Sissejuhatuseks väike meeldetuletus, situatsioonidest, mis iga uue osa ehk iga uue riigi alguses meil osaks on saanud. Alustasime Filipiinidelt – Manilas maandudes oli meie plaan hoopis muu kui see, mis lõpuks välja kukkus. Nimelt olime sunnitud tühistama oma esialgselt broneeritud öömaja pärast suuri seiklusi lennujaamast taksot otsides. Minna on endiselt veendunud, et olime väga lähedal inimröövi ohvriks langemisele ning kuna taksosõidu eest sihtkohta küsiti kõvasti rohkem raha, kui olime nõus välja käima, siis otsustasime uue ja lähemalasuva öömaja kasuks.
Filipiinidelt lendasime Balile. Seal maandudes ja taksoga Ubudi saabudes, jalutasime sirge seljaga sisse uhkesse villasse, olles kindlad, et see on järgnevatel päevadel meie kodu. Sealt lahkusime saba sorus peale tunniajast segadust, kui meie enda initsiatiivil selgus, et see on TÄPSELT sama nimega majutusasutus, kuhu olime öömaja broneerinud ja mida otsisime, kuid mis siiski ei olnud meie majutusasutus.. Ei olnud kuigi tore sealt minema lonkida, silmad häbi täis. Hiljem aga selgus, et see ei olnudki väga palju kallim meie seatud piirist ja veetsime seal ikkagi kolm nädalat hiljem paar ööd.
Olles Bali saarele tiiru peale teinud, lendasime Malaisiasse. Otsustasime öö veeta Kuala Lumpuris, et järgmisel päeval edasi liikuda. See aga osutus tõeliseks katsumusks, kuna oskasime soetada piletid plaanitust kuu aega hilisemale bussile. Olles peale suurt seiklust ja raha kulutamist saanud bussile, mis väljus lennujaamast, saime lõpuks ka aru, et oleksime pidanud juba eelmisel päeval, otse lennujaamast, sealtsamast edasi liikuma.
Siiani oleme igasse uude riiki saabudes sattunud seiklustesse, kuhu meil mingit huvi sattuda ei ole olnud…
Olime Vietnamisse saabumiseks aegsasti ja korralikult valmistunud. Olime tasunud viisa saamise eelduseks vajaliku paberi eest kaksteist ameerika dollarit. Olime viisataotlusankeedid eelnevalt välja printinud ja ära täitnud. Meil olid olemas ka vajalikud dokumendifotod ja viiskümmend ameeriklast taskus, et viisade eest tasuda.
Kõik see oli tehtud selleks, et piiriületus võimalikult kiirelt ja mugavalt sujuks. AGA….
Olles kõik oma ettevalmistatud paberid piirivalveametnikule ulatanud, saime üsna kiirelt teada, et midagi härradele ei sobi. Nagu selgus, siis meie täidetud paberites oli ebakõla. Nimelt taotlesime 30-päevast viisat ühekordse riiki sisenemisega. Aga internetis, viisa saamise eelduseks olevat paberit taodeldes, olime märkinud mitmekordse riiki sisenemise. Püüdsime siis seletada, et märkisime mitmekordse sisenemise igaks juhuks, kuna ei teadnud veel, kas siseneme riiki rohkem kui ühe korra. Pealegi, kui meile on antud mitmekordne riiki sisenemise luba, siis on ju igati loogiline, et ühekordne sisenemine on samuti lubatud!?!? Põrkusime Vietnami bürokraatiaga. Algselt proovis ametnik meile kõike seda inglise keeles seletada aga nähes, kuidas me kindlameelselt oma loogikat taga ajasime, muutusid tema kõneviis ja olek kardinaalselt. Hääletoon tõusis karjumisele lähemale kui rääkimisele ja inglise keel asendus vietnami keelega. Samas vedas ta pastakaga väga rasvast ringi ümber sõna “mitmekordne”. Juhtisime oma tähelepanu faktile, et selline käitumine ei ole aktsepteeritav. Edasi suhtles ta meiega telefoniekraani ja Google´i tõlkeprogrammi abil. Kirjutas sinna kohalikus keeles pika lause ja keeras seejärel ekraani meie poole. Kui lõpuks küsisime, mis meie variandid on, saime teada, et peame tasuma mitmekordse sisenemisega viisa eest kokku sada dollarit. See oli kaks korda rohkem, kui meil dollareid kaasas oli. Pole hullu, saab kohalikus rahas ka… Eeee, meil ei ole kohalikku raha, tuleme ju Malaisiast. Seejärel viibati käega toolide
