Pühapäeval toimus kooli väljasõit mägedesse, päikeseloojangut vaatama. Sõit võttis aega umbes tunnikese. Vaated olid võimsad ja energiad tugevad.
Mägede vahelt piiluma hakkav päike tõi külmavärinad peale. Eks külm oli ka.
Ühtlasi oli vaateplatvorm ka tempel. Oli imeline hommik, juba armsaks saanud koolikaaslaste ja õpetajate seltsis. Loomulikult ei puudunud vaateplatvormil ka chai ja väike röstsai võiga. Lihtne röstsai maitses väga hästi, kuid pooled saiadest pidime loovutama kohalikele koertele, nad lihtsalt küsisid nii ilusti.
Kuigi pidime templisse ja vaateplatvorimle jõudmiseks korraliku trepi trenni tegema, otsustasime tagasi jõudes Kasperiga võtta ette väikse matka, et ära näha mingid koopad/tempel kus teised eelmine pühapäev käisid.
Nii hea oli lõpuks rahulikku rada mööda, looduse keskel ilma liigse tuututamiseta jalutada. Olime juba tükk aega kõndinud ja ega me täpselt ei teadnud kuhu me minema peame, lihtsalt lonkisime mööda betoneeritud matkateed.
Siis nägime aga väikest loodusrajakest mis viis sügavamale metsa ja Kasper läks elevile. Minugi poolest, lähme tiigri reservaadis mitteamatlikule rajale, sügavale metsa. See rajake lõppes aga tupikuga ja suutsime juba seal hetkeks ära eksida. Leidsime põhi raja üles ja kõndisime edasi. Silmasime järgmist rajakest ja arvasime, et võiks ikkagi ekslema minna. Kulgesime mööda rada, nüüd olime täielikult looduse keskel, ilma ühegi tehisliku helita, vaid vee sulin kauguses ja vähemalt 10 eri linnu laul. Olin väga igatsenud looduses viibimist.
Jõudsime välja väikese ojakeseni, kus rada lõppes. Istusime seal keset oja kivide peal ja mediteerisime, kondasime mööda kive ja nautisime loodust.
Tundsime mõlemad, et võime siia jäädagi aga kuna matk sinnani võttis meil ca 2,5 tundi siis pidime hakkama tagasi liikuma, et enne pimedat tiigrite keskelt välja saada.
Ja saladuskatte all ütlen, et tegelt seal vist tiigreid polegi. Templid ja koopad jäid nägemata. Loomulikult pidime tee peal kohalikega väikese foto sessiooni tegema. Nüüdseks oleme neid foto sessioone teinud ilmselt 10 korda. Tagasi tee oli pea poole lühem ajaliselt, sest terve tee kulges alla mäge. Lõpuks ometi tundsin ka tühja kõhtu. Kuna koolis saame süüa 3 korda päevas siis kõht tühjaks ei jõua minna, isegi kui limiteerin oma toiduportsud väga väikeseks. Peale 23 km matkamist oli nälg suur. Tellisime kahepeale kartulid mee chilli kastmes ja mina võtsin paneeri (kohalik juust) burgeri.
Mulle nii meeldib, et üheski restoranis ei pakuta liha ega alkoholi, muidu võiks ju kiusatus tekkida, aga kuna pole saadaval ja ole ka kiusatust! Kuulsin, et isegi kohalikus burger kingis on vaid taimetoidu burgerid. (Küsisin oma kohalikult kontaktilt ja sain teada, et nii see siiski pole, lihtsalt vegetarian valikut on rohkem- toim).
Algas eksamite nädal.
Eksam on muidugi palju öeldud ja õpetajad samuti kinnitasid, et tegu pole eksamiga, lihtsalt praktilised testid ja teooria test. Filosoofia õpetaja rahustas, et kui teooria testis vastata ei oska, siis see on lihtsalt teadmine sulle endale, et peab veel õppima.
Kedagi läbi ei kukutata ja isegi need, kes teste ei teinud said sertifikaadi. 😀
Esimene test oli jooga pooside joondamise ja kohandamise tunnis. Pidime valima ühe poosi ja selle detailselt ette näitama ja juurde rääkima mis lihaseid kuhu poole ja kuidas liigutada. Samuti, mis on selle poosi kasutegurid ja kes ei tohiks seda praktiseerida.
Õpetaja ikka küsitles nii üht, kui teist. Mina valisin aga kõige lihtsama poosi- Tadasana (Mäe poos?). Minule ühtki lisaküsimust ei esitatud, olin sooritusega rahul! Kundalini joogas pidime grupiga ette valmistama ühe Kriya ja seda tutvustama ja selgitama kuidas praktiseerida. Mina haarasin enda punti meie klassi presidendi (andsime talle selle tiitli, kuna ta on kõige eeskujulikum ja põhjalikum ja alati abivalmis kõike tegema) Harshi, Indiast pärit, imelise energiaga, väga alandlik ja väga teadlik hing ning Williami, meie klassi kõige noorem 22 aastane, kuid väga spirituaalne, rootslane. Valmistasime ette Mooladhara (juur) chakra Kriya, minu arust läks meil väga hästi. Jutt jooksis ladusalt, ei olnud mingit kokutamist ja kõik oli meeles. Õpetaja tagasiside oli, et kõigil läks väga hästi ja me kõik oleme head õpetajad, kuigi nii mõnedki puterdasid ja kasutasid märkmeid. 😀
Ja oligi aeg hakata valmistuma teooria eksamiks.
