Buenas, chicos!
Olime kontakte kasutades omale sadamasse takso vastu tellinud, kes meid 30 dollari eest Granadasse sõidutas. Otsustasime seekord ilma majutust broneerimata teele asuda, sest olime kuulnud, et kohapealt saab parema diili kui broneerides. Angel, kes oli meie autojuht, viis meid Granadas ühe hotelli ette ja peale väikeseid läbirääkimisi lõime seal käed kolmeks ööks saja dollari eest. Saime selle eest suure toa privaatse vannitoaga ning hommikusöögi. Lisaks sellele oli sisehoovis väga ilus ja hoolitsetud aed ning ka bassein. Ühesõnaga luksus!
Siinset kesklinna tänavapilti iseloomustavad koloniaajastu majad, mis on hoolega korda tehtud ja mille keskel asub enamasti siseaed.
Granada on oma ilu ja asukoha tõttu paljude Kesk-Ameerikat avastavate rändurite peatuspaik.
Kohe esimesel päeval tegime tiiru linna peal ja saime kinnitust varem kuuldud faktile, et siin jõuab kõikjale kõndides.
Käisime kohe ära kohalikul turul ja tegime kiire tänavatoidu lõuna. Ühest kohast värskelt pressitud apelsinimahl, mis ulatatakse sulle väikeses kilekotis koos jää, soola ja suhkruga.
Järgmisest kohast banaanilehe sisse keeratud tacito.
Kolmandalt tänavamüüjalt hot-dog hapukapsa(!) ja viineriga ja kohe järgmisest klaaspudeli Coca-Cola. Kulud kokku umbes 3 eurot 🙂
Ühe jalutuskäigu ajal leidsime mõnusa smuuti/kokteili putka, kus tellisime piña colada ja mango smuuti.
Veel külastasime linna pargi serval asuvat karmtedrali mille torni saab ronida ja nagu ikka- imelised vaated.
Teisel päeval võtsime koos kümnekonna teise gringoga ette sõidu Laguna del Apoyo´sse – vulkaani kraatris asuva järve äärde.
Veetsime seal u viis tundi päikese käes peesitades, ujudes mineraalide rohkes vees ja vaateid nautides.
Tagasi koju jõudes tõdesime, et oleme esimest korda reisi jooksul päikesest pisut põlenud.
Oleme jõudnud ära käia ka Masaya turul, mis asub siit u 15 km kaugusel. Sinna minekuks ja tagasitulekuks kasutasime juba koos kohalikega bussi, mis oli tunduvalt soodsam ja oluliselt meeleolukam kui järve ääres käik.
Turule jõudes tuleb hoida meeled avatuna ja halba ei teeks kui ka kuklas silmad oleksid. Labürint, mis tundub lõputuna, peidab endas nii palju põnevat, et pea hakkab ringi käima.
Arvame, et ei ole asja, mida sellelt turult ei leia. Tegime sealt ka ise mõned väikesed ostud ja turule omaselt tuleb seal kaubelda. Saime endi arvates sellega rahuldavalt hakkama ja otsustasime keha kinnitada. Oleme nüüdseks juba piisavalt kogenenud ja julged, et astuda sisse kohalikest pungil söögikohta ja tellida seda, mis parasjagu veel pakkuda on.
Seekord siis lasanjet. Riis ja salat tõsteti suurtest tünnidest käte abil taldrikule, kõrvale tükk lasanjet (Nico moodi) ja ube ning maitseelamus ootas söömist. Kiitsime mõlemad ja lasime hea maitsta. Kahe prae ja ühe koola eest tuli tasuda 3,5 eurot.
Peale kolme ööd vahetasime linnas elukohta. Ööbime nüüdseks täpselt peaväljaku kõrval asuvas Selina nimelises hotellis.
See on kett, mis suunatud reisivatele tööinimestele. Pakkumises on kolmes hinnaklassis tube, meie käisime odavaima eest välja 30 eurot (2 ööd). Tuba on väike, kuid igati puhas – olemas on nii konditsioneer kui puhur.
Suurimad võlud praeguses kohas on ühiskasutatavad alad – bassein, raamatukogu, filmituba, videomängu tuba jms.
Vannituba tuleb meil jagada, kuid vaatamata sellele oleme valikuga väga rahul.
