,,Tere tulemast koju!“ ütles Terry, Hollandist pärit jooga huviline, kes juba mitmendat kuud Rishikeshis õpib, chai tassi taga, katkistel plastiktoolidel, ema Gangat imetledes.
Aga heaküll tegelikult ma ei ole hakanud kirjanikuks ja tegelikult ma ilmselt siia ei koli. Vähemalt mitte praegu. Kuigi tunne on küll täpselt see: Ma olen kodus. Iga päev tahaks õnne pisaraid valada. Siin on lihtsalt nii imeline ja maagiline ja kuigi ma polnud enne siia tulekut peale selle linna nime midagi kuulnud tunnen ma seda võimast energiat, mis siin Himaalaja mäestku ja Gangese jõe ääres valitseb. Ja ma pole veel veerandidki näinud. Täna on esimene vaba päev koolist ja kuigi kool organiseeris väikese ekskursiooni otsustasin sellest loobuda ja tulla siia Gangese jõe äärde veidi peenemasse kohvikusse, et kirja panna kuidas ma siia sattusin.
Aga alustame ikkagi algusest. Kuidas ma üldse vast Euroopa roadtripi’lt naasnud kuu aega hiljem Indias maandusin. Ütlesin Taavile, kui kodu poole liikuma hakkasime, et niikuinii ma istun 2 nädalat kodus ära ja hakkan lennupileteid vaatama. Oma sõnadega tuleb ettevaatlik olla. Ei läinud kashte nädalatki. Süda kutsus mind juba mõnda aega oma jooga teekonnal edasi liikuma. Olin veidi kinni ühes ja samas kohas, areng puudus ja teadmised, et mida ma üldse tegelikult teen, samuti. Olin eestis Kundalini jooga kursuse kohta uurinud, kuid hind ja tingimused mulle ei istunud. Sähvatas idee uurida, õppimis võimaluste kohta Indias, jooga sünnimaal. Hakkasin uurimusega pihta ja aina selgemalt mu süda endast märku andis. Tuleb minna. Vaatasin kursust veebruari kuusse (200 tunnised õpetaja kursused kestavad siin enamasti kuu aega ja algavad iga kuu 1. kuupäeval) Olin juba oma otsuses kindel ja kooli enamvähem välja valinud, kuid teasin, et pean nõu pidama ka oma India perega. Nimelt minu armsa sugulase Maarja abikaasa Varun on Indiast pärit. Enne nendega ühendust võtmist aga kuulsin juba vanavaneatelt, et Maarja ja Varun on veebruaris Indiasse minemas, nimelt Varuni nõo pulma. Kas tõesti saab olla selline kokkusattumus! (Õige küll, neid pole olemas:D). Võtsin ruttu ühendust ja rääksin oma plaanist, nad lubasid uurida kooli kohta ja kutsusid mind pulma. Aga kui pulm on kooli ajal, kuidas ma küll vahepeal sealt ära lähen, isegi kui kool annaks loa, ei tahaks ma nendel intensiivsetel õpingutel ühtki lünka sisse jätta. Maarja pakkus välja, et mine jaanuaris kooli ja siis on veebruar reisimiseks ja pidustusteks vaba. “Ei, ei ei”- oli minu esimene mõte, see on liiga ruttu. Aga olgu ma vaatan kas lennupiletid on sama hinnaga. Peaaegu olidki. Nojah, lähen Jaanuaris!
Mida päev edasi ja kuigi kõik ettevalmistused, mis teha sai olid tehtud, hakkas ärevus ligi tükkima. Ikka päris tugevalt.. Teadsin, et kui kohale jõuan on see läinud, kuid viimased päevad Eestis olid minu jaoks väga rasked. Tugev enese kriitika ja kahtlemine olid igapäevased kaaslased. Kuidas ma lähen üksi…Indiasse…Kooli…Õppima..Võõrad inimesed…Neid on väga palju…Igalpool.. Ja kuu aega pean koos paljude võõraste inimestega koos elama…Rääkima…Võõrastega…Õpetajatega… Tegin tugevasti tööd positiivse meeleseisundi loomisega ja teadsin, et selline mugavustsoonist välja hüppamine on mulle väga vajalik. On aeg oma hirmudest ja sotsiaalsest ärevusest lahti lasta. On aeg areneda ja kasvada. Kirjutasin iga päev päevikusse, et kõik läheb sujuvalt ja plaanipäraselt.
On aeg lennujaama minna. Taavi viis mu Helsingi lennujaama ja asusin teele.
