Dos mil veintidos

Kätte on jõudnud kuuenda jaanuari keskpäev, väljas on 31 kraadi kuuma, hommikusöök on söödud ja tunne on just õige, et kirjutada mõned read meie viimaste käimiste ja kohtumiste kohta.

Lõpuks hakkas saama ka head mangot.

Nüüdseks oleme juba Cabuya püsielanikud – saame selle kohta kinnitust iga kord kui liikvel oleme. Meid teatakse kui The Estonians 🙂 Kohalikud teavad meid ja meie neid. Samuti poemüüjad ja kohvikupidajad.

Meie lemmik söögikoht oli vaieldamatult La Isla. Pildil üks lemmikroogadest Casado con pescado(kala).
Teine lemmikroog Arroz(riis) con Camarones(krevetid)
Cabuyas on isegi sushi restoran, kvaliteet varieerub. Võtsime sealt sushit kahel korral, esimene kord oli IMELINE, teine kord enam nii imeline mitte, kuid siiski väga, väga hea!

Ahjaa, enne kui meelest läheb, siis kuulsin siin aastavahetuse paiku ka puhast eesti keelt !?!? Olin parasjagu Calala Lodge´s (s.o see filmiklubi toimumiskoht) olemist nautimas, kui ühtäkki minu selja taga puhtas eesti keeles interneti vahendusel head uut aastat sooviti.. Tegin imestusest suured silmad aga jäin rahulikuks ja keerasin ettevaatikult pead, et näha, kellega tegu. Rääkijaks osutus keskealine meesterahvas, kes oli parasjagu külma õllet nautimas. Otsustasin jääda tagasihoidlikuks ja mitte tutvust tegema minna aga imestus oli veel päevi hiljem suur. Nii palju kui meie teame, oleme siinses külas esimesed eestlased.
Calala kohta veel niipalju, et jäime ühel õhtul peale filmi lõppu sealse omanikuga lobisema ja saime tuttavaks. Omanikeks on Matt ja tema naine, kes on pärit Argentiinast. Jutt baaripidajate vahel jooksis ladusalt ja saime aru, et veedame seal veel nii mõnegi toreda päeva. Selle teadmise valguses otsustasime teha baari ettemaksu ja nüüd seal käies saame nautida rahavaba tarbimist. Matt rendib ka aerusurfi laudu ja oleme juba paaril korral tõusu ajal merel laineid püüdmas käinud. Täna jälle, muuseas, sest tõus on just päikeseloojangu ajal. Oleme Calala püsikliendid, sest kui ei ole just filmiõhtu, oleme tihtipeale ikkagi sealt läbi astunud. Olgu see siis mõne kontserdi ajal või lihtsalt snäki ja basseini nautimiseks.

Calalast sai meie lemmik ajaveetmis paik.
Pea iga pühapäev oli seal ka elav muusika.
Ühtegi SUPi sessiooni kahjuks pildile ei jäädvustanudki.
Calalas oli kõik olemas, hea atmosfäär, lauad mere vahetus läheduses, suur ja värskendav basseiin, maitsvad toidud, toredad omanikud ja töötajad, SUPi laenutus jne.

Filme oleme nüüdseks juba neli tükki vaadanud ja rahvast on iga korraga aina enam. Viimasel korral oli isegi istekoha leidmisega probleeme. Filmiklubi toimetab muuseas kuni märtsi lõpuni.d

French Dispatch
The Rocky Horror Picture Show


Ühel kontserdil, kus lauljaks kanadalanna ja pilli mängijateks ameeriklased, hakkas peale veerandtunnist laulmist nii hullult vihma sadama, et oli aeg kogu tehnika katuse alla kolida. Olin ka abiks ja kui asjad olid päästetud, olin ise läbimärg. Mis muud, kui basseini pommi !!

