Jõudsime Shimlasse 7 paiku õhtul. Tassisime kotid tuppa ja läksime Maarja, Varuni ja Varuni isaga nende ööbimispaika õhtust sööma.
Tee pealt osteti kaasa viski, mis aga paberkotist vastu asfaldit kildudeks lendas. Muidugi oli nende majutuses agar jooksupoiss, kes linna peale uue järgi saadeti.
Maja ise oli väga uhke, mõisa tüüpi- brittide pärand, kindlasti mitte Inida stiil.
Samuti oli tunne seal viibida väga kuninglik, meile valmistati õhtusöök, mis serveeriti peenes söögisaalis pika laua taga. Loomulikult oli toit jälle liiga maitsev.
Shimla on kummaline linn. Tekkis tunne nagu oleks teleporteerunud mõnda vanasse kesk Euroopa linna.
Samas nagu pole ka. Atmosfäär meenutas kahevahel maailma. On nagu euroopa moodi aga ei ole ka, olen ju Indias aga nagu ei ole ka.
Järgmiseks päevaks oli Varuni isa planeerinud väljasõidu Kufrisse. Ilma mingisuguse hoiatamiseta, mis meid seal ees ootab või mis me tegema hakkame. Mina panin end ilusti üleni valgetesse riietesse (tulles olid mul kaasas vaid valged riided, nüüd olen soetanud ka mõne värvilisema eseme), kuni autos hakati rääkima, et me lähme hobustega sõitma ja et seal on väga mudane.
Jõudsime kohale ja meid võtsidki vastu sajad hobused.
Me Taaviga kunagi ei kasuta loomi meelelahutuseks..
Proovisin kogu oma energia kanaldada mi d sõidutavale hobusele ja avaldasin suurt tänutunnet. Enne tuli rentida kummikud, rentida sai ka tunkesid. Aga miks küll see tee sinna mäe otsa nii porine on..? Tuli välja, et seda tehakse poriseks, et äri õitseks. Jala on suht võimatu sinna saada, pori ulatub poolde säärde. Taavile sobivaid kummikuid muidugi ei leitud ja esimesed kummikud, olid mulle ilmselgelt liiga suured (kujuta ette kui raputad jalga ja kummik tuleb jalast ära), kui ma seda ütlesin ärimehele, arvas tema, et ”loose, more comfortable”! (suur on mugav). Sain siiski väiksemad kummikud, millel aga hiljem selgub, laseb tald läbi.
Kogu see üritus oli nii traagiline, et lõpuks oli see nii naljakas. Mäe otsa olid püsti pandud erinevad ärid, söögikohad, riideärid, fototegemis võimalused yackidega ja eriliste jänestega.
Yakide otsa said ronida ja isegi püss anti kätte. Veel olid olemas erinevad lasketiirud. Kõik see, millest me kauge kaarega reisides eemale hoiame- see oli kontsentreeritud just sinna mäe otsa ja meie selle keskel. Sai praktiseerida ühte jooga õpetust- ära lase ümbritseval end mõjutada ega kõigutada.. Seal oli ka mitmeid seiklusradade pakkujaid ja kuna zipline tundus kõigile ahvatlev tegevus kogu selle traagika keskel (eks kõigil olid omad ootused, et seal mäe otsas võiks vägev zipline olla). Kogu kompleks ongi nö seiklusturismi keskus ja kohalikud tundusid nautivat. Ärimehega diilid tehtud otsisime õige koha üles. See seikluspark oli aga kõige haledam, mida olen elus näinud. Zipline oli paarkümmend meetrit pikk ja nii madal, et jalgu pidi kronksus hoidma. Hinna sees olid veel erinevad ronimis võimalused aga kogu see elamus oli nii tragikoomiline- tahtsime et see lõppeks. 😀 Enne veel veendi Taavit ronima mööda köis võrku üles, et siis ülevalt alla hüpata, seda aga ei saanud teha, sest traksid ei läinud talle selga, seega pidin mina seda tegema. Võrgus ronimine polnudki nii lihtne, kui paistis ja kätel hakkas väga valus. Olin kolmveerandi peal, kui otsustasin, et aitab ja hüppasin alla- hale, hale, hale.
Lõpuks sai seiklus läbi, saime oma hotelli ja otsustasime enne õhtusööki jalutada linna peal. Jalutasime mööda kummalist India Euroopat, kuni hakkas kallama, otsisime varju ja kui vihm järgi jäi jalutasime veel, kuni oli aeg õhtustama minna.
Järgmine päev võtsime ette väikse matka mäe otsa templisse, kus hiiglaslik Hanumani (ahvi näoga jumalus) kuju asus.
Istusime templis ja mediteerisime. Tõusin püsti ja järsku sain herilaselt nõelata.. No mis see peaks tähendama, jõudsin välja ning hakkasin googeldama. Tähendusi oli mitmeid ja nii mõnigi resoneerus, kuid silma jäi just tähendus hinduismis- kaitse. Kui Varun tuli, rääkisin juhtunust ka talle ja ta ütles, et see herilane oli tema kõrva juures, ta ei teadnud mis see on ja ajas käega ära- õnneks nõelata ei saanud! Ja vägagi õnneks, sest Varun on väga allergiline ja tal polnud epipeni kaasas, mis oleks tähendanud kiirabi välja kutsumist ja ühte suurt jama.. Eks nüüd igalühel oma valik mida uskuda- kas pelgalt juhus?
Oli taas aeg asuda teele. Ees ootas kohtumine sugulastega. Esimeste sugulaste juures sõime lõunat. Nemad elasid väga uhkes majas- ei osanud kohe istuda ja astudagi. Koduabilisi lugesime kokku vist 5. Kõrval elati pooleli olevas majas, vabas õhus, tekkide peal ja lastel polnud jalanõusid. Ei tea kas ise suudaks sellises keskkonnas elada. Kontrastide maa.
