Sõbrannadega Itaalias!

Pääsesime praami pealt maha ja hakkasime Barilt, mis asub Itaalia ida kaldal, sõitma Lääne kaldale- Napoli poole. Taavi viis meid Eikliga majutuse juurde, mis asus Vico Equense nimelises väikeses, armsas linnakeses ja kihutas ise teistele tüdrukutele lennujaama vastu, see oli osale kambast üllatuseks. Meie saime kokku Giovannaga, kes meid korterisse juhatas ja põhjaliku tuuri tegi. Näitas ära iga sahtli ja kapi sisu. Ise naeris ka, et külalised on talle öelnud, et ta prooviks justkui korterit maha müüa. Igatahes oli korter väga mõnus ja ruumikas. Kaks magamistuba, köök, avar elutuba lahti käiva diivaniga ja väga suur terrass.

Vaade sisehoovist

Meie läksime Eikliga kohe üle tee väikesesse marketisse, et tüdrukute jaoks laud hea ja paremaga katta. Hea, et üks pood ikka lahti oli, sest saabusime pühapäeval ja Itaalias on pühapäeval enamasti kõik kinni. Poe ees oli puuvilja lett, kust ma hooga puuvilju hakkasin krabama, andsin puuvilja kotid kassase aga sain aru, et olen kurjustavate pilkude all. Oleksin pidanud hoopis ootama tädi, kes ise soovitud puuviljad minu eest kottidesse oleks pakkinud. No selge, järgmine kord teab. Paraku kindlat reeglit paigas siiski pole, sest mõnes poes pead sa ise oma juurviljad võtma ja teises poes pead leidma selleks ettenähtud inimese. Kui liikusin edasi liha leti juurde, sain sealse teenindaja käest taas mürgiseid pilke. Tajusin kuidas kõik mõtlesid, et mida need turistid siit tahavad.. Kui ma aga suutsin oma liha ja juustu tellimuse peaaegu itaalia keeles esitada ja saime keha keele abiga suheldud, muutus lihaleti teenindaja aina sõbralikumaks. Eriti rõõmsaks tegi teda, kui palusin tema enda lemmikujuustu mulle pakkida. Kui olin kõik soovitu kätte saanud sain lausa kõvahäälse, rõõmsameelse ”Grazie, ciao!”.
Prosciuttod, salaamid, juustud, saiad, oliivid ja proseccod kätte saanud, suundusime tagasi korterisse, et laud katta.
Samal ajal lennujaamas, kui tüdrukud olid lennujaama ees, tegi Liisa teatavaks, et neil on nüüd kaks võimalust, kas võtta takso või otsida üles tuttav auto! Tanja silmas sellepeale kohe kodust Volvot.
Taaskohtumine oma sõbrannadega oli meeleolukas. Istusime laua taga ja lobisesime, nagu ikka. Arvestasime, et ega esimesel päeval me kuhugi ei jõuagi. Kui aeg hakkas õhtusöögi poole liikuma, oli vaja taas poodi minna. Aga nüüd oli kellaaeg sealmaal, et meie kodulinna poed olid kõik kinni. Vaatasime välja, et meie lähedal asuvas Sorrentos on üks suurem market avatud. Läksime sinna otsusega, et teeme õhtuks loomulikult pastat!

Õhtusöögi tegemine

Järgmine hommik tegime varasemate ärkajatega kiire hommikuse jalutuskäigu meie imearmsas linnas, mis asus nagu enamus Amalfi ranniku linnadest kalju otsas. Saime nautida imelisi vaateid merele ja päike paitas mõnusalt.

Hommikusöök

Saime aru, et täna oleks hea päev minna kohalikku randa ujuma, kuna ilm oli väga ilus. Tee mööda kitsaid tänavaid ja treppe viis väga toreda ranna sopini.

Vapramad suplesid seal tükk aega. Vesi oli hoolimata veidi sügisestest temperatuuridest täiesti soe.

Ikka kive otsimas.
Taamaal paistab Vesuuv.

