Como estas, amigos? Todo bien?
Taaskord on jupike aega viimasest postitusest möödunud. Püüan meenutada, millega vahepeal hakkama oleme saanud, kus käinud ja mida teinud.
Kui eelmist sissekannet alustasin teatega, et olime just naasnud 50 km pikkuselt ringreisilt, siis siinkohal oleks ehk paslik ära mainida, kus käisime. Olime nimelt ette võtnud teekonna Santa Teresa´sse, mis on siinne turistidest surfarite meelispaik. Ülerahvastatud ja liiga kallis on meie hinnang. Loomulikult on sealne mitme kilomeetri pikkune liivane rannariba ja vinged lained omaette elamus, kuid kõik muu, mis seal on, jättis meid üsna ükskõikseks.
Seal muideks asub üks kahest pangaautomaadist, mis siin 30 km raadiuses on ja kus kogu aeg lookleb saba neist, kellel sularaha vaja. Oleme lugenud, et kõrghooajal pole mingi ime, kui sularaha sealt otsa saab ja tuleb uut täitmist oodata. Maksimum, mida korraga välja võtta saab, on üks miljon kohalikku ehk ca 1300 eurot. Ja kuulsin ka seda, et kui võtta välja ühe päeva jooksul rohkem kui 3 miljonit kohalikku, rakendub automaatselt 3-päevane sularaha väljavõtu piirang. Teel sinna ja tagasi sõitsime läbi Cobano´st, mis on siinne lähim linn, kus asuvad nii pangakontor, suured supermarketid, riidepoed ja 2 tanklat. Meiegi täitsime minnes tanklas oma pisikese aga tubli rolleri paagi. Või noh, see täideti nooremapoolse, kunstküüsi ja meiki kandva, kohaliku naisterahva poolt. Mingit tsekki ei pakuta ja kirjeldatud teenindaja arveldab ka rahaga. Liiter bensiini maksab 620 kohalikku ehk 1 dollar. Peale antud reisi vahetasime üsna peatselt rolleri mootorratta vastu.
Ühel päeval jalutasime mööda ookeanipõhja lähedalasuvale saarele, kuhu pääseb vaid mõõna ajal.
See on saar, kus asub väike surnuaed ja mille ühes otsas saab liiva peal näiteks piknikku pidada. Surnuaiaks sai ta ammu, kui pärismaalased leidsin rannalt surnukeha ega osanud sellega midagi peale hakata, nad otsustasid ta viia asustamata saarele ja matta ta sinna. Sealt alates ongi saar Surnuaia saar. Haudasid on vähe, kuid sealt leiab ka täitsa hiljutisi haudu.
Meie aga olime saanud vihje, et selle saarekese tipus peaks olema mõõna ajal “bassein”, kuhu jääb piisavalt vett, et seal sulistada. Niisiis, asusime mööda kivist ookeanipõhja sinnapoole teele, teadmata, kus täpselt ja kas üldse, see “bassein” asub. Mina jõudsin pisut varem kohale kuna Minna oli lummatud kõigest sellest, mis ookeanipõhja mõõna ajal maha jääb.
Vaatepilt kohale jõudes oli võimas. Ühele poole jääb ookean, kalda poole vaadates oli näha mägesid ja “meie” poolsaart. Viskasin riided seljast, hüppasin vette ja kui Minna jõudis, tegi temagi sedasama.
Olime seal nagu kaks teismelist, naerdes ja nautides looduse poolt pakutavat. Me ei olnud päris kindlad, millal mõõn lõpeb, seega otsustasime piirduda umbes 15-minutilise kümblusega. Hiljem saime aru, et aega oleks oluliselt rohkem olnud, sest tõus ei alanud enne tundi kindlasti. Plaanime juba uut külastust.
Oleme proovinud ära ka kohaliku kiviahju pizza, ja sellega väga rahule jäänud. Vaat et sama hea ja krõbe põhi, kui Surfibaaris. Higuaron´is pakutakse lisaks pitsale kolmapäeviti, reedeti ja pühapäeviti ka elavat muusikat.
