Eksperiment: nädala toit

Tegime teoks plaani, mida mõnel korral omavahel arutanud olime. Oleme nüüdseks juba piisavalt väljas söömas käinud, et teada mida siin enamjaolt pakutakse ja mis selle eest välja tuleb käia. Seda arvesse võttes otsustasime terve nädala ise süüa teha ja vaadata, mis see meile maksma läheb. Meil on olemas nii korralik külmkapp, praeahi kui ka pliit koos vajalike köögiriistadega, niiet varustuse taha asi kindlasti ei jää.

Päeval, mil eksperimendiga alustasime, sõime hilise hommikusöögi Kantinas. Soodsas merevaatega kohas, milles eelmises postituses juttu oli.
Olgu siinkohal mainitud, et mingit kindlat summat me endale piiriks ei seadnud – tegime küll nimekirja toitudest, mida teha plaanisime – ostsime tooteid, mis meile maitsevad ja lisaks veel ka snäkke ja mõned õlled ja paar veini. Tagasi ei hoidnud millegagi.

Kogu toiduvaru

Plaan nägi ette lisa poeskäike vältida. Esimese asjana suundusime kohalikule turule, kust õnnestus hankida pea kõik juur- ja puuviljad mida soovisime.

Turg

Esimene tädi, kelle laualt kaupa valisime, ulatas meile paberkotid, mille sisse siis väljavalitud tooteid ladusime. Viinamarjad, sibulad, küüslaugud, avokaadod jms tädikesele antud, et need kaalutud saaks, uurisime veel pakkumisel olevalt kaupa ja ostsime ka oliiviõli. Soovisime poolt liitrit, selle tarbeks leidis tädi kohe tühja veepudeli ja villis õli suuremast pudelist väiksemasse.

Kõike saab, eitavat vastust ei kuulnud. Kui müüja oli vihikusse üksteise alla kirjutatud numbrite abil peast rehkendused tehtud saanud, tuli meil seljakotitäie kauba eest 2080 lekki ehk 17,8€ välja käia. Saime kauba peale veel mõned õunadki.
Teise müüja letilt haarasime omale mõned kurgid ja kolmanda tädikese käest soovisime punast kapsast. Seal kohtasime ka ameerika-inglise paari, kellega mõneks ajaks lobisema jäime. Nemad olid Ameerikast päriselt ära tulnud, sest peavad sealset olukorda hullumeelseks. Viimaseks ostuks turult said veel 10 muna, mille kõnniteele üles seatud müügipunktist hankisime.
Edasi otsustasime leida lihapoe. Paljud siinsed ärid peavad ka siestat ning esimene lihapood oligi seetõttu mõneks tunniks uksed sulgenud. Sellesama suletud lihapoe juures autosse istudes küsis Minna “See oli vist eesti keel?”. Olin just sõitma hakkamas, kui keerasin pilgu kõnnitee poole, kus kolm noort jalutasid. Olles näinud meie Eesti numbrimärki, tervitas üks neist meid puhtas eesti keeles. Naeratasime vastu aga pikemalt lobiseme ei jäänud. Peatselt leidsime ka lihapoe, mis oli avatud ja sealt hankisin kanaliha, lisaks veel vorsti ja mõned toored kotletid ning neli varrast liha. Sain mõnuga tooteid kahmata, sest Minna otsustas autos oodata. Arveks tuli 1650 kohalikku ehk 14,1€
Viimane peatus ostude päeval oli südalinnast ca viie km kaugusel asuvas marketis, kust siis päris parmesani juustu, kohalikku veini ja muud puuduolevat soetasime. Põhjus, miks seda kõike just sellest poest ostsime, peitub väga maitsvates vorstides, mida sealt korra proovi mõttes ostnud olime.
Koju jõudes lõime päeva kulutused kokku ja saime summaks üsna täpselt sada eurot. See siis seitsmele päevale jagades teeb ühe päeva kuluks umbes 15 eurot. Teeme süüa tavapäraselt kaks korda päevas, mille vahele aeg-ajalt kuulub väiksem õhtuoode – olgu selleks siis pistaatsia pähklid või praetud banaan küpsistega.

