Ometepe

Alustan seekordset kirjatükki teatega, et mõned päevad enne Cabuya´st lahkumist käisin barberi juures ja ajasin juba lehvima kippunud juuksed nulli ning lühendasin habet. Need kaks kuud, mis Costa Rical olime, lasin habemel ja juustel vabalt vohada. Pura Vida! Juuksed polnud nii pikad vähemalt viis aastat olnud.

Jalutuskäik Moyogalpa sadamast uue koduni kestis u 20 minutit ja pakkus hea sissevaate kohalikku ellu. Peatänaval liiguvad nii suured veoautod, bussid, tsiklid, hobused, koerad, tuk-tukid ja nende vahelt ei puudu jalakäijad. Kuna päike oli juba loojunud, siis olid tänavanurkadele tekkinud toidukärud ja toidulauad, kust kodust toitu saab. Enamasti kanakoib või tükk sealiha koos salatiga, mis kõik väikesesse kilekotti pakitakse.

Kui olime jõudnud 15 minutit jalutada, keerasime valgustatult kõva kattega (siin ei ole teekatteks mitte asfalt vaid peateed on laotud tänavakividest) teelt tolmusele ja pimedale kodutänavale. Viimased viis minutit teekonnast tuli hoolega jälgida, et värske “lehmakoogi” sisse ei astu. Mööda meie kodutänavat karjatatakse loomi hommikuti ja õhtuti järve äärde jooma.

Lisaks loomadele näeme ka igal hommikul kuidas inimesed kanistritega vett toomas käivad.

Meist edasi on vaid ca kümnel majapidamisel vesi olemas. Kuna saar on vulkaanilise tekkega, siis kaugemates nurkades vett lihtsalt ei ole maa sees/või seda ei saada kätte. Ja kohalikele on veearve tihti üle jõu käiv. Meie maja on suur ja avar, kahe magamistoa ja duširuumiga.

Vee kohta veel nii palju, et kui kraanist või dušist enam tilkagi ei tule, on aeg hoovi peal asuvas kaevus pump tööle lülitada – sealt pumbatakse vesi suurde mahutisse mis asub maapinnast 5 m kõrgusel. Kui see üle ääre hakkab ajama, on aeg pump välja lülitada. Meie maja juurde kuulub ka suur aed, mille ühes otsas asub vaatetorn – sealt avanev miljoni dollari vaade on midagi erilist.

Ühele poole jääb järv ja teisele poole üks kahest saarel asuvast vulkaanist. Päikeseloojangud on võrkkiigest või kiiktoolist järve taha kukkuvat päikest imetledes meie üks lemmiktegevusi.

Kui õhtusöök nauditud ja esimene öö magatud, siis läksime hommikul kõik neljakesi Milo´t jalutama. Milo on tänavakoer, kelle Vincent ja Madelaine neli aastat tagasi enda juurde võtsid ja tema eest siiani väga head hoolt kannavad. Jalutuskäik ise oli suurepärane sissevaade sellele, mis peatänavatest eemale jääb – okastraadiga piiratud valduse keskel asetseb tihtipeale kehvas seisus olev muldpõrandaga kivilobudik, kus elab sees keskmiselt kolm põlvkonda.

Vaesus on siin suur. Inimesed aga rõõmsad. Oleme juba mitu korda arutanud, kes on õnnelikum – siinne kohalik, kelle varaks on siga ja hobune või ohtralt valdusi ja vara omav rikkur, kes pidevalt oma asjade pärast muret tunneb. Siin on kohalike elu lihtne – esmatähtis on söök ja varjualune – kõik muu on boonus.
Pärastlõunal tegime jalutuskäigu läbi linna järve äärde, vaatasime kuidas kohalikud naised seal pesu pesevad, käisin pangas raha vahetamas ja uurisime välja tsikli rentimise hinna.