Kuuldatavasti samal põhimõttel, nagu Surfibaaris, tasuta söögi joogi eest on esinejad oodatud. Oleme seal kahel korral õhtustamas käinud ja mõnusat reggae´t nautinud. Suur pitsa kahe peale oli täiesti paras ja selle eest tuli välja käia 12 000 kohalikku. Aa, ma ei olegi vist seda veel maininud, et siin väljas süües, lisandub arvele 10%-line teenustasu. See siis on nagu jootraha. Võib loomulikult veel lisaks sellele ka tippi jätta, kuid see 10%-line lisa on kohustuslik. Kuigi menüüs on hind ilma selle 10%-lise juurdehindluseta, aga see on ka menüüs ära märgitud. Kohalik omapära.
Käisime ka nautimas toitu, mida pakub meie koduküla vanim tegutsev söögikoht- Panaderia- tõlkes pagarikoda. Olime sealt varemgi koju värsket saia ostnud, kuid koha peal söönud veel mitte.
Olin ühe kohaliku tüdruku käest kuulnud, et Panaderia tegutseb juba üle 15 aasta. Siinsed ärid on enamasti perekesksed. Vajadusel kaasatakse ka tädisid-onusid. Toit oli väga maitsev. Muuseas, ei meenu ühtegi korda, kus me siiani toiduga rahule ei oleks jäänud. Hinnaklass oli veidi kõrgem, kuid portsud see-eest väga suured. Heaks näiteks võin tuua, et kui seal järgmine kord hommikust sõime ja omale pannkoogid tellisin, siis punnitasin, mis ma punnitasin aga ühe koogi kaheksast (!) pidin järele jätma. Seda juba liiga tihti ei juhtu!
Lubame endale nii mõnigi päev laisklemist, kuid vähemalt ujuma oleme siin oldud aja jooksul igapäevaselt jõudnud. Kindlasti jätkame selle traditsiooniga edaspidigi. Üheks lemmikumaks ujumiskohaks ja looduse helide kuulamiseks on saanud jõgi, mis suubub ookeanisse. See on paik, kus jõgi voolab üle kärestiku ja enne ookeanisse suubumist on sügavam ala, kus saab ujuda. Saame sulistada ka kivide vahele tekkinud basseinikestes ning veest välja ulatuvate kivide peal meeldib meile peesitada.
Nädalavahetuseti me sinna ei kipu, sest siis on see liiga rahvarohke. Ja pealegi, hetkel on meie “peesitamise toolid” kõrgema veetaseme tõttu täiesti vee all 🙂
Mõned päevad tagasi tegime mootorratta abil veel ühe väljasõidu. Otsisime interneti abiga välja ranna, mis asub 45-minutilise sõidu kaugusel ja asusime teele. Nautisime teekonda oluliselt rohkem kui rolleri seljas istudes. Kulgeda vahelduseks mööda siledat asfaldit, oli tõeline nauding. Olime juba peaaegu kohale jõudmas, kui pidime valima, kas keerata vasakule v paremale. Nagu hiljem selgus, olid mõlemad valikud võrdselt head. Käisime esmalt ära rannas, kus olid paljud kohalikud oma pühapäeva veetmas. Rand oli üsna kivine ja ujumiseks mitte kõige parem. Otsustasime jalutada piki randa eemal paistva tipu suunas. Imetlesime rannas leiduvate kivide värvi ja kujude üle, vaatasime kuidas krabid, meid märgates, meie eest plehku panevad ja jälgisime vaatemängu, mida pakkus vee tohutu jõud, kui see kaldal olevate kivimürakateni jõuab.
Sealt edasi otsustasime ära näha ka teise teeotsa sihtpunkti. Möödusime tohutult suurest ja uhkest kuurorti kompleksist ja liikusime edasi kuni nägime viita, mis suunas kohaliku kose poole. Jõudes punkti, kus oli vaja mootoriga abimees tee äärde jätta ja kondiauru jõul edasi liikuda, olime juba piisavalt ootusärevad. Teerajake möödus täpselt ühe uhke krundi traataia tagant (arvame, et see oli selle sama kompleksi osa, mille peaväravast eelnevalt möödunud olime), läks läbi oru ja jõudis platvormile, kust avanesid hunnitud vaated merele.
