Tere sõbrad!
Oleme taaskord kotid pakkinud ja asunud maailma avastama. Seekordseks sihtkohaks on Costa Rica.
On esimese päeva hommik, istun meie majutuse kööginurgas, panin just kohvivee keema, kuulan ukse all voolava oja pahisemist ja proovin kirja panna kõik selle, mis viimase 48h jooksul toimunud on.
Meie äralend Eestist oli teisipäeval, 9.novembri hommikul kl 6:50. Enne seda veetsime vägagi tegusa esmaspäeva, et näha ära emad-isad, vanaemad-vanaisad ja ajasime korda veel viimased reisiga seotud paberid.
Ärkasime esmaspäeval Ervital ja nautisime hommikusööki. Kuna olin värskelt koroona läbi põdenud, siis lootsin saada enne äralendu seda digitaalselt kinnitava tõendi. Olin juba reedel terveks kuulutatud ja proovisin mitmeid kordi oma digiloost seda taodelda. See ei olnud õnnestunud ja sama seis oli ka esmaspäeva hommikul. Peale mitmeid kõnesid selgus kurb tõsiasi, et enne lennukisse minemist ma seda ei saagi. Nimelt peab selle saamiseks olema möödunud vähemalt 11 päeva positiivse PCR proovi andmise hetkest. Ainukene ametlik paber, mille sain ja mille saamiseks tuli Viljandisse sõita, oli perearsti poolt paberkandjal väljastatud ingliskeelne tõend, et olen viiruse läbi põdenud ja nüüdseks juba terve. Lisaks tõendi hankimisele nägime veel ka minu ema, kes meie üllatusvisiidi üle väga rõõmus oli. Viljandist asusime teele Türi poole, kus ootas Minna vanaisa. Türilt liikusime Paide kaudu Tallinna poole ja asusime seal asju ajama. Vaja oli vahetada valuutat, Minnal anda antigeeni proov ja minul oli veel kott ka pakkimata. Proovi andmise aeg Kristiine keskusesse broneeritud, suundusime sinna, et kaubandusest veel viimased reisiks vajaminevad tarvikud hankida. Seal olles meenus meile, et Minnal ei ole dokumenti kaasas ja ilma selleta ei saa proovi anda. Järgnes kibekiire sõit Nõmmele ja tagasi, et olla kl 19:30 proovi andmas. Jõudsime tagasi 15 minutit enne broneeritud aega ja kasutasime seda valuuta vahetamiseks. Seegi oli omaette elamus, kus pidin ette kandma oma töö-ja elukoha ning umbes viie allkirjaga tõestama, et ei tegele rahapesuga/ei sponsoreeri terrorismi jne. Naersime hiljem, et tekitab ikka küsimusi küll kui abiõpetaja esmaspäeva õhtul mitu tuhat eurot dollariteks tahab vahetada. Dollaripakk taskus, tõttasime koroonaproove andma. Just nimelt proove, sest olime selleks hetkeks ka minule proovi võtmise aja broneerinud. Olime vahepeal liikluses aega targalt ära kasutanud ja mulle kiirtesti teinud, mille tulemus oli negatiivne. Õnneks kinnitas ka ametlik test, et me ei ole nakatunud ja võime reisida. See tõi meie mõlema näole suure naeratuse ja kergendustunde. Kuna peale Taavi haigestumist, oli meil täielik lootusetuse tunne ja tahtsime juba alla anda. Uurisime isegi, kas meie kindlustus maksaks tagasi meie praegeks tehtud kulutused. Kuid õnneks see kadus, suunasime oma mõtted positiivsetele radadele ja loomulikult kõik laheneski. Taavi sai ruttu terveks ja andis isegi negatiivse proovi välja (öeldakse, et peale koroonast tervenemist võid sa positiivse tulemuse anda lausa veel 90 päeva).
