Taavi viis enne päikese tõusu enamus tüdrukud lennujaama ära, Merli oli otsustanud maha jääda ja meiga ning seejärel üksi edasi reisida. Oleme nakatanud juba järgmise rännumaani. Selle paari viimasel nädalal ei olnudki laisad seiklejad nii laisad, vaid liikusime palju, muudkui ühest linnast teise ja käisime palju ringi. Võtsime suuna veidi lõuna poole ja seejärel sisemaa poole. Silma jäi väike linnake natuke kõrgemal mägedes nimega Solofra. Algul sõitsime mööda rannikut, mis pakkus taas imelisi vaateid.
Tegime ka kiire supluse ja espresso. Kohviku perenaine pakkus meile ka just ahjust tulnud sidrunikooki, mis oli oivaline! Kindlasti üks parimaid koogielamusi. Ainuüksi selle koogi pärast võiks tagasi minna.
Solofras turiste ei olnud aga jahedam oli küll.
Õnneks meie majutuses oli pellet kamin. Veetsime seal unises linnas 2 ööd, et jõuaks natuke ka blogi ja vlogi kallal asjatada.
Teisel päeval võtsime ette matka ülespoole, leidsime mingi tee otsa ja hakkasime minema, kuni lõpuks tee otsa lõppes.
Edasi rändasime mööda rannikut mõned tunnid lõuna poole. Olime kinni pannud majutuse, mis asus täiesti mere ääres.
Tegu oli mõnusalt ruumika korteriga, kus sooja pakkus gaasi kamin (?).
Asukoht oli imeline, seekord oli tegu kolka külaga, kus isegi toidupoodi polnud. Küll aga üks restoran, seekord mitte traditsiooniline Itaalia vaid hoopis burgeri restoran. Otsustasime siiski ühe burgeri vahelduseks süüa ja see oli väga maitsev.
Küla asus mere ääres, kus lookles kilomeetrite viisi ilusat liivaranda (liiv oli küll hallikas, vulkaaniline liiv), vesi oli kristallselge türkiissinene ja ikka veel mõnusa temperatuuriga.
Käisime kahe seal veedatud öö jooksul ikka päris mitu korda ujumas.
Küla nimi on Marina di Belmonte (Lungomare) ja soovitan kõigil laiskadel seiklejatel sinna või selle küla lähedusse ranna puhkust minna veetma, sest jäi mulje, et isegi suvel pole seal turiste.
Edasi viis meid meie teekond Ida kalda poole Alberobello linna, kus asub Unesco pärandisse kuuluv Trulli rajoon.
Seda rajooni iseloomustavad Trullid ehk erakordsed silindrikujulised, püramiid katustega paekivi majad, mis on ehitatud sadu aastaid tagasi traditsioonilisel viisil kasutamata mörti. Linn on kindlasti üks turistide tõmbenumber ja seal ka elatakse. Trullides on nii ärisid, kui elumajasid. Ala on küllaltki suur ja seal on tore jalutada ja neid vahvaid maju uudistada. Nagu muuseum aga tegelikult päriselu.
Alberobellosse me ööbima ei jäänud ning võtsime suuna Foggia nimelisse linna. Plaanisime seal veeta ühe öö aga kõik me kolm armusime sellesse linna. Samuti olime leidnud nii ägeda majutuse.
Jõudsime õhtu hämaruses.
Läksime jalutama ja süüa otsima, olin google mapsis välja vaadanud ühe koduse atmosfääriga restorani. Menüü oli vaid Itaalia keeles, mis on alati hea märk, sest järelikult pole tegu turistilõksuga ja seal käivad vaid kohalikud. Terve Foggia linn oli muidugi täiesti turisti sissetallutud rajast eemal. Ja see toit! See oli kindlasti üks parimaid mida olime saanud. Nii eriline ja maitseküllane. Lihtsalt suurepärane! Tuleme siia homme tagasi! Kui õhtusöök oli söödud kirjutasin meie koha perenaisele, et küsida, kas saaks veel üheks ööks pikendada, kuid just tund aega tagasi oli keegi selle broneerinud. Olime kõik väga nördinud, kuid võtsime seda kui märki, et on aeg edsi liikuda. Kui olime hommikusöögi oma hubases pesas ära söönud ja aeg oli check out teha, otsustasime teha veel viimase jalutustiiru ja kohvi.
Sattusime kõige pealt linna turule, mis lookles pikalt mööda mitut tänavat. Sealt said kõike- moluskitest ja artitšokkidest kuni aluspükste ja šampoonini. Ostsime sealt tee snäkiks puuvilju ja pähkleid, mis olid uskumatult soodsad!
Peatusime kohvikus ning saime aru, et meile ei anna rahu, et peame edasi minema. Tahame jääda veel üheks ööks. Otsisin siis meile majutuse ja leidsin viimase peal 7. korruse luksuskorteri, otse vanalinna ääres. Ju me pidime siis hoopis siia sattuma!
