Malaisia jaoks oli meil kaks nädalat. Ja kuigi alguses mõlkus mõttes kaks sihtkohta, siis fintantspõhjustel otsustasime, et piirdume siiski ühega. Valituks sai Penangi saar. Sinna saamiseks on võimalusi kolm- buss, rong, lennuk. Loomulikult valisime odavaima ehk bussi. Olime eelnevalt internetist välja vaadanud, et kõige odavam bussi pilet on 8 eurot. Kuna aga ajaliselt oleks läinud napikaks- jõudmaks lennujaamast bussi peale, otsustasime öö veeta Kuala Lumpuris.
10 eurone hostel Chinatownis leitud, asusime Kuala Lumpuri lennujaamas otse väljapääsu suunas teele. Õnneks saime aru, et Malaysia on Grab’i (Uber, Txify) teenuse osas vägagi leplik, võrreldes Baliga. Saimegi kohe omale Grabi KL’i lennujaama ukse ette tellida. Veidi kallis küll, aga mis seal ikka.
Hostelis lõuna paiku tuppa sisenedes saime aga aru, et siin me küll peale magamise ühtki minutit veeta ei taha. Voodiks oli lohku vajunud madrats ja laest kukkus alla miskit, mis loodetavasti oli värv, aga mis langes täpselt valgete linade peale, mis loomulikult polnud enam valged..
Heaküll, on nagu on. Niikuinii peab välja minema toimetusi tegema. Esimene toimetus oli soetada omale taas pistiku adapter. Otsisime välja lähima kaubanduskeskuse. Too kaubanduskesus ei olnud klassikaline, erinevate ketipoodide, viisakas, puhas ja kenasti kujundatud. Tegu oli nö hulgimüügi kaubakeskusega. Siiski oli seal puhas ja väga külm, nagu kõigis konditsioneeriga asutustes. Teisel korrusel asus suur tehnikaosakond, kus leidsime lihtsa vaevaga, abi küsimata, omale adapteri.
Järgmine peatus- lõunasöök. Loomulikult valisime kohaliku urka. Valituks osutus see väljas seinal nähtud pildi tõttu, kus oli kujutatud mingisugust lamedat saia, sarnane india naanile (hiljem saime teada ka toote nime- roti canai). Paraku selgus, et seda serveeritakse vaid hommikusöögi ajal. Seega, saamata täpselt aru sealse toidukoha süsteemist, pidime toidu valima buffee-stiilis lauast, kus valikut oli nii, et silme eest läks kirjuks (tegu ei olnud söö palju jaksad buffeega, vaid tõstsid omale portsu valmis ja maksid tõstedud asjade eest). Õnneks oli meie kõrval abivalmis teenindaja, kes siis tõstis meile alustuseks suure hunniku riisi ja siis pidime hakkama sinna riisi kõrvale möksi valima, noo ei osanud valida.. Küsides ühe punase läbipaistva kastme kohta, kus ei paistnud liha olevat, vastas teenindaja fruit (puuvili), mõtlesime mõlemad Taaviga, et huvitav, proovime ära. Siiamaani on müsteerium, mis see ´´puuvili´´ olla võis, Taavi igatahes kirjeldas seda, kui tallanahka, maitse sellel puudus. Ja kokkuvõttes polnud erilist maitset sellel toidul üldse, pool meie mõlemi taldrikust jäi järele. Lahkusime maitsemeeled rahuldamta. Pidasime plaani, et mida siis nüüd teha, tuppa magama minna oli endiselt liiga vara. Tundsime, et võiks juua head kohvi ja süüa ära mõne hea koogiviilu. Tunnistasime, et ilmselt kõige turvalisem valik on Starbucks. Otsustasime hostelist kaasa haarata ka läpaka, et bussipilet Penangi ära osta ja edasist reisi planeerida. Viskasime veel enne lähimasse Starbucksi (neid oli meie übruses umbes 5 tükki) teele asudes pilgu Google Mapsi, et äkki on ikka mõni kohalikum hubane kohvik ka läheduses, tuli välja, et meie hostelist üle tee, oligi üks. Veetsime ülejäänud päeva seal, kuni kohviku sulgemiseni, kell kuus. Nautisime kohvi, mina kohalikku ja Taavi lubas endale ühe kalli Cappucino, suurepäraseid kooke ja ka läänelikku toitu. Mina võtsin värske salati, millest juba väga pikalt puudust olin tundnud. Millegipärast pole salat siinkandis eriti populaarne, küll aga kõvas õlis küpsetatud köögiviljad. Taavi valis kreveti pasta. Toit oli ülimaitsev!