Olin valmistunud ja mu kaks väikest kotti olid pakitud nii, et saan turvakontrollis kiirelt tehnika ja vedelikud välja võtta. Siis selgus, et seda ei pea tegema… Igas lennujaamas ja iga kord uued reeglid.. Lennukis magada ei õnnestunud. Jõudsin Delhi lennujaama 6 aeg hommikul. Olin valmis, et passikontrollis hakatakse iga detaili küsima ja uurima, mis ja kuidas, samuti et järjekorrad on väga pikad. Nii oli mulle räägitud aga reaalsus oli see, et astusin otse passikontrolli ja ainuke küsimus oli: ,,Kuidas läheb?“ Kogu protseduur oli tehtud 10 minutiga. Edasi olin teadlik, et pean vahetama terminali ja saan seda teha lennujaama bussiga, kuid jõudes välisuste juures nägin silti, et terminali, kus minu järgmine lend läheb, saab jala. Välisuste juures oli telekomi firma, kus ostsin omale kohaliku sim kaardi ja sain täpse instruktsiooni kuidas see kahe tunni pärast aktiveerida. Väljudes olin mentaalselt valmistunud taksojuhtide hordideks, kes kõik mind oma takso peale tahavad kutsuda, reaalsus oli see, et mitte keegi ei tahtnud mind oma takso peale…Nägin ma öisest magamatusest nii rääbakas välja või olin nii sihikindla näoga, et keegi ei soovinud mulle lähenda..? Sain Delhi lennujaamas veeta mõnusad 4 tundi.
Kui oli aeg sim kaarti aktiveerida, sattusin järgmise takistuse otsa, mul pole mitte ühtegi tervat nõela, millega sim kaardi pesa lahti saada.. Ei kõrvarõngaid, ei nõela, mitte midagi.. Läksin lõpuks info punkti ja palusin, kas neil oleks midagi (väikse infolaua taga askeldas 5 inimest) üks naisterahvas vangutas kohe pead ja teine hakkas oma kõrvarõngast eemaldama. Kõrvarõngas aga ei toiminud.. Seejärel proovisime ta nimesildiga. Toimis! Olin väga tänulik! Aktiveersin sim kaardi aga netti ei tulnud ega tulnud ja ma pidin whatsappis oma kontaktile teada andma, kui hakkan lennukile minema. Täpselt enne lennukile kõndimist tuli nett. Sain kinnituse, et autojuht ootab mind nimesildiga Dehra Duni lennujaamas.
Kui astusin lennujaamast välja polnud minu nime kusagil. Ootasin kannatlikult, mõeldes, et Indialased vist hilinevad tihti. Lõpuks, kui kõik turistid olid juba oma nimed leidnud ja minu juhti ei kusagil, otsustasin kirjutada oma kontaktile. Sain vastuseks, et autojuht on kohal. Üks sildike veel oli, kuid seal seisis nimi Michelle Müller. Hakkasime vaikselt teineteisele lähenema. Autojuht küsis, kas World Peace Yoga School, ma vastasin, et jah kool on õige, aga see ei ole minu nimi. Saime aru, et tema siiski on minu autojuht ja asusime teele, transpordi organiseeriva kontaktiga suheldes sain teada, et kool oli öelnud, et minu ametlik nimi on Michelle Müller..
Mine võta kinni, kuidas nad selle peale tulid!
Selle takso sõiduga lahtusid ka kõik minu kahtlused, kõhklused ja ärevus. Tundsin end nagu filmis.
Jõudsin kooli ajasime paberi majanduse korda ja kooli töötaja viis mind rolleriga mu esimesse ööbimispaika, kuna jõudsin päev varem ei saanud veel kooli majutusse jääda. Võtsin 11 eurose privaat toa hostelis.
Sain aru, et hoiatused külma kohta osutusid tõeseks. Olin ilma äpist vaadanud, et päeval on keskmiselt 20 kraadi ja mõtlesin, see küll mingi külm pole. Aga see 20 kraadi on ainult keskpäeval ja päikese käes. Majadesse soe ei jõua. Viskasin pikali ja ärkasin 5 ajal õhtul külma peale. Mul ei olnud kõht tühi ja valutas ületöödeldud lennukitoidust, kuid mõtlesin, et peaks ennast korra välja vedama ja midagi vürtsikat sööma ning oma esimese chai jooma, et soe sisse saada. Nägin oma vannitoas sõrmkübara suurust boilerit. Saan enne magamaminekut vähemalt kiire kuuma dušši teha.
Tellisin hosteli katuse restoranis omale riisi roa ja küsimuse peale kas vürtsikas, vastasin loomulikult jah, selle peale manas kelner näole nii kavala muige, et pidin vajalikuks ütlema, ärge väga teravat tehke, järgmine kord lasen teha nii nagu on, sest see küll terav polnud.
Sain siiski sooja sisse.
Läksin dušši alla ja sain aru, et sooja vett siit ei tule, proovisin kiirelt end puhtaks pesta, tõmbasin dressid selga, keerasin teki kahekorra ja võtsin teki alla ka oma suure villa salli kaasa ning pistsin näo teki alla. Kell 23 olin ärkvel, mul oli lõpuks soe aga und küll kuskilt ei paistnud. Mõtlesin, et vaatan siis filmi.. Loomulikult Söö, Palveta, Armasta. Olin ma ju nimelt enne Indiat just Itaalias! Iga päev ongi tunne, et olen filmis, reaalsus taju tahab ära kaduda.
Kuna vatrasin nii pikalt juba sellest, kuidas üldse siia välja jõudsin, siis kirjutan koolist, elust, olust, tegemistes ja käimistest järgmine kord.
Namaste!
lazyadventurer.blog 