Kose kohisemine tuli aina lähemale ja kui lõpuks selleni jõudsime, vajus meil suu põlvini – olime jõudnud senise reisi ilusaimate vaadeteni. Jõgi kulges läbi dzungli ja lõppes kosega, mis kukkus otse merre. Meie asusime kose üleval. Õnneks oli jõgi piisavalt madal, et saime selle ilma suurema vaevata ületatud.
Ning nägime siis eemal ja endast allpool asuvat tõelist paradiisiranda. See ilmus nagu viirastus – ja võlus meid esimesest silmapilgust.
Algselt tundus, et me ei pääse sinna, kuid natuke uurimise abil leidsime tee, mida mööda alla laskuda ja kohale jõuda. Kohale jõudes olime liivasel rannasopil, kuhu olid päevasest ajast jäänud ehk kümnekonna inimese jäljed.
Selja taga kõrgus pankranniku peal asuv dzungel. Lained olid meeletud. Otsustasime siiski kiire supluse teha. Kõige krooniks tuli veel ka loojuv päike pilvede vahelt välja. Kogu kodutee oli nähtud rand silme ees.
Nii tore, kui sellised kohad ise avastada, mitte kellegi juhiseid järgides kohale jõuda.
Rääkides veel tsikliga sõitmisest, siis mina ei ole meie tiimist enam ainuke kes lenksu keerab. Ka Minna on asja käppa saanud. Ja kui võrrelda algust, siis koha pealt minek tuli temal oluliselt paremini välja, kui minul. Tema sai kohe esimesel katsel liikuma, minul ikka suri mootor alguses paar korda välja. Mis muud, kui loomulik talent! Minna naudib tasaseid ja tuttavaid teid, mägistes ja uutes kohtades olen mina piloot.
Meie “pillil” on 5 käiku ja käivitub ainult vändast käima lüües.
Ühe õhtusöögi oleme ka teistele valmistanud. Käisime taas Kanada sõpradel külas. Eelmisel korral, kui seal õhtustasime, pakkusime neile välja, et järgmisel korral
teeme meie süüa. Toiduks oli kartulivorm. Tegime kõik ettevalmistused kuni vormi ahjupanekuni kodus ära, siis jäi rohkem aega basseinis olemiseks 🙂
Enne lauda istumist tutvusime ka naabritega, kellega järgmise kuu elamispinna osas käed lõime. Vaatasime toa üle, kus on olemas kõik vajalik ja tasusime ka juba üüri. Kolime 14.detsembril. Üür on võrreldes praegusega ca 4 korda soodsam 🙂 Lisaks heale hinnale saame nautida suure aia olemasolu. Kui aeg oli lauda istuda, kutsusime ka nemad sööma ning tehtud kartulivormist jagus kõigile.
Tore lugu on mul rääkida ka seoses Jiu Jitsuga. Just, Jiu Jitsuga. Sõber, kellelt mootorratast rendime, Gabriel, kutsus mind ühel õhtul trenni. Teatas, et Jiu Jitsu on super vahva ja peaksin kindlasti tulema. Nii ma siis ühel õhtul koos Gabrieliga kaasa läksingi. Sain selgeks paar võtet, higistasin hullupööra ja proovisin nii paljust aru saada, kui vähegi võimalik. Juhendaja rääkis hispaania keeles ja vajadusel Gabriel tõlkis. Kuid mis seal ikka nii väga tõlkida – kui sind selili pannakse ja haardesse võetakse siis seal ei ole vahet kas seda tehakse hispaania või inglise keele abiga, selili oled igatepidi. Treeningu lõpus, kui teised korda mööda “päriselt” omavahel 5 minutit võitlesid , siis mina vaatasin kõrvalt, sest tehti selgeks, et võin omale haiget teha. Mul ei olnud selle vastu midagi. Üldiselt ei ole ma kunagi aru saanud, miks mehed nii intsensiivselt üksteist maas olles kallistavad, kuid kogemuse võrra rikkam olen kindlasti. Gabriel ise on alaga tegelenud üle 3 aasta ja sai omale just sinise vöö. Juhendajal oli kogemust 7 aasta jagu. Nii et asja võetakse siin tõsiselt.