Üks kalleim asi ostukorvis.
Teine ja kõige kallim asi ostukorvis. Päris parmesani juust 6€
Kohalik vein (kõige odavam mis poes saada oli) 3,4€

Plaanisime ka paaril korral selle nädala jooksul väljas süüa, kuid üsna peatselt saime aru, et olime endale piiavalt toitu kokku ostnud, et see küll vajalik pole.

1. õhtusöök ahju kartul ja porgand, kotlet, värske salat ja majoneesi-jogurti kaste
Hommikusöök: Ahju saiad. Sellist hommikusööki sõime kokku kolmel hommikul
2.õhtusöök: riis köögiviljadega, kanavardad ja guacamole 🥑 (kahjuks sealihavardad olid juba natuke käest ära aga raisku need siiski ei läinud, vaid palju rõõmu sai neist üks tänava koer).
3. hommik: Eilne riisiroog, omlett ja tomat, kurk
3. õhtusöök: Caesari salat punase kapsaga

Neljapäeva õhtupoolikul suundusime linna, et Tiranast saabuvat bussi oodata. Meile tuli Eikel külla! Olime juba ärgates elevil ja valmistasime tema saabumise puhul pidulikud praemakaronid! 🙂

4.õhtusöök praemakaronid ja värske salat

Niiet eksperimendi kolm viimast päeva saame toitu valmistada kolmele – pole probleemi!

5.hommikusöök: Taavi meistriteos- pošeeritud muna avaokaado röstsaial
5.õhtusöök: Järjekordne Taavi meistriteos- kartulivorm kohaliku suitsuvorstiga
Ja ikka värske salat (ja fernet branca) kõrval.
6. õhtusöök: Riisi-köögivilja roog
Viimaseks hommikusöögiks oli veel järgi jäänud 3 muna ja 2 kartulit, natuke kurki ja paprikat.
7.õhtusöök: Pasta-kana salat tomati, punase kapsa, jogurti-majoneesi kastme ja parmesaniga.

Algset plaani lisakulutusi mitte teha, korrigeerisime nii palju, et mõned kohvikuskäigud tulid ette ja mõned õlled kodust väljas ikkagi tarbisime. Muuseas, meil kodus enam kohvi ei olegi ja tundub, et juurde me seda ei hangi – joome hoolega teed. Osaliselt seetõttu on paaril korral nädalas kohvikus kohvitamas käimine saanud rutiiniks. Vahel juhtub, et kohvi kõrvale eksib ära ka toorjuustukook:)
Valmistasime hangitud toidukraamist kokku 35 portjonit toitu. Esimene pool nädalast kahele 2 korda päevas ja teise poole nädalast kolmele 2 korda päevas. Ühe portsu hinnaks teeb see 3 eurot. Meil on päevaseid toidukordi kaks – hommikusöök kella 12 paiku ja õhtusöök kl 18 paiku. Seetõttu on ka meie taldrikutäied veidi suuremad kui neil, kes kolm korda päevas süüa armastavad, kuid see ka pigem vaid õhtusöökide puhul.
Kokkuvõttes jäime eksperimendiga väga rahule. Saime nautida mitmekesist menüüd ja teha ise suure õhinaga süüa. Toidud olid tõeliselt maitsvad ja viisid keele alla.
Eksperiment aga sellega ei lõpe. Lõppeesmärk on eestis sama ostukorv kokku osta ja siis hindasid võrrelda.

