Peatükk Kesk- Vietnam

Sõime enne 12 tunnilisele bussisõidule asumist veel kohalikus “kodurestos” otse restorani ees tänaval grillitud liha koos riisiga ja olime bussisõiduks valmis. Mina loomulikult vastavalt vietnamlaste kasvule ehitatud “voodisse” ära ei mahtunud ja sisustasin bussisõidu enamjaolt erinevaid poose võttes koos taskulambivalguses raamatu lugemisega. img_0016
Hoi An´i jõudes ja bussist unise näoga maha astudes olid kohe kohalikud teenusepakkujad meile seltsiks ja püüdsid väga kindlameelselt meile transporti pakkuda. Peale korduvaid keeldumisi saime lõpuks uue kodu poole jalutama hakata. Jõudsime kohale juba kell 8 hommikul ning astusime uksest sisse ning saime aru, et kedagi kohe meid vastu võtmas ei ole. Jätsime oma seljakotid fuajeesse ning läksime aega parajaks tegema kõrvalasuvasse kohvikusse. Jõime küll kohvi nii aeglaselt, kui võimalik, kuid aega check-inini oli veel palju. Otsusasime veel ümbruskonnaga tutvuda ja kohalikku hommikusööki proovida.

img_0019
Jalutame aega parajaks.
img_0021
Hommikusöök. Kohalikud söövad hommikusöögiks enamasti suppi. See siin pildil on mingi kalapalli supp. Maitses hea.
img_0023
Resto.

Kui lõpuks lõuna paiku tuppa saime, tähistasime seda pika kuuma dusi ja paaritunnise iluuinakga. Olime kuuma dussi juba pikalt igatsenud, sest eelmises kohas meil viimased kaks päeva vett praktilislet ei olnud.

img_0234
Ööbimiskoht Hoi Anis oli meie jaoks ikka luksuslik. Olime väga rahul.
img_0232
Rõdul asus isegi mõnus jacuzzi/Bassein. Paraku aga selle vesi vahetati ära täpselt siis kui meie sealt ära läksime ja enne seda oli see nii räpane, et seda hüve me nautida ei saanudki.

Meie elamine, mille saime 10 eurot öö kohta, asus vanalinnast veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel. Vanalinn ise on võetud Unesco kultuuripärandisse ning seal tõesti on, mida säilitada.

img_0050
Vanalinn
img_0071
Kõik paadid olid kaunistatud värviliste laternatega, mis õhtupimeduses ka põlesid.
img_0078
Kuulus, hästi vana sild.
img_0125
Hoi Ani arhitektuur. Kõik jõeäärsed majad on kohvikuid täis. Turistidele suunatud muidugi, niiet me vältisime neid.

Erinevus päevasel ja õhtusel ajal vanalinnas liikumise vahel on vägagi kontrastne – päevasel ajal üsna tühjad tänavad täituvad õhtuks suurte masside ja tohutul hulgal laternate ja tulukestega. Meie vanalinna pääsemiseks kordagi piletit ei ostnud, kuigi see oli peamiste sissepääsude juures kohustuslik. Kasutasime sisenemiseks kõrvaltänavaid. Alguses kogemata, pärast siiski meelega.  Samuti ei läinud me vaatamata kohalike suurtele pingutustele hoolimata jõe peale paadiga sõitma. Kaldalt oli seda liiklusummikut jõe peal huvitavam jälgida. 🙂

img_0149
Tuledes Hoi An ja paadid.
img_0157
Liiklusummik jõel.
img_0219
See kuulus vana sild tuledes.

Hoi An´is veedetud aja jooksul proovisime järgi enamvähem kõik tänavatoidud, mis
meile huvi pakkusid – Banaanipannkook, vietnami pitsa, isetehtud jäätis ja loomulikult Banh Mi.

img_0139
Kuulsa saialeti ääres. Siin proovis Banh Mi’d ka Anthony Bourdain ja kiitis, meie ka kiitsime!

Ühel päeval lihtsalt mööda kitsaid vanalinna tänavaid hulkudes avastasime ka enda lemmikrestorani, kus käisime kahel päeval keha kinnitamas. Toidud olid niivõrd head ja omanikeks tore kohalik paarike, kes meid teistkordsel kohtumisel siiralt rõõmsatena tervitasid. Nautisime seal koduõlut hinnaga 4000 dongi kruus ning ostsime ka õhtuks veel pudeli kaasa. Tore oli ka seda näha, et peale tellimuse esitamist tormas omanik rolleriga toorainet hankima, et meie tellimus täidetud saaks!

img_0113
Kitsad kõrvaltänavad on meie lemmikud.

img_0195

img_0199
Tühjad taldrikud, kõik oli nii hea, et pildi tegemine tuli meelde alles siis kui kõik otsas oli.

