Cabuya radadel.

Tere õhtust!

Alustan kirjutamisega esmaspäeva õhtul kui oleme just saabunud 50 km pikkuselt ringreisilt oma uue liiklusvahendiga mööda käänulisi teid, mis kord paremas, kord kehvemas seisukorras. Aga kõigest järgemööda…
Oleme nüüdseks Cabuya´s olnud üle nädala. Meile meeldib väga. See on piisavalt eemal “turistikatest”, samas on kõik, mida hing ihaldab, piisavalt lähedal.
Olles eelmise pühapäeva pärastlõunal kohale jõudnud ja hommikuks end välja puhanud, tundsime suurt rõõmu, et just siia sattusime. Meie “majal” ei ole seinu ja ega me neist puudust ka ei tunne.

Oleme looduses. Sõna otseses mõttes. Meie aias askeldavad papagoid, turnivad ahvipärdikud, lendavad koolibrid… hetkel siristavad rohutirtsud. Muidugi ei puudu ka külakoerte haukumine ja mööduvate motikate põrin.

Otsustasime kohe esimesel hommikul suunduda mere äärde. Sinna on umbes 20 minutiline jalutuskäik, olenevalt millisesse sopikesse parajasti minna. Leidsime mõnusa kohakese, kuhu oma asjad panna ning õnneks oli ka merepõhi piisavalt liivane, et suplust nautida.

Cabuya asub poolsaare tipus, niiet saame nautida Nikoya lahe ja Vaikse ookeani mõnusid üheaegselt. Suplus tehtud ja esimesed päikesekiired lumivalgete kehade ligi lastud, oli aeg sööma minna. Siinne toidukohtade valik ei ole just suur, kuid nurisemiseks ei ole samuti põhjust. Esmaspäeviti on mitmetel kohtadel puhkepäev ja nii suundusimegi oma esimest lõunasööki nautima täpselt külapoe (muideks, poode on siin lausa kaks) vastas asuvasse Soda´sse. Toidud olid väga maitsavd ja portsjonid nii suured, et tagasi kodu poole jalutades ägisesime mõlemad. Kui juba jutt külas olevale ja mitteolevale läks, siis olgu siinkohal antud kiire ülevaade – kuna Cabuya asub poolsaare tipus ja meist edasi jääb vaid rahvuspark, siis tundub nagu oleksime maailma lõpus. Külas on ainult kruusateed, puudub tankla (kütuse olemasolu ja asukoha kohta saab infot poest), samuti puudub sularaha automaat (kaardimaksed toimivad). Kõik kohalikud naeratavad ja tervitavad kui neist mööduda ja tunneme end väga turvaliselt.

Esimesed päevad möödusidki üsna rahulikult. Pikk hommikusöök, ujumine, siesta ja õhtul mõnda kohalikku “restorani”. Ühel päeval möödusime tsikleid ja ATV-sid rentivast ärist ja tegime juttu, et saada aimu, mis selline lõbu maksta võiks. Olime selleks hetkeks aru saanud, et mingisugune mootoriga liiklusvahend tuleb meil hankida, et ka pisut eemal asuvaid külasid ja randu külastada. Järgmisel päeval, kui olime poest head ja paremat hankinud, läksin veelkord samast kohast läbi, et asju täpsustada. Minna jalutas edasi kodu poole, et mitte riskida jäätise sulamisega. Hiljem selgus, et ta pääses kuuma päikese käest kiirelt koju, sest meie võõrustaja pakkus talle oma autoga küüti, kui oli teda jalutamas näinud. Mina asusin peale veerandtunnist vestlust rendikohas samuti kodu poole astuma. Olles mõnedkümned meetrid kõndinud, kuulsin selja tagant ingliskeelset küsimust: “Tere, kuhu suundud?” Olles umbmääraselt seletanud, et liigun oma uue kodu poole, jäime küsimuse esitajaga põgusalt vestlema. Kuna tegemist oli soliidses eas hallipäise härraga, kellele väga meeldis suhleda, siis sain nii mõndagi huvitavat teada. Olles end kohalikuks tervituskomiteeks nimetanud, siis selgus, et nimeks on härral Bruce, pärit New Yorgist, veedab siin juba mitmendat aastat järjest talve ja on just saabunud. Sain soovitusi nii heade söögikohtade, mõnusa live-muusikaga baaride kui ka lähedal asuvate vaatamisväärsuste kohta. Lisaks ka kutse filmiõhtule, mida Bruce ise ühes ookeaniäärses hotellis paari nädala pärast korraldab. Kirjeldasin, kus meie elame (ta loomulikult teadis omanikku) ja mainisin talle ka põgusalt, et otsime pikaajalist üüripinda, kuna plaanime siia pikemaks jääda, kui esialgselt kavas oli. Samal ajal, kui otsisin kotist paberit ja pliiatsit, et Bruce´i kontaktid saada, peatus meie kõrval auto, kus sees vanem paar ja keda Bruce samuti teadis. Tervitasime ja kuidagi läks nii, et ka nemad said teada, et oleme üüripinna otsingutel. Rooli taga istuv proua teatas kiirelt, et viimati kui ta naabri käest oli küsinud, siis tahtnud too endiselt oma puhta ja arvestatava aiaga toakese eest 200 dollarit kuus saada.. Tegin selle peale suured silmad ja uurisin, kus selline variant asuda võiks. Nad selgitasid, mulle, et elavad sama tänava peal (kuigi tänva nimesid siin ei ole), kus meie (ainuke kollane maja selle tänava peal) ja meie potensiaalne uus elukoht asub neist üle tee. Kutsusid end julgelt külastama, kui vaid auto hoovi peal on. Saanud Bruce´i kontaktid ja Hasta luego (head aega) öeldud (Bruce ise hüppas auto tagapingile, et koos teistega kaasa minna), jalutasin edasi ja imestasin elu juhuste ja ootamatute kohtumiste üle. Ka Minna imestus oli suur, kui talle juhtunust pajatasin. Paari päeva pärast, kui olime rolleri rendiks lepingu sõlminud (maksame selle eest 12 dollarit päevas), lepingu allkirjastanud ja kodu poole liikusime, silmasime kollase maja hoovil autot. Otsustasin väravale koputada ja sisse astuda. Olin neil meeles ja nad pakkusid lahkelt istet. Saime tuttavaks- Vincent ja Madeline, pensionärid Kanadast. Veedavad siin alati mitu kuud aastast. Istusime nende maja hoovis, basseini ääres ja imetlesime nende ilusaid aedu (nad ehitasid maja nullist ja on aianduse fanatid – neil on mitmel eri tasandil kolm erineva moe ja suurusega aeda. Kindlalt Cabuya ilusaim aed!). Kohe sealsamas valis Madeline naabrimehe numbri ja asus asja uurima. Leppsime kohtumise kokku pühapäevaks (naabrimees elab mujal). Madeline ja Vincent kutsusid meid kohe samal õhtul mere äärde täiskuud nautima ja lõket tegema. Me olime kui puuga pähe saanud – kuidas nüüd niimoodi siis kohe asjad juhtuvad. Olime loomulikult nõus, lubasime poest veini hankida ja juba paari tunni pärast olimegi teel. Võrratu!!

