Koolimajja jõudes võttis mind vastu Guru Vishnu. Olen alati Gurudesse skeptiliselt suhtunud ja kuigi mu skeptitsism oli enne kooli tulekut lahtunud, ei olnud mul ühtegi ootust ja ega ma selle teema peale ei mõelnudki. Aga… mingid teised võnked siin mängus on. See soojus ja siirus õhkub väljapoole väga tugevalt. Samuti on siin koolis tajuda, et see pole ainult äri ja raha tegemise koht, kui mõelda, kui palju me selle raha eest saame. Kooli eest pidin mina välja käima 1500 eurot. Siia hinna sisse kuulub kuu aega majutust privaat toas (kui lepid kohaga kuueses ühistoas oli hinnaks alla 1000), kolm söögikorda päevas, ja tohutu teadmiste pagas, mis see kool pakub ja lisaks sertifikaat, et võin ka ise joogat õpetada, samuti on koolipoolt 2 raamatut, manual ja isegi vihik ja pastakas. 😀 Lisaks kõiksugu eriüritused ja väljasõidud. Ehk siis päris soodne viis reisimiseks.
Indiale kohaselt oli saabumispäeval kohe eksitus tubadega, mind juhatati tuppa ja olin väga rõõmus, tuba oli ilus, suur ja väga avar! Suurte akendega, vaatega rohelusse. Küll aga koputasid paari tunni pärast mu uksele Guru ja Maneesha (meie administraator) ning vabandasid, et nad on mulle andnud vale toa ning küsisid kas olen nõus ümber kolima. Mina nagu ikka alati kõigega nõus kolisin väiksemasse tuppa. Mulle oldi siiralt väga tänulik. Oli näha, et Maneesha oli segaduse pärast väga stressis ja vabandas ette taha ning tuli hiljem kallistas ja tänas veelkord. Ja mul pole ühtegi kaebust, uus tuba on laias laastus sama, lihtsalt väiksem ja ilma suurte akendeta, rõdu on olemas.
Saades kõiki neid teadmisi, saan aru kui vähe ma tean ja kindlasti ei tunne ma mugavalt veel õpetades, enne tuleb kõvasti ise õppida! Kõik õpetajad on nii tasemel, teavad kõikidest teemadest kõike (erinevatele gruppidele annavad samad õpetajad erinevaid õppeaineid). Ühelgi õpetajal pole mitte ühtegi märksõna ees, jutt ja info lihtsalt voolab. Nii nagu Gurugi, kiirgavad seda armastavat ja sooja, siirast energiat õpetajad. Mind hämmastab, kui palju soojust ja head energiat nad suudavad endast välja anda, kui mõelda, et iga kuu on neil jälle uued õpilased, näod muudkui vahetuvad aga nemad peavad ühte sama juttu ajama ja seda kõike inspireerivalt. Väga võimekad ja ilusad hinged. Minu lemmik on meie meditatsiooni ja filosoofia õpetaja Mandeep Ji. Tema jalge ees võiks päev otsa istuda ja lihtsalt ta teadmisi, mantraid ja laulu sisse hingata. Ma pole ainus, kes nii tunneb.
Kohalikele Indialastele on koolis muidugi soodsamad hinnad, mis on igati arusaadav. Olen meeldivalt üllatunud, et siin nii palju kohalikke on, kooli pilte vaadates tundus, et eks paljud siinsed koolid on ikka suunatud turistile aga päris nii see ei ole.
Guru ütles meile, et meie kool on ainus Rishikeshis, kus koolipäev algab kell 5 hommikul (pole küll seda fakti kontrollinud). Kes mind teavad, võivad mõelda, et mulle see küll ei meeldi ega sobi aga üllataval kombel sobib väga hästi, olen ajakavaga juba harjunud ja tihti olen paar minutit enne äratust juba üleval. Väidetavalt vajame me und vaid 6 tundi päevas. 8 tunnine une soovitus tuleb tänapäevasest haskeldamise kultuurist. Kui jälgida jooga elustiili piisab 6 tunnist (vestlusel Guruga sain küll teada, et naised võivad magada 7 tundi, sest nad mõtlevad rohkem :D).
Koolipäevad on intensiivsed. Nagu mainisin eelpool algab päev kell 5 meditatsiooniga, minu äratus on 4.20. Seejärel on väike hommikuvõimlemine ja Guru jagab meile elutarkusi. Enne hommikusööki on kundalini jooga, pranayama (hingamistehnikad) ja meditatsiooni tunnid. Peale hommikusööki jooga anatoomia ja jooga pooside joondamine ja lihvimine. Peale lõunasööki on tund aega iseseivaks õppimiseks ning siis jooga filosoofia ja hatha jooga tund ja lõdvestus ning juba saabki õhtusööki.
Päevad lähevad kiiresti ja niisama ringi uitamiseks aega eriti polegi. Tihti juhtub iseseisev õppimine olema chai tassi taga koolikaaslastega lobisedes, jalutades või shopates ja hetkel kirjutan ma just sellel ajal blogi.
Pühapäeviti on vaba päev aga siis on võimalik osaleda kooli korraldatud ekskursioonil. Üleelmisel pühapäeval oli väga mõnus väljasõit pühadesse kaljukoobastesse, kus me mediteerisime, tantsisime, laulsime, tegime joogata ja käisime pühas Ganga jões suplemas.