Saime näidis küsimused testile eelneval õhtupoolikul. Otsustasime oma klassiga, et igaüks võtab ühe- kaks küsimust ja vastab sellele ja saadame vastused oma whatsappi gruppi. Tiimitöö oli tugev. Mina ja veel neli klassiõde läksime peale õhtusööki kohvikusse õppima.
Nautisime kõik väga õppeprotsessi. Omavahel arutasime, et ilmselt keegi neid teste läbi ei vaatagi, aga õppisime ikka innuga, sest teeme seda enda jaoks. Minu jaoks oli see nii fantastiline kogemus, sest kool ja õppimine on mulle jätnud negatiivse jälje. Nüüd aga esimest korda, tundsin, kuidas ma janunen teadmiste järgi ja kui tore on õppida, kui sa õpid midagi mis sulle korda läheb ja mis on sinu kirg! Uskusime, et testis on samad küsimused, mis näidis küsimused. Paar tundi enne testi aga saime oma whatsappi gruppi sõnumi ühelt klassiõelt, kes pidi testi varem ära tegema. Siis selgus, et päris samad küsimused ei olegi. Peale lõunasööki, läksime kiirel sammul kohvikusse uuteks küsimusteks valmistuma, laias laastus oli sama, aga mõned uued asjad, mille vastuseid me pidime otsima. Vastasime küsimustele ja kordasime veel paar korda omas rütmis ja läksime testile. Ma tundsin end väga kindlalt ja vastused lihtsalt voolasid paberile. Olin väga rahul, kuigi päriselt ei teagi kuidas läks, sest teste me tagasi ei saanud, ilmselt läksid need otse prügikasti. 😀
Oli aeg järjest õpetajatega hüvasti jätta. Otsustasime kõigile kinkida maiustuse karbi ja meisterdasime juurde kaardi, kuhu kirjutasime ‘aitäh’ oma emakeeles.
Samuti laulsime igale õpetajale ‘ong namo guru dev namo’ mantrat (mis tähendab- ma kummardan sinu sisemise jumaliku õpetaja ees) .
Test toimus reedesel päeval ja pärast eksamit plaanisime kogu klassiga õhtusööki väljas.
Oli väga meeleolukas õhtu imeliste inimestega. Sellel hetkel, ega praegugi, ei jõuagi kohale, et peame hüvasti jätma. Oleme veetnud kuu aega, hommikust õhtuni, ninapidi koos aega. Kõik need ilusad hinged on saanud mulle väga kalliks.
Õhtu oli imeline, sõime, jõime (mahla ja teed loomulikult :D) ja tantsisime. Meil lubati panna oma muusikat ja kõik lasid end tantsuplatsil mantrate tausatal vabaks. Kõrval lauas tähistasid kohalikud sünnipäeva ja ka nemad liitusid meiega tantsupõrandal.
Kuna peame koolimajas tagasi olema kell 21.30, pidime teele asuma, olime juba niigi hiljaks jäänud.
Ongi käes viimane päev- lõputseremoonia. Sai taas laulda mantraid, tantsida ja kuulata meie lemmik õpetajat Mandeep Ji’d- kes on imeline tseremoonia läbiviija. Paljud meie klassi tüdrukud on temasse lausa armunud. 😀 Aga ma mõistan, ta on tõesti üks eriline hing. Mina tunnen tema suhtes siiski vaid vennalikku armastust. 😀
Kuna Guru läks tuurile, siis tema osales meie tseremoonial korraks video vahendusel. Meil oli tõeliselt ilus tseremoonia.
Ilm oli väga ilus, viibisime rannas ja jalutasime, veetsin veel viimase päeva koos Kasperiga, kuna järgmisel päeval pidime hüvasti jätma.
Kasper läheb edasi järgmist jooga koolitust läbima, kuigi plaani õpetama tal pole hakata. Ta nimelt tegi kõik selleks, et mitte setifikaati saada, enne kooli tulekut ta juba andis juhtkonnale teada, et ta sertifikaati ei soovi ning lisaks sellele puudus palju tundidest ja ei teinud ühtegi testi, aga ikka sai. Ta tundis ennast halvasti, sest nägi kui paljud teised vaeva nägid. Ütlesin küll, et ärgu põdegu, nagu meie filosoofia õpetaja korduvalt ütles, see on kõigest paber. Tõeline jooga tuleb seespoolt ja sa ise valid kuidas ja mida sellega peale hakkad.
Ongi aeg pakkida asjad ja välja kolida. Õnneks jäävad veel paljud minu head sõbrad mõneks päevaks siia kanti. Kate ja Harsh tulevad minuga koos Paramarth Niketani Ashramisse, kuid vaid mõneks päevaks.
Lisan lõppu veel valiku pilte.
lazyadventurer.blog 