Ära muretse, tegu on vabakäigu vanglaga. Väga spirituaalne ka peale kauba. Tegelikult ma siiski pole sattunud India vanglasse, vaid tulin vabatahtlikult ashramisse.
Paramrth Niketani ashram on küll veidike kommertslik- hotell/ashram. Rishikeshi kõige suurem. Siin saad omale raha eest (12€ öö) toa ja ei pea öömaja eest ashrami põrandaid küürima. Tuba on lihtne. Dušši survet pole küll olla ja boiler on taas sõrmkübara suurune, kuid see eest saab harrastada India stiilis pesemist- dušširuumides on alati olemas ämber ja kann.
Sellegi poolest on siin võimsad energiad, väga ilus hoov ja hea on siin oma koolist kaasa saadud distsipliini hoida- äratus 4.20, kell 5 meditatsioon ja kell 7 jooga. Kella 15 jooga tundi olen kahjuks ainult ühe korra jõudnud.
Vanglaks nimetan ma seda sellepärast, et teatud paikade interjöör seda meenutab ja ashrami elanike kutsutakse
´inmates´ (eesti keeles: kinnipeetav).
Samuti pead kindlaks kellajaks oma toas olema- 21.00. Kirjade järgi on kohustuslik osaleda hommikusel satsangil (meditatsioonil) ja õhtusel artil.
Loomulikult keegi seda ei järgi ega jälgi ja mina olen paar korda poppi teinud. Hommikusel satsangil ei käi peaaegu kedagi. Paar ashrami elanikku on olnud nendel päevadel, kui ma siin viibinul olen. Ashramis toimetab ka kool (ainult poisid- varases teismeeas) ja nemad on alati kella 5sel kummardusel kohal, kuid nemad kummardavad üksteise selja najale ja tukastavad.
Uurisin oma kohalikult sõbralt, mis sealne kool endast kujutab ja ta selgitas, et tavalise koolihariduse kõrvalt õpivad nad Hinduismi, India kultuuri üldisemalt, filosoofiat jms. Paar kuulsat joogit on just sellest koolist tulnud ja seega nii mõnigi õpilane soovib nende jälgedes käia. Paljud poisid harrastavad joogat ja on selles väga osavad. Neil ei ole aga kohustust kooli lõppedes pühadeks meesteks hakata.
Ashrami kohalikus Ayurveeda keskuses võtsin esimese massaazi. Olin ammu massazi tahtnud aga kuna olin terve aeg haige, ei olnud võiamlik. Ruum äratas teatavat kahtlust. Aga terapeut oli väga tore ja lõbus naisterahvas, kes kurtis kui keeruline ta 8 aastane poeg on. “Ta on täiesti hull, hull! Ma ei taha koju minna! Ma ei taha töölt puhkust võtta, sest tööjuures on mul rahu.” Lubasin talle, et palvetan tema eest, et ta poeg maha rahuneks. Ta oli siiralt tänulik. Ja tema tütar pidavat väga hea ja tubli olema. Küsisimuse peale kas ta tahab veel lapsi tuli kiire “ei, ei, ei, või kui ainult teaks, et tuleks tütar, poisid on hullud.”
Esimesel õhtul uues kodus läksime Kate’i, Sev’i ja Michelliga sööma kohalike poolt armastatud Rajastani restorani. Soovituse andis meie joogaõpetaja. Restoran on ülimalt populaarne ja laua saamiseks tuleb oodata. Pidime ootama umbes 10 minutit ja meid juhatati lauda, kus üks meesterahvas alles oma magustoitu hakkas sööma. Rääkisime kohalikuga juttu ja saime temalt head soovitused mida tellida. Sõime oivalisest toidust kõhud punni- loomulikult tellisime liiga palju toitu. Ja kui meil ka magustoit söödud oli, kamandati meid kiirelt laud vabastama. Kokku läks see rikkalik õhtusöök 4le maksma 10€.
Päevad on möödunud kiirelt. Olen pidanud jälle hüvasti jätma oma kallite sõpradega-lausa võib öelda õdede- vendadega. On valatud pisaraid, kuid olen rõõmus, et mu ellu on tulnud palju ilusaid hingi ning küllakutseid on üle maailma. Veetsin esmaspäeva koos oma (klassi)venna Harshiga. Käisime oma koerakesi vaatamas.