Kui nädal täis sai, siis sõime ka paar korda väljas. Eriliseks lemmikuks osutus Gjirokastra söögikoht, mida meie Minnaga olime juba esimesel visiidil külastanud, kuid nüüd käisime koos Eikeliga päevase vahega kahel korral sealsamas õhtustamas. Koha peremees Antonio tundis meid ära ja saime temaga lobisedes teada, et ta on juba 16 aastat seda kohta pidanud! Seal õhtustamine on uskumatult soodne. Kolme peale suur õhtusöök, kuhu kuulusid küla salat (kreeka salat), friikartulid, grillkana ja grillitud sealiha ja 3 0,5l õlut läks kokku maksma umbes 16€.

Kogu see laua täis toitu vaid 16€!!!

Niiet saab ka väljas väga soodsalt, kui õige koha leiad.
Nüüdseks on köök taaskord head – paremat täis ning valmistame taas ise rõõmuga süüa kuni Sarandest lahkumiseni. See, millal asjad taaskord Volvosse tõstame ja edasi rändame, peaks juhtuma juba 9. novembri pärstlõunal!

Toon siia ka täpse nimekirja nädala söögivarude ja nende hindadega.

1. Hommikusöök väljas kahele: 10€

Turult:

Kogu turult saadud kraam.

Tomat 5tk (suured)
Kurk 3tk
Paprika 4tk
Porgand 8tk
Suvikõrvits 3tk (väiksed)
Punane kapsas 1tk (suur)
Kartul u 3kg
Avokaado 2tk (suur)
Sibul 3tk (suured)
Küüslauk 2tk
Till
Petersell
Sidrunmeliss kuiv.
Viinamarjad
Munad 10tk
Oliiviõli 0.5l

Kokku: 2950LEK = 25,2€

Lihapoest:

Kotletid 2tk (suured)
Kanarinnafilee 2tk (suured)
Lihavardad 4tk
Vorst 2tk (pikad)

Kokku: 1650LEK=14,1€

Pagariärist:

Või pakk saia kõrvale skaalaks. Väga suur päts saia.

Sai 180g 120LEK=1€

Poest:
Hinnad sulgudes on ühe toote kohta ja ümardatud viimase kursiga, millega eurosid vahetasime (1€=117LEK).

Poe kraam.

Vein 2tk (400LEK=3,4€)
Õlu 4tk (100LEK=0,85€)
Maitsestamata jogurt 200g (40LEK=0,34€)
Parmesani juust (päris parmesan) 200g (700LEK=6€)
Või 250g (400LEK=3,4€)
Makaronid 500g (100LEK=0,85€)
Pistaatsia pähklid 220g (550LEK=4,7€)
Ketsup 460g (250LEK=2,1€)
Kartulikrõpsud 160g (200LEK=1,7€)
Limonaad 4tk 330ml (80LEK=0,7€)
Coca- cola 330ml (80LEK=0,7€)
Sidrun (3tk=92LEK=0,8€)
Banaan (4tk=222LEK=1,9€)
Kaeraküpsised maisiga 300g (180LEK=1,5€)
Kaeraküpsised puuviljadega 300g (150LEK=1,3€)
Tee 2tk (200LEK=1,7€)
Basmati riis 500g (300LEK=2,6€)
Vorstid (800g=520LEK=4,44€)
Kilekott 2tk (20LEK=0,2€)

Kokku: 5944,5LEK= 50,8€

Teisest poest sai veel majonees 300ml (280LEK=2,4€) ja 500g juustu toodud (620 LEK=5,3€). Kokku 900LEK= 7,7€

Kõik kokku:108,8€
Ühe päeva hind: 15,5€
Ühe toiduportsjoni keskmine hind: 3,1€

Faleminderit!

Meie elu Sarandës

Olles õhtuhämaruses ilma viperusteta kohale jõudnud, otsisime õiges majas õige korteri, Minnale saadetud info põhjal, ülesse ja tassisime Hotell Volvo tühjaks. Nüüd on meil kohe terveks kuuks oma merevaatega korter ja kodurand samuti! Korteri võti oli jäetud koodiga karbi sisse. Omanikuga me ei kohtugi. Auto parkisime maja ette, rõdu alla, nii et oleks silma all.

