Kahjuks tuttavaid nägusid välja pakutud kohtumispaigas ei olnud, seega asusime San Jose´st Cabuya poole teele tundmatute kohalikega 🙂
Olime varakult üleval, teades, et ees ootab terve päev reisimist. Jõudsime bussipeatusesse 10 minutit peale kella kuute.
Silmates seal ka 5-6 kohalikku, olime kindlad, et buss on tulemas. Paar minutit peale seda, kui isegi kohalikud kulmu kortsudes olid kella vaadanud, saabus kohalik linnaliini buss, mille esiaknal suurt silt numbriga 415. Olles teekonna omale ühe äpi abil selgeks teinud, teadsime, et meil on esimese hooga vaja sõita vaid kohaliku Walmarti juurde. Bussijuhile sihtkoht selgeks tehtud ja noogutus vastu saadud, asusime teele. Buss oli puupüsti täis ja pidime leppima seisukohtadega pinkiderea vahel. Ühest peatusest tuli veel inimesi peale ja õige pea olimegi kohal. Maha oskasime küll minna vaid bussijuhi hüüete peale, kes meile “Walmart, Walmart” hõikas. Tänasime ja jäime järgmist bussi, mis meid kesklinna viiks, ootama. Siinne busside graafik on kõike muud kui korrapärane. Peatustes mingit ajagraafikut ei eksisteeri, internetist leiab erinevat infot. Olime otsustanud, et kõige targem on varakult peatuses olla ja oodata. Ahjaa, lisaks puuduvale ajagraafikule ei ole peatustel ka nime. On vaid neljakohaline ID number. Peatuste asukoha kirjeldamisel kasutatakse läheduses asuvate söögikohtade ja muude asutuse abi.
Kui olime esimesest bussist maha astunud, märkasime kohe järgmist bussi, mis samasse peatusesse oli jõudnud. Proovisin juhilt uurida, kas see liigub sinna, kuhu meie teel olime, kuid sain üsna ebamäärase ja kõhkleva vastuse ning otsustasime paigale jääda. Mõne minuti möödudes oli järgmine buss ees. Oodates peale astumist, tegin juttu kohalikuga, kes meie ees samasse bussi minemas oli ja uurisin temalt meie sihtkoha asjus. Ta oli üsna kindel, et see liin peatub ka seal. Õnneks küsis ta ka seda bussijuhilt ning saime kinnituse, et olime õiges bussis.
Muuseas, need suured numbrid mis esiaknal ilutsevad ja mis konkreetsel bussil olid 535, ei ole mitte liini numbrid, vaid näitavad, kui palju maksab pilet vastavat bussi kasutades. Info, kuhu buss teel on, oli vähemalt meile üsna raskesti leitav.
Google Mapsi abil kontrollides, kus maha peaksime hüppama, väljusime bussist u 500 m kaugusel terminalist, kust järgmise bussi abiga edasi plaanisime liikuda. Tänaval nägime veel paari tukkuvat kodutut, kes madratsite peal põõnasid. Oli ikkagi pühapäeva hommik ja kell varajane. Jõudsime terminal mõni minut peale kella seitset, mis tähendas, et sinna jõudmiseks oli meil kulunud kõigest tund. Hankisime piletid Puntarenasesse ja jäime ootama, millal buss ette sõidab.
Oma kompsudega bussi jõudnud, tundsin mina erilist rõõmu asjaolust, et mul oli piisavalt jalaruumi. Mitte, et see oleks olnud kõigi mugavustega äriklassi koht, meil lihtsalt õnnestus istuda tagumise pingirea keskele ja mina sain oma pikad koivad vahekäiku sirutada!
Bussisõit Puntarenasesse kestis tund ja 20 minutit ja möödus ilma suuremata vahejuhtumiteta. Olles kohale jõudnud, tervitasid meid kohe bussi kõrval asuvad taksistid, kes meid hea hinnaga praamisadamasse tahtsid viia.
