Cabuya-Liberia-La Cruz-Peñas Blancas-San Jorge-Moyogalpa
Alustasime piiriületuseks valmistumist päev enne Cabuya´st lahkumist. Olime saanud Madelaine´i ja Vincent´i käest loa nende autoga piirini sõita, see sinna valvega parklasse jätta ja sealt jala edasi liikuda. Algselt soovisid nad auto ka üle piiri tuua, kuid kuna see osutus liiga kulukaks, siis jäi see plaan katki. Nemad ise tulid Nicaraguasse ca kuu aega meist varem. Oma autoga Cabuya´st teele asudes lõppes nende sõit juba 20km läbimise järel. Ühest suurest mäest ülesse sõites andis üks radiaatoriga ühenduses olev voolik otsad ja see osutus piisavalt suureks probleemiks, et auto tee äärde jätta. Nad jõudsid Nicaraguasse Shawn´i abiga, kes nad samal pärastlõunal piirile sõidutas.
Meie õnneks kõrvaldati tekkinud viga mõne päeva jooksul ja auto toimetati nende hoovile. Meie esimeseks ettevalmistuseks oli auto käivitamine, kuid see osutus kuuajalise seismise ja täiesti tühja aku tõttu suuremaks ettevõtmiseks kui olime arvestanud. Kuna aku oli nii tühi, et isegi elektrooniliselt avatav tagaluuk, kus olid olemas “krokodillid”, ei avanenud, siis tuli aku auto pealt maha võtta ja Gabrieli juurde laadima toimetada. See tehtud, jäime paariks tunniks Shawn´i ja Yasmine´i juurde lobisema, basseinimõnusid nautima ja üldiselt aega parajaks tegema. Mõtlesime juba erinevate teooriate peale, kuidas meie minek välja näeb, kui peame uue aku hankima. Õnneks osutus olemasolev aku täiesti toimivaks ja peale laadimist käivitus auto esimesel katsel. Sõitsime siis sellega ujuma, et tutvuda autoga, millega järgmisel hommikul teele asusime.
Tuleb tunnistada, et peale kahekuulist motikaga ringi vuramist tundus autoga liiklemine üsna võõras. Aga saime hakkama.
Hommikul enne teele asumist käisime veel päikesetõusu imetlemas, mis oli parim lahkumiskink, mida peale kahekuulist äraminekut soovida.
Vaated nauditud, asusime Hondaga teele.
Esimeseks sihtkohaks oli Liberia, kus pidime andma PCR testi, et piiriületuseks kõik korras oleks. Esimese hooga olime broneerinud testi andmiseks aja lähedalasuvas Cobanos, kuid kuna see oli poole kallim ja sõnum, et valitsuse korraldusel tehakse kõik testid koduvisiidi abil, tekitas meis segadust, siis otsustasime teha testi Liberias. Sõit Liberiani kulges viperusteta ja pakkus suurt mugavust.
Olime mõlemad väga õnnelikud, et saime autot kasutada. Alternatiiviks oleks olnud palaval päeval bussidega seiklemine, mis meis just erilist vaimustust ei tekitanud.
Liberiasse jõudes ja Waze´i kasutades jõudsime lennujaama kõrval asuvasse testimispunkti.
Seisime seal pool tundi järjekorras, kuid jõudes ametnikuni, kes meid edasi oleks pidanud suunama, saime teada, et oleme vales kohas. Õnneks asus õige koht 10 minutilise autosõidu kaugusel ja seal sujus kõik ladusalt.
Kuna testi tulemus jõudis meieni alles järgmisel päeval (vastuse saaks ka 3 tunni pärast, kui 240 dollarit ühe testi kohta maksta), siis öö veetsime Liberias ühes AirBnB´s, mille olid broneerinud Madelaine ja Vincent. Seda seetõttu, et algse plaani järgi pidime nendega seal kokku saama ja koos edasi liikuma, et autoga Nicaraguasse jõuda. Kuna broneeringu tühistamisel raha tagasi ei pakutud, siis saime pakutavat luksust kahekesi nautida. Ööbisime linna keskväljakust 5 minutilise autosõidu kaugusel ning meie käsutuses oli kõigi mugavustega maja, kus olemist nautida.
Enne magamaminekut käisime imetlemas Guanacaste piirkonna kõige ilusamat päikeseloojangut (vihje, kuhu minna, saime maja omanikult, kes oli majja jätnud piirkonda tutvustava brosüüri) ja õhtustasime kodus india restorani toitu nautides! Tuleb jälle tänada võimaluse eest autoga ringi liikuda!