Sadu kestis mitu tundi ja muutis teed nii libedaks, et otsustasime oma motika ööseks sinna jätta ja sellele järgmisel päeval järele minna. Saime küüti healt sõbrannalt Roxanne´ilt, kes on kanadalanna ning kes kolib õige pea püsivalt Panamasse elama. Kuid ega me siis koju ei läinud. Suundusime kolmekesi Bruce´i poole, kes meid oli külla kutsunud. Imetlesime Bruce´i maja, mis on tema enda projekteeritud ja milles on palju vaba õhu käes olevaid ruume, k.a elutuba ja köök. Maja on mõnusalt lobsaka taimestiku taga peidus ja selle leidmiseks tuleb täpset teeotsa teada. Vaatasime ära paar lühi filmi ja kuna Roxanne lahkus enne meid, siis koju jalutasime. Jalutamiseks seda muidugi nimetada ei saanud, pigem poris uisutamiseks. Kõndisime keskööl nagu kaks parti kodu poole, kuid tuppa jõudes olid jalad ikkagi porikihi all.

Selline nägi välja peatänav peale vihma.


Käisime ka viimase täiskuu ajal rannas lõket tegemas ja taanduvat merd imetlemas. Kuna olime seekord kahekesi, siis lõkkematerjali korjasime kokku rannast. Lõke vee piirile üles tehtud ja piknikulaud tekile laotatud, saime pea vastu kaldale uhutud palki toetada ning kogu ümbritsevat ilu nautida.


Cobanos käiguga samal päeval külastasime taaskord ka koske ja randa, mille esimesel korral kobamisi leidsime ja millest eelmises postituses juba juttu on olnud. Seekord oli rahvast rohkem, kuid koht endiselt imeilus.

Algselt soovisime kose all basseinis jahedamat vett nautida, kuid seal oli meie maitse jaoks liigselt turiste, kose üleval polnud aga kedagi.

Huvitaval kombel külastasime sama kohta ka veel järgmisel päeval, kuid siis juba kogematta. Nimelt otsustasime ette võtta pikalt edasilükatud nelja tunnise matka, mis algab Montezumast ja kulgeb mööda rannajoont vaheldumisi liival ja dzunglis.

Minna otsustas minnes matkata paljajalu, täitsa tehtav, kuniks liiva peale satud, sest liiv oli tõeliselt kõrvetav.
Playa Grande

Teekond on imeilus ja randade vaheldus vapustav.

Ei tea mis selle ranna nimi tegelikult on aga meie panime nimeks Playa Zebra

Kui olime ca poolteist tundi jalutanud, nägime kauguses justkui midagi tuttavat, kuid otsustasime mõlemad sellest mitte juttu teha. Mida lähemale aga jõudsime, seda tuttavamaks koht muutus. Lõpuks tunnistasime mõlemad, et see on ju seesama merre langev kosk, kus juba paar korda motikaga käinud oleme.

El Chorro kosk.

Jala minnes võttis kohale jõudmine aega kaks tundi, tsikliga kulus ca tunnike. Ujumas käidud ja puu all pikutatud, asusime tagasiteele. Sama tee, mille meie läbisime jala, saab suure raha eest ka hobuse seljas läbida, kuid see ei ole üldse meie jaoks. Tagasi Montezumasse jõudes olime oluliselt pruunimad kui matka alustades, kuna tegime seda kõike kella 10st 14ni.

Üks mõnus baar Montezumas otse rannal.

Saan nüüd öelda, et olen kohalikest vetest kala kinni püüdnud. Täpsemalt tuunikala ja lausa mitu tükki. Käisin kalavetel koos Larry, Alexi, Clay ja Jose´ga. Pererahvas, kelle käest tuba üürime, oli ka ise enne aastavahetust siin, neljal järjestikusel päeval puhkamas. Ühel hommikul küsisid nad, kas tahan kalale minna. Seletasin, et pole suurem asi kalamees, kuid siinsetest vetest tahaks miskit kätte saada küll. Nii me siis teele asusime. Alex on üürileandja, Larry tema ameeriklasest õemees, Clay paadi kapten ja Jose kapteni “parem käsi”. Sõitsime esimese hooga sadamasse, paat aeti vette ja seejärel kihutasime 20 minutit merele. Mina tegelesin esiti rohkem filmimise ja ümbruse imetlemisega ning nautisin vee peal olekut. Kui aeg oli käes õnged vette visata, siis sain aru, et tüütuma osa teevad ära kohalikud ja “klientidele” jäetakse välja sikutamise vaev. Lant visatakse vette, paat sõidab vaiksel käigul edasi ja landiga mängitakse senikaua, kuni miskit näkkab.

