Calle Primavera, San Rafael, Escazu, Costa Rica

Buenas tardes, amigos!

Pealkirjas on meie kodune aadress, kus oleme veetnud oma senised ööd. Nii nagu viimases postituses lubatud, asusime kohe tegutsema. Esimeseks peatuspaigaks sai kohalik Banco Nacional, kus ma peale turvakontrolli läbimist piisavalt dollareid vahetasin, et saada vastu 7-kohaline arv kohalikku valuutat. Vahetuse hetkel oli kursiks 1 USD = 624,5 Colones. Kurss muutub pidevalt, kuna kohaliku keskpanga kurss on vaid soovituslik. Raha tasub vahetada kindlasti mujal, kui lennujaamas – seal pakutakse ca 20% kehvemat kurssi. Hunnik 20 000ndelisi taskus (kupüüridest on käibel 20-, 10-, 5-, 2- ja 1 tuhandelised, lisaks veel 500, 100, 50, 25, 10 ja 5 mündine), suundusime otsime võimalust soetada kohalik SIM kaart. Kohalikust rahast veel nii palju, et sularaha peab ostu hetkel olema ühegi kortsuta ja rikkumata. Kõik kaupmehed hindavad kupüüride seisukorda kriitilise pilguga. Ning kuna siinne 5-sendine on vähem väärt kui 1 eurosent, siis see ja ka 10- sendine on plastikust 🙂 Tundub nagu mänguraha.
Eksisime korraks mööblipoodi, kust kiirelt väljusime ning suundusime toidupoe otsingutele. Nimelt saab siin osta kohaliku SIM-kaardi praktiliselt igast väiksemastki toidupoest. Operaatoreid on kolm – Kölbi, Claro ja Movistar -, kuid kuna meile esimesena ette juhtunud poes oli pakkuda vaid Movistari, oli valiku tegemine lihtne. 5000 välja käidud, olime SIM-i omanikud, kuid see ei tähendanud veel, et oleksime saanud internetti kasutada või helistada. Siinse bürokraatia üks osa näeb ette kõikide SIM-kaartide registreerimist. Otsustasime asja uurida mõnes söögikohas. Minnal oli esimese päeva puhul keskmisest pisut kallim koht välja vaadatud. Söögid-joogid tellitud ja söödud ning ümbruskond imetletud, asusime asja kallale.

Kuigi Costa Rica on kohvimaa, polnud meie esimene kohv just suurem asi.
Toidud ja smuutid seevastu imelised.

Esimeseks probleemiks osutus iPhone´ist SIM-i kättesaamine, kuna meil ei olnud midagi nii teravat kaasas, millega seda teha. Otsustasin pöörduda abipalvega teenindaja poole, kes omakorda hankis kõrvarõnga ühelt köögitööliselt 🙂 SIM-kaardid vahetatud, oli aeg number aktiveerida. See aga tähendas hispaaniakeelse automaatvastaja kiire jutu mõistmist ja õige numbri valimist, vastavalt probleemile. Saame juba algtasemel keelest aru aga konkreetses olukorras vajutasime ikkagi number ühte lootuses mitte teadmises… Taaskord tuli appi teenindaja, kellele muret kurtsin. Ta aitas meil kõnega jõuda nii kaugele, et toru otsa saada inglise keelt kõnelev teenindaja ja palus meil välja otsida pass ja aadress, kus asume. Üpris veider oli see, kui minult nime küsides piisas telefonifirmale eesnimest. Passi number ja aadress edastatud, jäi üle vaid 15 minutit oodata, et kaart aktiveeritaks. Olime teenindajale kõhutäie ja abi eest tänulikud ning suundusime siestat pidama.
Jalg puhatud otsustasime veel väikesele jalutuskäigule minna, et kõhtu õhtusöögiks tühjemaks saada. Avastasime kohalikku linnaosa ning 25 kraadist soojust. Meile mõlemale tundub, et praegune temperatuur on ideaaliähedane – mitte liiga palav ega liiga külm. Vihma veel sadanud ei ole, kuigi igal pärastlõunal läheb taevas pilve.
Escazu linnaosa tundub olevat pigem rikkamate koduks, majad on siis suuremapoolsed ja uhked, veel uhkemate müüridega majade ümber. Loomulikult on aga vaheldusrikkust ka siin, suure ja uhke villa kõrval võib näha ka pisikest kokkuklopsitud onni.

