Peatükk Põhja- Vietnam

Peale öist bussisõitu anti meile kell seitse hommikul märku, et aeg on end püsti ajada ja asjad haarata. Järgmisel hetkel seisime suure maantee ääres ja reisisaatja viipas umbmäärases suunas, kuhu poole linn jääb. Loomulikult olid kohal ka üliinnukad, transportteenust pakkuvad, kohalikud sõbrad. Peale paari haigutust ja sirutust hakkasime Ninh Binhi poole liikuma, samal ajal endiselt kohalikele seletades, et
liigume jala. Peale esimese kilomeetri läbimist saime aru, et liigume vales suunas. Tegime trajektooris paranduse ja leidsime end õige pea üsna kitsalt betoonteelt, mille mõlemal poolel laiusid riisipõllud ja mille ääres kohtasime kohalikke, kes meid tervitasid. Kui sellele lisada veel läbi udu tõusev päike, siis nautisime kogu
reisi ilusaimat hommikust jalutuskäiku.

Jõudes kohale, oli ülesandeks hüpata kohalikule bussile, numbriga kaheksa. Selleks kulus kõigest 2,5h ja mitmeid üritusi kohalike abiga aru saada, mis suunast see buss liigub. Kui lõpuks kindlad olime, et ristmik, kus seisame, asub bussi marsuudil, ei olnud enam muud teha, kui bussi lähenedes juhile märku anda huvist siseneda. Teadmata täpselt, kas süsteem nii toimibki. Bussisõit oli just selline nagu vaja – kordades soodsam, kui takso ja võrratult autentne. Kohaliku buss veab nii inimesi, pakke kui ka kanu-kukki. Kõlaritest kostus valjult juhi lemmikmuusikat, kes ise sõidu ajal sigaretti pahvis.

Kui bussist Bai Dinh’is maha astusime, jäime omaniku organiseeritud transporti ootama. Selleks osutus roller. Hüppasime sinna oma seljakottidega, juhi instruktsioonide järgi selga ja kimasime kolmekesi uue kodu poole. Ja mõelda, et me oleme teinekord muretsenud, kas meie kaal koos pagasiga mõnele rollerile liig ei ole. Teisest äärmusest rääkides, siis enam ei ole ebatavaline näha kuni viieliikmelist peret ühe kaherattalise võlusid nautimas. Ja meie maal ostetakse iga uue lapse sünni järel üha suurem auto.
Kui olime lõpuks oma bungalosse jõudnud, oli temperatuur meie jaoks juba üsna arktiliseks muutunud- kõigest 15 plusskraadi.Suveperioodil tõuseb siinkandis temperatuur kuni neljakümneni. Kui kahe äärmuse vahel valida, siis meile sobib see külmem, kuna siis ei pea ringi liikudes liitrite kaupa higistama. Kuna toas mingit soojakiirgurit ei ole (ainult konditsionner), siis nii me seal jälle lõdisesime, tekk ninani. Õnneks paari päeva päeva jooksul tõusis temperatuur nii palju, et saime kodukohast renditud rolleriga lähedalasuvas külakeses väikese poetiiru teha – suur pakk küpsiseid, 6 chupa chupsi pulgakommi, 2 magusat saiakest ja kolm pakki kartulikrõpsu tegi arveks 66 tuhat kohalikku ehk 2,5 (!) eurot.
Külma pidime kannatama täpselt senikaua kuni otsustasime endile osta korralikud talvejoped – lihtne ja loogiline Seegi väljaminek ei olnud teab mis suur, kõigest 24 eurot kokku. Joped seljas, saab avastama hakata. Tuuritasime rolleri seljas läbi imelise looduse. Riisipõldude, suurte paekivi kaljude ja jõgede vahel tahtis rollerijuhtimine lausa ununeda.

Loodus on Põhja-Vietnamis tõeliselt võrratu. Ükskõik kuhu suunda vaatad paistavad paekivist kaljud, mis on igaüks ise kuju ja suurusega ja mida katab lopsakas loodus.