Otsustasime jalutada. Mööda rannapromenaadi jalutades ja kohalikke jälgides, kes olid tulnud oma pühapäeva randa veetma, märkasime ratastel jäätisekioskit. Seal pakuti toodet nimega Churchill ja Minna oli kindel, et selle peame ära proovima. Astusime sappa ja esitasime tellimuse. Ärimudel oli püsti pandud nii, et vanem mees tegeles müügi ja rahadega ja hankis jooksvalt ratta abil kusagilt lähedusest kõike vajalikku ning toote valmistas imetillukeses kioskis nooremapoolsem poiss. Kuigi sabas oli vaid 2-3 inimest, siis aega kulus ca 30 minutit, et Churchillid kätte saada. Aina ilmus kusagilt keegi, kes oli juba enne meid tellinud 5 või 6 karastavat toodet. Jõudsime vahepeal korda mööda sabast ära käies oma pikad riided lühikeste vastu vahetada, aga palavus oli endiselt märkimisväärne. Praktiliselt sulasime. Saime lõpuks Churchillid kätte ja liikusime edasi. Churchill koosneb siis purustatud jääst, magusast siirupist, piimapulbrist, kondenspiimast ja jäätisepallist kõige otsas. Serveeriti see Coca-Cola topsis. Miks sellel niisugune nimi on – meil pole õrna aimugi.
Olles möödunud veepargist, mis asus sadama vahetus läheduses ja kuhu me hea meelega kuumuse eest oleks põgenenud, jõudsime sadamasse. Väljumist ootasid kaks kõrvuti seisvat praami.
Olles sadamatöölise abiga tuvastanud piletikioski ja sealt veidi enam kui 1 eurosed piletid soetanud, jäi üle vaid õigele praamile astuda. Piletid ette näidatud ja veendutud, et suundume Paquerasse, leidsime koha teise korruse välitekil. Külmad õlled tulikuuma keha jahutamiseks näpus, saime lõpuks üle lahe sõitu nautida. Ja nauding oli see tõesti!
Praamisõit kestis pisut üle tunni ja Paquerasse kohale jõudes oli meie plaan leida buss, mis meid Montezumasse viiks. Nägime küll kohe sadamas ühte bussi ja Minna sisetunne ütles, et sellele peaks minema. Mina samal ajal silmasin kohaliku poe uksel Movistari märki, mis andis märku võimalusest kõnekaardile raha laadida. Praamisõidu ajal oli meie kõnekaart “tühjaks” saanud. Niisiis, seadsime sammud poe poole. Sealt väljudes oli buss juba läinud. Jalutasime siis mõnedkümned meetrid edasi ja leidsime ratastel kioski, mis pakkus sellel päeval burritosid ja taquitasid. Valisime taquitad, teadmata täpselt mis need on. Uurisime müüja käest, millal järgmine buss Montezuma´sse läheb ja kui palju umbes pilet võiks maksta. Ta vastas kaastundliku olekuga, et buss just läks ja järgmiseni läheb vähemalt paar tundi. Pilet ei maksa palju, umbes 1500 Colone´i. Selged pildid. Võtsime taquita prae vastu (mis koosnesid riivitud kapsast, friikartulitest, rulli keeratud tortillast ja kastmest) ja istusime kioski taha maha, et toitu nautida. Vaade oli merele, meid tervitasid kohalikud koerad ja lasime hea maitsta. Mina käisin seejärel kohas, kus igaüks meist paar korda päevas käib ja pidin selle eest sadamapoes ka sümboolse raha andma. Raha antud, tõttasin pikal sammul edasi, kui kuulsin piletimüüjast prouat mulle midagi küsival häälel järele hõikamast. Ringi keerates sain aru, et ta soovib mulle paberit ka kaasa pakkuda. Seekord seda vaja ei läinud. Tagasi meie pikniku platsile jõudes, askeldasid Minna ümber juba kohalikud kalamehed, kes parasjagu saagiga merelt tagasi olid saabunud. Nägime lähedalt nii nende isetehtud harpuune kui ka ca 8kg kaaluvat saaki. Seejärel otsustasime tagasi bussipeatusesse lonkida. Seal istudes jõudis kohale ka buss.