Ühel päeavl rentisime oma villa kaudu ka jalgrattad, et kohalikku rannajoont avastada.

img_0171
Tee mereäärde.
img_0179
Hoi Ani rannad polnud küll suurem asi aga mere lähedus tekitab alati koduse tunde.

img_1814

Rattad olid oma aja ära elanud – sellele saime tõestust, kui Minna kasutuses oleva ratta rehv paugu saatel, keset sõitu puruks läks. Õnneks olime ühe külakese lähedal ning kuigi esimese töökoja remondimees parasjagu magas siis paarisaja meetri kauguselt leidsime külamehe oma garaazist, kes rehvi kahe eurose tasu eest ära paikas. Naasime töökotta uuesti peale paariminutilist sõitu kuna rehv tundus jälle kahtlaselt tühi. Remondimees tegi meile siis selgeks, et rohkem õhku rehv ei kannata, kuna see on täitsa ribadeks.

img_0183
Rattaparandus.

Sellega sai meie rattaretk ka enneaegse lõpu. Õnneks suutsime renditasust peale pikka arutelu remondiraha maha kaubelda ja rattad tagastatud. Hoi An´ist lahkumise
hommikul rentisime veel viieks päevaks rolleri, millega suundusime esmaslt Da Nangi ja sealt edasi Hue´sse. Roller toodi ukse ette rendifirmast ning diil sai tehtud kohaliku kutiga, kes esmalt rääkis ka midagi lepingu sõlmimisest, kuid lõpuks selgus, et tema ülemusel oli liiga palju tegemist. Igal juhul sisaldas kokkulepe ka ühe koti transporti
Hue´sse, kust selle rolleri tagastamisel kätte saame. Suusõnaline kokkulepe sõlmitud, asusime Danangi poole teele. Teekond Danangi kulges mööda rannikut ning oli üsna lühike. Otsustasime seda pikendada, kui sõidu ajal meid, kõrvale sõitnud rolleri pealt, suuri kaljusid vaatama kutsuti. Müügitöö tegijaks osutus kohalik naine, kes pidas
Marble Mountains´i nimelise turistilõksu ees suveniiripoodi. Järgnesime tema juhatusel kaljudeni, parkisime oma kaherattalise tema poe ette ja saime veel juhiseid, kus asub piletikiosk ning läksime koos paljude teiste turistidega mööda kaljutreppe ja koopaid turnima ning vaateid imetlema.

img_0253
Hirmsad draakonipoisid sisenedes.
img_0259
Esimesed vaated.
img_0345
Et paremaid vaateid nautida tuli sealt koopasuust sisse minna (koos suveniirimütsidega hiina turistidega).
img_0302
Koopa sees. Edasi tuli minna läbi väikesest koopapraost.
img_0311
Ja jõudsidki vaadeteni. Vaadeteni suursugustele ehitusplatsidele.
img_0313
Koos paljude paljude teiste turistidega.
img_0315
Aga hoolimata suurtest ehitusplatsidest olid vaated ikka võimsad..
img_0331
Ja alla tagasi.
img_0354
Nagu igas võimasas ja ilusas looduspaigas oli ka siin iga kalju prao ja suurema kalju sees kas tempel või altar.
img_0410
Taavi jälle mitte mahtumas.
img_0349
Meil on heameel, et ära käisime, kuigi tegemist oli ikka täieliku ülerahvastatud turistilõksuga.

Sealt lahkudes tegime ka suveniiripoest, mille ette rolleri jätsime, tänutäheks hea info eest, sümboolse ostu.
Da Nangis leidsime oma hotelli ilma viperusteta ning olime sellega väga rahul.

img_0755
Tuba 8 euri (koos buffeehommikusöögiga).
img_0757
Võis rahule jääda.