Päikese käes oli ka piisavalt mõnus, et sai ennast kuivatada. Istusime mõni aeg seal, kuni otsustasime tagasi pöörduda ja hüpata esimese rongi peale mis tuleb ning siis vaadata kuhu see meid viib. Soovisime aga mõnda teist teed tagasi üles vantsida, niisiis hakkasime minema mööda autoteed, kuigi see oli pea paar kilomeetrit pikem.

Vaade Vico Equensele.

Olime juba tükk aega ülesmäge kõmpinud kui nägime ees auto tunnelit ja saime aru, et oleme lõksus, kas saame üldse siit tagasi? Õnneks nägime, et rongipeatus on meile kõvasti lähemal, kui meie kodulinn. Esimene rong mis tuli, oli suunaga Napoli poole ja otsustasime, et läheme siis Pompeiisse, kus on suur arheoloogia ala. Loomulikult olid kõigil kõhud tühjaks läinud, niiet esimese asjana pidime otsima süüa. Astusime ühte restorani sisse, mis tundus päris peen. Veendusime, et hinnad ei ole liiga kallid. Olime peakoka unistus (mis meile ka ära mainiti), kuna tellisime kõik sama toidu- kartuliga pasta! Jah justnimelt, kartuliga pasta. Tegu pasta ja kartulitambi kooslusest, mis maitseb üllatavalt hästi. Meile kellelegi polnud see ka võõras, kuna teadsime, et Tanja teeb sellist toitu üpriski tihti- see ta laste lemmiktoit. Tegu Itaalia sõja aegse toiduga, mida väga odav teha ja mis täidab kõhu korralikult, nüüd on see saanud delikatessiks. Sama loo rääkis ka Tanja, et tema vanaema jutustas ikka, et see on kõige tüüpilisem vaese aja toit. Me kõik kiidame heaks! Tanja valmistas oma versiooni meile järgmisel õhtul ja tuleb tunnistada, et see oli isegi parem kui restorani oma!
Kõhud täis vaatasime arheoloogia linnaku poole, kuid saime teada, et see on juba kinni. No mis seal ikka, jalutame siis lihtsalt linna vahel ringi.

Pomppeii
Turistidega

Imestasime, kui kohalikud müügimehed küsisid, kas oleme Eestist ja vastates jah, kus teadsite? ütlesid nad, et Eesti naised on väga ilusad. Jäime vastusega rahule ja mõtlesime endamisi, jah pole ime, et täghelepanu meie suunas niivõrd suur on, kui 6 naist ringi käib ja kõik on imekaunid. 🙂 Pimeda saabudes hakkasime rahulikult tagasi rongi poole minema.

Koridoris toimub tõeline Itaalia draama, millest osa tahtsime saada.

Järgmistel päevadel külastasime kõik turisti teekonnale jäävad postkaardi väärilised linnakesed. Sorrento, Positano, Amalfi. Positanos väikest lõunaampsu tehes saime taas kosutust oma egole, kui sisseastudes ja kordamööda tellides teenindajatel käed nõrgaks läksid ja nad üksteise järel alustaldrkuid maha pillasid, omavahel kihistasid ja sosistasid. Küll oleks tahtnud teada mida nad räägivad. 🙂

Bussisõit Positanosse oli mägine ja kurviline aga väga kaunis.
Lahked ehituspoisid lasid meid oma objektile (mingi hotell/restoran) mida nad renoveerisid ja kus olid ilusad vaated.
Saan aru, miks Amalfirannik ja Positano nii paljude turistide meelispaik on. Siin tõesti in väga imeline! Kuid aru ma ei saa miks keegi peaks siia suvel tulema…