Kuna check in oli umbes paari tunni kaugusel, läksime soovituse põhjal lähedal asuvasse rahvusparki matkama.
Olime taas hämmingus võimsatest vaadetest ja imelisest loodusest.
Matkarada viis välja imelise rannani kaljude vahel, kus tegime loomulikult ka supluse.
Meil oli kindel plaan minna samasse restorani, kus eelmine õhtu. Kahjuks oli see aga suletud. Leidsime väikse, armsa ja väga populaarse restorani, kitsal tupiktänaval. Restoran oli nii täis, et sees kohta polnudki, õnneks olid õues gaasisoojendid ja see andis parajalt sooja ning silmailu. Pastad olid taas väga maitsvad, kuigi mina võtsin pasta trühvliga ja sain aru, et pean seda maitset veel harjutama, sellega polnud koonerdatud.
Samal õhtul võtsime vastu ka julge otsuse välja peole minna.
Taavi oli leidnud interneti otsingutes baari, kus peaks ka elavat muusikat olema ja lahti pidi see tehtama kell 23. Kui me 23 ukse taga hiilisime saime aru, et see pole veel lahti. Tiirutasime linnavahel ja saime aru, et väljaskäimise kultuur on siin siiski baaris õlle/veini/kokteili klaasi taga istumine ja elavalt žestikuleerimine. Mõned pisikesed tantsukohad olid, kuid sinna jõutakse vist alles varastel hommikutundidel, kui me juba ärkamiseks hakkame valmistuma. Tegime siis oma hommikuses kohvikohas ühed fernet brancad ja otsustasime, et kõnnime veel viimast korda esialgsest baarist mööda ja vaatame. Endiselt oli see tühi. Ja meil oli uneaeg. Olime toas 00.00.
Majutuse hinnas oli pisike itaalia hommikusöök (cappuccino ja croissant) üle tee asuvas kohvikus.
Kõht täis, on aeg taas edasi liikuda.
Ja see juhtus jälle! Koperdasime taas imelise väikese linnakese otsa. Ilmselt on iga Itaalia linn ja küla imeline, meie rändav uurimustöö kinnitab seda. Nimeks sellel keskaegsel linnal Sant’Elpido a Mare.
Sinna jäime küll üheks ööks. ööbimispaik oli samuti järjekordne pärl keset vanalinna.
Mida me muud ikka tegime, kui jalutasime ringi ja sõime õhtust.
Liigume edasi, Merli on vaja rongi peale saada. Viisime Merli Rimini rongijaama, kus tal läks rong Milaanosse.
Ise võtsime suuna San Marino poole. Tankisime Riminis veel auto paagi täis, mis osutus aga suureks veaks, sest San Marinos tankides oleksime säästnud 10 eurot. Aga siis oleks pidand Itaalia autodega tankurite järjekorras seisma. Üldse tundusid hinnad San Marinos grammi võrra soodsamad, isegi turistilõksu toidukohtade hinnad olid mõistlikud ning nägid ahvatlevad välja. Me küll ise üheski ei einestanud, seega ei oska kommenteerida.
Järgmine peatus Veneetsia! Meie viimane peatus enne koju sõitu. Vaatasime ja otsisime parimat viisi Veneetsia külastamiseks. Olime juba valmis maksma üle 70 euro hotelli eest, mis asus päris Veneetsia linnas sees, kuid kui saime aru, et peame parkimise eest vähemalt lisa 45 eurot maksma hakkasime kaaluma teisi võimalusi. Kuna teadsime, et jõuame kohale pimedas, ei olnud meil ka plaani samal õhtul Veneetsia peale tiirutama minna. Leidsime hotelli mandril Veneetsiast poole tunnise trammisõidu kaugusel, kus parkimine on tasuta. Loodsime, et nad lubavad meil auto oma parklasse ka järgnevaks päevaks jätta, nii kaua kuni Veneetsias on käidud ja nii ka läks.
Seadsime hommikul sammud kõigepealt kioskisse, et trammi piletid osta. 6€ eest edasi tagasi piletid kahele näpus, astusime trammi peale.
Esimese asjana esimesel Veneetsia sillal seistes kuulsime eesti keelt. Olime hästi vaikselt.
Hommikusöögiks leidsime kohviku kanali kaldal, see ei olnud küll istumise koht vaid pigem kaasa ostmise koht, kuid seinaääres baaripukkidega lauake siiski oli. Nende väljapanek vaateaknal erinevate pizzadega kutsus meid kohe sisse. Ja see toit oli fantastiline. Võtsime jagamiseks ühe viilu tuunikala pizzat ja ühe frocaccia võileiva. Mis olid hiigelsuured ja koos kohvidega läks see maksma ca 15€.
Mida siis Veneetsias teha? Jalutada ja jalutada ja jalutada.