poole ja meid saadeti istuma. Seal me siis mureliku näoga istusime, imestasime väga halva suhtlusviisi üle ja mõtlesime, et mis edasi saab. Kümnekonna minuti möödudes saabus meie juurde lennufirma töötaja ja tegi meile olukorra vägagi selgeks – me kas maksame viisade eest sada dollarit või lendame tagasi Malaisiasse. Nii lihtne ongi. Olime olukorrast nii häiritud, et käis läbi mõte, et vot lähmegi tagasi või edasi otse Taisse!Kuid Vietnam oli siiski riik, mida olime kõige rohkem oodanud, niiet vandusime tobedale bürokraatiale alla. Selgitasime veelkord, et meil ei ole rohkem kui viiskümmend dollarit ja et kogu olukord on väga kummaline. Lahenduseks pakuti pangaautomaati. Nii me siis ootasimegi, kuni kõik teised reisijad oma paberid korda ajasid ja edasi liikusid. Seejärel liikusin piirivalvuri sabas läbi tolli ja julgeolekuala ilma ühtegi dokumenti näitamata ning saabusingi lennujaama ees oleva rahamasinani. Sealt mõned miljonid näpu vahel, läbisin sama tee vastupidises suunas ja olin tagasi Minna juures. Saime värvilised viisad passi ja võisime edasi liikuda. Minnal oli küll kiusatus arvutis ‘paint’i programm lahti võtta ja muuta saatuslikul paberil sõna ‘mitmekordne’ sõnaks ‘ühekordne’ aga olime siiski liiga arad ja ei võtnud seda riski, et oma ülejäänud puhkuse vietnami vanglas veeta. Mossis nägudega näitasime oma dokumendid tollis ette, kuid meie olek ei rahuldanud ametniku ootusi. Eks ta ootas meilt laia naeratuse saatel tervitust, kuid meie olekut nähes, pidas ta vajalikuks vietnami keeles häält tõsta. Saime õnneks vajalikud templid passi ja võisime riiki siseneda. Kuid õnneks tundub, et meiega juhtuvadki kõik halvad asjad uude riiki sisenedes ära ja edaspidi sujub kõik kenasti ja rahulikult. Juba varsti saame teada, mis Tail meile varuks on!
Lennujaamast olime plaaninud majutusse liikuda taksoga, kuid meie õnneks liikus terminali ees ringi aktiivne neiu, kes pakkus pileteid bussile, mis liigub Nha Trangi. Pisut kõhklevate nägudega maksime 50000 dongi ja jäime bussi ootama.
Saimegi bussiga saja meetri kaugusele oma elamisest ja võisime seljakotid maha panna. Tuba ise oli ruumikas, kuid asus peaaegu et ehitusplatsil. Olenemata päevast saatis meid uues kodus olles ehitusmüra hommikul kella kuuest õhtul kümneni. Vietnamlased on väga hakkajad töötegijad. Ehitustegevus on samuti väga aktiivne. Kõikjal, kus seni liikunud oleme, on näha kraanasid ja uusi maju kerkimas. Nha Trang on ilus mereäärne linnake, kus vietnamlaste kõrval suuruselt teiseks rahvuseks on venelased.
Neid kohtab kõikjal ning isegi enamus turistidele suunatud müügikõnest on vene keeles. Meie veetsime Nha Trangis kolm ööd ja nautisime suure venelaste kogukonnaga kaasnevaid hüvesid nagu näiteks vene köök. Saime ehtsas vene restos ehtsat borssi, kodust tatraputru ja väga häid pelmeene. Nautisime täiega.
Kuigi me väga naudime kohalikke toite, siis pole midagi parata. Igatseme väga kodust toitu.