Hotell asus rannast viieminutilise jalutuskäigu kaugusel ja hotelli fuajees tegutses igati tasemel restoran, kust me vahelduseks Aasia toidule burgeri friikartulitega lubasime. Saabusime Da Nangi laupäeva õhtul ning saime enne Hoi An´ist teeleasumist teada, et just laupäeva õhtuti leiab kuulsal draakonisillal aset vaatemäng, kus draakoni suust tuld pursatakse. Seda vaatama suundudes, saime aru, et see on VÄGA rahvarohke üritus. Lisaks mitmele erinevale suurele lavale, kus kohalikud artistid esinesid oli silla ümbrus ja pealne täis vägagi kirjut seltskonda. Enne õhtu tipphetke suleti sild liiklusele ja
siis võisid kõik kohaletulnud näha draakoni suust purskavat tule ja vee möllu.

img_0418
Draakoni sild.
img_0443
Kes ütles, et draakoneid pole olemas??
img_0463
Vett purskav draakon ja ekraanid püsti.

Kogu selle möllu keskel tegid aktiivset müügitööd ka toitlustajad, kelle “köök” oli ehitatud mootorrattale. Meie otsustasime ühest mobiilsest köögist omale jäätist osta, kuid seda maitstes selgus kurb tõsiasi, et see on Duriani jäätis – kohalik haisev puuvili,
mis kohalike seas väga populaarne. (Reisi alguses ei tulnud meil selle puuvija nimi meelde ja Minna panin google otsingusse disgusting fruit – rõve puuvili ja esimene asi mis lahti tuli oligi Durian, tegu on tõesti rõveda puuviljaga).Meie suutsime vaevu ühe jäätisega ühele poole saada, teine läks raisku. Üldiselt jäi sündmus eredalt meelde just masside tõttu, kes seda kaema olid tulnud.

img_0427
Lummav vaade sillalt.

Veetsime Da Nangis ka ühe rannapäeva, mis järgnevate päevade ilma arvestades,
osutus ainuõigeks päevaks seda teha.

img_0549
Da Nangi imeilus rand.
img_0550
Logelemine ja lõõgastumine on meie lemmik tegevus.

Rannas olles lootsime, et meie lahkumise päeval oleks ilm sama hea, kuna meie järgmine sihtpunkt asus ca 140 km-i kaugusel.
Järgmisel päeval otsustasime rolleri selga hüpata ja lihtsalt mööda rannikut kruiisida. Tee liikus üles mäkke ja vaated läksid aina ilusamaks. Peatusime siin ja seal ja talletasime endasse võrratuid vaateid. Isegi koduigatsus läks mõneks ajaks üle. Kaunis maailm!

img_0622
Teekond algas.

img_0635img_0649
Peale lummavaid vaatedi liikusime rolleriga Da Nangis ka vanemas linnaosas. Tahtsime ära näha roosa katedraali, jah ROOSA. IMG_0560.JPG

Samuti otsisime üht teatud söögikohta, kuid meie õnnetuseks, oli see suletud. Sellegipoolest nautisime kohalikku kööki Pho supi näol. Vinge söögielamuse saime aga kolmetärni hotelli 18nda korruse restoranis. Suundusime sinna info põhjal, et seal saab buffee stiilis pagaritooteid ja kohvi. Info osutus väga tõeseks ja maitsvaks. Suurepärane vaade ehitustegevust täis rannajoonele oli kirsiks makrooni peal. 🙂

img_0658
Söö ja joo palju jaksad alla 3 euro.
img_0663
Pole paha koht kellaviie tee jaoks.

Viimasel täispikal päeval otsustasime külastada maailmakuulsat My Soni templi varemeid. Teel sinna sattusime ka kiirteele, kuhu rolleriga asja pole, kuid peale info ots ringi keerata muid karistusi ei järgnenud. Tagasi jõudsime alles pimedas, kuid õnnelikena, et reis templikompleksi ette võetud sai.

img_0689
Varemetele lähemale sai kihutava elektri bussiga.
img_0705
Hästi vana ja suur templi kompleks. 4. sajandist vist.
img_0712
Eelajaloolilne Tafka.
img_0725
Kompleks asus keset dzunglit mägede vahel.

img_0747
Nagu juba kombeks, siis meie Da Nangist lahkumise hommikul sadas vihma. Kuna meil valikut ei olnud, asusime siiski teele ja olime ootusärevad Hai Van Pass´i läbimise suhtes, kuid mornid, sest kindlasti on Hai Van Pass päikselise ilmaga palju vingem.Peale ühte eksimust marsuudil jõudsimegi otsitud mägiteeni, mis isegi kehvemapoolse ilmaga oli vapustav sõit. Pikkust on sellel kurvilisel lõigul ca 20 kilomeetrit, kuid selle eest on vaated iga kurvi taga ühed ilusamad ja võimsamad mida autoteelt nautida võimalik.

img_0768
Plastikmees.
img_1964
Pilt ei ole päris vaate suhtes paraku õiglane. Igaüks peab seda teelõiku ise kogema.
img_0764
Lõpuvaated.