Järgmisel päeval, enne teele asumist, soetasin omale ka uue seljakoti. Viie aasta ja viie euro eest Kanaaridelt ostetud vana kott oli nii hõredaks ja auklikuks kulunud, et oli aeg sellega hüvasti jätta! Heitsin selle pidulikult prügikasti rannas, mida olime peale hilist hommikusööki vaatama sõitnud La Cruzi lähistele.
Hommikusöögi ajal saabusid meilile ka meie negatiivsed testi tulemused, mis meie edasise liikumise positiivseks muutsid!
Kuna lõplikku sihtpunkti viiva praami viimane väljumine oli kell 17:45 ja kell oli juba 12 ning sõiduks piirile kulus veel ca 30 min siis olime arvestanud ka variandiga, et peame kusagil mujal öömaja leidma, kui Ometepe saarel, kuhu teel olime.
Jõudes piiri lähistele, nägime esmalt kilomeetri pikkust rekkade järjekorda (see pidavat veel lühike olema, tavaliselt on see umbes 5 km pikkune ja rekkad veedavad seal päevi piiriületust oodates). Teadsime, et parkla, kuhu auto tahame jätta, asub vahetult enne piiri paremat kätt. Loomulikult mingeid silte ja abistavaid viitasid ei olnud. Sõitsime lihtsalt vastassuunas, et rekkadest mööduda ja jõudsime autorendini. Kuna olime väga segaduses ja polnud aimugi kuhu minema peaksime otsustasime autorendist abi küsida. Sealt väljus ja tuli juttu tegema töötaja, kes aktiivselt parkimisvõimalust pakkuma asus. Pika kauplemise peale sain teada, et 30-päevase parkimise hind on 100 tuhat kohalikku. Ütlesin, et lähen pean aru ja naasen kui endiselt huvitatud olen. Kuna aga sealsamas kõrval asus tagasihoidlikuma välimusega ja kohaliku pere omanduses olev, kuid sama teenust pakkuv äri, siis suundusin sinna, et sealne hind selgeks teha. Kohe sisse astudes oli õhustik sõbralikum ja saime käed löödud 75 tuhande peal. Auto sinna pargitud, aku lahti ühendatud, kotid selga vinnatud – asusime piiri poole teele, mis asus ca 200m kaugusel.
Jõudes rekkade kõrval punktini, kus keegi lõpuks meie liikumise vastu huvi tundis, ulatasime passid ja näitasime oma negatiivset testitulemust, lootuses piir sujuvalt ületada. Kuid selgus, et see oli kõigest aaretejahi algus. Proua, kes meie passe lehitses, ei leidnud sealt Costa Ricalt väljumise templit ja viipas meid käega tuldud tee poole tagasi. Esimeseks aardeks, mis vaja leida, oli migratsioonihoone, kus vastav tempel passi lüüakse. Liikudes tuldud teed tagasi, silmasin politseijaoskonnale sarnanevat hoonet ja otsustasin juhiseid küsida. Sain laisa ja umbmäärase vastuse, et peame liikuma 400m tagasi ja leidma vasakul asuva hoone. Ehk siis hoone kus saad templi riigist väljumisest jääb parklast taha poole. Jõudes hooneni, silmasime meeletut järjekorda. Kõndisime veel veidi segaduses ringi, et veenduda, kas see ikka on õige koht. Kuna me paremat kohta kusagil ei näinud, siis otsustasime järjekorra lõppu kohad sisse võtta. Pakuksin, et järjekord oli vähemalt kolme tunni pikkune! Ütlesin Minnale, et seisku tema kottidega järjekorras, ma lähen vaatan veel ringi. Õnneks leidsin ühe nurga tagant ukse, mille taga oli samuti järjekord, kuid selle pikkuseks oli ehk 10 minutit. Lugedes ukse pealt juhiseid, sain aru, et see on just see uks, mille taga meie aare peitub. Nimelt on Costa Ricalt väljumisel ja sinna sisenemisel vajalik tempel saadaval erinevate uste taga. See pikk järjekord koosnes siis kõigist neist, kes riiki siseneda soovisid….