Ühel nädalasisesel päeval otsustasime ära käia ka Montezuma kose juures. Parkisime oma kaherattalise, maksime selle eest võrkkiiges pikutavale härrale tuhat kohalikku ja matkasime koos teiste huvilistega paarkümmend minutit dzunglis kärestikulise jõega paralleelselt ülesvoolu ja olimegi kohal.
Kosk ise oli vinge ja suplus selle all meeldejääv. Rahvast oli lihtsalt pisut palju. Oleme teada saanud, et neid koski on kokku kolm – meie käisime ära kõige alumise juures. Kaks ülemist on veel avastamatta, kuid küll me jõuame.
Hoopis vingem seiklus oli, kui sõitsime Gabrieli juhtimisel (tema ees ja meie järel) ühe pisut väiksema kose juurde, kuhu teavad teed vaid kohalikud. Teekond kestis ca 30 minutit, kuid oli meie jaoks juba iseenesest elamus. Järskudel tõusudel pidime mõlemad Minnaga keharaskuse nii ette viima, kui vähegi võimalik, et esimene ratas ikka vastu maad püsiks. Loomulikult olid teed auklikud, künklikud, kivised ja libedad ning kulgesid dzunglis. Isegi allamäge minekud olid libeduse tõttu stressirohked. Mingil hetkel keerasime kruusateelt rohusele rajale, kus oli vaid kaks paari rattajälgi ees ja mujal vohas rohi.
Kui ka see rajake otsa sai ja me aina sügavamale dzunglisse suundusime, ütlesin Minnale, et kui keegi teine meie giid oleks, siis kisuks juba kahtlaseks. Õnneks olime peatselt kohal – parkisime tsiklid ja jalutasime veel pisut allamäge kuni jõudsime pisikese jõeni.
Siis oli aeg mööda jõge allavoolu liikuda, kuni olimegi kohal. Privaatne 5m kõrgune kosk, kust me Gabrieli järel alla HÜPPASIME. Ega ise ka hästi ei uskunud, et seda tegime, kuid saime eeskujulikult hakkama.
Kose all ajasime juttu, ujusime veel pisut ja hakkasime tagasi ülesse rühkima. Muideks ujumise ajal hetkeke seisma jäämine ja jalgade põhja asetamine tekitas seal asuvates krevetides kohest uudishimu. Tulid ja näksisid varbaid 🙂
Kuna kell oli varajane otsustasime minna veel randa. Mõtlesime, et vahelduseks sõidame Montezumasse välja ja avastame veel sealsest põhirannast edasi looklevaid randu. (Muidu on meie lemmikrannaks osutunud ca 1km enne Montezumat asuv väike sopike).
Sõitsime Montezuma keskusest läbi ja vaatasine kui kaugele motikaga pääseb. Huvi oli âra näha ka üks mereäärne kuurort, mida soovitati vaadata. Ning teadsime, et kuurortist mööda jääb veel mitu ilusat paika. Seekord kuurorti alale sisse ei piilunud, imetlesime seda mööda jalutades. Jalutades mööda randa edasi, jäime vahepeal seisma, kuna nägime väikest rajakest, mis rannast veidi eemale lookles. Kanadalased olid meil soovitanud minna väiksele matkale just mööda seda rada aga arvasime, et jätame selle mõneks teiseks päevaks, kuna matk sihtkoha randa kestab paar tundi, niiet peaksime varem alustama. Siis aga kõnetas meid rannal peesitav turist ja ütles, minge, minge edasi et mõned minutid ja jõuate ilusa rannani, kus on ka väike koseke ja ilusad värvilised kivikesed. Tänasime ja asusime teele.
Seekord Playa Coloradast edasi ei läinud, kuid ühel päeval kui sinna tagasi läksime jalutasime mööda matkarada veel järgmisesse randa ka. Matka lõpuni pole veel ette võtnud. Seda soovitatakse teha mõõna ajal aga praegu on keskpäeval tõus.