Toidud olid, jah võite arvata, VÄGA MAITSVAD! Enne minekut tehti veel kõigile kingitused. Mina sain väga ilusa 20€ maksva (siin on kombeks hinnasilt kingitusele külge jätta) ridiküli, mis sobis ideealselt mu pulma kostüümide juurde.
Varuni isa läks meie autojuhiga koju ja meid viis pererahva autojuht järgmiste sugulaste juurde, kus ka ööbima jäime. Nende soojus ja lahkus pani tõesti tundma nagu pereliige. Kella 20 ajal kaeti laud kõige hea ja paremaga. Indias pole ”ei” mingi vastus ja seda lihtsalt ei kuulata, koguaeg tuleb süüa. Pro tip: söö ühte asja väga aeglaselt, siis selleajal juurde midagi ei pakuta. Kõhud olid väga täis ja läksime terrassile istuma. Kell 22.30 tuldi meid õhtusöögile kutsuma.. Minul, Maarjal ja Taavil vajus suu lahti ja küsisime kas nad teevad nalja.. Mis nalja?! Ega siis see eelnev õhtusöök ei olnud- need olid snäkid.. Oeh, kuhu see kõik mahub. Toit oli aga veel parem kui kõik eelmised toidud Indias ja mahtus natuke veel.
Järgmine päev vaatasime ringi Candhigarhi linna vahel. Käisime Rock Gardenis. Suur park, mis sai alguse ühe kunstniku initsatiivist nö prügist (vanad keraamilised plaadid, lillepotid jms) skulptuure teha.
Nüüdseks on koht kasvanud väga suureks ja on Indialaste seas väga populaarne- olime seal ainsad valged inimesed. See tähendas ka fotosessioone nii luba küsimisega, kui lihtsalt kaamera näkku suunamisega.
Oli aeg saabuda järgmiste sugulaste koju, kus oma viimase öö Chandigarhis veetsime. Seekord olime targemad ja kui laud kaeti, teadsime, et need on vaid snäkid ja õhtusöök on alles ees ootamas. Kuigi oli raske tagasi hoida, sest missiis et kõik on käeulatuse kaugusel siis ikka ulatatakse sulle kandik nina alla, vaadatakse sügavalt silma, võta nüüd veel- kasvõi pool. Õhtusöök serveeriti pool tundi enne südaööd… Hommikune minek oli plaanitud kell 9 ja pidime pererahvast veenma, et puuviljad on hommikusöögiks piisav.
Delhisse sõitsime kahe autoga ja olime natuke ajahädas, sest kella 9ne väljumine liikus 10 peale, samuti otsustasid taksojuhid teha tunni ajase hommikusöögi peatuse. Meie keegi süüa ei tahtnud, niiet pidime lihsalt neid ootama ja tee ääres aega parajaks tegema.
Delhisse jõudes sukeldusime kohe rahvast pungil shoppingu tänavale ja asusime pulma rõivaste jahile. Olen nüüdseks masside suhtes nii apaatseks muutunud, et tänaval toimuv sigin sagin ja pidevad kaupmehed külje all ei kõigutanud mind. Meile mõemale oli vaja kolme kostüümi- ühte tumedates toonides (hea kui on sinine/roheline), ühte kollast ja ühte ekstra pidulikku põhitseremooniaks. Arvasime, et Taavile riideid leida on keeruline, kuna India mehed just ei küündi tema suurusele, kuid esimesest poest leiti kohe midagi.
Taavi oli juba väga valmis ära ostma, kuid Varuni isa ja õde ütlesid, et ei lähme ikka edasi. Nimelt Indias ei käi nii, et kui leiad sobiva esimest kohast siis võtad. Hea on, et edasi läksime, teisest kohast sai Taavi suurusele kõik kolm kostüümi ja kõvsti soodsama hinnaga. Kõige üllatavam oli, et Taavi 48 suurusele jalale leiti isegi Punjabi traditsioonilised kingad! Ja ta veel vedas oma peo kingad Eestist kaasa, sest olime kindlad, et kingi siit ei leia.
Mina olin alguses lootust kaotamas, tundsin et miski ei sobi, kuid üsna pea, leidsin ka endale esimesed kaks kostüümi ja oli aeg otsida põhi kostüüm. Soovisin väga lengat (kolmest osast koosnev, suur, lai seelik, top ja sall), kuid seda üldjuhul õmmeldakse osaliselt valmis olevast materialist sinu järgi. Alguses öeldi, et valmis lengasid neil pole, kuid kui olime lootust kaotamas tõmmati üks valmis olev riiulist välja. Nägin kohe ära, et see ju täpselt minu stiil ja et seda saaks isegi kodus mõnel pidulikumal sündmusel kanda. Top vajas küll veidi kohendamist ja samuti soovisin lisada varukad- see lubati järgmiseks hommikuks valmis teha. Pärast shopingut lasi Taavi meie hotelli tänavas habemeaajajal soeng läikima lüüa. Kui valmis näitas papi 5 sõrme, mille peale Taavi arvas, et peab maksma 500, samal hetkel tulid teised hotellist just välja ja nägid, et Taavi ulatas 500se, Varuni isa võttis kurjalt 500se ära ja pisitis 100 papile näppu. Hiljem arutades said nad aru, et papi ei küsinud loomulikult 500 vaid 50 ruupiat. Taavi läks veel teist korda tagasi.
Ja nüüd- PULMA!
lazyadventurer.blog 