Meie kooli lähedal elab üks vana paar- nad elavad väga vaeselt, kuid hoolitsevad 5 koera eest, annavad neile süüa ja hoolitsevad tervise eest. Meie käime vahel koeri paitamas. Harsh viis vanapaarile kingituseks kampsuni ja sooja vesti. Kuna naisterahvas oli oma hütis süüa valmistamas, läks Harsh sinna talle kingitust üle andma. Naine küsis minu järele ja Harsh kutsus mind. Hüti ukseks oli vana kalts ja hütt ise oli kokku klopsitud erinevatest käepärastest materjalidest, sees põles väike lõke, kus naisterahvas süüa valmistas. Tädi kinkis mulle omakorda kampsuni. Olin nii hämmingus ja liigutatud, ta haaras ka teise kampsuni järele, kuid palusin Harshil talle öelda, et olen väga tänulik, kuid ma ei saa kahte kampsunit vastu võtta. Inimesed, kes elavad täielikus vaesuses tahavad siiski anda. Meesterahvas kallistas Harshi ja temast oli näha siirast tänu. Harsh ütles, et tädi palus meil ka lõunale jääda, kuid ta keeldus viisakalt. Mängisime veel koertega ja tädi tahtis minuga lobiseda, mul oli nii kahju, et ma teda ei mõistnud, kuid õnneks ei lasknud ta sellest ennast segada
Tegin veel viimaseid sisseoste, et panna kokku pakk, mis Eesti poole teele saata. Nimelt ostsin oma lemmik kampsuni papilt kokku 6 kamsunit.
Paki saatmine läks maksama sama palju kui need 6 kampsunit, aga igati mugav, sain veel ära saata mõned raamatud, mida siin ei jõua lugeda, ostsin kokku naturaalseid seepe ja juustepesemis pulbrit- shikakaid. Paki saatmine maksis ca 70€.
Teisipäeval võtsime Sevrine ja Kate’iga ette käigu Beatle’te ashramisse, mis on ilmselt üks populaarseim vaatamisväärsusi siinkandis. Beatle’te ashramiks kutsutakse seda seetõttu, et Biitlid veetsid seal ühe nädala, õppides transcendental meditatsiooni ja kirjutades muusikat.
Tegelik nimi on Chaurasi Kutia ashram. 1990 aastal jäeti see paik maha ja on nüüd osa tiigri reservaadist. Tegu on suure ja võimsa kompleksiga, väga ilusas asukohas, looduse keskel.
Seal võiks veeta terve päeva. Me logelesime murul päikese käes ja lugesime üksteisele raamatut ette.
Seda paika iseloomustavad erilise arhitektuuriga meditatsiooni koopad, kus on eriti hea kaja ja neid on seal väga palju. Mängisime seal hapi trummi.
Oli aeg minna söögijahile. Toit oli taaskord oivaline.
Peale lõunasööki oli mul chai kokkusaamine Mahakiga, kellega kohtusime tänaval. Meil oli meeldiv vestlus. Mõned aastad tagasi, tegi ta elus kannapöörde, kolis Delhist Rishikessi, et elada ashramis. Kokku elas ta ashramis 8 kuud, kus ta omandas sügavad teadmised joogast. Nüüd on tal väike reisi ettevõte.
Järgmisel päeval sõidutas ta mind ringi teisel pool jõge, kus jalgsi ringi käia on keeruline. Käisime vaatamas teist Ganga artit.
Samuti näitas ta mulle head tänava toidu kohta, kus sain maitsta imelist chapati wrapi grillitud soja vorsti ja ma ei tea, mis seal veel sees oli. 😀 Igatahes oli see oivaline ja parajalt terav.
Hea on, kui on olemas kohalik giid. Kuigi olen ka ise juba erinevaid tänavatoidu kioskeid proovinud, siis tunnen, et kohaliku soovitus tuleb igati kasuks, seda kinnitas ka Mahak, et ega tegelikult iga kiosk pole hea ega kvaliteetne.
