Eestist Albaaniani

Tere sõbrad!

Nagu juba tavaks saanud, oleme taaskord sügise saabudes asunud reisile. Seekord otsustasime jääda Euroopasse ning esimesseks pikemaks peatuspaigaks valisime välja Albaania. Seekordset reisi eristab eelmistest pikematest reisidest ka see, et lisaks euroopasse jäämisele liigume oma armsa Volvoga. Selleks on mitu põhjust – saame liikuda omas tempos ja just sellist marsuuti pidi, mis meile huvitav tundub. Teha peatusi just seal, kus heaks arvame ning lisaks pakub Volvo meile ka öömaja. Mitte, et meil oleks plaanis kogu reis Volvos magada, vaid see on suur lisaväärtus, kui saame vajadusel öö autos magada.
Olles Eestis väikese ringreisi teinud ja omale kallid inimesed üle vaadanud, asusime teele 2. oktoobril Pärnust.

Esimese päeva õhtuks sõitsime kohe hooga Poola. Üle piiri jõudes hakkasime otsima kohta, kus esimene öö veeta. Heaks abimeheks on selles meile äpp nimega park4night. Selles äpis on nimelt kirjas kõik kohad tasuta parkimiseks ning parklad kus saab öö veeta. Olles koha välja valinud, asusime koordinaatide ja Google Mapsi abil teele. Kohale jõudes saime aga aru, et miski ei klapi. Mingit moodi olime juhistele tuginedes jõudnud peaaegu et ühe talu hoovi. Otsustasime ümber keerata ja suurele teele tagasi sõita ning uus ööbimiskoht välja vaadata. Seekord kõik toimis ja jõudsime Elki nimelise linna äärde järve äärde ühele parkimisplatsile, kus Volvo ca 5 minutiga magamiseks valmis sättisime. Tegime ümbruskonnas telefoni taskulambi abil väikese jalutuskäigu ja kobisime voodisse. Hommikul ärgates tervitas meid tugev vihmasadu, mida trotsides oma hommikused toimetused tehtud saime ja ujuma plaanisime minna.

Kuna plaan nägi ette näkki minemist aga järve kaldale jõudes nägime, et just sellel hetkel randus sinna üks purjekas, jäi plaan katki. Olles auto juurde jõudnud, saabus veel paar kohalikku papit, kes samuti järve äärde läksid, niiet kokkuvõttes hea otsus 🙂
Vihmasest Elkist jõudsime vahepeatusega Tšehhis, Ostravas nauditud lõunaburgeritele õhtuks välja Austriasse.

Ööbimiskohaks oli Viini eeslinnas otse Doonau ääres asuv tupiktänav. Seal end välja puhanud ja hommikune suplus tehtud, suundusime Viini avastama.

Auto parkimismajja teiste uhkete autode vahele pargitud, liikusime sel päeval ca 20km jala.

Jalutasime nii Doonau ääres kui külastasime ka Schönbrunni lossiaeda, kus täitsime Minna ammuse lapsepõlveunistuse ja seiklesime hekilabüründis.

Jäime ringkäiguga väga rahule, kuid kibelesime ikkagi teele. Algne plaan veel teinegi öö Viinis veeta asendus sooviga süüa õhtust mõnes ilusas Austria külas ja edasi liikuda. Viini kesklinnast vaid poole tunnise sõidu kaugusele jäävas imeilusas külas nimega Gumpoldskirchen elu maitsvam Viini snitsel ja guljass söödud, sõitsime edasi Sloveenia poole.

Selle lõigu peal elasime üle ka kõige ohtlikuma intsidendi liikluses. Olime kiirteel omas tempos kulgemas, kui meist enne teetööde lõiku üks aktivist mööda surus ja kohe meie ette reastus, kuna neljarealine muutus kaherealiseks. Järgmisel hetkel aga oli see juba üherealine ja meist möödunud piloodil olid juba ees ajutised liiklusmärgid ja paremal reka. Olime kohe tema taga ja nägime aset leidnud avariid väga lähedalt – piloot üritas ikkagi paremale reastuda aga see manööver lõppes reka küljes, õnneks vaid kerge riive ja stange eest aga mina siis tegin äkkmanöövri vasakule ja sain märkide vahelt läbi ning hindasin piloodi autole tekkinud kahjusid. Noorte poistega oli kõik korras, ainult stange tilbendas veel vaevalt auto küljes. Ei hakanud seisma jääma, kuna oli teisigi kes peatusid ja huvi tundsid.
Austriast ja selle teedest veel nii palju, et riiki sisenedes on vaja hankida kohustuslik vinjett ja see nähtavalt auto esiaknale kleepida, mis lubab seaduslikult Austria kiirteid kasutada. 10-päevane vinjett maksis ca 8 eurot aga selle hankimiseks oli vaja üles leida piiril asunud äri, mis neid müüb. Esimeses kohas, kuhu sisse astusin, öeldi kohe et neid pole pakkuda ja minu küsimuse peale, kustkohast neid siis osta saaks, sain ükskõikse vastuse, et eks ikka järgmisest bensiinijaamast. Hüppasin kohe autosse ja panin ajama, ise veel kehva teenindust kirudes. Minna oli kohe õigel teel ja pakkus välja, et peaks ikka siitsamast ühest teisest kioskist uurima (mille peal suur ja helendav silt “VIGNETTE” oli- toim.). Mina juba selleks ajaks olin otsustanud, et põrutame ikka edasi ja vaatame kus see bensukas on. Olles siis 10 km edasi sõitnud, kontrollisin kas see bensukas üldse veel avatud on (ületasime piiri ca kl 21 õhtul). Loomulikult oli see suletud ja tuli ots ümber keerata ja piirile tagasi sõita. Sinna tagasi jõudes sain juhised esimesest kontorist, et tuleb veel kolmandassegi minna ja sealt see kauaotsitud vinjett soetatud saigi.
Olles jõudnud Sloveenia piirile, siis otsisime juba teadlikumalt võimalust vinjett soetada, kuna sealgi toimib sama süsteem. Ainukeseks erinevuseks osutus see, et midagi kusagile kleepida polnud vajalik, auto number sisestati süsteemi ja kontroll oli elektrooniline.
Vaatamata faktile, et Sloveenia lõik oli riikide läbimise mõttes kõige lühem, siis veetsime ühe öö ka seal. Puhtalt väsimuse astet arvestades ja seda turvalisemaks variandiks pidades.