Peale lõigu läbimist algas taaskord tugevam sadu ning üsna tüütu maanteelõik kesest suuri rekkasid ja tugevat signaalitamist. Meil oli algselt pika teekonna peale plaaitud ka lõunasöök, kuid vihmast ja tuulest külmununa oli meie ainuke siht kiirelt kohale jõuda. Peale kolmetunnist nonstop sõitu olimegi Hue´s kohal.
Hotelli jõudes saime taaskord imestada kuivõrd soodsalt on võimalik saada omale igati ruumikas ja meie vajadustele vastav tuba. Ainukeseks puuduseks võib pidada olematut küttesüsteemi. Laotasime oma märjad riided mööda tuba laiali ja pugesime peale dussi
teki alla sooja. Tagastasime õhtul rolleri, hankisime natuke kangemat kraami, et keha soojendada ning varjusime tuppa.
Sealt me järgmisel päeval välja ei tulnudki, kuna väljas sadas 48 tundi järjest. Ainukeseks väljaskäiguks osutus supermarket külastus, et oleks mida nosida. Veetsime vihmaperioodi Netflixi abil seriaali vaadates. Kolmandal päeval vihm lakkas ning otsustasime Hue peal ringi tiirutada ja mõned kohustuslikud vaatamisväärsused üle vaadata.

img_0776
Imperial City Hue’s.

Peale jalutuskäiku otsustasime renditud rolleri abil ümbrukonda avastada. Suundusime mahajäetud veeparki. Olime eeltööd teinud ja teadsime, et päris nii ei saa, et sõidad rolleriga peasissekäiku ja kõnnid veeparki. Kuigi park on ammu mahajäetud, valvatakse seda siiski. Olime lugenud, et kui peasissekäigust sisse minna siis alguses küll valvurid ei luba, kuid siis natukese aja pärast ütlevad, et no heaküll maksa ja siis võid minna. Me aga otsustasime alternatiivse tee kasuks. See osutus aga parajaks katsumuseks. Võimalik, et me ei valinud ka õiget rada, sest pisike metsarada küll ees oli, kuid üks hetk läbis see täieliku võpsikut ja rada oli vee alla mattunud. Kuid siht oli silme ees ja murtsime end läbi okste, kuni lõpuks nägime seda suursugust draakonit!

img_0790
Uhke Draakon

See seiklus rahuldas meie reisihimu täielikult. Veetsime dzunglisse rajatud, kuid nüüdseks hüljatud veerpargis “hullates” ligemale kolm tundi. Võib öelda, et see oli üks reisi tipphetki. Kui oleme selle pika rännaku jooksul tundnud, et midagi enam eriti ei vapusta või ei pane imestama, siis siin saime taas ‘ahhetada’. Käisime ringi suu ammuli ja ahmisime ümbruskona endasse. Siinkohal ütlevad pildid rohkem kui sõnad.

img_0793
Lähme avastama!
img_0808
Vaade draakoni suust.
img_0820
Minna Draakoni suus.

img_0825img_0838img_0890

img_0898
Kas lasen liumäest alla?

img_0904img_0909img_0920

img_0931
Siia vette vist ei tahaks välja jõuda. Kunagi elasid siin ka krokodillid aga kuuldavasti enam neid seal toidunappuse tõttu ei ole. Meie vähemalt ei näinud ja õnneks kuulsime sellest alles pärast veepargi külastust. 😀
img_0937
Lastebassein.
img_1975
Hue mahajäetud veepark avas oma uksed aastal 2004 ja sulges need juba natukese aja pärast. Maksma läks see suursugune kompleks 3 millionit USA dollarit.

img_0939
Järgmise päeva õhtul olime juba järgmise bussisõidu ootuses, et suunduda 600 km veel põhja poole. Seal valitseb Aasia mõistes talv, kus kraadiklaas naljalt üle kahekümne ei tõuse… Meil on jäänud Põhja-Vietnami avastamiseks 9 päeva. Plaanis on külastada Ninh Binh´i, Cat Ba saart ja Hanoi vanalinna.

Vabandused, kui mõned errorid sees on, internet on hetkel väga kesine ja me ei näe kuidas leht välja näeb. Aga tahaks postituse üles saada!

Olge mõnusad!

IMG_1973.JPG
Ilusad

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s