Jõudsime Chiang Maisse pärastlõunal. Igakord kui saabud uude riiki on tunne, et pea on laiali otsas ja ei oska kuskile astuda, eriti kui vastas on agarad takso- ja muude teenuste pakkujad. Endiselt on ka meil see tunne, kuigi oleme uude riiki saabunud juba mitu korda. Küll aga oleme õppinud seda hästi varjama. Pea püsti ja enesekindlalt lennujaamast välja ja otse-otse edasi, kuni lennujaam jääb seljataha. Nii ka seekord, kuigi meie üllatuseks keegi pluusivarukast ei haaranudki ja takso peale panema ei hakanud. Olime esimese plaanina mõelnud linna minna kohaliku liinibussiga, paraku saime aru, et niiviisi otse otse lennujaamast kaugenedes me bussipeatust ei leia. Otsustasime siis paralleelselt lennujaamaga jalutada kuni komistasimegi bussi peatuse otsa. Vajalik buss oligi ees ja saime mõnekümne sendi eest linna. Linn asus vaid paari kilomeetri kaugusel.
Olime otsustanud, et Tais me puhkame lõpuks puhkusest ja laadime akud enne külma kodu täitsa täis.
Oleme küll palju reisi jooksul saanud logeleda ja lõõgastuda, kuid kuna eelnev osa ehk Vietnam oli üpriski aktiivne, lubasime endale seda niisama olemist..
Valisime majutuskohaks suure basseiniga külalistemaja.
Ainult basseini ääres me siiski ei molutanud, mida tõestavad ka sammulugejal nähtavad numbrid, mis nii mõnelgi päeval üle 10 000 kuvas. Chiang Mai oligi just mõnus jalutamise linnake.
Nii need päevad möödusidki pool päeva basseini ääres peesitades, sest pruuniks oli vaja ju saada! Kuidas me naaseme neljakuuliselt lõuna-Aasia reisilt valgetena? Chiang Mai päike oli aga huvitav nähtus, sest kui muidu olime harjunud tugeva päikesepõletusega ka pärast tunni ajast päevitussessiooni, siis siin võisime mitu tundi päikese käes logeleda ja isegi mingit väikest õhetust ka nahale ei tekkinud. Mingi jume vist siiski peale jäi.
Teine pool päevast käisime linna vahel ringi ja nautisime maitsvat Tai toitu. Erinevad kookospiima karrid, Tom Yumi supp, eriline lemmik oli Chiang Mai kohalik hõrgutis Khao Soi (kookose ja karri leemes nuudlid ning kana- lihtne aga ülimaitsev) ning magustoitudest jääme eriliselt igatsema banaani pannkooki ning sticky rice’i ehk magusat, kleepuvat riisi mangoga.
Loomulikult nautisime ka massaasi.
Paar ämbrit toiduga tegime ka. Taavil oli kinnisidee proovida üht kohalikku söögikohta, kust paistsid huvitavad ja teistmoodi toidud. Letist tuli valida
sobivad asjad (just nimelt asjad, sest siiamaani on müsteerium mis need olid) mis siis pandi bambusest kaanega kaussi ja aurutati soojaks.
Tegu ei olnud söödava toiduga vähemalt Minna arvates. Ma võtsin paar ampsu ja loobusin, Taavi siiski sõi kõik ära.
Minul jäi ka pärast seda kõht haigeks ning olen veendunud, et just sellepärast, kuigi Taavil midagi ei juhtunud.
Kui muidu oleme päevased loomad siis Chiang Mais ajasime ka end õhtu pimeduses linna peale et käia ära öö bazaaril, mis oli hiigelsuur ja oi kuidas oleks tahtnud ostelda, aga endsielt plaanime käsipagasiga hakkama saada. Tore oli ka asjaolu, et kui muidu oleme harjunud, et Aasias rahulikult asju vaadata ei saa ilma et keegi sulle neid pähe hakkaks määrima, siis sellist pealetükkivust me Tais väga ei kohanud.