Lahkusime kohvikust teadmisega, et meil on homseks bussipiletid Penangi ja et tuleb varakult ärgata, et siis proovida iseseisvalt bussijaama saada.
Öö kõige kohutavamas toas üle elatud, asusime rongi peale, millega kesklinnast bussijaama pidi saama. Sentide eest piletid ostetud, ja õige platvorm leitud, ootasime rongi.
Natuke juba muretsesime kellaaja pärast aga kui nägime rongi saabumas saime aru, et peaksime kenasti jõudma.
Jõudsime peatusesse ja kui google mapsi järgi pidime bussijaama paar kilomeetrit jalutama, siis selgus, et rongijaama ja bussijaama ühendas jalakäijate sild – mööda mida oli teekond vaid mõnisada meetrit, mis andis meile veel aega hommikusöögiks. Nautisime hommikukohvi ja võileiba, ning nentisime et kui hästi kõik on sujunud…
Suur viga.
Pool tundi bussini, otsustasime õige koha üles otsida. Ostsime veel kohalikust pirukaputkast mõned saiakesed tee peale kaasa. Leidsime õige värava ja näitasime paberit, mille veel hosteli lähedal kohalikus printimiskeskuses olime igaksjuhuks välja printinud, siis aga selgus, et me peame selle vahetama kassas piletite vastu. Üritasime selgitada, et järjekorrad kassades on ju kilomeetri pikkused, et me ei jõua ju niiviisi bussile, tädid väravas siis selgitasid, et selle paberiga mis meil on nad meid läbi lasta ei saa ja et minge lihtsalt järjekorrast ette. Heaküll Taavi siis jooksis ja palus esimese järjekorra kahel esimesel neiul teda ette lubada, selgitades, et tema buss läheb juba 20minuti pärast, mille peale tüdrukud ütlesid, et nende buss läheb ka 20min pärast aga heaküll, eks sa mine. Naine kassa taga võttis paberi vastu, klõbistas arvutis, kutsus siis kellegi teise veel enda juurde, Taavi üritas tagant kiirustada, et no buss varsti läheb, mille peale tädi naeratas, et ära muretse küll sa jõuad. Möödus veel minut, täda andis piletid ja näitas piletil olevale kuupäevale, see on ju 22.jaanuariks (kuupäev oli 22. detsember) Midaaa?!?!?! Mismoodi? Ja see konkreetne buss välja müüdud?? Jahh! Oh Ei.
Ainus võimalus otsida kas mõnele väljumisele täna veel kohti on. Tolle pileti aga võib prügikasti visata, võinoh kui keegi loeb ja plaanib 22. jaanuaril Penangi sõita siis meil on kaks piletit enampakkumisel. Taavi tuli minu juurde ja vangutas pead. Seletas olukorra, mina olin nõutu, ei saanud aru kuidas me nii mööda saime panna ja tundsin, et paanika hakkab võimust võtma. (Hiljem saime ka pihta kuidas selline näpukas tuli. Nimelt vastav interneti lehekülg, kus me piletid ostsime näitab automaatselt küll õiget kuupäeva, aga järgmist kuud). Natuke aega rahunetud, hakkasime oma võimalusi kaaluma. Võtsime interneti lahti ja hakkasime otsima järgmist bussi. Sellest konkreetsest bussijaamast läks järgmine buss, kus veel kohti oli, välja kell 9 õhtul. Ei tundunud hea variant, sest buss pidi kirjade järgi sõitma 5 tundi. Järgmine sobiv variant oli kella 1 paiku lõunal, aga see läks hoopis lennujaamast ja oli loomulikult kallim. Ja siinkohal saime ka aru, kuidas me oma logistikat ikka üldse läbi ei mõelnud. Oleks me kohe ära taiband, et lennujaamast saab ka bussi peale, poleks me pidnaud veetma ööd kohutavas hostelis, võtma taksot kesklinna, linnas lihtsalt ühe päeva õhtusse saatma ja sealt siis järgmine hommik seiklema bussijaama. Ja põhjus, miks me lennujaamast bussi võtmist üldse ei kaalunud, oli 6 eurot kallim hind…..Oleks me vähemalt märganud, et see läheb lennujaamast, oleks me siiski seda kaalunud. Ja nüüd tagatipuks olime ostnud pileti valeks kuuks, pidime võtma bussijaamast takso lennujaama ja ostma uued need 6 eurot kallimad bussipiletid. Lollid, lollid,lollid. Olime enda peale ikka väga kurjad. Veel, lisaks