Olime teel esimesse söögikohta silmanud ka mitut kohalikku söögikohta, mis meile ahvatlevad tundusid. Ühte sellisesse me ka õhtusöögiks sammud seadsime. Ja see pakkus juba mõnusa elamuse.

Alates autentsest välimusest, särasilmsetest teenindaja-tädidest kuni maitsva toiduni. Menüü ja kehakeele abiga õnnestus meil tellida päevapraad (päevapraad ehk casado koosneb alati valgest riisist, ubadest ja salatist ning vastavalt, mis sellel päeval sinna kõrvale pakutakse, või saad ka ise sobiva lisandis sinna juurde tellida- liha, kala, muna, kohalik juust) koos Musloga ja Salchi kartulid. Jäime põnevusega arutama, mis on Muslo ja Salchi ning jälgisime huviga leti taga toimuvat. Huvitava faktina oleme avastanud, et mitte iga siinne kohalik söögikoht (nimetatakse Soda´deks), ei paku õlut ega ka muud alkoholi. Nii ka selles Sodas. Siis on valik langenud Coca-Cola kasuks. Kui toidud serveeriti, siis selgus, et Muslo on kanakints ja Salchi viiner. Ehk meie ees ootasid söömist päevapraad kanakintsuga ja friikad viineritega. Mõlemad maitsesid meile väga. Eriti heaks tegi toidud 700ml purgist (selliseid oli letil mitu tükki ja need olidki mõeldud üldiseks kasutamiseks) terava, tšillise salati lisamine, mille välimus mind esialgu ehmatas, kuid maitse seevastu positiivselt üllatas.


Neljapäeval otsustasime minna San Jose kesklinnaga tutvuma. Transpordi vahendiks valisime takso, mille peale kulus edasitagasi sõiduks umbes 8 eurot. Kesklinna jõudes oli kohe tunda, et meie elame rahulikus piirkonnas ja siin käib möll ja melu. Esmalt jalutasime lihtsalt piki peatänavat ja vaatasime enda ümber toimuvat, samal ajal iga 10sekundi järel kontrollides, kas meie asjad alles on.

Siin nägi väga kirjut seltskonda – tänavamuusikuid, kaupmehi, kes müüsid kõike alates sokkidest ja pesulõksudest kuni rahakottide ja rõivasteni välja, lotomüüjaid, kerjuseid jne. Kaupmeeste müügistrateegia oli lihtne – valjul häälel oma toodet kiita ja ostma kutsuda. Ja hääled olid tõesti valjud, sest 10 meetri kaugusel oli konkurent, kes sama tegi. Muusikat tegid pigem vanemad härrad ja enamasti mitmekesi koos. Eriti jäi mulle silma ühe kolmeliikmelise bändi geniaalne bassimees, kes kasutas bassi tekitamiseks kõlakasti peale asetatud meetrist prussi, mille ühte otsa oli kinnitatud paksemat sorti nöör, nööri teine ots oli kinnitatud kõlakasti külge, mille kõrval mees ennastunustavalt jämmis. Pilt jäi kahjuks tegemata! See tänav on läbilõige kohalikust kultuurist, vaesusest, elurõõmust, raskustest ja uskumisest helgemasse tulevikku. Seda kõike turvasid korrakaitsjad, keda oli näha igal nurgal

Tänav viis meid lõpuks kohalikule keskväljakule, mille vahetus läheduses asus ka rahvusteater. Otsustasime sinna ka sisse astuda, kuid pidime hiljem tagasi tulema, sest piletihinnas sisalduv, igal täistunnil algav, giidiga tuur oli juba alanud.
Suundusime kohalikule keskturule, mis on hiiglaslik siseruumides asuv labürint, kus müüakse turule omaselt kõike.