Veel käisime vaatamas varieteed. Tegu oli väga vinge, proffessionaalse ja meelelahutusliku programmiga, kus esinesid kaunid naised, kes aga tegelikult
olid kunagi olnud mehed. They looked fabulous, though.
Chiang Maist sõitsime sadakond kilomeetrit eemale Paisse. Just nii lahe koha nimi ongi- PAI! Oli see alles bussisõit. Tegu oli vist maailma kõige kurvilisema teega ja bussijuht sõidukiirusega reisijate peale ei halastanud. Meil kumbalgi pole probleemi bussisõidu ja südame pahaks minemisega, kuid kui su ees, taga ja kõrval kõik kilekottidesse oksendavad siis ka kõige tugevamad murduvad. Hommikusöögist me siiski loobuma ei pidanud.
Pais oldud aega oli ka natuke aktiivsem. Sai samuti palju väikses armsas linnakeses ringi jalutatud ning ühel päeval rentsime ka rolleri, et veidi kaugemaid paiku avastada.
Käisime paari kose juures, mis polnud küll kuivuse tõttu kuigi võimsad. 
Vaatasime üle ka maavärina tagajärjel tekkinud maalõhe.
Väga võimas vaatepilt oli aga Pai kanjon, kus võtsime ette lühikese aga päris keerulise matka. Sooja oli 30 kraadi ja päike paistis lagi pähe.
Pärast jahutasime end maitsva ja jäise värske mahlaga.
Viimased paar päeva Pais möödusid üsna tubaselt, kuna suudsin jääda külmetus haigusesse. Kuidas? Täpselt ei teagi, kahtlustan Pai salakavalat temperatuuri.
Päeval on küll +30, kuid öösel lähevad temperatuurid alla 10. Nii mõnigi öö tundsime, et on jahe magada.
Ühel hommikul ajasime end siiski sooja teki alt välja ja sõitsime mägedesse päikesetõusu vaatama. Nii suure temperatuuri kõikumise tõttu tekib mägede vahele
ka massiivne udu, mis on kohalik vaatamisväärsus. Seda tõestas suur rahvahulk ka vaatepunktis. Vaade oli lummav tõesti.
Selle nähtuse tõttu kasvavad Pais väidetavalt parimad maasikad, mida me ohtralt sõime ja mis tõesti olid head, kuid Vanaema Evi peenral kasvanud maasikatest üle ei saa.
Paist sõitsime öö bussiga oma viimasesse sihtkohta Aasias- Bangkokki. Seal plaanisime samuti rahulikult võtta ja veel viimaseid päevi basseini ääres D- vitamiini koguda. Paraku oli bassein kinni. Samuti olin ma endiselt haige ja ühel päeval oli nii kehv olla, et voodist välja ei saanudki.
Õnneks tõi armas Taavi meile nädala jagu puuvilju, mis me kahe päevaga ära tarbisime.
Viimasel päeval võtsime siiski rongisõidu kesklinna ette. Rongi lõpp peatusest oli päris tükk maad jalutamist, et vanalinna jõuda, niiet kohale jõudes olime juba täitsa läbi.
Natuke suutsime ringi jalutada ja tegime ka viimase õhtusöögi, mis osutus väga edukaks, sest kohalikud toidud maitsesid seal eriti hästi.
Hakkasime tagasi jalutama ja komistasime kohaliku liinibussi otsa, mis meid rongi peale viis.
Tuppa jõudes olime läbi ja oli palav ning otsustasime olla mässumeelsed ning siiski basseinis väike suplus teha.
Niiviisi lõppesid meie seiklused Aasias. Täna on 21. august. Suured vabandused, et viimane osa sai pool aastat hiljem üles laetud aga siin see on.
Nagu mõnele lubatud sai, proovin teha ka postituse kuludest.
Järgmine reis on planeeritud oktoobris 2019 Prantsusmaale.
Peace!
Minna & Taavi
lazyadventurer.blog 