Ja edasine on juba õhinal kala paadi poole kerimine. Kolm ja pool tundi merel ning kogu saak kaldale jõudes puhastatult kaasa pakitud, jõudsime tagasi koju alles pimedas. Saagiks siis ca 8 tuunikala ja 1 Mahi Mahi. Tuunikala saab väga kiirelt valmistada panni peal ning Mahi Mahi liha on valge ja sellest tegi Minna ülimaitsva ceviche.

Kes ei tea siis cevice on toores kala ohtras laimi mahlas ja sinna võib lisada veel endale meelepärast, mina lisasin tomatit ja ei ole naljalt ühtegi ladina/kesk ameerika toitu mille juurde ei kuuluks koriander. Koriandri saime oma aiast.


Kui kalalkäik algas ja lõppes Mal Pais´is siis sama külake on asukohaks ka järgmisele seiklusele. Olime eelmisel päeval Nicole´i käest saanud kutse külastada üheskoos kõrgel mäe nõlval asuvat “lõputut” basseini. Bassein on ilusa kuurordi, nimega Vista de Olos, üheks osaks. Kohale jõudes tuleb tasuda sularahas 25 ameerika raha näo kohta, jätta pangakaart hoiule ja võtta koht sisse maalilise vaatega basseini ääres.Vaade on otse Santa Teresa rannale. Sisenedes tasutud raha on ettemaks, mille eest saab süüa ja juua. Kuna olime seal pimedani, et näha ära ka seni siin viibitud aja ilusaim päikeseloojang, siis 25st dollarist näo kohta jäi väheseks 🙂

WOW
Imeline paik
Minna ja Nicole. Ameeriklastega jagub ikka juttu kauemaks!

Tagasi Cabuya poole asudes läks Minna Nicole ATV peale ja nemad võtsid shortcut’i. Mina läksin aga mööda pikka teed tagasi. Plaan oli minna edasi Nicole’i juurde ja õhtusöögiks ära küpsetada eelmisel päeval püütud tuunikala. Kuna Minna tundis peavalu lähenevat küsis ta Nicole’i käest valuvaigistit. Ameerika valuvaigistid on aga veidi karmimad, kui need millega Minna harjunud. Tõenäolidelt küll mitme asja koosmõju, kuid Minna peale seda õhtut paar päeva voodist ei tõusnud. Voodis sai veedetud ka aasta 2022 saabumine. Mina sain veel järgmisel hommikul samasse kohta kiirvisiidi teha, kuna oskasime eelmisel õhtul telefoni maha unustada… Õnneks saime selle tagasi ja sain omanikuga paar sõna vahetada. Koht on tegutsenud juba üle kahekümne aasta ning seda peavad kaksikutest vennad. Tee ääres mingit viita ega silti ei ole ja seda taotluslikult. Pead teadma, kuhu minna!
Organico vaba mikrofoni õhtud on samuti meie “tihedas” ajakavas kindlal kohal.

Ükskord oli au jagada lauda perega, kelle 2 last samuti vabal mikrofonil osalesid, üks andekam kui teine, nende lauluoskust saad kuulata juba varsti, kui Cabuya II osa Youtube’i üles läheb.
Ja nagu ikka esineb vaba mikrofoni lõpus ka Los Cacao

Viimasel korral oli küll nii palju rahvast, et me ei jõudnud sissepääsu ära oodata, kuid seevastu eelmisel esmaspäeval kohtasime seal Kitty´t, kellega meil kohe jutt jooksma hakkas. Kitty on ameeriklane, kes tegutsenud nii muusika-, moe-, kui ka ööklubi maailmas ning omab sertifikaate kõik võimalike energia ravi meetodites. Kolis siia, sest Atlantas hakkas igav! Omab siin ilusat maja, kus meiegi külas oleme käinud. Käib väljas kohaliku noormehega, olles ise 72 aastane (väljanägemine seda ei reeda). “Mitte mina ei ole liiga vana sinu jaoks, vaid sina oled minu jaoks liiga noor!” on tema põhimõte. Pole ime, et temalt elulooraamatut oodatakse! Palusime ennast aegsasti raamatu ootejärjekorda lisada.