Päikeseloojangut sõitsime tuk-tukkidega vaatama Punta Jesus Maria´sse. Seal viib kitsuke maariba ligi sada meetrit järvele, kust avanevad ümbrusele võrratud vaated.

Teise siinviibitud päeva tipphetk asus lähedal kohale, kus eelmine päev loojangut nautisime. Punta Jesus Maria hotellis külma õlut ja jahedat basseini nautides.

Kohtusime seal David´i ja Ida´ga – kanadalased, kes siin elanud üle kümne aasta ja kellel olemas ka Nicaragua residentsus. Veetsime nendega koos ka suurema osa pühapäevast, kui nad Milo teisele poole saart loomaarsti juurde aitasid sõidutada ja hiljem meiega rannamõnusid nautima tulid.

Kokku olime kuuekesi, lisaks loomulikult Milo. 30 km pikkuse sõidu veterinaari juurde veetsime Minna, Madelaine´i, Ida ja Miloga maasturi kastis – see on siin täiesti tavaline ja võib isegi öelda, et norm.

Oleme nüüdseks näinud juba, kuidas veoauto kastis on hunnik teismelisi, kes teel randa, kooli v kuhu iganes. Siin ei tehta suurt numbrit ega vaadata kuidagi viltu, kui oled kastis, ripud külje peal või istud katusel – peaasi, et kohale jõuad. Autokastis sõidavad ringi ka politseinikud. Õhtusöögilauas istusime kõik koos meievalmistatud kartulivormi nautides.
Selle nädala esmaspäeval rentisime omale kaheks päevaks 1050 cordoba(15 dollarit päev)eest tsikli, millega saart avastama suundusime. Tsikkel ise oli mitme taseme võrra Costa Rical renditust etem – 200 kuubikut ja 6 käiku.

Peamiseks eeliseks selle maastikuläbivus – enam ei pidanud iga lohu ja muhu pärast hoogu maha võtma ning Costa Rical läbitud kehvade teede “koolitus” andis meile täieliku enesekindluse end siinsetel teedel mugavalt tunda.

Esimesel päeval suundusime ringreisile saare teise otsa jääva vulkaani ümbrust avastama. Väikese vahemärkusena – vulkaanide kõrgusteks on 1610m ja 1400m ning need purskasid viimati mitu tuhat aastat tagasi. Saare peamised teed kulgevad ümber nende ja põhimaanteeks on siis kahte saare otsa ühendav tänavakividest laotud tee. Meie esimeseks peatuspunktiks sai Ojo de Agua nime kandev looduslik ,,ujula”.

Nautisime sealset värske ja kristallselge veega basseini, jõime nii ananassi smuutit kui ka CocoLocot – kookosvee ja kohaliku rummi kokteili!

Peale paaritunnist loodusliku spaa nautimist hüppasime taas tsikli selga ja liikusime edasi. Madelaine oli meile kirjeldanud saarel asuvat sokolaadivabrikut ja just selle me poolkogematta üles leidsime.

Sealt ostetud kakao ja sokolaadi smuuti on parimad, mida me eales maitsnud oleme.

Kakaobaar ise asub otse järve kaldal ja pakub ainult kohalikku orgaanilist ja vegan toodangut.
Peale sokolaadivabriku külastust sõitsime vulkaanile tiiru peale ning nägime jälle seda päris elu. Kohalikud liiguvad hobusega, teed ületavad põrsad ja sead, inimesed elavad üks päev korraga.

Süüa tehakse enamjoalt elava tule peal. Siin karjatavad loomi, ratsutavad hobustega ja veavad teist hobust enda järel mitte vanemad kui 12 aastased poisid. Samuti vinnavad nad enda seljas kodu poole kuiva puumaterjali, et oleks mille peal süüa teha. Vaated, mida teekonnal nägime, olid mälestusväärsed – ühel pool järv ja teisel pool vulkaan, nende vahel rahuldavas korras kruusatee.

Linnad on siin vahvalt värviderohked.

