Viimane peatükk. Jõudmine tagasi Euroopasse – Düsseldorf

Kuigi aega on juba päris palju möödas, soovin siiski kirja panna mälestused ja emotsioonid, mis valdasid meid tagasi Euroopasse jõudmisel.
Kuna planeerime oma järgmist reisi peab blogile uue hingamise sisse puhuma.

Järgnev peatükk on mustandite kaustas juba isegi vist paar aastat olnud aga ehk on see nüüd aeg avaldada. 🙂

Peale pea 13h lennusõitu Bangkokist Düsseldorfi hakkasime otsima võimalust, kuidas linna saada. Kuna majutuse sooviavalduse olime Airbnb’s saatnud täpselt enne lennu väljumist, ei teadnud me kuni Saksamaal maandumiseni, kas meil on Düsseldorfis majutus või mitte. Selgus, et ei ole.

Selle pildi alt-atribuut on tühi. Failinimi on img_2275.jpg


Hakkasime otsima variante, kuidas lennujaamast kesklinna saada. Väga harjumatu oli, et polnud kümneid ahneid ärimehi vastas, kes oleks tahtnud meid sinna toimetada, seega pidime ise hakkama saama, nagu tegelikult me seda igal pool teinud olime. Aga kõik oli kummaliselt vaikne ja rahulik. Leidsime inimtühja rongi peatuse ja ühe aparaadi, kust piletit osta. Ostsime piletid kesklinna ja asusime rongi ootama, et siis rongis omakorda uut majutust hakata otsima. Saime rongi peale, aga majutuse otsingud osutusid raskeks. Soovisime ju siiski olla kesklinnale lähedal, et õhtul ka Düsseldorfi natuke avastada ja head saksapärast (ehk kodust) toitu süüa, aga kuna olime harjunud öö eest maksma ca 10€, siis siin olid hinnad 50€ kanti ja seda raha me ei tahtnud välja käia. Õnneks oli mul Airbnb krediiti kogunenud nii palju, et 50 eurose toa, vahetus vanalinna läheduses, saime 20 euroga. Õnneks tuli ka positiivne vastus juba rongis olles ja kaardi pealt saime teada, et rongijaamast korterisse on vaid 5 minutiline jalutuskäik. Kõik laabus ilusti. Ja üllatus, üllatus selleks päevaks jäigi laabuma. Sättisime end väga mugavas ja mõnusas toas sisse ja otsustasime kohe hakata vanalinna jalutama, et seal ringi vaadata ja kuskil mõnus šnitsel ära süüa.

Igati mõnus, mugav ja hubane tuba vanalinna lähedal. Tuba oli osa korterelamust.


Peale nelja kuud Aasias võttis Euroopaga harjumine ikka aega ka. Kõik oli kuidagi liiga puhas ja sadade kaablite asemel, mis üle tänavate peaks minema oli siin vaid üks. Õhk oli karge. Kõik oli nii korrektne. Keegi ei vahtinud sind. Kuigi harjumine võttis aega oli tunne siiski ülevoolav- Me oleme kodus!

Ilus, puhas, korrektne tänav


Jalutasime kaunis Düsseldorfis ringi ja lõpuks maanudsime pruulikojas, kus pakuti ka süüa. Esimese asjana toodi lauda kaks 200ml klaasi kohaliku ja väga maitsva õllega- 2.90tk. Oma esimesed õlled pidime vahepeal ära maksma, kuna toimus teenindajate vahetus. Võtsime uhkelt MasterCardi välja, kuna eurod olid loomulikult kõik pesodeks, rupiateks ja dongideks ära vahetatud. Kuid siis selgus, et kaardiga seal maksta ei saagi… Tere Euroopa! Taavi tormas siis lähimat automaati otsima.
Minu kinnisideeks juba sealt maalt, kui teadsime, et koju tuleme läbi Saksamaa, oli süüa šnitslit. Taavi võttis ahjuliha, mingise kartuli ja hapukapsa seguga, mis oli ilmatu suur ja ka väga maitsev.  Jõime veel paar õlut, sest seda ei pidanud küsima, lihtsalt toodi uus, kui klaas tühi.

Aasia söök on südames aga peale 4 kuud riisi söömist oli selline toit elamus.


Jalutasime oma Airbnb’sse ja jäime kohe magama, väsimus oli suur. Aga üleval olime nagu põksti juba kell 6.

Voodi oli mugav ja väsimus suur aga ajavahe mängis mäkra ja ajas kell 6 üles.

Taavi läks hommikusöögijahile ja tuli tagasi suure saikaste assortiiga, üks maitsvam kui teine. (Nii maitsvad, et pilti sellest ei jõudnudki teha).
Kuna Ryanair’i lend läks teisest lennujaamast, tuli meil osta bussipilet, et sinna saada. Valida oli kahe aja vahel, esimese puhul oleksime jõudnud lennujaama liiga vara ja mitu tundi väikses lennujaamas passima, teise puhul aga riskisime mahajäämisega. Raske valik, niisma tühja passida ei viitsi. Mõtlesime erinevadi stsenaariume läbi ja uskusime, et me ei jää maha, kui hilisemaga lähme.
Tegime veel Düsseldorfis aega parajaks. Jalutasime ringi ja nautisime täiega seda armast linnakest. Meile väga meeldis Düsseldorf.

Euroopa turg erineb tohutult Aasia turust.


Oli aeg minna bussi peale. Küsisime kohe bussijuhi käest, et kas on ikka lootus lennule jõuda. Tema vastus ei süstinud meisse enesekindlust. Reedene päev ja tööpäeva lõpp, liiklus tõotab olla tihe. Peale meie oli bussis veel vaid 3 inimest, kes aga kõik samale lennule plaanisid jõuda. Bussijuht oli väga sõbralik ja ütles kohe, et kui tõesti on oht mahajäämiseks siis ta helistab lennujaama ja äkki oodatakse meid ära. Terve tee oli vererõhk laes. Seda stsenaariumit me ei olnud mõelnud, mis siis saab, kui me jäämegi maha. Poole tee peal hakkas bussijuht rääkima, tundub, et jõuame ilusti.
Jõudsimegi umbes 15 minutit enne värava sulgemist. Mis oli vägagi piisav, et imeväikses lennujaamas väravani jõuda, selleks kulus koos turvakontrolliga kõige rohkem 5 minutit.
Lõpuks istusimegi lennukis ja kojusõit võis alata.. Külm ja sombune Eestimaa ootas meid. Lennukist maha astudes hakkas mul väga külm ja soe pole siiamaani hakanudki. Okei, tegelt suvel korraks oli. (See lause oli ilmselgel kirja pandud enne möödunud e 2021 suve, kus oli koguaeg palav!)

Uued seiklused ootavad ja reisikihk on tohutu. Ajad on keerulised ja pole koroona tõttu uusi reise siiamaani planeerinud. Viimasest väiksemast reisist on juba poolteist aastat möödas, isegi suusareis Leivsse jäi ära.
Aga oleme väsinud ootamisest ja elu edasilükkamisesest. Omalt poolt oleme sammu astunud ja lennupiletid on taskus. Jääb vaid manifisteerida, et kõik jookseks ja me pääseks jälle reisima.

Teekond

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s