Tere armsad!
Oleme natuke vaiksed olnud, kumbalgi meil pole kirjutamis inspiratsiooni peale tulnud. Aga proovime siiski! Meil on olnud lihtsalt nii chill, palju seiklusi juhtunud pole. Oleme lihtsalt tõeliselt puhanud.
Aga alustame siis sealt kus viimane kord pooleli jäi. Ubudist rändasime edasi ida poole. Mereäärsesse sukeldujate külakesse Amedi. Majutuskoht kaheks ööks Airbnb’st varasemalt välja valitud. Tee peal saime küll taas kõvasti vihma aga enam see meid niivõrd ei muserdagi, vaid on juba harjumuspäraseks saanud. Käisime teepeal ka lõunat söömas. Loomulikult ostus valikuks kohalik, pisike warung, kus tundus et ükski turist varem sattunud polnud. Millest me seda järeldame? Naisterahvas (ilmselt omanik), kes meile Nasi Gorengi valmistas lihtsalt filmis meid praktiliselt kogu einestamise aja. Natuke ebamugav oli kaamerasilma ees süüa aga samas saime kohalikele sellega palju rõõmu valmistada, kuigi omaniku tütrel oli ilmselgelt ema pärast piinlik. Peale pikka selfie fotosessiooni näitasime tädile kaardi peal kus Eesti asub.
Seekord ööbimiskoha leidmiega viperusi ei esinenud. Ja koht oli lihtsalt super juba esimeste tundidega otsustasime, et jääme veel üheks ööks
Külalistemaja juhataja oli väga armas ja lahke kohalik naisterahvas Putu, põlis Amedlane kes meile soovitusi jagas kuhu minna ja mida teha. Saime ka teada, et erinevalt Ubudist, kus vihma sadas üsnagi ettearvamatutel aegadel, oli Amedis vihmal rutiin, hommikul on päike ja pealelõunal hakkab ladistama. Niisiis logelesime toas ja kui õhtu kätte jõudis oli vaja söögipoolist otsima minna. Otsustasime minna lähedalasuvasse warungi, mis asus täitsa rannas ja mida juba varem Google Mapsi pealt kaenud olin. Selle leidmisega oli juba natuke keerulisem. Esiteks pidime ületama väikese pahkluuni ulatuva järve mis meie tänavale tekkinud oli. See ületatud, nägimegi juba selle nimelist silti kuhu jõuda soovisime. See silt aga tähistas külalistemaja. Kuigi tundus, et sealt enam kuskile edasi ei pääsegi, näitasid kohalikud meile siiski suuna kätte. Järsku olime nagu juba kellegi hoovis või peaaegu toas aga kohalikud naeratasid ja tervitasid ja me liikusime enesekindlalt edasi, kuni jõudsime kitsast koridorist randa välja, nägime laudu, toole ja tuttava nimega silti. Aga kedagi nagu otseselt toimetamas polnud ja lauad-toolid olid läbimärjad. Lõpuks tehti meile üksik laud, mis asus veidi vett pidavama katuse all, kuivaks ja toodi menüüd. Päris kuivana me sealt küll tulema ei pääsenud aga kõht täis, meel hea, kobisime oma hubasesse toakesse tagasi. Järgmine päev me ennast väga varakult üles ajada ei viitsinud, kuigi oleks pidanud, et lihtsalt kauem päikesepaistet nautida. Meie külalistemajas pakuti ka meile hommikusööki. Valisime banaanipannkoogid – imehead! Puuviljad ja kohv kuulusid samuti hommikusöögi juurde.
Seejärel tegime jalutuskäigu ja ujumise rannas.
Peale mida otsustasime võtta rolleri, et lihtsalt ringi tiirutada. Saime aru, et niisama rolleriga ringitiirutamine ongi vist meie Bali lemmiktegevus.
Vurasime rolleriga nii kõrgele mäkke, kui andis minna ja nautisime vaateid. Lõputu rohelus, dzungel läbipõimunud riisipõldudega.
Kohalikud naeratavad näod, nende hütid ja nende kanad/kuked. Kui ma muidu enamasti väldin muna söömist, kui just ei ole Ervitalt vanaema, vanaisa kanade munad või kindlasti väikese talu munad, siis siin ma väga ei muretse, sest kõik kanad tunduvad vägagi vabal pidamisel. Me siin ikka imestame kuidas naabritel kanad sassi ei lähe, sest nad liiguvad täiesti vabalt igal pool. Aga ilmselt, kui lähevadki sassi, pole sest suurt lugu.