Tagasi koju jõudes nautisime veel sõprade seltskonda ja häid emotsioone. Juttu jätkus kauemaks. Kui kõik teised olid magama läinud, asusin mina öötundidel kotti pakkima ja Minna surfimütsi heegeldama. Ta oli lubanud enne reisi selle ära teha ja tehtud see sai ka! Seejärel oli aeg võtta veel viimane kodune kuum duss ning siis ehmatusega avastada, et kell oli märkamatult 2:30 saanud. Mina otsustasin tunnikeseks silma kinni lasta, Minna veel sahmis ja kui ka tema hakkas kella kolme paiku pikali heitma, tuli tal meelde, et meil on veel Costa Ricale sisse saamiseks vajalik tervise ankeet täitmata. Selleks, et seda täita oli vaja lennuki istekoha numbreid, mis omakorda tähendas, et peab ka check-ini ära tegema (mida me meelega tahtsime viimasele minutile jätta, et ehk veab ja lennuk on üle bookitud ning meid pannakse 1. klassi- etteruttavalt võin öelda, et manifisteerisime, mis me manifisteerisime seda siiski ei juhtunud). Istekohad sai Minna küll teada, aga check-ini lõpuni ei saanud teha. Ärkasin Minna äreva hääle peale, et check in ei õnnestu. “Misasja? Mismoodi?” olid minu küsimused. “No ei lase edasi, kui viisat ei ole” sain vastuseks. Ometi teadsime, et saame Costa Rical 90 päeva viisavabalt viibida. Otsustasime nii kiirelt kui võimalik lennujaama sõita, et asjas selgust saada. Taksos tegi veel Minna Costa Rica tervisepassid lõpuni. Lennujaama jõudes ja check in laua juures paanitsedes oma muret kurtes, saime unise ja emotsioonitu vastuse: “Jah, seda ei saa online´s teha aga siin saab”. Ainus mida teada taheti oligi, et kas sihtkohas nõutavad terviseankeedid on meil olemas. Meie segadus vaheldus kergendustundega ja suundusime turvakontrolli.
Esimene lennureis Frankfurti Saksamaal kulges rahulikult.
Sealses terminalis otsustasime külastada lounge´i, kus saab nautida rikkalikku buffeed ja ka joogipoolist. Miskipärast see aga ei pidanud nii minema, sest meie katsed hankida kaks piletit, põrkusid makse kinnituse tõrgete otsa. Saime kiirelt aru, et ju siis me ei pea sinna seekord pääsema ja samas hoiame kulusid kokku. Hankisime omale maitsva võileiva ja salati ning jäime edasilendu ootama.
Reis Frankfurdist San Jose´sse kestab 12,5h ja see möödus vaheldumisi magamise, söömise ja filmi vaatamisega. Mina pidin ka umbes 10 korda püsti tõusma, et kondid päris krõnksu ei jääks, Minna seevastu käis vaid korra vetsus 🙂
Meie kõrval ja taga istusid lastega pered ning see ei tõotanud head. Kohale jõudes olime aga meeldivalt üllatunud, et lapsed olid terve reisi väga eeskujulikult käitunud. Omapärase seigana meenub lennult veel see, kui meie ees istuva paarikese meespool oma sõrmuse ära oskas kaotada. Peale pikka sahmimist ja segadust õnnestus see neil ülesse leida. Tuli välja, et nad on alles neli päeva tagasi omale need sõrmused sõrme saanud – kujutasin ette milline kergendus sõrmuse leidmine mehele võis olla.
