Meie elu Sarandës

Olles õhtuhämaruses ilma viperusteta kohale jõudnud, otsisime õiges majas õige korteri, Minnale saadetud info põhjal, ülesse ja tassisime Hotell Volvo tühjaks. Nüüd on meil kohe terveks kuuks oma merevaatega korter ja kodurand samuti! Korteri võti oli jäetud koodiga karbi sisse. Omanikuga me ei kohtugi. Auto parkisime maja ette, rõdu alla, nii et oleks silma all.

Hommikusöök vaatega.


Kohe esimesest päevast alates oleme hommikuti teinud ka tervisetiiru värskes õhus – kas siis sörkides v jalutuskäigu näol, peale mida otse ujuma oleme suundunud. Tunneme, et ilma selleta ei oska enam päeva alustadagi.

Kesklinn asub meist 4km kaugusel, kuhu juba korduvalt jalutanud oleme. Esimesed paar päeva kulusid sisseelamiseks – kui alguses jättis linn veidi kummituslinna mulje kuna paljud kohvikud/hotellid on hooajaväliselt suletud, siis mida päev edasi, seda kodusemaks on Sarande meile saanud. Hooaeg kestab siin aprillist oktoobri lõpuni ja sellel ajal on linnas rahvast 3-4 korda rohkem kui muidu. Aastaringselt elab siin ca 25000 inimest. Loomulikult on ka praegu näha turiste ja matkabusse, kuid kui näha kõiki neid ärisid, mis on ajutiselt suletud, siis kõigi nende ülevalpidamiseks peab see mass, kes siia suvekuudel kokku tuleb, olema ikka meeletu. Seda kinnitas ka mulle barber, kelle juures oma vuntsi korrastamas käisin – tema sõnade järgi on siin siis hullumaja ja seda peab ise nägema, et aru saada. Me ei tahaks siis siin olla!

Sarandë kesklinna rand.
Promenaad

Lisaks kesklinna promenaadile ja selle ümbrusele oleme jõudnud külastada ka paari lähedalasuvat linna. Ühel päeval plaanisime minna vaatama Blue Eye nimelist allikat, kuid jõudsime välja Gjirokastra nimelisse linna, kus oma päeva veetsime.

Gjirokastras asub kõrgel mäe otsas vanalinn ja mäe tipus kindlus. Seal me siis ringi hulkusime ja vaateid nautisime.

USA sõjalennuk, mille Albaaniasse sattumise osas on erinevaid teooriaid.

Õhtusöögi võtsime vanalinnast väljaspool, eeldades, et see on soodsam ja maitsvam kui turistipiirkonnas. Just nii oligi – linna kõige tihedama liiklusega ringtee äärses restos plastiklaua taga istet võtnud, saabus meie juurde kohalik härra, kes kohta oma perega peab. Tellisime salati, friikad ja 250g lambaliha. Maksama läks see koos õlledega umbes 10€. See kõik kahe peale – siinsed portsud on piisavalt suured, et kahele jaguks. Samal ajal kui õlut libistades ümbritsevat jälgisime, panime tähele, kuidas iga natukese aja tagant kohalikud värskelt valmistatud liha soetamas käisid. Koha peal istus peale meie veel vaid kaks kohalikku, kuid kaasa pakiti liha hoolega. Meie lambaliha serveerides kiitis peremees, et valmistas meile lambast tüki, mis albaanlastele endile väga meeldib – õla. Meiegi nautisime toitu täiel rinnal.

Blue Eye’ s käisime samuti paar päeva hiljem ära. Pooletunnise autosõidu kaugusele jäävas rahvuspargis pidime sissepääsu eest 50 kohalikku (üks euroopa raha võrdub 116 lekega) per nina tasuma ning saime seejärel mööda vastvalminud teed vaatamisväärsusteni jalutada.

Imestasime, et see tee nii uhkelt korda on tehtud, samas kui linnas on teed üsna kohutavas seisukorras. Rahvuspark ise oli igati ilus ja peamine tõmbenumber selles oli siis ca 50m sügavusel asuv koobas, kust sekundis ligi 18000L vett pinnale sööstab. Väga lummav ja unustamatu vaatepilt. Nime siis koht saanud silma meenutava illusiooni tõttu.

Siit siis muudkui vett pinnale voolab.

Nüüd oli aeg üheks rannapäevaks aga mitte kodurannas vaid siit ca poole tunnise sõidu kaugusele jäävas Pete e Theth nimelises rannas. Olime kohta näinud ûhes Youtube’i videos ja otsustasime randa oma silmaga kaema minna.

Tühi rannabaar

Kui septembris filmitud videos oli veel rahvast palju siis meie saime nautida täielikku vaikust ja rahu. Peale meie oli rannas veel u 6 inimest. Kõik rannabaarid olid suletud, kuid olime ettenägelikult endale kuuleriga joogid ja snäkid kaasa toonud. Alguses peesitasime alal, mis ei olnudki midagi erilist, kuid kui läksime ümber nurga uudistama, siis kolisime kiirelt ümber. Vee kohal võrgus lebotamise ja hüppetornist vette sulpsamise ajal Corfu saart imetledes ja mööduvaid laevu jälgides kaotasime ajataju.