Järgmine hommik olime omale majutuskohas kokkuleppinud privaat jooga tunni (juba kella seitsmeks). Minu jaoks nii umbes kolmas kord, Taavil esimene. Tegime õpetajale kohe selgeks, et oleme väga algajad. Saime sellest kõik koos kohe alguses hästi
aru. Aga väga mõnus hommikuvõimleine värskes õhus oli see igatahes. Maksma läks privaatne joogatund meile kokku 250 000 ruupiat ehk 15 eurot. Hommik varakult ja reipalt alustatud seadsime rattad Tirta Gangga veepalee poole. Ostsime paar kotti kalatoitu ja sisenesime paleesse. Vaade oli lummav, purskaaevud, erinevad
suursugused tiigid/basseinid. Tiikides ujuvad kõiksugu kalad. Turiste ka muidugi omajagu. Toitsime kalu ja jälgisime kuidas nad toidu pärast kaklema lähevad, tegime pilte ja istusime kiigel, et vaadet nautida.
Amedis sai ka esimene arstilkäik tehtud. Ei, ei midagi hullu ei olnud, aga Taavi kurtis juba päris pikalt, et kõrv lukus ja aegajalt valutab ka. Taavi küsis Putult nõu kuhu minna.
Putul tuli meelde, et neil oli olnud kunagi sama probleemiga külaline ja andis juhised kuhu suunduda. Kohale jõudes kurtis Taavi oma muret, mille peale paluti pikali heita ja hakati kõrva erinevate vedelikega pesema. Tunne oli üsna intrigeeriv – lebada tundmatus külas, mitte just kõige puhtamas vastuvõturuumis, tundmatu kohaliku tohtri käe all ja lasta oma kõrva surkida… Kui esimese hooga küsiti ravi ja antibiootikumide eest 450 tuhat, siis peale kauplemist (jaa, isegi arstil käies tasub kaubelda!) langes hind sobivama 300 tuhande peale!
Järgmine hommik banaani pannkoogid söödud hakkasime tasapisi põhja suunas liikuma. Valisime järgmiseks sihtkohaks väikese külakese nimega Tedjakula, mis asus Amedist vaid umbes 30km kaugusel, võtsime vastu otsuse, et me väga pikki vahemaid üldse ette võtma ei hakkagi.
Otsustasime mitte majutust bronnerida ja eksperimenteerida kohapeal otsimisega. Noh, et ikka elus põnevust hoida. Otsisime ja otsisime, majutuskohti ikkagi jagus, kuigi teisi turiste küll näha polnud. Enamasti aga paistsid kõik poolluksus või luksus kuurortid olema, kus ka kedagi toimetamas ei paistnud, kellelt küsida. Lootsime küll, et äkki kaupleme omale mõnes kuurortis hea hinna välja kuna rahvast ju pole ja kõik toad tühjad. Lõpuks jõudsime taas ühe rannaäärse majutuskohani, mis väljast väga luksuslik ei paistnudki. Üks töötaja tuli ka kohe meile vastu. Ütlesime, et otsime majutuskohta ja uurisime kas saame näha ja mis hind on. Hinna kohta töötaja kohe ei osanudki midagi öelda, ütles et peab ootama kuni manager talle tagasi helistab. Ootasime siis hinda ja samal ajal hakati meile majutuskoha tuuri tegema, väravatest sisse astudes saime aru, et väga lihtne see koht ei ole. Esimene tuba nähtud arvasime, et ilmselt see meie hinnaklassi ei mahu. Näidati veel paari tuba – järjest paremaks läksid. Olime juba häälestatud, et noo siia tahaks küll jääda aga adusime ka, et ilmselt ei õnnestu. Kuna hinna ootamisega läks ikka veel aega, võisime kuurortis niisama ringi jalutada. Leidsime basseini, mis oli ikka üle ootuste vinge, piisavalt pikk ka, et kohe tõesti mõnuga ujuda. Basseini ääres veel trenni/jooga tuba erinevate abivahenditega. Proovisime küll küsida, et äkki töötaja ütleks meile vähemalt mingi umbkaudse hinna, et meil oleks aimugi, mis hinnaklassiga on tegu. Aga ei osanud ta sedagi öelda. Lõpuks sai töötaja kõne. Hind: ca 45 euri. Okei, tänasime viisakalt tema aja eest ja ütlesime, et meil kindel eelarve ja see sinna kahjuks ei mahu ja läksime taas saba sorus värava poole. Kui olime juba rolleri seljas, tuli neiu meile veel järgi, ise veel telefoni otsas ja kui kõne lõpetas pakkus, et saame veel 9 eurot alla. Aga ikkagi oli see meie öö eelarvest nii 20 euroga üle. 😀 Läksime sõbralikult lahku ja kui olime nii mõnisada metrit sõitnud hakkas muidugi kallama, nii et vähe pole. Saime kuskile poe katuse alla varju. Ja hakkasime plaani pidama.