Tagasiteel Positanost oli buss paksult täis ja õhku ei olnud. Pidime kõik kitsas vahekäigus seisma. Järsku aga märkasime juskui oleks keegi bussikeskosas kukkunud. Järsku hakkas suur sagimine ja hakati hüüdma kas bussis on mõnda arsti või medõde. Meie siis saime hüüda, jaa meil on õde ja saatsime Merli ruttu asja üle vaatama. Üks neiu oligi suurest palavusest ja õhupuudusest kokku kukkunud. Merli sai ta teadvusele ja kõik bussis viibjad olid varmalt vett pakkuma. Isegi üks kohalik naisterahvas, kes oli küll sellise näoga, et mida need turistid ronivad siia, kui endaga hakkama ei saa, hakkas tasakesi oma käekotist veepudelit otsima. Igatahes lõppes kõik õnnelikult ja meil oli uhke tunne, et just meie kambas meditsiinitöötaja oli.
Selle nädala jooksul saime kaks väga kontrastset restorani kogemust, üks suurepärane teine väga kesine.
Sorrentos koperdasime tõelise Itaalia restorani otsa. Asus see väikse kitsa tupiktänava otsas ja oli täis kohalikke. Tegu oli üpriski pisikese kohaga, kuid õnneks õnnestus meil laud saada. Toidud olid imelised ja taskukohased ning vaatamata väga väsinud kelnerile oli teenindus samuti hea.
Amalfil astusime tõelisesse turisti lõksu. Meil oli küll teine variant bussijaamast taksojuhi käest saadud visiitkaardi näol, kuhu mina oleksin heameelga läinud, kuid kuna osad meie seltskonnast juba näljast minestama hakkasid, astusime sellesse peaväljakul olevasse restorani sisse. Kuna mina olen nii vähenõudlik ja mulle sobib kõik ei jäänud ma endale kindlaks, et sellisesse kohta ei peaks oma jalga tõstma. 5 tükki meist said toidud kätte aga viimane toit tuli kümmekond minutit hiljem. Ja kui tahaks arvata, et halba pastat on päris raske teha (eriti itaallastel), siis selles kohas osati vähemalt seda hästi. Hinnad polnud kallid aga arve peale lisati 18 eurot(!) teeninduse eest. Teenindus ei olnud midagi hullu aga kindlasti mitte 18 euro vääriline. Mina, kes ma aga igast asjast positiivse kaasa võtan, ütlesin teistele, et see oli hea õppetund meile kõigile, teistele see, et ei tasu minna sööma kohta, mis kõige väljapasitvama asukohaga ilmselge turistirestoran on. Mina pean õppima vajalikes olukordades endale kindlaks jääma ja välja ütlema, et siia ei tasu minna!

Amalfi ise oli aga imeline!
Tore purskaev. Vesi oli täitsa joodav, kohalikud käisid “kraani” kallal joomas.

Ühel päeval saime nautida tõelist tormi. Päev otsa kallas ja müristas ja elekter kadus vahelduva eduga. Kui vihm korra järgi andis, tegime väikese kõnnitiiru ja saime kõrgelt merele vaadates uue tormi pilve tulekut imetleda. See oli mõnus vaheldus ja lisas meie reisile kena kontrasti.
Üks meeldejäävaim kogemus oli mahajäätud hotelli leidmine. Asus see vesuuvi vulkaani kraatri vahetus läheduses. Algne plaan oli minna matkama vulkaani otsa, kuigi olime teada saanud, et rahvuspark on kinni. Kuid väike uurimus internetis, et peaks saama matkata ka omal käel viis meid lõpuks hoopis eelmainitud Hotell Eremo juurde.

Vaade Napolile
Meie punt

Kraatri otsa matkata ei saanud, kuid hotelli katuselt vaade kraatrile rahuldas täiesti meie matkavajaduse. Hotell oli suur ja uhke ning kolada sai omajagu.

Imeilus põrand

Leidsime aga katuse terrassil oma meelispaiga, kus siis päikese käes peesitasime ja veini jõime.

