Delhi – Allahabad (Prayagraj)

Kuna minu Rishieshi kohalik sõber oli just parasjagu Delhis vanemate juures, saime veel korra kokku. Sain väikese Delhi tuuri ka, muidu olekski Delhi jäänud nägemata. Mitte et seal minu arvates liiga palju näha oleks..

Õhtul oli minek öö rongi peale. Kuna meie reisiseltskond oli suur, oli meil vaja 3 rikshat. Ja sõit sega summa suvilas meenutas ameerika mägesid.

Vähemalt hoidsid meie rikshajuhid meid koos.

Rongisõit kestis umbes 9 tundi ja õnneks on siin rongides narivoodid, kus sai pea padjale visata.

Magamisest palju välja ei tulnud, aga midagi siiski. Olime kõige mugavamas klassis ja peaks ütlema, et oli tõesti üle ootuste mugav. Prayagrajsse jõudsime kaheksa aeg hommikul.

Peigmees oli meil vastas ja korraldas meie transpordi hotelli. Meie takso, kus olime mina, Taavi ja Varuni isa viis meid alguses vale hotelli juurde, mis nägi kahtlane välja. Lõpuks jõudsime siiski õige hotellini.
Siin india pideva sigina ja sagina juures on aja liikumine väga huvitav. Ühtlasi tundub nagu midagi mis oli eelmine päev või hommikulgi oli justkui ammu aega tagasi. Kogu aeg toimub nii palju ja selline tunne on, et siblitakse oravatena rattas ringi. Aga teisalt on siis üks pidev ootamine. Ükskõik kuhu minek on, kõigepealt sellele kellajale, mis öeldakse millal liikuma peame hakkama võib rahulikult pool tundi otsa panna ja siis kui kõik on lõpuks esikus valmis, hakatakse taskot kutsuma, takso ootamine võtab veel omakorda vähemalt pool tundi aega. Ja nii siin siis kulgetakse tasakaalus passimise ja ringi jooksmisega.
Niisiis ootasime ka oma tuba, siinkohal oli ootamine ilmselt õigustatud, kuna jõudsime hotelli mitu tundi enne check in’i aega.
Õhtul läksime Gangese jõe äärde, nimelt on Allahabad linn kus kohtuvad kaks püha jõge Ganges, Yamuna. See paik on väga oluline Hinduismis.
Läksime plaaniga, et näha nende kahe jõe kohtumispaika. Selleks pidime rentima paadi, loomulikult taheti meile tünga teha, kuid lõpuks tingiti sobiv hind, mis siiki oli rohkem, kui tegelik hind. Saime mööda jõge kulgedes nautida päikeseloojangut.

Imelist õhtusööki saime nautida väga heas ja hubases restoranis.

Järgmisel päeval oli kavas taas minna jõe peale, et ühel suurel Hinduismi pühal päeval Mahashivratril end kõige pühamasse paika kasta, et siis elu ilus oleks ja palju õnnistsui tuleks. Mahashivratri on jumala- Shiva austamise päev.

Mina ei tahtnud tegelikult minna, sest teadsin, et ei suuda nende masside keskel spirituaalsusele ja selle päeva olulisusele keskenduda ja koos tuhandete inimestega ennast vette kasta. Samuti mulle endiselt ei meeldi käia üleni riietatult vees. Mind moositi siiski kaasa, mis tähendas et olin kohe negatiivselt meelestatud. Rahvast oli rohkem kui inimesi ja tajusin kui palju erinevad energiaid igalt poolt, eest ja tagant möödub, mis alati ei olnud positiivsed. Hiljem kuulsime, et jõe äärest ja ilmselt ka jõe seest käis läbi miljon inimest. Samuti tulime mitme rikšaga nii et ei leidnud enam üksteist üles, peale pikki kõnesid ja ootamist saime kokku. Võtsime paadi ja läksime kahe jõe ristumisspaika.

Kuna minae ei soovinud vette minna- jäin paati kottide valvesse. Paate oli metsikult palju ja need paadid mis parve äärde, kust vette sai minna ära ei mahtunud olid teiste paatide taga ja inimesed liikusid üle paatide.

Tagasi minnes avaladasime tänu Ema Gangale ja Yamunale andes neile väikese ohvrianni (pisike kausike, kus sees on lilled ja küünal) ning kuna ujumas ei käinud kastsin oma nägu ja pead püha veega. Tagasi sõites laulsime mantraid ja juba oligi mul parem enesetunne.
Õhtuks olime oodatud peigmehe koju pruudi kojutoomise peole, millest kirjutasin eelmises blogipostituses.
Allahabadist sõitsime taksoga Varanasi linna. Hotelli meil veel ei olnud ja Varun ja tema õde proovisid 3 tunnise autosõidu ajal meile majutust leida. Kohalejõudes käisid nad mingit hotelli vaatamas, kuid see ei sobinud. Lõpuks leiti sobiv ja see oli tõesti väga mõnus. Maksis vaid u 20€ öö ja oli kõige viisakam, kus olin olnud.

Pilti märkasime teha vaid hotelli esisest.

Seadsime kohe peale check-in’i sammud jõe poole, kus toimub väga suur Ganga Arti ehk Gangese jõe pühitsemine- see toimub igal õhtul, lauldakse mantraid ja tehakse tuleshowd.

Tänav mis viis jõe äärde oli kaetud rahvamassiga.

Meie läksime seda vaatama paadist, ning taaskord olime sadade paatidega külg külje kõrval ja ega palju sealt ei näinud.

Pärast tegi paat veel umbes poole tunnise tiiru jõe peal, sõitsime mööda ka kuulsast kohast kus põletatakse laipasid.

Hiljem oli plaan käia erinevates templites, jõudsime ühte templisse aga selgus, valgeid inimesi sinna sisse ei lasta. Tegelikult lastakse aga selleks pead ennast kuskil kolmandas kohas registreerima ja seda me ei viitsinud teha ja valged inimesed jäid välja. Isega Maarja ja Varuni last ei lubatud sisse.
Õhtustasime väga autentses kohas, kus oli imemaitsev toit.

Järgmisel hommikul sättisime ennast hommikusele Ganga Artile, mis oli väheke rahulikum, sel oli vähmalt 10 korda vähem rahvast. See algas kell 5.30, peale artit oli väike mantrakontsert ning seejärel mõnus rahulik hommikujooga.

Peale seda jalutasime mööda jõe äärseid ghatte (treppe) kuni krematooriumini, kus aga sellel varajasel kellajal põletati vaid ühte laipa, mis oli juba päris põlenud.