Saarel on olemas ka täiesti toimiv ühistransport. Bussideks on ameerika vanad koolibussid, mis saare kõiki külakesi läbivad. Reis saare ühest otsast teise võtab selle tõttu aega tunde. Bussid ise on küll päevinäinud, kuid nii mõnedki väga uhked, värvilised ja tulede ja viledega.

Tähelepanud saavad lisaks koolibussidele ka kiiktoolid. Kiiktoolid on olemas pea igas majapidamises – kuna enamikesse majadesse näeb tänavalt sisse, siis ringi jalutades on põnev vilksamisi näha, mis parasjagu toimub. Kiiktoole võib väikese liialdusega näha kõikjal.

Saarel on olemas ka oma lennuväli. See asetseb saare ja selle peateega risti ning pakub häid vaateid nii vulkaanile kui ka järvele. Juhul, kui mõni lennuk peaks tõesti maanduma, lükatakse peateel väravad kinni ja antakse lennukile teed. Meile teadaolevalt see lennuväli hetkel lennukeid ei teeninda.

Osa meie saarel veedetud ajast saime hoida Milot, tänu kellele ju meie tulek Nicaraguasse teoks saigi. Ühel õhtul Cabuyas õhtusöögilauas sai naljatledes öeldud, et me tahaks ju ka Nicaraguat näha, mille peale kutsusidki Madelaine ja Vincent meid endale külla. Neil ju seal kahe magamistoaga maja ja saaksime seal tasuta ööbida, kui oleme nõus mõned päevad Milot hoidma, kui nemad rändama lähevad. Loomulikult oleme. Jäime küll plaani suhtes kuni viimase hetkeni skeptiliseks, et kas ikka hakkame sellist seiklust ette võtma aga siin me oleme.
Miloga koos veedetud aeg möödus rahulikult. Milo oli küll esimene päev veidi stressis – kui jalutama tahtsime minna, ei soovinud ta koostööd teha. Jonnis ja viskas keset teed pikali ja ei plaaninudki edasi liikuda. Lõpuks sai ta aga aru, et pääsu pole ja võttis meid täielikult omaks.

Ühel õhtul, kutsusid David ja Ida koos oma sõbra George’i ja tema tütre Renaga sööma. Kuna restoran kuhu algselt plaanisime minna, oli kinni, läksime mujale. Pealtnäha igati viisakas koht. Näha küll, et orienteeritud turistidele, kuid otsustasime proovida.

Üldjuhul väldime selliseid kohti. Aga võtsime istet ja hakkasime jooke tellima. Selgus, et pakutakse vaid õlut, mis meile iseenesest sobis, kuid need olid jääs, niiet pidime veidi kannatust varuma. Ida ja Rena otsustasid oma joogid hankida kõrvalolevast ärist – Nicaraaguas on oma joogi tarbimine sallitud. Söögiks valisime ilmselgelt liiga pikast menüüst omale erinevad pastad. Kuna ka Ida valis sarnaselt Minnale ravioolid, siis selgus, et neid on pakkuda vaid ühe portsu jagu. Koos selle infoga soovitas teenindaja hoopis pasta “Alfredo” valida, sest see olevat parem! 🙂 Kui parem, siis parem – palusime mõlemad ravioolid sellega asendada. Rena tellis Margherita pitsa koos oliividega. Kui see peale 40 minutilist ootamist saabus, oli see nii toores, et tuli tagasi kööki saata ja paluda uuesti ahju panna. Oliivide asemel oli see üle valatud oliiviõliga ning listaud värsked tomativiilud. Meie pastadega läks veel ca pool tundi aega ning tuleb tunnistada, et nendes olnud krevetid olid kõige kehvemad, mida siiani söönud oleme. Ahjaa, vahepeal sai restost õlu otsa (olime seal reede õhtul)! Toitude hinnad jäid 8-10 euro kanti, mis tähendab siinkandis kindalsti kallist hinda. Võtsime lõpuks kogu olukorda läbi naerupisarate ja nentisime üheskoos, et hea seltskond on toidust olulisem! Ja saime õppetunni mitte valida kallist ja turistikat vaid autentset ja kohalikest pungil kohta.