Vesuuv

Tundsime kõik kummalisel kombel seal väga head energiat. Kui enamikele meist meeldivad mahajäätud hooned väga siis tunnistasime kõik, et need tekitavad alati teatavat kõhedust. Kuid siin me seda ei tundnud. Hiljem aga hotelli kohta uurides, tekkis kõhedustunne küll. Nimelt on mahajäätud hoonet kasutatud erinevate satanistlike riituste jaoks, samuti käivad seal tihti narkomaanid. No mis seal ikka, oleme veenudunud, et kohta ümbritseb hea aura, sest lugesime, et see hotell on üle elanud kaks vulkaani purset.
Reisi lõpuks oli kirsiks tordil reede õhtune väljaskäik Napolis. Palusime Taavit, et ta meile öösel järgi tuleks, kohale saime ise rongiga. Olime soovituse peale välja vaadanud mingi klubi, mis rongijaamast väga kaugel ei olnud, kuigi linnaosa, mis põhilne peopaik tundus jäi teisele poole. Jõudnud kõrghoonetega ümbritsetud kvartalisse, kus ei liikunud ühtegi inimhinge leidsime eest kinni oleva klubi. Heaküll ots ringi ja otsingutele! Lõpuks peale kolmveerand tunnist jalutuskäiku läbi vihmase Napoli, möödudes paarist ära kukunud narkomaanist jõudsime vanalinna moodi piirkonda. Olustik tekitas meile nii kõhedust, ootusärevust ja elevust. Suuremat osa Napolist ei ole ma näinud, niiet ma ei soovi üldsitada aga selle piirkonna järgi kirjeldaks ma seda linna kui postapokalüptilst, anarhilist, inimloomaaeda, kus puuduvad reeglid ja inimesed elavad nii nagu poleks homset. Linnatänavad on täis graffiteid.

Tükk aega võib olla pimedat ja tühja tänavat, kui järsku on baar, kus kõlaritest mürtsub Itaalia muusika ja keskealised naisterahvad tantsivad tänava äärde seatud laudadel. Kuna taas oli neidudel kõht tühi ja ümbritsev atmosfäär oli intensiivne, tegime peatuse ”auk seinas” tänava toidu kohas. Kõhud head paremat täis, otsustasime edasi liikuda, olime selleks ajaks juba mingi baari välja valinud ja liikusime google mapsi abiga aina sügavamale Napoli labürindis. Järgmine tänav oli eriti kitsas, ilma ühegi valgustuseta ja ühegi inimhingeta. Vastu tuli auto ja me pidime nii tänava äärde ennast võtma ning ka kõhud sisse tõmbama, et auto mööda lasta. Mida edasi liikusime seda elavamaks ööelu muutus. Leidsime baari ja see tundus täitsa trendikas, hipsterlik väike lounge. Tegime seal paar drinki. Olime juba kõik väga väsinud, kell hakkas 2 poole liikuma. Mõtlesime kas on juba paras aeg Taavi endale järgi kutsuda, kuid soov tantsida oli veel rahuldamata. Leidsime taas mapsi abiga koha, kus peaks saama tantsida ja otsustasime, et liigume sinna ja samal ajal anname Taavile märku, et ta võib tulema hakata, kuna meieni jõudmiseks läheb tal veel tund. Enne aga kui väljavaadatud kohta jõudsime, kuulsime head muusikat ja nägime rahvamassi väikese klubi/baari ees. Mina siis võtsin sõna, et miks me sinna ei lähe! Mõeldud tehtud. Oleksimegi sinna algselt läinud, aga google sõnul oli see koht juba kinni. Lähemale minnes veenudsime, et koht on vägagi avatud. Astusime baari ees suitsetava rahvamassi seest läbi otse tantsupõrandale.

Tegu oli väga mõnusa kunstiinimeste ja tudengite peopaigaga. Nautisime head muusikat ja kohalikku käsitööõlut, kuni Taavi meid üles leidis. Surusime ennast kuuekesi auto peale ja sõitsime kodu poole. Taavi oli samuti imestunud, kuidas me sellisesse piirkonda välja olime jõudnud. Ta oli üsna veenudund, et olime talle kogmata vale asukoha saatnud. 😀 Tagasiteel protsessisime seda õhtut ja seda linna. Väga tahaks tagasi minna ja kõike seda päevavalguses ja mitte nii vihmases olustikus näha. Heameel oli meil ka selle üle, et olime kuuekesi. Üksi või kahekesi sellises linnaosas öösel pimedas küll ringi ei jalutaks.

Ja eks me juba mõtlemegi millal võiks naasta.

Ciao!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s