Ühel päeval seadsime sammud ka kohalikku hiiglaslikku templikompleksi, taas vaateid ja templite imelist detailirohket arhitektuuri nautima. Kompleksis asus kõrge torn kuhu 2 euro eest sisse pääses ning kõige kõrgemale korrusele vaateid nautima sõita sai.

Vaade oli tõesti imeline- kõik see kaunis eelmainitud loodus aga veidike kõrgemalt.

Meid võõrustav kodu oli pereettevõte, mis tegutses alles teist aastat. Perepoeg õpib Hanois ärindust ja praktiseerib seda siis koos kodustega. Meie panus osutus üsna märkimisväärseks, kuna kogu sealviibimise ajal märkisime tarbitud joogid ja söögid, mis neilt võtsime, kriipsukestena paberile ja tasusime lahkudes kogu kupatuse eest. Polegi varem olnud au tasuda 2,5 miljonilist arvet.

Soetasime majutuse kaudu ka bussipiletid Cat Ba saarele, buss läks välja Ninh Binhi linnast ja me otsustasime sinna jõudimseks taas kohaliku liinibussi kasuks. Peremees viis meid taas lahkesti rolleriga tee äärde ja lubas oodata meiga, kuni buss tuleb, et siis ise reisisaatjale öelda, kus me maha soovime minna. Ootasime bussi 1,5 tundi, mis tähendas seda, et jäime plaanitud Cat Ba bussist maha (õnneks läks järgmine tunni aja pärast). Kuna ka järgmisele bussile jõudmine hakkas juba kriitiliseks muutuma, pakkusime peremehele välja, et võtame takso. Kui ta meile taksot tellima hakkas ilmus aga liinibuss silmapiirile ja jõudsime õigeaegselt sihtkohta. Seekordseks kohaliku bussi elamuseks osutus kukk, kes Minna kõrval kastis pikutas.

Mingi hetk istus aga Minna kõrvale kohalik mees, kes kukele vist eriti meeltmööda ei olnud, ning ta otsustas mehele vastu vahtimist anda. Selle peale istus mees kohavõrra ettepoole ja hämmingus Minna jäi taas ohtliku kukega  kahekesi. Õnneks Minna kukele meeldis ja ohtu ei olnud. Aga häiritud mees ei jätnud jonni ja otsustas ühel hetkel kukele lihtsalt jalaga vastu pead anda. Milline imeline kogemus!
Ninh Binh’i linna jõudes sättisime end järgmisesse bussi ja asusime saare poole teele. Peale paaritunnist sõitu olime jõudnud praamile. Praam erilist turvatunnet ei tekitanud. Tegu oli madala alusega kus autoteki ees ega taga mingit piiret ei olnud, sõida aga vette, kui pähe tuleb.

Busside pardale saamiseks ja mahasõiduks ei olnud mingeid peenenid rampe ja süsteeme. Selleks puhuks asetati lihtsalt kaks prussi bussi rataste ette, teine ots jäi praamile ja siis valju juhendamise abil sõideti ettevaatlikult alusele või sealt maha. Roostes alusele mahtus kaks suurt reisibussi ja kümmekond rollerit. 30- minutilise reisi jooksul võis vabalt ka teisele korrusele, kaptenisilla vahetusse lähedusse minna. Nägime seal, kuidas kokk meeskonnale parasjagu õhtusööki valmistas, tegi ta seda loomulikult otse reisijate silme all.
Õnneks jõudsime ilusti kohale, väike suts veel bussiga Cat Ba kesklinna ja buss pani meid kenasti meie hotelli ee maha.
Olime otsustanud kõige odavma hotelli kasuks, nimelt 2 eurot öö kohta. JAH! 2 eurot öö. Pildi pealt tundus tuba igati OK ja meie huvi oli suur, et milline üks kahe eurone tuba päriselt välja näeb. Peab ütlema, et olime hämmingus. Kogu hotell oli uuema poolne, erilisi kulumise märke ei täheldanud ja tuba oli nii mõnestki mitu korda kallimast toast, kus olnud oleme, kõvasti parem, mugavam ja asjalikum. Olime oi-oi kui rahul oma valikuga.