Loomulikult võib ka gondliga sõita ja isegi meie, kes turisti atraktsioonidest kauge kaarega eemale hoiavad, tegime seda. Nägime mitut kohta, mis andis gondli sõidu hinnaks 80€, teadsime et selle raha eest me kindlasti ei lähe, aga kui keegi kuskil pakub ja 50ga nõus on, no eks siis lähme. Nii ka läks.
Oli vahva elamus, kuid kui sul on kitsas eelarve, siis soovitan seda 50€ ja eriti veel 80€ targemini ära kasutada, osta näiteks kohalikku kunsti. Veneetsia üldiselt jättis meile kustumatu mulje. See ongi nii romantiline ja imeline ja eriline ja lüüriline kui ette oskasime kujutada. Aga ma ütlen sulle ühe salduse: AINULT MADALHOOAJAL!!! Kui lähed hooajal (ja hooaeg kestab seal päris pikalt, eelmine aasta oli veebruaris pihta hakanud ja kestnud novembrini) siis valmistu pettuma, nii vähemalt oleme nii mõneltki sõbralt kuulnud. Loomulikult soovitame ükskõik mis ajal, ükskõik kuhu minnes maha jätta kõiksugu ootused! 🙂
Kui olime ohhetamisest ja ahhetamisest väsinud ning saime aru, et tegelikult iga järgmine tänav on põhimõtteliselt samasugune nagu eelmine otsustasime hakata auto poole liikuma. Kindlasti tuleksin tagasi, sest ühtegi muuseumisse ega kirikusse me ei jõudnudki, eriti põnev tundus Da Vinci leiutiste näitus.
Tegime veel viimased sisseostud toidupoes, et head paremat koju kaasa võtta ning hakkasime Austria poole liikuma. Otsustasime võtta väiksemaid küla teid, mitte uhada mööda kiirteid ning vahetult enne Austria piiri peeti meid kinni. Taavi vererõhk tõusis ja ta muutus eriti ärevaks. Küsisin kas ületasid kiirust, ta arvas et ei. Ametnik küsis Taavi dokumente, mille jaoks pidi Taavi autost välja tulema ja segamini tagaistmelt oma jope taskust rahakoti võtma. Politsei vaatas huviga meie segasumma suvilat ning hakkas siis küsima: ,,Kas sul on ainult üks eesnimi? T: ,,Jah, nii nagu dokumendil kirjas.” Carabinieri (politse): ,,Kas sa oled Eestis sündinud??“ T: ,,Jaa!“ Carabinieri: ,,Kust te tulete?” T: ,,Itaaliast.“(Me olime hetkel itaalias….) Carabiniere: ,,Ei no mis linnast?!” Taavi vaatab mulle lolli näoga otsa. Mina: ,,Veneetsiast!“ Politsei läks dokumentidega oma autosse ja sõitis siis 10 minuti pärast meie auto kõrvale andis aknast dokumendid ja hüüdis Ciao! Midagi ette heita neil meile polnudki. Tahaks öelda, et see oli meie esimene ja viimane kokkupuude politseiga, kuid nii see siiski polnud, järgmise kokkupuute saime juba ülejärgmine päev Poolas, kus ka 20€ kiiruse ületamise eest trahvi tehti. Maksta sai sulas või kaardiga, ütlesin Taavile, et maksa ikka kaardiga, muidu pistab ju tasku.
Muidu kulges tee rahulikult ja saime ka kahel ööl 0 kraadiga autos ööbimise ära proovida. Külm ei hakanud. Leedus oli aga paks lumi ja sadas muudkui juurde. GPS suunas meid väikestele küla teedele kuna kiirteel oli 45 minutiline ummik. Meil olid suverehvid..
Kõik siiski sujus ja aega läks ikka sama palju kui oleks ummikus istunud. Kuna kohalejõudmise aeg läks aina kaugemale, siis algne plaan minna Pärnusse sugulaste juurde ja sealt Viljandisse Taavi ema üllatama läks vett (või pigem jääd) vedama. Otsustasime sõita Tartu sõprade juurde, kuna Taavi arvas, et meie talverehvid on ka nende juures. Mina olin kahtleval seisukohal. Jõudsime umbes kell 23, kui just hakati magama heitma, kuid suured üllatunud naerusuud reetsid, et pahandada me ei saa, et nii hilja sellise suure üllatuse teeme.
Tartus olime mõned päevad lumevangis, kuna selgus, et meie rehvid on siiski Tallinnas. Õnneks saime need Tartusse organiseeritud. Ja läksime üllatama järgmiseid pere liikmeid.
Blogi saab üles, kui ma ise juba järgmisel rännakul olen. Nimelt istun oma toa rõdul Indias, Rishikeshis, Laxman Juhla linnaosas. Olen siin joogaõpingutel ning proovin juba varsti esimese postituse teele panna.
lazyadventurer.blog 