kõigele, jokutasime nii kaua, et jäime ka lennujaamast kell 13.45 väljuvale bussile piletite ostuga hiljaks ja järgmine väljumine oli 17.45. Nojah, ostsime siis need piletid ära. Lennujaama bussipeatuses suundusime kassa juurde ja lootsime, et äkki, kui me küsime, on neil ikka kaks vaba kohta 13.45 väljuvale bussile. Tüdruk kassas ütles, et ta helistab ja uurib. Selline tunne oli, et ta oli telefoni otsas pool tundi aga mingi hetk ta vist pani tähele mu küsivat nägu ja naeratas ja noogutas mulle. Ohhhh, vähemalt midagi head selles kohutavas päevas.. Asusime bussi ootama ja sõime ära tee peal nosimiseks mõeldud pirukad. Need olid vähemalt imemaitsvad! Kell hakkas juba 13.45 väga lähedale jõudma, aga bussi ei kuskil, käisin veel kassas üle kontrollimas, et kas ikka tuleb ja kas platvorm on ikka see. Noogutati. Olgu, ootame.. Lõpuks vist 15 minutit hiljem saabus ka buss. Näitasime oma pileti ette, mees natuke vaatas ja otsis oma paberitelt midagi ja näitas et jah võime minna ja kohad on need, mis piletil kirjas, lähme bussi ja otsime oma kohad üles aga seal istuvad inimesed. No mis siis nüüd?? Olime sellel hetkel vägagi kindlad, et ju siis ikkagi oli mingi error ja kuna meil on tegelikult piletid hilisemale bussile, siis loogiliselt oleme meie need, kes maha jäävad. Meil paluti bussist välja minna ja hakati asja uurima.. Ootasime siis bussi kõrval, kuigi olime kindlad, et maha jääme just meie. Aga oh üllatust, paar kes meie kohtadel istus, tuli välja ja võttis pagasiruumist oma kohvrid. Tundsime ennast natuke halvasti, sest meil ju olid piletid hilisemale bussile ja mida nemad nüüd peale hakkavad?? Vältisime paariga silmsidet ja kobisime kiirelt bussi. Kindlustunnet ei saanud küll enne, kui buss juba teel oli.
Kahkesa tundi hiljem saabusime sihtkohta Butterworthi bussijaama, kust pidime võtma Crabi, et jõuda Bukit Mertjami, kus asus meie hotel. Algselt, see buss mille peale me vale kuupäeva tõttu ei saanud, pidi just sinna linnakesse minema. Kell hakkas lähenema keskööle. Läksime hotelli ja hakkasime check-ini tegema. Administraator luges ette, palju maksma peab. Malaisias on igasugugu maksud, mis majutusele lisanduvad. Saime summa teada ja olime juba valmis maksma, aga tundus ikka, et midagi on valesti. Arvutasime ise üle, lisasime oma broneeringus näidatud summale kohalikud maksud ja saime tulemuseks 16 ringitit (4euri) väiksema summa. Näitasin oma broneeringut adminile ja selgitasin, et näe, see mis sina ütled, on 16 ringitit rohkem, tema ei teinud muud kui hakkas siis igalepoole helistama. Lõpuks mitu korda ise kellegagi rääkinud, võttis ta hotelli lauatelefoni, vajutas mingi numbri, ootas, ütles vaid hello ja andis toru hoopis mulle.. Torust vastas mulle naine et tema on booking.com’i kliendiabist. Selgitasin talle olukorra ja tema üritas selgitada, et jah, see on see kohalik maks, mis juurde tuleb ja mida booking.com ei näita.Mina siis omakorda seletasin vastu, et jaa ma saan aru, et kaks erinevat maksu tuleb juurde aga kui ma lisan need kaks maksu bookingus näidatud hinnale, tuleb ikkagi 16 ringitit rohkem. Ta sai lõpuks aru ja ütles ahah-jah, ma ei peaks seda 16 ringitit maksma. Sain aru, et naisterahval on vene aktsent ja ühel hetkel ta ütles, et ma näen, et teie, Minna olete pärit Tallinnast, tema on ka Tallinnast. See oli küll vahva moment, kuskil Malaisias, väikelinnas, mis oli pärapõrgus ja kus oli probleeme hotelliga, sattus mu kliendiabi teenindajaks inimene kodust. Igatahes, siis palus kliendiabi mul telefon anda administraatorile. Kellega, nagu oli näha, läks väikseks vaidluseks. Edasi helistas administraator taas oma managerile, ning jällegi andis ta toru