Käisime ühel hommikul ka tasuta jalutustuuril, kus kohalik head inglise keelt kõnelev härra meile pooleteist tunnise informatiivse jalutuskäigu pakkus. Saime teada, et kohalik raha Cordoba on oma nime saanud esimese valitseja järgi, aastal 1851 oli siin suur tulekahju, milles hävis peaaegu kogu praegune kesklinn ning Nicaraagua on pidanud üle elame nii kodusõdu, maavärinaid kui ka erinevaid pärisorjust pooldavaid valitsejaid. Koolis õpetatakse lastele, et Kesk-Ameerikas on viis riiki (ametlikult seitse), sest Panama ja Belize ei panusatnud kesk-ameerika riikide iseseisvumisse.
Üheks lemmiksöögikohaks Granadas osutus Cafe de las sonrisas (Naeratuse kohvik), kus töötavad kurdid kohalikud, kohvik on osa kas mingist organisatsioonist või MTÜst. Seintele on kleebitud erinevad viipemärgid ja isegi lauaplatidel on viipekeele tähestik ja mõned tihedama kasutusega fraasid. Tellimine käis näpuga menüü peale näidates. Omanikuks on ilmselt hispaanlane, sest menüü oli hispaania köögi mõjutustega. Toidud olid imemaitsvad ja imeodavad. Kahekesi sai umbes 5€ söönuks.
Meie järgmiseks ja viimaseks peatuspaigaks Nicaraaguas saab sellel korral olema San Juan del Sur, mis asub Vaikse ookeani ääres. Sinna saamiseks me enam taksole raha ei kuluta, võtame teekonna ette bussiga.
Et kohale jõuda, pidime esmalt sõitma Rivasesse ja sealt siis juba edasi San Juan del Suri. Oleme nüüdseks juba harjunud, et igasse sihtkohta jõudmiseks tuleb esmalt leida õige “nurgatagune”, kust vastavad bussid väljuvad. Meie mõistes linna bussijaamast saab vaid suurematesse linnadesse, kõikide väiksemate sihtkohtade tarbeks on olemas eraldiasuvad platsikesed. Olles väljumiskohale juba üsna lähedale jõudnud, sammus meile reipal sammul vastu kohalik aktivist, kes meiega juttu tegi. Härra teadis kohe, kust täpselt ja milline buss Rivasesse minemas on (oleksime bussi ka ise probleemideta leidnud) ja oli meid kohe lahkelt nõus pagasiga abistama. Sisenesime tagumisest uksest (mitte külje pealt) ja peale meie seljakottide paigutamist teatas härra, et kaks piletit maksab 100 kohalikku. Küsisin veel kahtlustaval pilgul üle, et kas just talle ja kohe nüüd tuleb maksta. Vastuseks sain kindlameelse kinnituse. Enamasti tuleb piletiraha tasuda sõidu ajal reisisaatjale – nii oli loomulikult ka seekord. Aktivist, kellele piletiraha andsin väljus bussist juba peale 10minutilist sõitu ja kadus nelja tuule poole. Vähemalt oli ta nii aus mees olnud, et ametlik reisisaatja meilt enam piletiraha ei nõudnud (kohalikud maksid pileti eest 15 kohalikku ehk aktivist kasseeris meilt turisti hinna!)
Sõit ise oli jõudnud umbes poole peale, kui meile märku anti, et aeg on bussi vahetada. Hüppasime siis maantee ääres oma asjadega ühest bussist välja ja kohe järgmisesse. Mingit eelnevat infot meil sellise vangerduse osas ei olnud. Buss, milles nüüd olime, oli kaugsõidu buss ja viis meid õnnelikult sihtkohta. Rivases bussist maha tulles saime kiirelt teada, et buss millega edasi liigume, väljub sealtsamast, kus oleme.
Kui siin buss ette veereb, siis esimestena sisenejatel on loomulikult parim võimalus omale meeldiv koht valida. Kohad valitud, saab nautida tänavamüüjate showd – müüjad sisenevad bussi ja mööda vahekäiku jalutades pakuvad oma toodangut. Pakkumisel on nii popkorni, valusmagusaid “käsitöö”limonaade, vett, Coca-Colat, pähkleid, pirukaid, krõpsu aga ka telefoni laadijaid, kõrvaklappe, raadioid ja mida kõike veel… Tehakse ka koostööd, kui soovid kohvi v värskelt valmistatud kiirtoitu – annad tellimuse ja see edastatakse valju hääle abil bussi kõrval asuvale “kokale”. Meie ostsime viie cordoba eest ( eurodes 10 senti) omale popkorni 🙂
San Juan asub otse Vaikse ookeani kaldal ja on paljude turistide meelispaik. Lähedalasuvad rannad on tuntud heade tingimuste poolest lainesurfiks. Kuna olime seal vaid kaks ööd, siis mingit transpordivahendit me omale ei rentinud.