Viimasel nädalavahetusel enne ärasõitu külastasime ka naabreid, kes meid reedel õhtusöögile kutsusid. Käisime päeval veel Mal Pais´i rannas.

Kui pimedas koju jõudsime, oli aeg joogid näppu haarata ja minna. Shawn ja Yasmine ning nende 3 last on kanadalased, kes veedavad siin kolmekuulist puhkust! Lapsed käivad kahel korral nädalas eraõpetaja juures (maksavad selle eest 10$ tunnis ühe lapse kohta) ja saavad muul ajal täiel rinnal puhkust nautida. Shawn üürib maja Madelaine´i ja Vincent´i käest, samal ajal kui nemad Nicaraguas on. Õhtusöögiks oli grill-liha ja lisaks meile olid seda nautima kutsutud ka Minor ja Lolo oma peredega. Minor on Madelaine´i ja Vincent´i aednik ning nii palju kui aru saime siis Lolo oli tema sõber. Oli äärmiselt meeleolukas õhtu ja mina asusin “pikale” koduteele alles peale keskööd!

Kohe järgmisel hommikul asusime teele Montezuma turule, kuna see oli meie viimane võimalus seda külastada. Turg leiab aset kord nädalas, laupäeva hommikuti. Jõudsime kohale piisavalt vara, et haarata omale tass kohvi ja paar pirukat ning turu tekkimist jälgida. Pakutakse nii omavalmistatud ehteid, kastmeid, pilte, seepe jms.

Turu kerkimise jälgimine on täitsa omaette elamus.

Suurimaks hitiks on kohalike farmerite puu- ja juurviljade saabumine. Kui kaup on laiali laotatud ja vastav luba saadud, läheb suureks ostlemiseks, sest vaid tunniga olid suurtest kuhjadest järel vaid riismed. Ka meie toetasime kohalikke, ostes nii puuvilju kui ka muud põnevat!

Kui alguses oli rahvast vähe siis puu ja juurviljad meelitasid kohale hordid.

Viimasel päeval enne ärasõitu otsustasime veel ühe tegevuse ette võtta, mida veel teinud ei olnud. Nimelt teadsime, et mööda meie tänavat edasi minnes on ilus umbes tunniajane matk üles mäkke.

Enne matka sain lõpuks videole ja pildile siinkandis väga tihedad külalised Makaagid.
Jalutuskäik läbis taas lummavat ja mitmekesist loodust.
Minna otsustas banaaniraksu minna.
Vaade mäe otsast.
Jaa kookosraksu.
Et kookost lahti lõigata, tuleb machetega osav olla, Minnal tuli juba teine kookos täitsa hästi välja!
Aeg kotid kokku pakkida = aeg uuteks seiklusteks.

Selle kahe kuu jooksul sai päris palju uusi tutvusi ja suhteid loodud. Cabuya ja seal elavatel inimestel ja koertel on koht meie südames.

See koer otsustas lihtsalt meid ühel õhtul koju saata. Tuli meie kõrvale mõni meeter peale El higueróni baari ja saatis kuni meie kodutänavani (tegu on 15-20min jalutuskäiguga).
Naomit jääme väga igatsema, ta oli nagu meie Cabuya koer, tegu on naabri koeraga kes alati meie juures aega veetis.

Aga on aeg edasi liikuda. Ja meie uus seiklus Nicaraguas ei oleks teoks saanud ilma Cabuyata, nimelt lähemegi külla Madeline’le, Vincenti’le ja Milo’le, kellega kohtusime Cabuyas ja tänu kellele sinna pikemaks jäime.

Hasta luego, Cabuya!

El higuerón (seekord puu, mitte baar) Cabuya sissesõidul.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s