Hola!
Otsustasime ühe siinviibitud kuu (aeg ikka lendab, kas pole!?) puhul käia Montezuma hilisõhtust melu kaemas. Kohustuslik ujumistiir tehtud, tulime koju, panin plätude asemel tossud jalga ja asusime teele. Õnneks on seda teed juba valges nii palju sõidetud, et kurvide ja sildade asukohad on meelde jäänud. Pimedas olime siiski ekstra ettevaatlikud, kuna 7 km kohta on umbes 10% kogu teest valgustatud. Kui sellele lisada veel tolmupilv, mida tekitab vastutulev auto, siis oli vaja 100%-list keskendumist. Jõudsime kenasti kohale ja tuleb tunnistada, et juba eemalt oli vaade, tuledes mereäärsele linnakesele, vägagi kutsuv.
Esimese hooga astusime sisse Organico`sse, kus iga päev elav muusika.
Proovisime ära ka seal pakutava pitsa – kuulsime, et omanik on itaallane – ja jäime väga rahule. Millega me aga tünga saime, olid kokteilid. Tellisime moijito ja tico sour´i (tico´deks nimetatakse Costa Rica mehi ja sour on hapu ingl. k). Need olid halvad. Kui hiljem selgus, et nad ainult kokteile ja veini pakuvadki, oli meie imestus veel suurem. Põhjus nagu hiljem selgus on selles, et CRal on väga raske alkoholiluba saada. Aga kokteilid saab menüüsse kavalalt smuutide alla ära peita. Ning veel saime teada juba Organico püsiklientidelt, et kui õlut tahad juua, tuleb see lihtsalt ise poest kaasa haarata. Õllepudelit laua peal ei hoita aga diskreetselt võid seda tarbida ning baarist saad enda õlle jaoks ka klaasi.
Pitsa söödud ja kokteilid joodud, astusime tänavale ja vaatasime ringi. Võtsime istet seal, kus olid teisedki, meie annaks sellele kohale nimeks “keskväljak”. Ühe baari/söögikoha ees, mida võib väikese liialdusega kutsuda Montezuma öise melu keskuseks oli seltskond kirju ja heas tujus. Kõik kuulasid baarist kostuva DJ reggaet ja nautisid olemist. Kui DJ lõpetas, pandi suur kõlar tänavale mütsuma ja ei tehtud teist nägugi. Meie käisime ka rannal tähistaevast imetlemas ja eemalt kogu seda asja vaatamas.
Koju jõudsime alles pisut enne keskööd (oleme harva nii kaua üleval).
Siinsest kirjust looma- ja linnuriigist on ühed huvitavaimad ulguvad ahvid. Jah, selline nimi ongi ja seda asja eest. Muidu täiesti tavalist kasvu ahvid, kes suudavad endast välja pigistada heli, mis on segu meeleheitlikust nutust ja “haigest” naerust. Ja see ulg kostub kaugele. Meil on olnud paaril korral au nautida Ulguvate Ahvide kontserti “esireast” – öösiti on nende helide detsibellid eriti läbilõikavad. Ja kuna meie kodu on vägagi looduses siis oleme nii mõnelgi ööl tunnikese neid kuulanud.
Eelmisel esmaspeval otsustasime teha taaskord pikema väljasõidu.
Sihtkohaks sai valitud Playa Muertos (surnute rand). Tee kulges väga mõnusalt ja kui enda arvates kohale jõudsime, ei olnud avanenud vaade üldsegi mitte see, mida olime oodanud. Õnneks ilmus nurga tagant kohalik teismeline oma paadiga ja uuris meilt, kas oleme teel Playa Muertosse. Saanud jaatava vastuse, seletas ta, et sinna motikaga küll ei saa – ainult paadiga. Oli meid lahkelt nõus ära viima ja tunni pärast tagasi tooma.
Me ei oleks paremat saabumist osanud ettegi kujutada – sõit kestis ühel suunal ca 10 minutit ja pakkus ilusaid vaateid. Kogu luksus maksis 8 eurot.
Rand ise oli mõnusalt eraldatud ja ujumiseks väga mugav. Parasjagu oli käimas ka söögikoha ehitus, mis annab kohale kindlasti palju juurde.Tegime ka väikese jalutuskäigu piki randa ja nägime nii mõndagi huvipakkuvat.
Silmasime treppi, mis viis rannast ülesse mäkke, kuid mille algust ei olnud näha – hiljem saime paaditaksos teada, et see viib suurele eravaldusele. Jätsime seekord käimata.
Tore avastus oli ka katusealune, mis eemalt hinnates leiab kasutust gruppide söögikohana, kes sinna paadiga kohale tuuakse. Katusealuse kõrval seisid ka kaks katamaraani, mis andis kohale veel vürtsi juurde.
Tagasiteel kodu poole tegime peatuse ka Tamboori rannas. Seal õnnestus meil ranna restost osta parimat jäätist, mida siiani saanud oleme.
Kohe rannal asub uhke kõigi mugavustega hotell, kus saab keha kinnitada ja kus on bassein. Lootsime, et seal einestamine tagab meile basseini kasutamise loa, kuid kahjuks oli see luba vaid hotelli külastajatel. Kuna hinnaklass oli kuurordile kohane, siis otsustasime piirduda vaid menüü sirvimisega. Jätkasime koduteed ja tegime söögipeatuse Cobanos. Saime väga autentse kogemuse, kui lihtsalt tunde peale ühte teeäärsesse Soda´sse astusime ja keha kinnitasime.