Juhilt piletihind ja väljumisaeg järele uuritud, saime aru, et meil on veel 1,5h aega bussipeatuses istuda. Selle aja jooksul nägime, kuidas kohalikud kookose ja mangomüüjad valmistuvad uue praami tulekuks. Eriti lähedalt saime jälgida kookosemüüja tegutsemist, kes meist vaid paari meetri kaugusel hääekalt oma toodet reklaamis ja samal ajal kookoseid kooris. Ka meie toetasime härrat, et ta ikka pauside ajal õlut edasi saaks libistada, mis tundus üks tema meelistegevusi olevat.
Siis saabus meiega vestlema üks taksojuht, kes meie seljakotte nähes meile kohe mugavat ja kiiret teenust pakkuma hakkas. Kuna olime juba piisavalt kaua bussi väljumist oodanud, siis keeldusime viisakalt 40 eurosest hinnast, mida ta soovis, et meid Montezumasse viia. Teadsime, et buss tuleb kindlasti rahvast täis ja sõit tuleb umbes paari tunni pikkune, mööda kehvasid teid ning Montezumast tuleb meil veel ca 10km edasi liikuda, et sihtkohta jõuda. Olime veel kindlad, et liigume edasi bussiga. Mingil hetkel aga saime aru, et buss ei välju kindlasti enne kella kahte. Käisin järjest sagedamini mere poole kiikamas, lootuses saabuvat praami näha. Ei tea, kas asi oli pühapäevases graafikus, kuid järgmist praami ei paistnud veel kusagilt. Muuseas, sadamas mingisugust ametlikku graafikut me ei näinudki. Istusime ja ootasime edasi kuniks meie juurde saabus järgmine taksojuht, kes oma müügitööga alustas. Olime endiselt kindlad, et kui juba nii kaua oleme bussi oodanud, siis ootame lõpuni. Jäime aga lobiseme ning seletasime kuhu teel oleme. Taksojuht muudkui aga kirjeldas, kuidas buss ei välju enne tundi aega ja et sõit on pikk ning meil on vaja Montezumas veel järgmist bussi oodata. Temaga saaksime kohe liikuma ja säästaksime mitu tundi. Jäime endiselt endale kindlaks. Temagi tundus juba loobuvat. Siiski otsustas ta teha veel viimase pakkumise. 30 000 Colone´i eest viib ta meid tunni ja kümne minutiga sinna, kuhu õhtuks jõuda soovisime. Special precio, very good price. Hakkasime siis arvutama ja nõu pidama ning lõpuks murdusime. Viskasime oma kotid nelikveolise maasturi kasti, ise tahaistmele hüpates ja asusime teele.
Esimene pool teekonnast kulges mööda korraliku peateed, kuid nii kui sellelt maha keerasime, muutus tee olukord drastiliselt. Suured löökaugud vaheldusid tulvavete poolt tekitatud kraavidega. Taksojuhi hoogu see muidugi eriti maha ei võtnud. Juba peateel olles surus ta end kõikides võimalikes ja võimatutes kohtades eesolijatest mööda. Sama jätkus nüüd. Meie pead põrkasid nii mõnegi korra katusesse ja pidime otsime kohta kust kinni hoida, et mitte endale haiget teha. Olles jõudnud Montezumasse, tegi taksojuht äkitselt peatuse, vabandas ja asus takso taga end kergendama 🙂 Ju siis oli tallegi see raputamine liiast. Veel mõned minutid sõitu ja olimegi kohal. Takso peatus Cabuya “keskuses”, ulatasime talle kohalikus vääringus 40 eurot ja astusime välja. Takso tegi kannapöörde ja kiirustas tuldud teed tagasi. Olime õnnelikult kohal. Jäänud oli vaid mööda kruusateed edasi jalutada ja oma uue kodu asukoht leida. Etteruttavalt võin ära öelda, et Cabuyas ainult kruusateed ongi. Olles haaranud kohalikust poest jääkülma 6-paki ja kohale jõudnud, imetlesime kui vinges kohas me järgmised kuu aega veedame. Jõudsime küll kohale veidi mugavust nautides, kuid siin olles oleme aru saanud, et kõike ei saagi ette ära planeerida. Teatud olukordades tuleb olla loominguline. Meie nüüdseks asukohaks on Casa Cosmos, Cabuya.
lazyadventurer.blog 