesi linna peale, et viimased toimetused enne teele asumist korda ajada.

IMG_8125
Minna tahtis omale merineitsisaba juba ammu enne, kui see cool oli.

Avastasin ehmatusega, et olen oma passi kusagile unustanud. Uskuge mind, see ei olnud kuigi mõnus tunne. Sain selle siiski hõlpsalt tagasi, sest suutsin välja mõelda, et see jäi rendipunkti. Broneerisime muuseas veel omale kaks ööd just selles villas, kuhu esimesel päeval ekslikult sisse olime jalutanud. Tuli välja, et see maksis vaid poole rohkem ehk siis, kui eelneva koha eest maksime 11 eurot öö, siis  uhkem koht oli veidi üle 20 euro ja sisaldas ka hommikusööki. Seal sai ka selgeks, et olin kogemata rolleri eest ühe päeva jagu liigselt maksnud. Loodame, et see meeletu kulutus õnnestub tagasi saada 🙂
Seejärel oligi aeg Ubudist teele asuda, et ka saare teisi linnu ja kaldaid külastada. Esimeseks sihtkohaks oli Amed. Nagu juba tavaks saanud, siis ei kulunud kaua, kui paduvihma kallama hakkas…

 

Tekst: Taavi
Illustriatsioonid: Minna

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s