Lõpuks otsustasime siiski hea sõbra Airbnb kasuks. Õnneks jäi vihm järgi ja hakkasime majutuskoha poole sõitma. Leidsime majutuskoha õnneks taas viperdusteta. Hosti ennast kohal polnud ja meie vastuvõtjad näitasid meile kaht erinevat tuba ja saime aru, et võime valida. Mõlemad olid mõnusad toad ja valida oli raske aga otsustasime suurema toa kasuks, noh et Taavi ikka ilusti ära mahuks. Hiljem küll selgus, et me olime maksnud siiski väiksema toa eest ja suurem tuba on kallim, aga et heaküll me võime seal olla ja ei pea juurde maksma, aga juhul kui keegi reserveerib suurema toa siis peame olema valmis kolima, olime diiliga nõus. Loomulikult keegi sinna ei tulnud ka. Majutuskoha aed oli lummav, päris mitme chillimis alaga, väikse tiigiga, kus elasid 3 kilpkonna ja nii mõnigi kala. Ja kogu see kompleks meie päralt!
Meie eest hoolitses üliarmas ja sõbralik kohalik tädi, kes sõnagi inglisekeelt ei osanud, aga proovis meile mõned Bahasa Indoneesia sõnad selgeks õpetada. Selleks ajaks teadsime juba kuidas tänada (Terima Kasi [thõrima kassi]). Väga vajalik sõna on ka GULA, mis tähendab suhkrut, kuna nad tahavad alati vaikimisi kohvi sisse suhkru ära panna siis oleme õppinud, et kohvi tellides tuleb alati öelda et Gulat ei pandaks, mille peale same tihti imestuse osaliseks, ja näoilme, et olete ikka kindlad, kes joob kohvi ilma suhkruta?
Järgmine päev läksime lähedalasuvat koske avastama. See oli tore elamus, kuigi tasuta ühtegi vaatamisväärsust ja loodusnähtust siin vaatama ei pääse. Aga tore oli, et peale meie selle kose juures ühtegi hingelist ei olnud. Ujuda seal ei saanud aga see eest sai nautida kose massaaži, mis oli ikka väga mõnus. Chillisime seal natuke ja hakkasime tagasi jalutama.
Selleks päevaks olid päevatoimetused tehtud ja võis oma mõnusasse lebotamis aeda raamatut lugema minna. Mina olen tänaseks lugenud läbi vist neli raamatut ja viies on poole peal. Koju jõudes oli meie aiakest ja kööki koristamas üks armas kohalik plika – nii 6 või 7 aastane äkki. Algul väga tagasihoidlik ja häbelik plikatirts hakkas tasapisi meie külje alla imbuma. Näitasin talle pilti Miast ja kiirelt otsides kuidas Indoneesia keeles on õde, sain talle selgeks teha, kes Mia on. Purssisin ka küsimuse, mis su nimi on? Tal oli väga ilus aga paraku nii keeruline nimi, et aru sellest ma suurt ei saanud. Õnneks pärast kirjutas ta selle mulle märkmikusse. Minu märkmik on nüüd samuti tema joonistusi täis, sest loomulikult oli vaja iga detaili joonistamise jaoks puhas leht ette võtta. Niisiis chillisimegi selle kohaliku plikaga terve päeva.
Tedjakulast järgmine sihtkoht oli Lovina. Seal kohtas juba rohkem turiste, kuigi Lovina ainuke tegevus ja vaatamisväärsus on delfiinide vaatamise tuur. Otsus seda tuuri mitte teha tuli meil kiirelt. Kümned mootorpaadid delfiinide keskel ei tundunud meile just delfiinide jaoks mõnus olevat. Ja no ei tõmba meid need 10 turistiga paadisistumise tuurid, loomulikult kallis ka. Õnneks olime taas leidnud väga mõnusa majutusasutuse,
kus sai taas basseini ääres logeleda ja lõõgastuda.
Lähedal asus ka mitu koske, mida siin avastamas käisime. Üks nendest oli nagu veepark, sai erineva kõrgusega koskedest alla liugu lasta ja erinevatelt kõrgustest alla jõkke hüpata, aga et seda kõike teha tuli maksta 150000 (9€), isegi ujuma ei tohtinud seal niisama minna. Otsustasime seda mitte maksta ja niisama ringi jalutada, sest tegu oli tõeliselt ilusa kosekompleksiga. Ning tore oli teisi hüppamas vaadata.