Kui Vincent ja Madelaine tagasi jõudsid, rentisime omale veel kaheks ja pooleks päevaks tsikli, millega ringi liikuda.

Külastasime arheoloogia muuseumit, mis ühtlasi on ka hotell. Muuseum on erakogu ja saime teada, et ilmselt üks riigi parimaid arheoloogia muuseume. Tihti, kui mõni avastus tehakse, kutsutakse välja just nemad, sest riiklik arheoloogia muuseum on korrumpeerunud ja leiud ei jõua õigesse kohta. Saime privaattuuri noorelt kohalikult giidilt, kes väga hästi oma ala tundis. Samuti oli ta suur keele huviline ja saime jagada oma keele eripärasid.

Veel võtsime ette külastuse Finca Magdalenasse, tegemist on hosteliga, mis asub vulkaani jalamil ja on sillaks rahvusparki. Seal asub ka kohvi istandus.

Kahjuks jõudsime sinna nii hilja, et üles ei jõudnud enam matkata, matkarada läheb muidu vukaani tipus asuva kraatrijärveni, kus saab ujuda. Võtsime ette lühema teekonna, aga kuna oleme harjunud eesti korrektselt märgistatud matkateedega, suutsime mitu korda ära eksida. Tagasiteed leida polnud õnneks keeruline.

Käisime ka Madeline ja Vincenti soovitusel Hotel Finca Venecias, kus taaskord joogi tellimise eest basseini kasutada sai. Koht oli imelise asukohaga ja täiesti privaatne. Mõned õlled ja snäkivaagen läksid meile maksma ca12€.

Suurimad elamused neil päevadel olid seotud söögiga – olime saanud paar väga head söögikoha soovitust ja me ei pidanud pettuma. Esimesena õhtustasime Life is Good nimelises hostelis, mida peab koos oma naisega Bratislavast pärit slovakk, kes juba pikemat aega Kesk-Ameerikas elanud. Sõime papaia kastmes sealiha ja indiapärast Tikka Masalat.

Järgmisel õhtul võtsime ette koha nimega Mediterranean, mis avab oma “uksed” alles kell 17 (K-P) ja pakub võimalust süüa itaaliapäraseid pitsasid ja pastasid. Meie valitud ravioolid ja pepperoni pitsa viisid keele alla.

Rääkides kohalikest palkadest, siis teame, et lihttöölised teenivad ca ühe euro tunnis. Kuna meie majja üritati paar korda enne meie saabumist sisse murda, siis otsustasid Vincent ja Madelaine palgata öövalvuri, kes asjadel silma peal hoiaks. Tema sai oma 7 tunni eest iga päev 150 cordobat ehk 4 eurot. Meil käis majas ka kahel korral nädalas koristaja, kes sai 5 tunni töö eest 250 cordobat. Seoses rahaga ütles kuldsed sõnad meile tsiklit rentinud Elmer – “Me ei vaja raha. Kui meil on toit olemas, oleme õnnelikud!”

Kaks nädalat Ometepel möödusid väga meeleolukalt ja jääme seda saart igatsema. Eriti inspireerivad olid Vincent ja Madelaine, kes meile kinnitasid, et vanusega ei kao reisikihk mitte kusagile ja vaatamata oma eale plaanivad nad juba uusi seiklusi. Tsiteerin siinkohal Vincent´it: “Kui mind kutsutaks nädalavahetuseks põrgusse ja tagasi reisima, siis oleksin kohe valmis!” Meie kojutulek aina läheneb ja kuna tahame Nicaraaguas veel mõndasid paiku kogeda, siis tuleb praami peale astuda ja edasi liikuda. Järgmisteks peatuspaikadeks on Granada ja San Juan del Sur.

Hasta la proxima!