Hea pildi saamine pole lihtne!
Kuidas vette hüpe välja nägi, näed järgmises Youtube’i videos! 😉

Kogu see elamus oli eriti lahe just väheste inimeste tõttu – hooajal tuleb selle katusega lebola eest päevatasu ka välja käia ning õlut ja süüa koha pealt osta. Meie aga nautisime kõiki mugavusi tasuta ja ilma inimasustuseta. Sinna läheme kindlasti veel. Randa jõudmiseks sõitsime läbi Ksamili nimelise linna, mis on samuti väga soositud ja popp linnake, just oma ilusate randade tõttu. Meie aga oleme enda ranna leidnud 😉

Igapäeva elust ja melust on veel silma hakanud kütuse kallidus. Kui kõik muu on võrreldes Eestiga soodne, siis diisliliitri eest tuleb üle kahe euro välja käia (240lek ehk ~ 2.06€
Toidupoes sisseoste tehes on hinnad soodsamad kui oleme harjunud, kuid samas ka mitte üle mõistuse odavad. Toidu hinnad vaatame põhjalikult läbi järgmises postituses, kus räägime lähemalt oma ostukorvi eksperimendist.

Nädala toiduvaru.


Teistsugune on ka prügikorraldus. Iga maja juures eraldi prügikasti pole. Selle asemel on kastid peatänavate ääres üsna korrapäraste vahedega, kuhu siis kõik oma prügi toovad. Loomulikult vedeleb ka kastide ümbruses palju sodi, mida ära ei koristata. Üldine pilt on meie jaoks siiski üsna puhas.

Ahjaa, automarkidest on kohalike seas kõige populaarsem Mercedes-Benz. Ja seda pika puuga. Näha võib nii tuttuusi mersusid kui ka kolisevaid vanureid. Loomulikult on ka muid marke näha, kuid mersude üleküllus hakkab silma. Ühtegi teist Volvot pole siiani näha õnnestunud.

Väljas einestades on keskmine maksumus 15-20€ kahe peale, milles sisalduvad nii joogid kui jootraha. Korra õhtustasime ka promenaadil, kus kulus 35€, kuid seda kompenseeris maitsev koka tervitus enne sööki ning pits raki’ t peale sööki (kohalik puskar). Toit ise oli samuti imehea. Halba toiduelamust on siin meie arvates üldse keeruline saada.
Menüüs leidub tavaliselt risoto, pasta, kana/lamba/sealiha, salatid. Ka pitsat pakkuvaid kohti on palju. Hinnaklass u 5-8 eurot toidu kohta. Pudel kohalikku õlut toidukohas maksab 150-200 kohalikku.

Ühestki restorani toidust polegi pilti teinud, aga siin pildil oleme ühes veidi peenemas restos, mis ühtlasi ka meie lemmik. Nii interjöör, kui söök on siin imelised. Pastaroog (värske pasta!) maksis ca 11€ ja pokaal veini ca 3.50€

Siiani kõige soodsama kõhutäie saime Kantina nimelises tänavaäärses kiirtoidukohas. Võrratu vaatega asukohas on ratastel haagise ümber ehitatud terrass ja seal siis saab soetatud pita kebabi ja jooki nautida. Vaade otse merele ja hind ebanormaalselt odav – kaks maitsvat ja toitvat pitat ja kaks õlut 800 leki eest (6.5€)

Või kaks kanavarrast 150 eest ehk natuke üle euro. Friika ports juurde samuti 150lek’i.

Oleme märganud, et kohalikele endile meeldib väljas süües tellida kamba peale pool liitrit või liiter punast majaveini ja kilo liha. Liha serveeritakse lõigatud kujul lõikelaual ja seal midagi muud peale liha polegi. Sealt siis punase veini kõrvale tükk ampsata tundub vägagi kohalik teema olevat.

Nüüdseks oleme jõudnud külastada ka osa Butrinti rahvuspargist ja iidset Butrinti linna.

Butrinti rahvuspargis võtsime ette väikese jalutuskäigu, mis jõudis välja mingite varemeteni, mis varemed need täpselt olid jäi segaseks. Kaardi andemetel oleks pidanud jõudma lossivaremeteni, aga lossi mõõtu see ehitis välja ei andnud.

Need varemed juba sõjalistel eesmärkidel kasutusel olnud.
Kuid nüüd kasutusel lõuenditena. 🙂

Peale matka koperdasime veel Butrinti iidsete linna varemete otsa. Pilet sissepääsemiseks maksis ca 9€ ühele, kuid kuna juba tükk aega kassa ees seistes meie vastu keegi huvi ei tundnud, siis astusime sisse- oli ju siiski parasjagu käimas säästu nädala eksperiment.

Teater
Selle osa põrandaks on tegelikult hästi säilinud ja kaunis mosaiik põrand aga säilimise eesmärgil on ta kaetud. Korra aastas siiski eemaldatakse kate, et kõik huvilised saaksid seda näha.
Selle pildi peal näed milline põrand tegelikult välja näeb. Zoomi sisse ja saad veel selle ilusa põranda pika ajaloo kohta teada.
Purskaev Nümfide auks.
Võlvid
Võlvid
Võlvid
Minna võlve imetlemas
Minna võlve pildistamas
Ja veel võlve
Siin laius tuhandeid aastaid tagasi üks suur ja uhke era residents.
Siin leidsime ka päris lossi varemed.
Loss rekonstrueeriti 1930datel (kui mälu ei peta).
Ringkäik iidses linnas lõppes sellise kauni vaatega

Ühel pärastlõunal jalutama minnes, ei olnud meil plaan seiklusi minna otsima.

Kuid jalutuskäik lõppes jõeületusega. Tegelikult olime valmis sellele ringile minnes, et ületame jõe, kuid milleks me ei olnud valmis oli jõe sügavus ja kiire vool.. Kuid saime siiski teisele poole ja turvaliselt koju tagasi.

Üks päev mäe otsas Sarandë kohal.
Selle mäe otsas asus ammu ammu klooster.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s