Cat Ba’l oldud aeg osutus vägagi tegusaks. Cat Ba saare ‘must do’ on kindlasti paadisõit väga kuulsal ja vapustavalt kaunil Halong Bay’l. Meie nagu ikka ei tahtnud mingit turistituuri võtta ja plaanisime Halong Bayst läbi sõita praamiga. Kahjuks esimest sadamat me lihtsalt üles ei leidnud. Läksime küll Mapsi järgi kuid mingi hetk sai reaalsuses tee lihtsalt otsa. Niisiis otsustasime sõita ja vaadata kuhu välja jõuame. Jõudsime saare teise otsa, kust paistis ka lummav Halong Bay. Silmasime praamisadamat ja otsustasime rolleri ära panna ja ringi vaadata ning maad uurida.
Loomulikult oli üks ärihaist noormees meile juba paadituuri pakkumas, enne kui veel rolleri pealt maha olime jõudnud tulla. Ta oli inglise keeles endale paar vajalikku väljendit ära õppinud ja kutsus meid aga paati. Kui talt midagi küsisime ei saanud ta loomulikult midagi aru ja korrutas päheõpitud sõnu. Nii palju suutsime talle lõpuks selgeks teha, et äkki on homme parem ilm, kuna too päev oli udune ja pilves. Me olime enne ilmateadet vaadanud ja see lubas järgmiseks päevaks päikest. Kapten aga vastas sellepeale, et “Vietnam no sun” ehk Vietnamis ei olegi päikest. No heaküll, mis seal ikka, tegime diili ka hinnas ja küsitud 700 000 kukkus 400 000 peale. Noormees käskis meil oodata paar minutit ja ütles, et paat kohe tuleb. Tuli siis suur, umbes 20’le inimesele mõeldud turistituuri paat ja olime juba pettunud. Aga see suur paat viis meid noormehe kodu juurde, mis asus vee peal. Tegu oli väikese, vee peal hulpiva kuuriga, mille ees oli pisike päevi näinud kalapaat.

Siis saimegi aru, et hoopis see paat on meie paat ja igasugune pettumus oli asendunud ootusärevusega. Just sellist tuuri me ju tahamegi! Noormees andis meile kolm vesti, kaks selga panemiseks ja ühe istumise alla. Istusime paadipõrandale vesti peale maha
ja hakkasime liikuma läbi imelise Halong Bay, kus iga nurga taga tabas meid taas WOW efekt.

Olime vaadetest täielikult hämmingus. Olime küll ju sarnast vaadet tegelikult Ninh Binhis näinud ainult et selle vahega, et siin olid paekivi kaljud vee sees. Kartsime Halong Bay puhul ka seda, et kindlasti on see niivõrd paate täis, et näeme inimesi rohkem kui võimsaid kaljusid aga kas oli see meie kapteni oskuslikult valitud marsruut või madalhooaeg, igatahes teised paadid võis vist ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kaks tundi möödusid liiga kiiresti, oleksime võinud seal terve päeva ringi põristada.

Kui tagasi jõudsime, saime nautida kiirnuudleid laevakapteni veepealse kodu terassil. Samal ajal kui tema paadiga kuival maal õllede järel käis, istusime meie majakese ukse ees ja vaatasime uudishimulikult ringi.

Peremehe osava müügitöö tulemusel saabus ka järgmine turist, kellega paadituurile mindi.
Tagasiteel keskusesse külastasime ka saarel asuvat rahvusparki. Seal leidub väga haruldast taimestikku ja ka loomi on mõned õnnelikumad seal näinud. Kuid meile pakkus suure elamuse keset dzunglit mööda kitsast teed mäkke turnimine. Mõne koha peal andis ikka ukerdada, et suurte kaljude vahelt edasi pürgida.