mulle üle. Oehh, olin ikka väga kurnatud ja oli tahtmine see 4 eurot jätta juba kus see ja teine! Aga veri kees! See oli murdepunkt, kus tundsin, et ei saa lasta koguaeg endal nahka üle kõrvade tõmmata. Isegi, kui me maksame igapäev vaid ühe euro üle õiglasest hinnast, siis reisi lõpuks on see 120 eurot, mis on 10 öö majutushind! Niisiis laskusin vaidlusesse hotelli manageriga, kes ei olnud kõige meeldivam inimene. Ilmselt oli meil ka raske üksteisest keelebarjääri tõttu aru saada. Üritasin küsida nii lihtsalt kui võimalik. Seletasin, mis see summa peaks olema, kui kõik maksud juurde lisada ja et näe, 16 ringitit jääb ju üle, et palun, kas ta selgitaks mulle siis vähemalt, kust see vahe tuleb. Loomulikult tema selgituses ei olnud mingit loogikat. Ma olin nii väsinud, ütlesin talle, et mulle aitab ja et ‘you don’t make any sense’ ja ma tahan lihtsalt magama minna ja viskasin toru hargile. Administraator, kes oli tore ‘ladyboy’ hakatis, vabandas ette ja taha. Selgitasime, et me polegi tema peale pahased, tema pole ju süüdi. Vähemalt tema jutu järgi seadis ta meid paremasse/suuremasse tuppa. Maksime raha ära ja läksime magama.
Kuna meie hotell ei asunud Penangi saarel, siis järgmisel päeval otsustasime üles otsida rongipeatuse ja sõita tagasi Butterworthi, kust peaks saama praamiga saare peale. Läksime õue ja saime aru, et sellist palavust me oma reisil veel tundnud ei ole. Kõndisime kilomeetri hotellist eemale, et google mapsi järgi rongipeatus üles leida.
Seda me aga ei leidnudki ja kuna olime ülekuumenenud ja veepuuduses, siis vantsisime tagasi oma konditsioneeriga hotellituppa. Hiljem jälgisime telefonist temperatuure ja nägime, et ‘real feel’ temperatuur on 38 kraadi. Järgnevad paar päeva sai veedetud toas, sest lihtsalt võimatu oli välja minna.
Igatsesime Balit ja ka Eestit..
Ühel päeval, kui toaspassimisest kõrini sai, otsustasime end siiski välja ajada ja kõrval linna Butterworthi suurde marketisse minna. Saime teada, kus rongipeatus tegelikult asub (hoopis teisel pool), aga paraku tuli rong alles tunni aja pärast. Otsustasime Grabi kasuks, mida ka ligi tund aega ootasime. Valisime google maps’i pealt ostukeskuse välja ja lasime ennast sinna viia. Tegu oli väga huvitava kaubakeskusega. Pooleldi tundus see mahajäetud, võimalik, et rolli mängis ka 24. detsember – sellel päeval on vist mingi püha? Pooled poed olid kinni ja mahajäetud muljet ei tekitanud vaid võredega uksed, vaid kogu interjöör. Kõrgematel korrustel oli tunne, et maja hakkab vaikselt lagunema, maas olid äbrid laest tilkuva vee püüdmiseks ja seinad olid täiesti kulunud. Samas sai kulunud seinte vahelt siseneda hiigelsuurde mängu arkaadi ja viimase peal kinno. Väga kummaline keskus igatahes.
Aga saime oma ostud tehtud ja valisime kojujõudmiseks taas Grab’i takso.
Bukitis olles valisime ka välja hosteli, kus olla Penangi saarel ning tegime järjekordse apsaka. Tegelikult ei olnudki meie niiväga süüdi, vaid kuna booking.com leht lihtsalt ei toiminud nii, nagu peaks, siis muutus märkamatult meie sisestatud kuupäev – päev varasemaks. Mõtlesime, mida teha ja otsustasime lõpuks, et lahkume Bukitist päev varem ja lähme juba saarele ära. Teadsime, et kaotame jällegi rahaliselt aga midagi polnud ka teha. Mis seal ikka.
Väljudes hotellist, ei jätnud mina aga jonni, tahtsin saada tagasi nelja eurot! Kuna mulle oli booking.comi’st ka vahepeal kiri tulnud – kinnitusega, et see lisa 4 eurot on vale ja ma ei peaks seda maksma.
Kuidas meil läks ja kas saime oma 4 eurot tagasi, sellest juba järgmises osas!
Tekst: Minna
Illustratsioonid: Minna
Toimetaja: Taavi
lazyadventurer.blog 