Järgmine hommik plaanisime vaatama minna Bali kõige kõrgemat koske (80m). Lugesime, et sinna tasub minna hommikul vara, enne kaheksat peaks käidud olema. Kell kaheksa hakkavad kogunema kõiksugu ärihaid, kes sul mütsi üle kõrvade tahavad tõmmata. Suutsime lõpuks ennast kell pool kuus maast lahti ajada ja peale kuut saime liikuma. Juba sõit sinna oli lahe kogemus, hoolimata varajasest kellaajast olid kohalikud kõik juba väga asjalikud, muudkui sagisid ringi. Sõidsime mööda kihvte väikseid tänavaid ja ammutasime kõikide meeltega ümbruskonda endasse. Hakates kosele lähemale jõudma, hakkasid juba mitu kosekülastajatele mõeldud parklat paistma. Aga Taavi oli lugenud, et roller tasub maha jätta nii hilja kui võimalik. Niisiis läksime muudkui edasi. Kui lõpuks tee juba nii kitsaks ja järsuks muutus ja selja taha jäävad kohalikud midagi hüüdma hakkasid, ütlesin ma Taavile, et ma küll ei usu et see tee rolleriga sõitmiseks on, et see ikka jalatee. Taavi aga ei jätnud jonni, et no ma ju lugesin, et roller nii hilja maha jätta kui võimalik ja siit on ju võimalik sõita. (Edasi oli tõesti pidurid põhjas võimalik sõita aga tagasi???). Lõpuks, kui nö ametliku piletikioskini jõudsime, kus samuti veel kedagi ei olnud, otsustasime rolleri lõpuks maha jätta. Kõndinud 2 minutit vaateplatvormini tunnistas Taavi, et oih jah, see kus ta luges, et rolleriga nii kaua edasi minna kui saab – sealt pidi veel 10 minutit vaateplatvormini jalutama…. Kuna kell hakkas ohtlikult kaheksale lähenema ja me olime ilmselgelt rolleriga liiga kaugel, otsustasime kose vaateid nautidagi ainult vaateplatvormilt ja mitte trepi matka alla ette võtta.
Hingasime ümbrukonda veel natuke aega endasse ja panime padavai minema, enne kui veel keegi avastab, et võiks trahvida meid või midagi. Padavai minekust muidugi välja midagi ei tulnud, sest rollerit tuli tuldud teed mööda käekõrval üles vedada….Seikluse nimel kõigeks valmis!
Kose juures käidud ja päev varakult alustatud tuli taas hakata asju pakkima. Käes oli aeg sisemaale suunduda. Munduk ootab.
Teekond Mundukisse oli taaskord imeline. Kuigi raske, mitmeid kilomeetreid üles mäkke. Aga vaated olid võrratud, mingi hetk tundus, et nii nüüd hakkab sadama,
tõmbasime ruttu oma kiled selga ja sadu oligi läbi. Munduk oli tore väike mägikülake, kus oli näha, et turiste käib, sest külalistemaju ja turistidele suunatud söögikohti oli omajagu, kuid ilmselt madalhooaja tõttu nägime me vaid ükskikuid.
Mundukis sai taas külastatud koskesid, kuid kuna seal ümbruskonnas oli neid päris mitu, hakkasime juba valima. Olime selleks ajaks järeldanud, et kuigi kosed on väga võimsad, ilusad ja hüpnotiseerivad siis kosk on ikkagi ju kosk.
Kuid viimane kosk mida külastasime oli jälle ahhetama panev, seal oli ka ümbruskonnaga natuke rohkem vaeva nähtud, kuigi trepp mis sinnani viis oli lipp lipi peal ja lapp lapi peal, siis koha peal väikesed puidust sillakesed ja pingikesed andsid ümbrusele palju juurde. Samuti sai looduslikus basseinis ennast peale trepimatka jahutada.
Mundukis sai ka lõpuks otsustatud kuhu edasi suunduda, teadsime, et lõuna poole me väga minna ei tahaks, kuna see on super turistikas AGA..
Kuna me siiski soovime ka surfi ära proovida ja lõunarannik on parim koht selle tegemiseks. Samuti on lõunarannik ranna poolest ilusam. Niisiis edasi ootas meid surfilinn Canggu! Canggust juba järgmises peatükis. Proovime Peatükk Cangguga natuke kärmemad olla.
Tekst: Minna
Assistent: Taavi
Kujundus: Minna
lazyadventurer.blog 