Kesktutg

Üllatav oli, et kaupmehed ei olnud pealetükkivad ja agressiivsed, pigem rahulikud ja viisakad! Loomulikult on seal ka palju kohalikke söögikohti, millest ühte kindlat me ka külastada soovisime. Soda Tapia on sealne vanim söögikoht, mis seal juba üle 100 aasta tegutseb. Sealne päevapraad söödud ja suurtest kohvikruusidest, millest meil kodumaal Latte´t v teed pakutakse, õlled joodud, suundusime hea kohvi otsingule.

Casado con queso (ehk otsetõlkes abielus juustuga:D)


Leidsime turuhoonest kohviku, kust tõeliselt head kohvi saime! Asusime teele tagasi teatri suunas. Otsustasime tagasi minna teisi tänavaid pidi, kui olime tulnud. Saime nüüd aru, miks politsei kesktänaval suurte jõududega kohal on, sest üsna kiirelt muutus ümbruskond getoks ja meid vaadati kui kerget saaki. Õnneks hoiatas meid ka üks kohalik naisterahvas, kes meist kiirelt saamul möödudes, soovitades meil selles piirkonnas ettevaatlik olla. Olime keskturult max 100m kaugusel, kuid saime aru, et targem on ots ringi pöörata ja tuttavat teed tagasi minna.
Nüüd oli aeg kohalikku kultuuri ja arhitektuuri nautida – 3500 Colone´i per nägu piletid näpus, suundusime hispaaniakeelse giidi saatel tutvuma rahvusteatriga (valikus oli ka ingl keelne tuur, kuid oleme otsustanud igal võimalusel hisp keelt praktiseerida, et see võimalikult kiiresti selgeks saada). Ca 40- minutilise tuuri jooksul jagus ahhetamist ja ohhetamist mitmeteks kordadeks.

Nii palju siis saime aru, et teater on koloonia ajastust ja kõik Euroopa stiilis. Kunstnikud, arhitektid ja isegi osaliselt materjal toodi Euroopast, enamus Itaaliast.
Selle pildi kohta saime niipalju aru, et tegu oli Itaalia kunstnikuga, kes ise Costa Rical käinud ei olnud ega siinsest eluolust midagi ei teadnud. Seega on pildil mitmeid erroreid. Üks näiteks see, et pildil on kujutatud kohvi istandust ja randa, aga need kaks kokku ei kuulu.Teisi vigu võite ise nuputada.
Toa mõlemad otsad on täiuslikus sümmeetrias, et oleks tasakaal.:)

Järgmisel hommikul hommikusööki nautides avastas Minna Google Mapsi uurides täiesti juhuslikult, et siin lähedal mägedes asub ilus vaateplatvorm.

Minnat on terve meie siinveedetud aja mägedesse tõmmanud, aga paraku me ühelegi blogipostitusele otsa ei olnud komistanud, kus räägitaks võimalusest minna alt linnast jala üles mäkke ja kus sa ikka oskad ise minema hakata. Pealinn asub orus, niiet mäed ümbritsevad meid igast küljest. Aga google mapsis ringi surfates komistaski ta otsa ühele vaatealale, kuhu meie kodust näitas veidi üle 7km. Teekondi pakkus maps erinevaid ja otsustasime minnes võtta ette pikema, 8km teekonna, et saaks teist teed tagasi tulla ja veel rohkem näha ja avastada.
Olime teele asumisega üsna laisad ja saime kiirelt aru, et edaspidi selliseid matku ette võttes, tuleb varakult teele asuda. Siiani oleme ajavahe tõttu õhtuti hiljemalt kl 21 nii väsinud olnud, et magame kohe kui pea patja puudutab ja ärganud u 6:30 hommikul. Sellel hommikul asusime teele kl 10. Teekonna pikkuseks oli 8km, õhutemperatuur 27 kraadi ja tee kulges 95% ajast ülesmäge. Vahel laugemalt, vähel nii järsult, et meenus Levi must mägi. Viljandi kõrgemägi tundus neil hetkedel poisike. Teekond oli väga vaheldusrikas. Nägime uhkeid villasid, vaevalt koos püsivaid uberikke, mahajäetud maju, mägikoole. Üks asi, mis veel siinset kuritegevuse ohtu reedab on näha iga majapidamise juures. Kõik majad on ümbritsetud kõrgete müüride või tugevate trellidega mille otsas on veel okastraat või mõnel rikkamal isegi elektriaed.