Kas sulle meeldivad rohkem aasia pärased pelmeenid soja kastmega või vene pelmeenid hapukoorega? 😛
Siin vene restos sain aru, et eesti köök vist siiski ei eksisteeri…
Kui veel toidust rääkida, siis avastasime enda rõõmuks, et otse tänavalt saab väga häid ja soodsaid võileibu, head isetehtud jäätist ja värsketest puuviljadest tehtud smuutisid. Meie lemmikuks olid kindalsti võileivad. Nii mugav on astuda tänaval kohaliku naise juurde, küsida kaks Banh Mi´d ja näha kuidas need mõne minutiga valmivad. Baguette´i laadne sai, mis on juba ise väga hea, täidetakse liha, salati, ürtide, erinevate kastmetega ja ulatatakse sulle naeratuse saatel ning küsitakse 10000 kuni 30000 dongi, mis siis meie rahas on 50 senti kuni euro (ühe euro eest saab ca 26 tuhat kohalikku).
Ühel õhtul otsustasime jalutuskäigu kasuks, mille sihtkohaks osutus suur Budhha kuju suure mäe otsas.
Taavi sai ka vahepeal end väiksena tunda.
Vaade 1
Vaade 2
Sealt tuledes linnale pilk peale visatud, otsustasime keha kinnitada sealsamas templi jalamil olevas restoranis. Ettekandjateks olid munga rüüsse riietunud noormehed. Seda, kas nad ka päriselt mungad olid, me kinnitada ei oska aga ümber ka ei lükka. Küll teame aga kindlalt, et menüü oli taimne ja meie proovitud toit väga hea.
Järgmine käik oli spontaanne sissepõige kohalikku söögikohta, kus otse tänaval küpsetati midagi, mis tundus hea, oli ka! Täpselt ei oskagi öelda, mis see oli. All riisipannkook, siis muna ja peal krevett.
Toit ise nägi välja selline.
Küpsetati seda seal, otse tänaval.
Ja söögikoht ise nägi välja selline.
Magustoiduks võtsime taas otse tänaval tehtavat jäätist ning asusime mööda rannapromenaadi koduteele. Olles jõudnud kõndida umbes kilomeetri, komistasime rannabaari otsa ja istusime loomulikult leti äärde. Olime leidnud täpselt selle, mida vaja, teadmata et seda üldse otsime. Istusime baaris, muljetasime päevast, kuulasime mõnekümne meetri kaugusel kohisevat merd ja tundsime elust rõõmu. Pähe kippusid vägisi mõtted eesti suvest ja Surfibaarist.
Meie hea ja lahke tuju sai osaliseks ka tänavakauplejast tädile, kellelt peale pikki läbirääkimisi, käepaela soetasime.
Kui veel toitumisest rääkida, siis liha oleme samuti usinamalt söönud kui siiani, kuna Vietnamis on enamus kohalikke toite lihaga ja need on väga head! Liha grillitakse tihtipeale otse tänaval ning need marinaadid, millest see läbi käib, on nii isuäratavad, et on raske pilku pööramata mööda kõndida! Pulkade abil söömine tuleb ka juba täiesti rahuldaval tasemel välja 🙂
Ja õlu maksab poest ostes sama palju kui vesi või isegi vähem. Nha Trangis jõime Saigon´i pudeliõlut, mida sai 10000 dongi eest. Kohalik kohv on samuti väga soodne ja maitsev. Kokkuvõttes on elu siin nagu hernes.
Loomulikult on ka siin võimalusi maksta kordades rohkem ja nautida läänelikke toite ning kallist kohvi, kuid meie eelistame kohalikke söögikohti, mis asuvad otse tänaval ja kus saab plastikust laua taga seda ehtsat Vietnami kööki maitsta!
Järgmiseks ootab meid riigi keskosa – Hoi An, Da Nang ja Hue!
Hoi An’i sõitsime sellise magamisbussiga, mille magamisistmele Taavi muidugi jälle ära ei mahtunud. Sõit kestis kuskil 12 tundi.
Tekst: Taavi
Illustratsioonid: Minna
lazyadventurer.blog 