Saabudes Costa Ricasse ja olles passikontrolli sabas 45 minutit oodanud, pääsesime lõpuks ametnikule oma dokumente näitama. Skanneerides ära Minna tervisepassi QR koodi (see, mida ta Tallinnas lennujaama poole sõites täitis), tuli kiire vastus, et peame kontrollima, kas oleme kindlustatud. Selleks kutsuti kohale järgmine ametnik, kes meid laisa käeviibutuse saatel mingis umbmäärases suunas juhatas. Ise ta kaasa ei tulnud. Liikusime kätte näidatud suunas, kuid sattusime segadusse, kui keegi meile vastu ei tulnud ega meie vastu huvi ei tundnud. Pöörasime ümber ja läksime tagasi. Siis küsis keegi kolmas ametnik, et mis me seisama seal? Seletasime olukorda ja saime temalt teada, et “just go to the exit”. Suundusime siis ebalevalt tagasi suunda, kust olime just tulnud. Uhkete liuguste avanedes ootas meid lennujaamabuss, kuhu meid suunati. Peale paariminutilist ootamist sõidutati meid (kedagi teist bussis ei olnud ega tulnud) 150m edasi järgmiste usteni, kust sisenedes ootasid meid järgmised ametnikud. Nende ülesandeks oli veenduda, et meil on olemas kindlustus riiki sisenemiseks, mis katab võimalikud kulud kui peaksime nakatuma koroonasse. Esimene tõrge, kui Minna kindlustusdokumenti näitas, oli see, et seal ei olnud minu nime kusagil kirjas. Osutasime punktile, kus on selge sõnaga öeldud, et lisaks Minnale katab kindlustus ka tema reisikaaslase kulud. Ahjaa, esimene kindlustuskontrollija ei mõistnud inglise keelt ja appi tõttas tema kolleeg, kes oli inglise keelega rohkem sina peal. Järgmiseks probleemiks meie kindlustuses osutus fakt, et seal ei olnud mustvalgel kirjas, et ka meie karantiini jäämise korral, kulud kaetakse. Oli vaid öeldud, et kõik koroonaga lisanduvad kulud kaetakse. Proovisime selgitada, et karantiini jäämine ongi ju lisakulu, kuid esialgu see selgitus neid ei rahuldanud. Peale omavahelist nõupidamist andsid ametnikud meile teada, et teevad meile erandi (ilmselgelt jättis konkreetne punkt kindlustuses ruumi erinevateks võimalikeks tõlgendusteks), kuid soovitasid meil kõigile sõpradele öelda, (jah, nii väljendasidki end) et Costa Ricale tulles peab kindlustuses olema kirjas konkreetne lause, mis kinnitaks, et ka karantiini jäämise kulud on kaetud. Olete nüüd siis hoiatatud!
Nägu naerul, suundusime tagasi passikontrolli, mille läbimine sujus nüüd viperusteta. Aga siis tabas meid järgmine ootamatus. Olime parasjagu väljapääsu poole kõndimas, kui Minna sai kõne meie esimese majutuse võõrustajalt. Olime temaga kokku leppinud, et ta saadab meile kellegi lennujaama vastu, kes meid kohale toimetab. Minna oli talle märku andnud, et meil kulub lennujaamas kõiksugu kontrollida peale üsna kaua aega, aga oleme kohal ja tulemas. Suur oli aga meie segadus, kui temalt telefonis kuulsime, et meil on majutus broneeritud alates järgmisest päevast. Siis jõudis kohale, et suure ajavahe tõttu (oleme Eesti ajaga võrreldes 8 tundi taga) oleme kohaliku aja järgi endiselt teisipäevas. Alustasime Tallinnast 6:50 ja olime lennanud kokku u 15 h ja oodanud veel Saksamaal 5h jätkulendu, kuid jõudsime kohale sama päeva õhtul kl 19!?!? Küsisime loomulikult, kas meie broneeritud majutus on ka täna vaba ja saime õnneks jaatava vastuse. Pidame lihtsalt ise takso leidma ja kohale jõudma. Paluti 45 minuti aega, et maja valmis seada. Takso leidmine läks rahulikult, kuigi oskasime öelda esaialgu vaid linnaosa, kuhu suundume. Leppisime hinnas kokku ja saime taksos oleva Wifi abil ka täpse aadressi välja uuritud. Taksost väljununa tegime veel jalutuskäigu abil aega parajaks, kuniks helistasime ja teatasime oma saabumisest. Meid võttis vastu rõõmsameelne Alejandro, kes meie vabandusi kuulates ütles kõike olnut hästi kokkuvõtva lause: “Nüüd olete vähemalt kohal!” Ja kohal me tõepoolest oleme! Ja, kes meie Aasia reisipävikut luges, teab, et meil on komme kõik errorid ja sekeldused kohe riiki sisenemisel ära teha, et hiljem kõik sujuks.
Suundume nüüd peatselt kohalikku valuutat ja SIM-kaarti hankima. Hommikusöögi leidmine ei teeks ka paha!
Peatse kirjutamiseni!
Pura Vida!
Minna & Tafka
lazyadventurer.blog 