Costa Rical liikusime samuti edasi ühistranspordiga. Marsuudiks oli piirilt alustades Penas Blanca – Liberia – Canas – Tilaran – La Fortuna.
Igasse vahepeatusesse jõudmiseks oli vajalik erineva bussi kasutamine. Kuni viimase bussini olid vahepeatused väga lühikesed. Tilaranis saime aga ligemale kolm tundi oodata, kuna sealt väljub La Fortunasse vaid kaks bussi päevas.
Tegime aega parajaks kahekäigulise hommikusöök/lõuna abil ja kell 15:30 asusime teele. Sõidu pikkuseks pidi olema ca kaks ja pool tundi. Kuna teekond kulgeb mägedes, pakkudes samal ajal lummavaid vaateid loodusele, siis tuleb olla valmis ootamatusteks. Nii ka seekord – reis ei olnud veel poolt tundigi kestnud, kui tundsin õhus siduri libisemisest tingitud spetsiifilist kärsahaisu. Jälgides bussijuhi kangutamist, selgus tõsiasi teise käigu puudulikkusest. Arvestades sagedaid peatusi mäepõhjades ja neile järgnevaid järske tõuse, oli see üsna nukker vaatepilt. Mingitel hetkedel õnnestus juhil teine käik sisse ragistada, kuid enamasti oli ta sunnitud valima esimese ja kolmanda vahel. See osutus peagi aga väiksemat sorti probleemiks – nimelt lõhkes umbes poolel teel üks rehvidest ja olime sunnitud peatuma. Hinnates olukorda ja suheldes ülemusega, otsustas juht vaikselt edasi sõita. Meie kõigi õnneks oli bussi tagumisel sillal mõlemal pool kaks paari rattaid ja puruks oli parempoolne välimine rehv. Nii me siis ca 20 km/h “longates” kell 19 La Fortunasse jõudsime. Reis San Juanist La Fortunasse kestis ca 14 tundi ja nõudis kuue erineva bussiga liiklemist! Teekonna pikkuseks ei rohkem ega vähem kui 270 kilomeetrit!
Olles igati korralikus AirBnB´s end välja puhanud, ärkasime laupäeva hommikul ja rentisime omale nädalavahetuseks tsikli.
Selle eest pidin isegi peale kauplemist sada dollarit välja käima! Saime iga hetkega aru, kui suur turistimagnet La Fortuna on – liikudes linna keskuses ringi, võid igal sammul näha suveniiripoode, erinevaid tuure pakkuvaid firmasid, ringi liigub palju turiste ja hinnad on kõrged. Minnal oli õnneks välja otsitud mõned tegevused, mis raha ei nõudnud. Esimeseks kohaks, kuhu läksime, olid tasuta kuumaveeallikad.
Peale veerandtunnist sõitu olime kohal. Tsikkel tee äärde jäetud astusime silla kõrvalt alla ja nägime…. turiste.
Koht oli turistidest pungil, nende seas ka palju kohalikke. Leidsime siiski võimaluse seda looduslikku spaad oma lombikeses nautida. On ikka vinge küll kui istud poole meetri sügavuses looduslikus vannisvees, ümbritsetuna vihmametsast. Lihtsalt meie jaoks oli seal turiste liiga palju ja kuna soovisime veel samal päeval midagi muud ka näha, piirdusime seal tunnikesega.
Uurisime välja tuuride hinnad, mis algavad 50st dollarist ja lähevad sealt ülessepoole. Isegi meie lootus omal käel mõnda kohta liikuda ja sealt otse pilet osta said tagasilöögi, kuna hinnas vahet ei ole.
Olime ausalt öeldes korraks La Fortunas pettunud – lisaks turistihordidele nägime igal sammul, kuidas kõik hinnad on lakke aetud. Tegime tagasiteel peatuse ühe veepargi juures, kuid nähes parklas olevate autode hulka, ei tundunud sinna mõistlik trügima minna. Otsustasime lõpuks lihtsalt ümbruskonda avastada ja nagu juba mitmelgi varasemal korral osutus see ainuõigeks valikuks. Olles pisut kaarti uurinud, valisime sihtkohaks Miradori (eesti keeles vaateplatvorm) nime kandva külakese. Kohale jõudes nägime toredat teeäärset söögikohta, kuid liikusime edasi, kuna järgmisesse külla oli vaid 12 km sõita. Monterrey´sse jõudes keerasime peateelt kõrvale ja liikusime kurvilist teed mööda järjest kõrgemale mägedesse.
Vaated muutusid aina ilusamaks, tee omakorda asfaldist kruusaks ja iga künka otsa jõudes tundus iga järgmise lõigu läbimine aina ahvatlevam.
Nii me siis seal kulgesime ja ahhetasime – vaated vulkaanile ja ümbritsevale rohelusele, tee peal kohatud lehmad ja nähtud majapidamised ning turistivaba õhk muutsid meie meeled tunduvalt paremaks.
Olime täpselt seal, kus olla tahtsime. Mingil hetkel avastasime, et tee viib meid ringiga üle mägede tagasi suurele maanteele ja see sobis suurepäraselt.
Eriliseks leiuks osutus vaid nädalavahetuseti avatud olev söögikoht, kus avanevad imelised vaated suurele Arenal´i nime kandvale järvele ja samanimelisele vulkaanile.
Seal nauditud snäkk ja õlled jäävad pikaks ajaks meelde.