Juba oleme jõudnud ka nende pool basseinis sulistamas käia ja Madeline´i valmistatud pasta Bologneset õhtusöögiks nautida. Oli võrratu õhtu koos hea söögi ja seltskonnaga. Kuna Madeline ja Vincent on olnud suured reisisellid juba noorusest peale, siis jagasime oma reisimuljeid ja kuulasime põnevusega kus kõik nemad on ära jõudnud käia. Muuseas, nad kohtusid esimest korda teineteisega Kuubal. Õhtusöögil oli veel teisigi “kohalikke” – Roxanne Kanadast (Vincent´i ja Madeline´i sõbranna), kes tegeleb kaugtööna animatsioonidega ja Rob Inglismaalt, kes on mitut ööklubi pidanud (üritas ka Costa Rical üht seesugust käima lükata aga COVID keeras plaanid pea peale) aga elab nüüd koera ja kahe kassiga bussis, siit umbes 25 km kaugusel asuvas imetillukeses külas nimega Tamboor. Saime õhtusöögil Vincent´i ja Madeline´i poolt kutse Nicaragua´sse(kuhu nad kolmeks kuuks minemas on) mõneks ajaks nende maja ja koera valvama, Kuigi oleme selle kõik juba läbi teinud, tundub seda kirja pannes see kõik ikkagi uskumatu! Ahjaa, naabrimees ei saanud sellel nädalavahetusel tulla, kuid andsime märku, et oleme valmis ootama ja võtame hea meelega nende toa kuuks ajaks üürile.
Laupäeval käisime Montezumas (7 km kaugusel) liivarannal pikutamas ja türkiissinises vees ujumas.

Kuna kogu tee sinnani oli kehv kruusatee, siis saime aru, et meie renditud 4-käiguline roller on pigem mõeldud linnasõiduks, kui sellise maastiku läbimiseks. Mitte, et sellega siin sõita ei saa, saab küll. Lihtsalt tagumik jääb kole kähku valusaks ja suurematest tõusudest üles ronimiseks on vaja 1.käiguga viimast võtta. Aga kui vähegi võimalik, siis üritame vahetada praeguse madala ja jäiga rolleri kõrgema ja korraliku vedrustusega tsikli vastu. Ainuke probleem on selles, et mul napib siduriga tsikli juhtimise kogemusi. Praegune on küll manuaal aga ilma sidurita. Usun siiski, et see ei saa takistuseks.
Olles nüüd juba paar päeva tsikliga ringi vuranud, võin kinnitada, et saan hakkama küll. Tegin kõrvaltänavas pool tunnikest õppesõitu ja otsustasin rattad ringi vahetada. Boonuseks veel see, et raha juurde ei pea maksma. Olen Gabriel´iga (temalt rentisime tsikli) saanud headeks tuttavateks ja pääsen millalgi temaga koos kalale. Paadiga ja ookeani peale. Minus ei ole kunagi kalapüük erilist emotsiooni tekitanud, kuid siin võiks merest mingisuguse eluka kätte saada küll! Olen ujumas käies ja kalurite paate vaadates pidevalt Minnale unistades rääkinud, et tahaks mõne kohalikuga merele kaasa minna. Nüüd siis tundub see juhtuvat!
Meie päevad kulgevad siin üsna rahulikus tempos. Oleme endiselt voodis kella üheksa paiku õhtul ja ärkame kaheksa paiku hommikul. Hommikuti loeme raamatuid, Minna teeb joogat ja valmistame oma kööginurgas omale rikkaliku hommikusöögi (kohv, puuviljad, avokaado, sai ja kohalik juust, mida saab nii praadida, kui lihtsalt süüa, on kindlasti esindatud ja sinna juurde siis näiteks müsli jogurtiga, omlett vms).

Lühidalt öeldes, naudime hommikuid täiel rinnal ja ei kiirusta kusagile. Üleüldse on siin keeruline kellaaegade ja kuupäevadega kursis olla.