Olen tuttavaks aanud nii paljude imeliste inimestega erinevatelt elualadelt. Kõik oma veidruste ja toredustega. Ülevõlli lillelapsi nagu polegi nii palju, kui arvasin. Kõik on pealtnäha “normaalsed”. 😀 Kes on võtnud oma õpetaja ametist aasta aega puhkust, et tulla siia ja reisida, kes on lihtsalt töölt ära tulnud ja vaatab mis edasi saab. Kõige veidram tüüp (olen seda talle ka otse öelnud ja ta teab ise ka, et ta veider on) on minu parim sõber siin, Hollandist pärit Kasper, temal näiteks pole kodus ühtegi mööbli eset. Voodi on alles aga magab põrandal, jooga matil.
Paar korda oleme pundiga ujumas käinud, õhtuhämaruses, et tüdrukud ei peaks riietega vette minema.
Üldse on tüdrukud siin entusiastlikumad ujujad, kui poisid. Viimane kord olime kuuekesi, kolm poissi, kolm tüdrukut ja ainult tüdrukud käisid vees. Jõe temperatuur on 10-15 kraadi vahel. Minu puhul maksis teine vees käimine kätte, olin just külmetusest tervenemas, kuid peale ujumaskäiku jäin veel hullemini haigeks. Vahepeal oli asi nii hull, et pidin nii mõnegi tunni vahele jätma, kuna köhin lihtsalt nii palju. Käisin lausa kooli doktori härra juures (ajurveeda doktor muidugi) ja panine mulle paika ravi kuuri.
Nüüdseks on mul kolm ravikuuri tehtud. Ravi hõlmas endas järgmisi protseduure: näo massaaž (või siis pigem raju kurgu ja nina massaž). Esimene kord tegi massaaži doktori abiline, naisterahvas, tema kätes oli hellust aga kui järgmine päev doktor mu näo kallal toimetas, siis tema juba tagasi ei hoidnud. Õnneks on hingamisharjutuste tunnid juba kasu toonud ja suudan pikalt ilma hingamiseta olla, isegi kui käed kõri ümber on. Teine protseduur oli vee ja eeterliku õli auru sissehingamine. Seejärel pandi ninna mingisugust ghee (ajurveedas kõikide maailma haiguste ja tasakaalutuste raviks kasutatav selitatud või) ja vürtside segu mis siis tasakesi kurku voolas. Kõlab vist hullemini, kui see tegelikult oli. Järgmiseks oli mingisuguse vedeliku suus loputamine ja kuristamine mis tekitas köhimise ja okse refleksi niiet sa põhimõtteliselt oksendasid oma köha välja. Viimaseks protseduuriks lasti ninna suitsu- sigari moodi asi, mis ilmselt koosneb siis ravimatimedest ja selle suitsu pead sisse hingama. Peale esimest protseduuri oli köha praktiliselt kadunud. Kuid terve ma siiski ei ole. Ja nii pikalt haige ma pole olnud. Ei teagi, mis värk on. Arutasime täna klassikaaslastega (kuna väga paljud köhivad ja on kurgu hädade käes) kas võib olla, et klassiruum on lihtsalt nii tolmune ja tubades on hallitust ja sellest ka sellised probleemid. Tavaliselt haige olles olen ka füüsiliselt nii kurnatud, et ei taha voodist tõusta. Praegu on aga füüsis hea ja võin vabalt ka kõige intensiivsemaid joogaharjutusi teha, pärast lihtsalt köhin siskonda välja. Samuti olen tavaliselt haige maksimum nädala, nüüd juba kaks ja pealegi. Puhtuse osas on siin lihtsalt teised standardid. Üldiselt on kooli personal suurepärane ja väga abivalmid ja ilusad inimesed. Eriline kiitus kokkadele, sest toit on siin fantastiline. Ei teagi, kuidas ilma selle toiduta edaspidi hakkama saan.
Kõhuhädasi pole olnud.
Ühel päeval oli mul mitu toredat kokkupuudet loomadega. Istusin jõe ääres ja lugesin raamatut, kui ilmus minu juurde üks koer, veetis minu seltsis natuke aega ja läks oma teed. Siis aga lendas liblikas mulle otse näkku. Ehmatasin väga, kuna ei näinud mis elukas see on, kõrval istuv meesterahvas ütles, et rahu rahu see on kõigest liblikas ning küsis luba video tegemiseks. Andsin loa ja ta sai selle video peale, lõpuks kui liblikas silma juba ronis ajasin ta minema. Seejärel ilmus ei kusagilt väike armas koerapoeg ja hüppas potsti sülle ja me mängisime.
Kui tagasi oma tuppa läksin, avasin rõduukse aga olin ise toas askeldamas, kui nägin, et ahvipärdik on minu rõdul, kiirelt liigutades lükkasin ukse kinni.
Temaga liitus ka teine ahvipärdik ja nad askeldasid mu rõdul tükk aega ning üritasid mu rõdu ääre külge kinnitatud aluspesu kätte saada. Mina pidin aga tundi tormama. Mu aluspesu ja sokid jäid alles.
Lehmad ronivad ka alatihti külje alla ja naudivad paitamist. Aegajalt tahavad tänutäheks sügamise eest sind limpsida.
Käisin ka personaalsel vestlusel Guru Vishnuga. Meil oli väga mõnus jutuajamine. Võibolla olen ma naiivne, kuid usun, et ta on autentne ja siiras. Ka tema ütles mulle sõnad, mida olen siin nii mõnigi kord kuulnud ja veel rohkem tundnud: Nüüd oled sa kodus.
Juba plaaningi mõttes tagasi tulla ja järgmine 300 tunnine kursus, mis on loomulik jätk mu praegusele kursusele ära teha. Ehk sügisel. Sama plaan on ühel mu kursavennal ja võibolla satume siia koos tagasi, sest ka tema plaanib tulla oktoobris või novembris.
lazyadventurer.blog 