Vaated muutusid iga läbitud meetriga aina vingemaks. Tegime peale esimest poolt tundi kohe ka õlle ja veepausi, mis osutus ainuõigeks valikuks, sest järgmist poodi silmasime alles tagasiteel.

Seljakotis olid kaasas tuulejoped, sest üleval pidavat tuuline olema. Siinkohal kiidusõnad ZO-ON-i kaubamärgile, kelle tuulejopesid mõlemad omame – julgeme neid kõigile soovitada! Kui olime jõudnud umbes poolele maale ja Google Maps näitas kohalejõudmiseni juba alla ühe tunni, tundsime suurt rõõmu. See asendus aga ohetega, kui keerasime asfaltteelt matkateele, mis oli tulvavete poolt ära uhutud ja libe. Ja endiselt järsk! Kui olime mööda matkateed umbes 30min ülesse rühkinud ja pausi tegime, avastasime et oleme läbinud 200m!


Õnneks olime varsti jälle asfaldil ja ei pidanud jala väljaväänamise pärast muretsema. Saime aru, et teekond on tõesti üks matkamise parimaid osi. Ja kui kohale jõudes veel selliste vaadetega premeeritakse, siis sõnu polegi rohkem vaja. Olime väsinud aga nii-nii õnnelikud, et sellise teekonna ette võtsime!

Vaate “platvorm” asus karjamaal.


Tagasitee kulges juba arusaadavatel põhjustel lõbusamalt, kuigi ega 8 km järjest allamäge kõndida pole ka teab mis lust. Olles jõudnud kodust kilomeetri kaugusele, hüppasime sisse Sodasse, kus maitsva kõhutäie sõime ja seejärel koju jalutasime.

Kehad nõudsid kulutatud energiat tagasi ja nii me peale paaritunnist puhkust taaskord sööma läksime – seekord pitsat ja kuigi olime mõned tunnid tagasi söönud, olime taaskord näljased kui hundid.


Üldiselt on silma jäänud, et Costa Rica pealinn on nagu suurpuhastuse läbi teinud Aasia. Siin leidub samasuguseid tibatillukesi poekesi ja kohalikke söögikohti nagu sealgi nägime, kuid erinevus seisneb üldises puhtuseastmes. Prahti on siin seal ikka näha.
Inimesed on siin sõbralikud, naeratavad ja rõõmsameelsed, möödaminnes ikka tervitatakse. Ehitustöölistel on siin kiiver peas ja helkursärk seljas – võrdluseks – Aasias tehti teetöid plätude ja palja ülakehaga.
San Jose jätame selleks korraks selja taha – siin oldud viiest ööst täiesti piisab, et huvipakkuv ära näha. Paljud rändajad jätavad San Jose oma reisiplaanidest täiesti välja, kuid meile meeldib avastada ka neid kohti, mille kohta öeldakse, et sinna pole mõtet minna. Alati on mõtet ja alati on need avastused kuhjaga ära tasunud. Ilmselt piisaks 2-3st päevastki, kuid meil ei ole kuhugi kiiret ja oleme täiel rinnal nautinud aktiivsete päevade vahele ka vaiksemaid päevi.
Homme hommikul ootab meid ees päeva pikkune reis, mis algab juba varavalges,Nicoya poolsaarele, pisikesse külakesse nimega Cabuya. Siiani oleme pikemaid vahemaid läbinud taksodega, homsel reisil haarame aga kohalikul ühistranspordil sarvist. Alustame reisi kohaliku linnaliini bussiga, seejärel sõidame paar tundi järgmise bussiga mööda kogu riigi kõige kehvemaid teid, et jõuda praamile, mis meid üle lahesopi viib ning siis veel paar tundi maalilistega vaadetega bussisõitu, et olla õhtusöögiks oma kõikide mugavustega puuonnis 🙂 Kas ei kõla mitte ahvatlevalt? Kõigil ühineda soovijatel, palun olla siinse kohaliku pitsaresto ees olevas bussipeatuses kl 5:30 🙂

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s