Olles uksest sisse pääsenud ja ainsa seal toimetava piirivalveametnikuni jõudnud, ulatasime taaskord passid ja testi tulemused. Saime teada, et meil tuleb tasuda riigist väljumise maks. KUID, seda ei saa teha sealsamas, selleks tuleb veel sadakond meetrit tagasi liikuda ja leida “äri”, kes vastava summa sisse kasseerib! Mis muud, kui järgmise aarde jahile! Ja tõepoolest, piiriületust ootavate rekkade taga peidus, tee tasapinnast allpool, asus vähemalt kaks uberikku meenutavat putkat, kes meid ja meie seljakotte nähes aktiviseerusid ja meid “külla” kutsusid. Valisime ühe välja ja astusime trepist alla. Ulatasime läbi võre oma passid ja tasusime 10 ameerika dollarit näo kohta. Saime selle kinnituseks tseki ja võisime minna. Lahkudes uurisin meid teenindanud neiult, miks on sama teenust pakkuvad ärid kõrvuti ja mis neis erinevat on. Sain vastuseks, et teises kohas on hinnad kallimad. Vastust saatis üsna häälekas naer ja selle naeru saatel me siis tagasi oma templit jahtima asusime. Jõudnud tagasi ametnikuni, kes meile väljumist tõendava templi andma peaks, sujus sellel katsel kõik ladusalt. Saime templi ja asusime uuesti piiri poole teele. Jõudes punktini, kus eelnevalt kogutud aardeid kontrollitakse, jäädi seekord meie ponnistustega rahule ja meil lubati edasi liikuda. Muigega lisan siia niipalju, et meid silmates viipas piirivalveametnik meid dokumentide kontrolliks enda poole. Selles poleks midagi imelikku, kui ta parasjagu kõnniteel tooli peal istunud ei oleks. Kui meie oleme kodustes tingimustes ehk harjunud piiri ületades ametniku saabumist ootama, siis antud kogemuse puhul tuli ise ametnikku silmata ja õnnelik olla, et ta meid nägema tegi!
Nüüd ootas ees Nicaraguasse sisenemine. Esimese sammuna tuli oma negatiivne testitulemus ette näidata soojakus askeldavatele meditsiinitöötajatele. Saime teada, et järgmise aarde saab kätte justnimelt niimoodi, ühelt asjapulgalt, kelle ülesandeks oli kohvrite transpordiks mõeldud kärusid veeretada. Nähes meid, kes me oleks piiriületuseks ettenähtud maja ette paigaldatud soojakust lihtsalt mööda kõndinud, saime temalt info: “Covid, sinna!”. Aardeks osutus paberilipik, mille peale oli vajutatud tempel ja käsitsi kirjutatud Covidi kontrolli läbinud inimese nimi. Minna sai oma lipiku peale enda täisnime, mina pidin leppima vaid eesnimega.
Siis oli kõik valmis, et siseneda majja, kus teostati passikontrolli.
Oma korra ära oodanud, ulatasime ametnikule passid, mille vahel Covidi kontrollimist tõendavad lipikud koos kõige muuga, mis aaretejahilt kaasa olime saanud (kokku vist 3 erinevat tsekki ja tõendit). Härra viskas äsjasaadud paberi enda ees olevasse karpi, teiste omasuguste juurde, sellele mingitki tähelepanu osutamast! Meie passe nähes muutus tema olek sõbralikuks ja meie rahvust kinnitas ta valjuhäälselt “Estoniaaa” öeldes. Passid viis ta aga eemale ja andis mõista et läheb veidi aega. Meie seletus sellele on, et Eesti passid on oma turvaelementide tõttu nii erilised, et nende kontrolliks on piiril ehk üks masin, mis ei asunud antud ametniku boksis. Või siis kontrolliti lihtsalt teises ruumis kaardi pealt kas selline riik üldse eksisteerib. Olles vahepeal paari inimese passi sisenemise templi löönud, oli aeg meie passid kontrollist tagasi tuua. Nüüd pidime aru andma, kuhu teel oleme, kas liigume bussiga ja kontaktnumber osutus samuti vajalikuks. Kuna me ei teadnud majutuse aadressi, kuhu teel oleme, siis ütlesime oma sihtkohaks Ometepe saare ning aadressi asemel nimetasime Madelaine´i nime, millest õnneks piisas. Muuseas, ega siin ei olegi tänavatel nime ega majadel numbrit. Meie maja teavad kõik kui Chico maja 🙂 Igatahes tuli veel tasuda riiki sisenemise tasu 13 ameeriklast näo kohta ja kui see tehtud, oli aeg templite löömiseks. Seegi oli omaette vaatemäng, kus ametnik väga hoolikalt selleks passis koha valis ja siis mitme tugeva vajutuse ja templit erineva nurga all hoides sinna jäljendi jättis. Seejärel lasime oma seljakotid veel röntgenist läbi ja hakkasime takso otsinguteks valmistuma. Majast väljudes tuli veel aga läbida punkt, kus riiki sisenemiseks vajalikku templit kontrollitakse. Punkti jõudes näitas vormiriietuses proua ühele rekkale, et see pisut ootaks, viskas meie passidele kiire pilgu ja soovis head teed. Jala piiri ületajatele mingisugust oma rada ei ole, kõike tuleb teha rekkade vahel. Kokkuvõttes oli see kõige segadusttekitavam piiriületus, mis meil on õnnestunud läbida. Ühtegi suunavat ega seletavat viita ei ole. Kõik kohad tuleb ise leida või loota heade inimeste abile. Ei taha ettegi kujutada, kui me seda kõike pimeduses oleksime pidanud tegema. Nüüd muidugi, kui korra see kõik tehtud, oskaksime piiri mitu korda sujuvamalt ületada.