Samal esmaspäeva õhtul Montezumas Organico restos vaba mikrofoni üritust ja mõnusat õhtut veetes, kohtasime taas Bruce´i, kellelt saime kutsed ja ajakava tema filmiõhtutele.
Õhtu ise lõppes “keskväljakul”, kuhu ka Organicos esinenud kohalik reggae virtoos oma pillid ja helitehnika kohale tassis. Lähedalasuvast baarist saadud elektri abil pillid häälde seatud oli aeg üleskutseks. “Me peame siin kõik looduse eest hoolitsema ja oma panuse andma!”. Sellise loosungi saatel jagati laiali prügikotid, et kõik kohalviibijad enda ümbrust vaataksid ja sealt leiduva prügi kotti paneks. Eeskuju missugune! Tänaval lõid muusika saatel tantsu nii noored kui vanad!
Tulles tagasi Bruce´i ja filmiklubi juurde ,siis esimene film, milleks oli “See, kes lendas üle käopesa” ja mille peaosas noor Jack Nicholson oli kavas kohe järgmisel päeval. Loomulikult läksime seda vaatama. Kohaks, kus filmiõhtud igal teisipäeval toimuvad, on Calala Lodge. Mõnisada meetrit kodukülast eemal, otse ookeanikaldal ja suurepärase atmosfääriga. Olen praegust blogi siinsamas kirjutamas. Küll päevasel ajal ja Costa Rica kohalikku IPAt juues aga koht on sama.
Igatahes, filmiõhtuks oli Bruce palmide alla paigutanud ca 25 matkatooli, ekraan, kuhu projektori abil suurt pilti näidati, oli seotud kahe palmi vahele ja 2 euro eest sai soetada külma õlut. Mõnusaks üllatuseks oli filmi alguses laialijagatud popkorn. Kõik kohaolijad said sellise portsu, et jagus teveks filmi ajaks.
Juba paari päeva pärast jälle. Niiet, esmaspäeviti siis Montezumas vaba mikrofon, teisipäeviti Cabuya filmiklubi ja kolmapäeviti El Higuerónis samuti elav muusika (tavaliselt mängib Lis Cacao) 🙂
See jätab veel neli päeva nädalast, mida sisustada. Ühe neist päevadest sisustasime sellel nädalal Costa Rica vanimat rahvusparki külastades. Oli ka juba aeg, kuna see asub meist kiviviske kaugusel. Esimeseks seikluseks oli kohale jõudes pargi värvast sisenedes teekond kuni piletikassani. Kuna eelmisel ööl oli sadanud ja tee kulges metsa vahel, siis oli see kergelt porine. Meie tsikkel aga ei ole just parim vahend porise tee jaoks. See on ikka pigem selline maanteel kulgemise masin. Aga jõudsime kuidagi kohale. Ja ees ootas korralik matk, mitte mingisugune jalutuskäik pargis. Edasitagasi oli teekonna pikkuseks 10km.
Poolel maal ootas paradiisirand, mis oli väga vajalik, kuna higistasime dzunglis hullupööra.
Kirjutan siia ka põgusalt kogemusest, mis meile reisi viimaseks nädalaks majutust otsides osaks sai. Nimelt soovime minna veebruari alguses La Fortunasse ja leidsime internetist omale sobiva majakese, kus on ka bassein. Otsustasime koha broneerida ja tasusime ka arve. Kohe järgmisel päeval aga saime omanikult sõnumi, et oleme koha liiga odavalt saanud ja peaksime juurde maksma. Võtsime siis Air BnB´ga ühendust ja uurisime, kuidas käituma peaksime. Saime neilt kinnituse, et meie oleme kõik õigesti teinud ja ei pea midagi juurde maksma. Omanik ise oli teinud näpuka ja sisestanud liiga suure sooduka. Uurisime siiski omanikult, mis see summa on, mida ta juurde soovib. Ta andis meile mõista, et teeb meile absoluutselt väikseima võimaliku hinna ja et ümberkaudsetes majutustes pole sellise hinnaklassiga midagi saadaval. Väike otsing internetis tõestas aga risti vastupidist. Ümbruskonnas leidub oluliselt soodsamaid majutusi, kui 38 dollarit öö eest. Tühistasime kokkuvõttes broneeringu, kaotasime basseiniga majakese, kuid võitsime 150 eurot. Selle eest saame omale nii mõnegi kõhutäie lubada.
Elukohast veel rääkides, siis oleme nüüdseks kolinud. Nagu eelmises postituses juttu oli, siis ei olnud see väga suur ettevõtmine.
Motika abil 3-4 korda mäest ülesse ja alla ning olimegi juba oma uue kodu aias einestamas. Meie käsutuses on soe duss, suur aed ja ühetoaline igati puhas ja korralik kööktuba.
Bienvenidos!
Saan lõpetuseks kirjeldada ka kogemust, mida tundsime eelmisel ööl. Nimelt kallas öösel mitu tundi järjest vihma. Ja ikka nii tugevalt, et ärkasime selle peale öösel mitu korda ülesse. Isegi hommikusöögi olime sunnitud tuppa kolima. Kujutasime vaid ette, millised päevad siin vihmaperioodil olla võivad. Kindlasti ei olnud see vihm praegusele aastaajale kuskilt otsast omane. Nüüd aga on taas päike väljas ja vihmast on vaid mälestus.
Ärge siis Teie ka seal sademete pärast liigselt muretsege – küll kohe päike välja tuleb! 🙂
lazyadventurer.blog 