Nautisime rannamõnusid ja õhtuseid loojanguid, mis on midagi erilist.
Tegime ka ühe matka mäe otsa, kust avanevad San Juanile vapustavad vaated ning kus asub ka hiiglasuur Jeesuse kuju.
Kuna koht on orienteeritud turistidele, siis kogu rannaäärne promenaad on täis kohvikuid ja restorane. Enamus neist olid tühjad või siis oli seal paar üksikut klienti. Meie otsisime nagu ikka kõhutäidet kohalikest kohtadest. Hommikusöögi buffee eest maksime 100 cordobat.
Õhtusööki sõime mõlemal õhtul samas kohas. Otse tänavale tõstetud grilli peal sai valida kana-, looma-, või sealiha vahel, mis siis koos riisi, salati ja plantaani krõpsudega lauda toodi. Paar õlut ka kõrvale ja kogu luksus kahele ca 8 eurot.
San Juanist võtsime suuna piiri poole. Kuna soovisime lisaks piiriületusele jõuda veel samal päeval La Fortunasse, siis ärkasime hommikul kell 5 ja poole kuuest olime juba
esimese bussi peal, mis meid Rivasesse viis. Väljusime bussist linna serval ja jalutasime taksodest keeldudes bussijaama ja hüppasime bussile, millega piirilinna pääseb. Jõudnud Penas Blancasse, jalutasime migratsioonihoonesse ja olime õnnelikud, et rahvast oli vähe.
Kuna Nicaraguast väljumiseks tuleb tasuda ka väljumismaks 3 ameerika dollarit näo kohta, siis sellega tekkis väike probleem. Nimelt sobib tasumiseks vaid ameerika dollar mitte Nicaragua cordoba ega midagi muud. Mina olin lootnud, et saame tasuda ka cordobates, kuid see ei sobinud kuidagi.Ametnikutädi jättis passid enda kätte hoiule ja soovitas dollareid hankida. Suundusin siis tuldud teed tagasi, samal ajal kui Minna asjadega ootama jäi. Tagasi läksin seetõttu, et pisut enne piiri pakutakse valuutavahetust – kohalikud käivad rahapakid peos ringi ja otsivad võimalust vahetuseks. Kurss pole muidugi see, mis mujal aga ega ma väga palju ei kaotanud ka – sain 500 kohaliku eest 13 dollarit. Enne kui tagasi Minna juurde jõudsin, võtsin veel nõuks saadud 10-dollariline peeneks vahetada, seda põhjusel, et tihtipeale ei ole piiripunktis vahetusraha (enamasti seda siiski on, kuid seda eitades on ametnikul võimalus natuke endale ka teenida). Sain sellegi mure kiirelt lahendatud ning õige pea olime juba Costa Rica piiripunktis. Costa Ricale sisenemiseks on vajalik eelnevalt internetis täita “Terviseandmete pass”, mille järel QR kood genereeritakse, mis siis piiriületusel esitamisele kuulub. Millegipärast tekkis minu QR koodiga väike tõrge, niiet peale selgitustööd sain passi templi, mis lubab mul vaid 6 päeva riigis viibida (ainult 6 päeva ei saanud ma mitte seetõttu, et passiga tõrge oli vaid, minult küsiti kaua Costa Rical viibin ja kuna vastuseks oli 4 päeva, siis 6 päeva ma sain, Minna käest seda ei küsitud). Kui kõik sujub, piisab sellest täielikult, sest kojulend on vaid nelja päeva kaugusel. Minna võib teoreetilist veel 89 päeva siin veeta 🙂 Kokkuvõtteks võib öelda, et piiriületus Nicaragua poolt Costa Ricale oli tunduvalt sujuvam, kui Costa Ricalt Nicraguasse.
lazyadventurer.blog 