Öö maisipõllu ja maanteevahelisel külateel ära magatud, oli meie järgmiseks eesmärgiks jõuda Aadria mere äärde, Horvaatiasse. Sinna kohale jõudes asendus soov edasi liikuda hetkega sooviga paigale jääda. Sillerdav sinine meri, 25 kraadi sooja ja omanäolised külad tähendasid meie jaoks, et nüüd tõeline nauding alles algab. Ja me ei pidanud pettuma – iga küla, kus peatusime või mida läbisime, osutus pärliks. Kuna tipphooaeg on läbi, siis on ka turiste hulga vähem saab rahulikult ringi vaadata.

Aadria mereni jõudsime Zadari nimelises linnas, kust edasi me enam kiirtee abil ei liikunud, vaid valisime mereäärse tee, mis oli küll aeglasem, kuid seda maalilisemate vaadetega.

Enne välja valitud ööbimispaika jõudes, tegime lõuna juhuslikus teeäärses restoranis. Restoran paiknes täpselt mere ääres kõrgemal kaldal. Vaade ja toit mõlemad, pakkusid taaskord suure elamuse.

Jõudsime välja ühe saarekese peale, nimeks Tisno. Kauaoodatud suplus meres tehtud, hakkasime otsima ööbimiskohta.

Enamvähem enne välja valinud kuhu kandi peale tahame jääda, otsustasime minna mööda üht mereäärset tänavat. Tänav lõppes väikese parkimisplatsiga ja nägime et otse meie “koduhoovist” läheb tore valgustatud jalutusrajake. Siia me jääme!

Võtsime kohe väikese matka ette, et oleks mõnusam õhtusööki nautida.

Loomulikult pani see mereäärne rajake meid taaskord ahhetama ja jõudsime mõelda, et kuidas meil on ikka vedanud, et selliste kohtade otsa koperdame. Sõna otseses mõttes. Muud eeltööd meil tehtud polnud, kui vaid pilk kaardile ja et näe see tundub lahe paik. Niisiis mööda maalilist rada teispoole linna jõudes oli vaja hakata tagasi liikuma.

Sama rada tagasi ei tahtnud võtta, hakkasime kaardilt vaatama kuhu suunda minna. Leidsin google mapsist matkaraja, mis just soovitud kohta välja peaks jõudma. Hakkasime majade vahelt minema, kui tee justkui otsa sai, silmasime, et vist mingi rajake üle mäe ikka läheb.

Jõudsime loojuva päikese saatel künka tippu ja olime taas hämmingus. Jälle koperdasime sellise elamusretke otsa.

Jõudes alla tagasi oli päikeseloojang taeva võimsalt ära värvinud.

Leidsime peale mõningast otsimist ühe restorani, mis avatud oli. Kõhud täis, jalutuskäik Hotell Volvosse ja merel sillerdavate linnatulede saatel magama.

Hommikul võtsime ette väikese jooksuringi mööda eile läbitud rada, kus ka vahepeal mõnus ujumisala oli. Kohustuslik hommikuujumine tehtud, sai taas teele asuda.

Hommikusöögi sõime külas nimega Primošten. Tegime seal väikese jalutuskäigu ja taas oli tunne- siia me jääme…

Ühes teeäärsest putkast mandariini ostes saime aimu, kui sõbralikud ja heatahtlikud Balkanil elavad inimesed on. Kuna härra oli selleks päevaks asju kokku pakkimas, pakkus ta meile igasugu käsitöö snäkke ja maiustusi, tundis huvi, kust tuleme ja kuhu läheme ning soovis siiralt head teed.