Asusime koduteele päikeseloojangu ajal ja nüüd saime maalilist loodust juba allamäge sõites nautida.
Kui jõudsime asfaldile, näitas teeäärne viit koduni 26 km. Väljas oli juba pime ja sõit nõudis rohkem keskendumist, kuid tundsime teekonnast endiselt suurt naudingut. Kuna olime kõrgustes ka jahedat tuult trotsinud, peatusime koduteel uuesti kuumaveeallikate juures. Rahvast oli seal õige pisut vähem, kuid pimeduses oli seal hoopis mõnusam olla – lasime meeltel tähistaeva all vabalt voolata. Koju jõudsime õnnelikult väsinutena.
Pühapäeva hommikuks sättisime äratuse kella viiele. Kohvid joodud ei lasknud me end isegi väikesest hoovihmast heidutada ja asusime kahetunnisele teekonnale rahvuspargi suunas.
Soovisime pargi avamiseks kohal olla – olime välja uurinud, et sisse lubatakse vaid kindel arv inimesi ning soovijaid on palju. Oli ka pühapäev, mis tähendab lisaks turistidele ka paljude kohalike jaoks puhkepäeva. Jõudes peale 70 km-i läbimist 10 minutit enne avamist kohale, oli meie üllatus suur – vaatamata mitte kõige paremale ilmale oli järjekord juba ligi 30-pealine.
Nii me seal siis kõik koos ootasime ning kui kell sai kaheksa, avati väravad, kontrolliti seljakotte ning lubati piletiostu järjekorda. Tasuda sai vaid kaardiga, kuna mingil hetkel oli piletikassat röövitud (nüüd Covid ka mõjutab sularaha kasutamist). Piletid näpus hakkasime pika sammuga astuma.
Möödusime paarist seltskonnast ja jõudsime ühena esimestest pika trepini, mis suure koseni viis.
Selle konkreetse kose muudab eriliseks sealt alla voolava vee värvus. See on türkiissinine – legendi järgi kukkus jumalal taevast luues pintsel käest ning maandus just seal.
Olgu kuidas on, sellise tooniga koske ei ole mitte kusagil mujal! Trepist tagasi üles vantsides saime aru, millised massid kohal on. Inimesed seisid üksteise sabas, et alla koseni jõuda. Ülesse jõudes rõõmustasime veelkord fakti üle, et oleme ühed esimesed ja sammusime reipalt edasi. Teekond vihmametsas kulges mööda looduslikku rada ja pakkus nii mõndagi huvitavat.
Nägime, kuidas seesama türkiissinine vesi piki jõge voolab, ühes kohas tundus see lausa keevat (tegelik põhjus peitub vulkaanilistes gaasides).
Teekonna lõpus nägime aga midagi täiesti erakordset – kohta kus kaks jõge kohtuvad ja kus vesi keemilise reaktsiooni ja optilise fenomeni tulemusel oma värvust muudab.
Seal tuli ots ümber keerata ja tuldud teed tagasi minna. Rahvuspargist väljudes otsustasime esialgse plaani, mis sisaldas endas dzunglis paiknevate rippsildade külastamist, hüljata. Põhjusteks ligi kahetunnine teekond, pühapäevale omased massid ja tsikli tagastamine juba kella viiest õhtul. Uurisime kaardilt välja teekonna, mis viis meid samasse söögikohta, mille eelmisel õhtupoolikul avastanud oleme. Rahvuspargis ujuda ei tohtinud seega käisime enne teele asumist ujumas rahvuspargi lähedal asuvas ujumiskohas, mis on osa samast jõest.
Kuna teekond oli pikk, tegime enne ühes mittemidagi ütlevas teäärses hurtsikus hommikusöögi, mis oli tõeline elamus.
Toit oli tipptasemel, teenindas meid peakokk, kes oli uhkes kokavormis ja taustal mängis mahe jazzmuusika.
Seekordne teekond oli esimeses pooles eelmise päeva omast erinev.
Toreda seigana saime ühe kohalikuga, kes meile hobuse seljas vastu tuli, paar sõna vahetada – härra pakkus rõõmsal toonil vahetuskaupa – tema hobune meie motika vastu! Otsustasime sellel korral keelduda aga tegime tere-tutvust sellegi poolest. Kirjeldasime Jorge Luis´ile kust pärit oleme ja rääkisime kuhu teel oleme. Soovisime üksteisele head päeva ja peale mõningate mägede vallutamist olime taaskord söögikohas vaateid imetlemas.
Ahjaa, kohe söögikoha kõrvale, mäenõlvale on ehitatud paar öko majakest, kus on võimalik 75 dollari eest ööbida.
Tundsime mõlemad kiusatust aga jätsime seekord vahele 🙂
Viimasel päeval enne La Fortunast lahkumist käisime veel El Salto´s – lähedalasuva jõe ääres, kus saab kividel istues kärestikulise jõe hääli kuulata, vihmametsa imetleda ja end köiega vee kohale kiigutada ning siis vette hüpata.
Meie piirdusime teiste hüpete vaatamise ja ujumisega. Õhtul nautisime seljakottide pakkimise järel koduses keskkonnas õhtusööki, meenutasime, mida oleme kolme kuu jooksul kogenud ja valmistusime hommikul lennujaama poole teele asuma.
Nüüd oleme juba Eestis olnud nädala, kuid kodus sellest vaid 2 ööd maganud. Rändamine jätkub ja järgmised lennupiletidki on juba ostetud. 🙂
lazyadventurer.blog 