On aeg jätta hüvasti Kate’iga. Pidime kokku saama Beatlesite kohvikus kel 15.30. Kuna kohvik asus teisel pool kallast ja selle linnaosa sild on hetkel kinni, pidime võtma paadi. Sain kokku Sevrinega ja läksime paati ootama. Paat oli alles teisel kaldal ja tühi, enne paat liikuma ei hakka, kui see täitub. Kohe hiilisid meile ligi kohalikud lapsed kes kalatoitu müüsid. Me ei tahtnud osta, eriti mina, sest olin tollel päeval juba nii palju raha ja küpsiseid tänaval laiali jaganud. Lapsed olid armsad ja mängisime nendega, nad küll nuiasid iga 3 minuti tagant raha. Otsustasin lõpuks hüpata poodi ja osta neile küpsiseid ja mahla. Tulin tagasi jagasin maiustused laiali ja nad tegid kiirelt minekut, vähemalt kõige vanema suust kostus kiire Thank you! Veidi aja pärast olid nad tagasi. Pidime mängima nendega palli (palliks oli fooliumi käntsakas). Sev viskas palli kogemata vette, õnneks suurt draamat sellest ei tulnud. Sev lubas neil oma märkmikkusse joonistada. Kuna olime nendega lahked, palusid nad meilt veel igasugu asju, nagu kleite ja märkmike kooli jaoks. Lõpuks tuli paat, kuid selle peale meid ei lastud- minge väiksemasse paati, mis oli kõrval. Sinna ei tahetud meid ka lasta, sest selle pilet on kallim. Lõpuks said paaimehed omavahel asjad selgeks räägitud ja esimene paaditäis viidi teisele kaldale. Meie peale ei mahtunud, sest kui muidu pandi paadi peale vähemalt 10 inimest siis esimese paadi peale läks vaid 5 korpulentsemat daami. Jõudsime kohvikusse umbes poole viie ajal. Michele ja Kate ootasid meid seal. Nautisime head seltskonda ja head toitu.
Viimane paat tagasi läheb juba 17. 30 ja teadsime kohe, et selle peale me ei jõua. Pakkusin Sevile välja, et võtame koos riksa ja sõidame teise sillani ja sealt lähme jala. Õnneks minu kohalik sõber pakkus välja, et võib meid oma rolleri tagaistmel koju sõidutada. Sev’i jooga kooli (Sev tegi eelmine kuu 200h koolituse ja nüüd läbib 300h koolitust) ja mind ashramisse. Jah, olime rolleril kolmekesi ja meil oli vahva sõit!
Enne koju sõitu tahtsin käia läbi riidepoest, kust mu klassiõde ostis imeilusad kimonod. See pood oli labürent nii ilusatest riietest! Ja oi see müügimees! 😀 Ilmselt India parim müügimees. Viskas nii head nalja, samalajal olles rahulik ja natuke opakas (kõige paremas mõttes). Lasi meil katsuda kashmiiri tekki ja ütles, kui seda omad siis pole meest ega naist vaja, sest kogu helluse pakkub sulle kashmiiri tekk. Teenindus oli suurepärane ja ma ostsin 3 kimonot. Ups. Ja plaanin veel tagasi minna- õigemini pean minema, sest ühte kimonot teevad nad mu jaoks lühemaks.
Ahramis kohtusin väga huvitava Tšehhist pärit, New Yorkis elava buddistist ajakirjanikuga. Ta ei ela Ashramis, aga käib sealsetes jooga tundides. Ta soovitas mulle üht head tervislikku söögikohta ja ühel hommikul seal ka kohtusime ja jutustasime mitu tundi- pigem küll tema jutustas ja mina kuulasin hoolega. On ta nimelt Rishikeshis tööasjus ja kajastab nö spirituaalseid skeeme- või pigem millised kohad, nii ayurveeda kliinikud, joogakoolid, on vaid raha peal väljas. Enamasti kajastab ta palju hirmsaid ja raskeid teemasid. Näiteks on ta üks vähestest (või lausa ainus) naisterahvas, kes on saanud loa kirjutada ja pildistada Varanasi matuse tseremooniaid. Samuti on ta kirjutanud lugusid inimkaubandusest ja enne Indiasse tulekut oli ta 60 päeva Ukrainas, lisaks käinud paljudes teistes sõja kolletes. Küsisin, kuidas ta kõige sellega toime tuleb ja tema vastus oli lihtne. Nähes nii palju surma, leina ja raskusi on lihtsam ennast elus tunda ja elu nautida.
Ongi käes viimane öö ashramis. Äratus on pandud 4.20 ja plaanin kindlasti jõuda hommiku meditatsiooni ning hommikujoogasse. Ning siis asju pakkima, et kolida tagasi Laxman Juhla rajooni (sama rajoon, kus asus kool).
lazyadventurer.blog 