Kui lõpuks vaateplatvormidele jõudsime, oli kogu 45-minutiline rännak end kuhjaga ära tasunud.

Korralikust füüsilisest pingutusest andsid tagasi rollerini jõudes märku meie mõlema tudisevad jalad. Need meid aga ei peatanud, et veel samal päeval ära näha sõja ajal kalju sisse rajatud kolmekordne haiglakompleks. Esimene korrus on inimkäte abil ehitatud, samas kui teine ja kolmas korrus on looduslikud.

 

Tegime ka saarel ühe jalutuskäigu ning veendusime, et sõnadest jääb vaadete kirjeldamisel puudu. Plaanitud jalutuskäigust hotellist rannani sai  võimas elamus, kui avastasime, et ühest rannast teise on kalju küljele ehitatud paari kilomeetrine jalgrajake, mida mööda saab kõndida ja muudkui ahhetada, sest iga kurvi taga on aina lummavamad vaated.

Ehitustegevus on samuti väga laialdane, kuna turiste voolab saarele aasta-aastalt aina enam. Meie saime nautida rahulikumat aega, sest tipphooaeg oli lõppend.
Cat Ba´lt lahkusime Hanoi suunas taas bussiga ja kasutasime juba tuttava praami teenuseid.

Olles vanalinna piiril maha astunud, leidsime kiirelt oma hotelli ja sukeldusime heade lõhnade otsinguil, ninad püsti, vanalinna segasummasuvilasse.

Hanoi vanalinn on lisaks inimeste ja rollerihordidele täis erinevaid maitseelamusi. Lugematu hulk tänavatoitu pakkuvaid kohvikuid, segatud kõikvõimalikku kaupa müüvate kaupmeestega.

Lisaks kohalikust köögist pärit maitseelamustele, sattusime meie ühel õhtul tänavamuusikute suurejoonelisele kontserdile. Olime parasjagu ühte tänavabaari maha istunud ja esimesi 20- sendilise koduõlle kruuse mekkimas, kui meie ette löödi püsti kogu kontserdiks vajaminev atribuutika. Meie vaade esinejatele oli küll selja tagant, kuid see-eest olid meil “lava taga” parimad kohad.

Üheks meeldejäävaks, kuid seda kahjuks negatiivse poole pealt, oli kindlasti tulekahjule peale sattumine. Jalutasime parasjagu läbi vanalinna, kui olime ühtede esimeste seas, kes ühe maja katusekorruselt välja paistvaid leeke silmasid. Seni kuni tuletõrje kohale jõudis, kamandasid kohalikud kõik majast välja ja puhastasid rollerite ümber-paigutusega päästjatele teed. Vaatasime õudusega, kuidas leegid aina kasvasid ja juba kõrvalolevatele majadele ohtu kujutama hakkasid. Kuna majad asuvad teineteisega külg-külje kõrval, siis selline tulekahju võib kiirelt väga traagiliseks muutuda. Igapäevane lahtise leegiga tule tegemine (prahi põletamine ja söögi valmistamine) tänavatel on kindlasti üheks põhjuseks, miks sellised asjad juhtuvad.

Vaatamisväärsustest nägime oma silmaga veel ära, kuidas suur rong läbi tiheda elukvartali tuhises.

Kuna kohalikud on aru saanud, et seda ebaloogilist sündmust käiakse turistide poolt päevast päeva vaatamas, siis on raudtee tänavale tekkinud ka hulgaliselt kohvikuid, kus siis rongi tulemist oodata saab.
Meie päevad Hanois möödusid kiirelt ja sündmusterohkelt. Oleme arvamusel, et ega seal üle 3-4 päeva midagi teha/näha olegi ja kaua selle virr-varri sees olla ei jaksagi. Kuid ära tasub kindlasti käia. Juba maitseelamuste pärast!

Hanoi lennujaamast asusime Chiang Mai poole teele 29. jaanuaril. Ühtlasi on Tai kuningriik meie käimasoleva reisi viimaseks sihtkohaks. Sealsetest tähele panekutest juba järgmises peatükis!