Seiklesin ka ühel päeval Gabrieli kutsel temaga Mal Pais´i. Ta oli saanud selleks palve ühelt siia saabunud Ameerika turistilt nimega Nicole, kes soovis omale osta ATV-d. Mal Pais on pisike külake, mis jääb meist teisele poole mäge. Kui postituse alguses rääkisin meie käigust Santa Teresasse, siis Mal Pais asub sellest vaid 3km kaugusel. Kui meie käisime oma pisikese rolleriga seal nii, et sõitsime ümber mäe ja läbisime ca 25 km, siis tegelikkuses on olemas ka otsetee, mis kulgeb üle mäe ja on vaid 7 km pikk. Otseteega kaasnevad lihtsalt ülimalt kehvad teeolud ja tuleb ületada 3 jõge. Mitte silla abil vaid läbi vee sõites. Koos Gabrieli nelikveolise autoga ei tekkinud mingeid probleeme, kuid üle 2. käigu me kordagi sisse ei saanud ja sedagi pigem harva. Muuseas, seiklus Mal Pais´i lõppes vaid käiguga Santa Teresa pangaautomaadi juurde, sest Gabriel tegi Nicole´i soovitud ATV piltlikult öeldes maatasa ja andis mõista, et seda ei tasu osta. Oleme nüüdseks juba seda teed edukalt läbinud ka oma motikaga, kuid see on paras väljakutse.
Sattusime otsetee peale pärast seda, kui olime Montezuma turisti kose juures ära käind ja keerasime ühe teeotsa pealt ära, kus varem käinud pole ja vaatame mis sealt paistab.
Jõudsime mööda otseteed peale paari väikest äpardust, nimelt kui motikas järske tõuse välja ei võtnud ja välja suri ning me pidime hops maha hüppama motikat kinni hoidma ja kuidagi viisi ennast ka, sest kallak oli nii suur ja tahtsime tagurpidi alla libiseda, siiski turvaliselt koju. Paar korda tuli Minna juba ennetavalt motika seljast maha ja võttis järske tõuse jalgsi.
Vihmaperioodil on otsetee praktiselt läbimatu. Rääkides veel teeoludest, siis just neil päevil käivad siinkandis suuremat sorti teetööd. Tee Montezumasse on teehöövli ja teerulli abil siledaks lükatud ja korda tehtud. Isegi praegu on kuulda kuidas meie külas teed silutakse. Ühtpidi tore ja hädavajalik, kuid sellega kaasnevad ka omad mured. Kui juba kehva teega meeldib autojuhtidele kihutada, siis nüüd on nad eriti isukalt gaasipedaali vajutamas. Tolm, mis jääb sõites Montezumasse riiete külge ja suhu satub, on märkimisväärne. Lisaks sellele sõidetakse värskelt silutud tee üsna kiirelt auklikuks, kuna kivid ja muld, mida paranduseks kasutatakse, kipuvad kiirelt järele andma. Arusaadav, et ilma sellise iga-aastase paranduseta ei mööduks kaua, kui teed läbimatuks muutuks. Parandustööd leiavad aset igal aastal kõrghooaja alguses ja eks vihmaperiood ja tulvaveed muudavad tee aasta jooksul taas kehvemaks.
Meie esimene kuu siin on tagasi mõeldes möödunud ülimalt kiiresti ja oleme väga tänulikud, et just Cabuya´s elame.
Oleme kindlad, et need 2 kuud, mis meil veel ees ootavad, saavad oleme vähemalt sama huvitavad kui senised. Väikese õrritusena siia lõppu ütlen veel nii palju, et meie Kanada sõbrad kutsusid meid Nicaraguasse külla. Nad on ise Ometepe saarele kolmeks kuuks minemas ja pakkusid välja, et saaksime nende renditavas majas elada, samal ajal kui nad ise paar nädalt ringi seiklevad. Vastutasuks peaksime nende koera eest hoolitsema:) Kõlab ahvatlevalt, kas pole?
Praegu aga Ciao ja uute kirjutamisteni!
P.S Tehke meie eest ka lumememmi ja nautige talve!
Kallistame kõiki kalleid!
lazyadventurer.blog 