Olime valmis, et jõudes punkti, kus taksojuhid meile oma teenust pakkuma hakkavad, läheb suuremaks sagimiseks ja kõik üritavad meid ära rääkida. Ei tea, kas asi oli pärastlõunases kellaajas või meie valmisolekus, kuid see osa aaretejahist oli kõige lihtsam. Nimetasime lihtsalt sihtkoha kuhu minna soovime ja hinna, mida nõus maksma oleme. Alguses küll üritati seletada, et hinnaks on 30 dollarit, kuid teadsime, et üle 20ne me ei maksa. Nii läkski, et saime otse taksojuhiga, mitte “sisseviskajaga” kaubale ning asusime San Jorge poole teele.
San Jorges, peale 45 minutilist sõitu taksost väljudes olime kohe kohalike toitlustajate sihikul. Meie õnneks oli esimene mees, kes meid kõnetas, vägagi sõbralik ja tema tänava “restorani” me läksimegi. Istet võttes tellisime lõõgastumiseks kaks kohalikku õlut, mille saamiseks omanik üle tee tõttas ja need meile pisut uhkemast restost hankis. Kuna olime juba üsna näljased, siis otsustasime ka süüa. Ka koka otsingud leidsid kiirelt lahenduse ja veerandtunnise ootamise järel olid meie ees kaks taldrikut maitsva tänavatoiduga! Kuna olime eelviimasest praamist napilt maha jäänud, siis oli meil ligi tund aega, et kõike sellel päeva juhtunut seedida ja avanevat vaadet nautida. Olime selleks hetkeks jõudnud järve kaldale, mille keskel asub kahest vulkaanist koosnev Ometepe nimeline saar, kuhu teel olime.
Praamile suundudes oli esimeseks sammuks tasuda San Jorge linnavalitsusele üks dollar näo kohta, mis on nn väljumismaks.
See tehtud, pidime järgmises väravas omad nimed ja kodakondsuse meile ulatatud tabelisse kirjutama ja võisime praamile astuda.
Küsisime igaks juhuks üle, kas oleme ikka õigele praamile suundumas, kuna mingeid seletavaid silte siin ei armastata ja samast kohast läheb praam ka saare teise otsa. Saanud kinnituse, et antud praam on tõepoolest teel Moyogalpasse, võtsime istet ülemisel tekil ja ootasime sõidu algust.
Pilet tuli soetada ülesõidu ajal ning käisime selle eest kahe peale välja sada cordobat. Olgu öeldud, et ühe euro eest saab 40 cordobat. Sõit ise kestis tund ja viisteist minutit ning pakkus muuhulgas elamuse ka pardal olnud müügiputka näol. Sealses rikkalikus valikus oli nii krõpse, vett, õlut, kiirnuudleid kui ka magusaid batoonikesi.
Veel meeldis meile näha, kuidas praami kapten toimetas ruumis, mis asus meist vaid paari meetri kaugusel ja mille uksed pärani lahti olid.
Reisi jooksul osutus see pardapersonali kogunemiskohaks, kus aega veedeti ja kapteniga lobiseti.
Kohale jõudes ja praamilt maha astudes kohtusime meie võõrustajate, Vincent´i ja Madelaine´iga kelle kutsel me kogu teekonna ette olime võtnud.
Minna ja Madelaine hüppasid koos meie pagasiga tuk-tukki ja asusid meie uue kodu poole teele! Mina ja Vincent otsustasime jalutada ning õhtust Moyogalpat näha.
Meie uueks aadressiks on niisiis Chico maja Ometepe saarel, Nicaraguas.
lazyadventurer.blog 