Edasised kokkupuuted teele sattunud inimestega on samuti olnud üdini positiivsed. Järgmise peatuse tegime teeäärses lounges. Koht oli nii kutsuv ja stiilne, et möödasõit ei tulnud kõne allagi. Tegu oli pereäriga, kes toodavad veine ning olid otsustanud tee äärde hubase veini ja kohvibaari avada. Kõrge kallas, hunnitud vaated merele ja hea muusika. Tõeline nauding.

Koos päikeseloojanguga jõudsime välja taas ühe saare peale Žuljana nimelisse külla, kus plaanisime öö veeta.

Hotell Volvo parkimiskoht ei olnud seekord just kuigi luksuslik, kuid küla ise meeldis meile väga. Siin tuli rohkem küla ehedus välja. Jalutasime ringi ja sõime õhtust. Hommikul sulpsasime vette ja jõime hubases Café Baris (siin kandis on Cafe Bar’id või Bar Kafe’d väga populaarsed, süüa ei saa aga head kohvi, värsket mahla, kokteile, napsu saab) kohvid ja mahlad ja sõitsime edasi. Montenegro ootab!

Horvaatiaga koos lõppes ka Euroopa Liit, niiet Montenegrosse sisenemine võttis juba oma 20 minutit aega. Sinnani olime kõik riigi piirid ületanud ilma peatusteta, v.a Horvaatiasse sisenedes, kus pidime oma passid ette näitama (Horvaatia ei kuulu schengenisse -toim.).

Montenegros sai meie peatuspaigaks Sveti Stefani nimeline linn, kus veetsime kaks ööd ja päeva.

Seal olles nautisime majutust hotellis, mis asus rannast paarisaja meetri jalutuskäigu kaugusel ning õhtustasime kaks korda samas restoranis. Seda seetõttu, et esimesel õhtul mõnda avatud restorani otsides märkas Minna juhuslikult kõrgel terassil olevat seltskonda. Nägime seal ka restorani silti ja täiesti juhuslikult olime seisma jäänud värava juures, mis oli avatud ja sealt sisse astudes vaatas vastu trepp ja restorani silt, kust ülesse vantsima hakkasime. Olles kolmandiku trepist läbinud, jõudsime lahti oleva ukseni, mis juba hotelli koridori juhatas. Ronisime mööda treppe veel ca viis korrust ülesse ning kohale jõudes olime avastanud senise reisi kõige uhkema vaatega restorani. Võtsime istet siseruumis, sest terassil olid parimad kohad juba hõivatud, kuid meie lauast avanes hunnitu vaade Aadria merele – parim osa vaate juures oli fakt, et maast laeni olev aken oli lahti tehtud ja õhtune briis paitas meie olemist.

Toidu osas meil mingeid ootusi polnud, kuid kui tellitud mereandide risoto ja grillitud kaheksajalg kohale jõudsid, olid need parimad, mida eales proovinud olime.

Vahemärkusena tuleb öelda, et parima emotsiooni saabki tihtipeale siis, kui pole eelnevalt ootusi liiga suureks kruttinud. Teisel õhtul naasesime juba sama teed pidi teadlikult samasse restorani pikemaks olemiseks. Minu elamus mereanni risotost oli olnud nii suur, et tellisin ka teisel õhtul täpselt sama toidu ja ei pidanud kahetsema!

Tasub ära märkida, et vahetult enne restorani leidmist oma õhtusel jalutuskäigul, mis lookles taas mööda imelist rannikut, ütles Minna, et ta isegi ei imesta enam, et meie teele selliseid elamusi ja hingematvaid vaateid visatakse.

Võtsime nõuks peale päevi kestnud autosõitu Sveti Stefanis, lõpuks ühe tõelise rannapäeva teha. Läksime kohe hommikul ainsasse lahti olevasse rannabaari võtsime rannatoolidel kohad sisse ja lootsime ka kohe hommikusööki saada, kuid selgus et süüa saab alles kell 13. Niisiis kohvid ja mahlad ja raamat kätte.

Kell 13 aga selgus, et peale pizza nad muud süüa ei paku, mis seal ikka proovime ära. Jällegi olid ootused nii madalad kui võimalik.. Aga see pizza.. Peaaegu sama hea, kui Surfibaaris. Jäime väga rahule!

Montenegros asjad Volvosse pakitud, võtsimegi suuna Albaania poole. Piiriületuse järjekorras läks aega ca pool tundi ja ainukene küsimus, mis passide kontrollimisel esitati oli meie sihtkoha osas. Saades teada, et oleme teel Sarandesse, soovis piirivalvur meile head reisi ning olimegi Albaanias. Tegime tee peal kerge lõuna ja sõitsime üsna ühe jutiga Sarandesse kohale. Oleme nüüdseks siin juba nädalakese linnaga tutvunud ja nii mõndagi põnevat näinud. Sellest kõigest aga juba järgmises postituses!
Olge tervitatud ja nautige elu!