Hommikusöök vaatega.


Kohe esimesest päevast alates oleme hommikuti teinud ka tervisetiiru värskes õhus – kas siis sörkides v jalutuskäigu näol, peale mida otse ujuma oleme suundunud. Tunneme, et ilma selleta ei oska enam päeva alustadagi.

Kesklinn asub meist 4km kaugusel, kuhu juba korduvalt jalutanud oleme. Esimesed paar päeva kulusid sisseelamiseks – kui alguses jättis linn veidi kummituslinna mulje kuna paljud kohvikud/hotellid on hooajaväliselt suletud, siis mida päev edasi, seda kodusemaks on Sarande meile saanud. Hooaeg kestab siin aprillist oktoobri lõpuni ja sellel ajal on linnas rahvast 3-4 korda rohkem kui muidu. Aastaringselt elab siin ca 25000 inimest. Loomulikult on ka praegu näha turiste ja matkabusse, kuid kui näha kõiki neid ärisid, mis on ajutiselt suletud, siis kõigi nende ülevalpidamiseks peab see mass, kes siia suvekuudel kokku tuleb, olema ikka meeletu. Seda kinnitas ka mulle barber, kelle juures oma vuntsi korrastamas käisin – tema sõnade järgi on siin siis hullumaja ja seda peab ise nägema, et aru saada. Me ei tahaks siis siin olla!

Sarandë kesklinna rand.
Promenaad

Lisaks kesklinna promenaadile ja selle ümbrusele oleme jõudnud külastada ka paari lähedalasuvat linna. Ühel päeval plaanisime minna vaatama Blue Eye nimelist allikat, kuid jõudsime välja Gjirokastra nimelisse linna, kus oma päeva veetsime.

Gjirokastras asub kõrgel mäe otsas vanalinn ja mäe tipus kindlus. Seal me siis ringi hulkusime ja vaateid nautisime.

USA sõjalennuk, mille Albaaniasse sattumise osas on erinevaid teooriaid.

Õhtusöögi võtsime vanalinnast väljaspool, eeldades, et see on soodsam ja maitsvam kui turistipiirkonnas. Just nii oligi – linna kõige tihedama liiklusega ringtee äärses restos plastiklaua taga istet võtnud, saabus meie juurde kohalik härra, kes kohta oma perega peab. Tellisime salati, friikad ja 250g lambaliha. Maksama läks see koos õlledega umbes 10€. See kõik kahe peale – siinsed portsud on piisavalt suured, et kahele jaguks. Samal ajal kui õlut libistades ümbritsevat jälgisime, panime tähele, kuidas iga natukese aja tagant kohalikud värskelt valmistatud liha soetamas käisid. Koha peal istus peale meie veel vaid kaks kohalikku, kuid kaasa pakiti liha hoolega. Meie lambaliha serveerides kiitis peremees, et valmistas meile lambast tüki, mis albaanlastele endile väga meeldib – õla. Meiegi nautisime toitu täiel rinnal.

Blue Eye’ s käisime samuti paar päeva hiljem ära. Pooletunnise autosõidu kaugusele jäävas rahvuspargis pidime sissepääsu eest 50 kohalikku (üks euroopa raha võrdub 116 lekega) per nina tasuma ning saime seejärel mööda vastvalminud teed vaatamisväärsusteni jalutada.

Imestasime, et see tee nii uhkelt korda on tehtud, samas kui linnas on teed üsna kohutavas seisukorras. Rahvuspark ise oli igati ilus ja peamine tõmbenumber selles oli siis ca 50m sügavusel asuv koobas, kust sekundis ligi 18000L vett pinnale sööstab. Väga lummav ja unustamatu vaatepilt. Nime siis koht saanud silma meenutava illusiooni tõttu.

Siit siis muudkui vett pinnale voolab.

Nüüd oli aeg üheks rannapäevaks aga mitte kodurannas vaid siit ca poole tunnise sõidu kaugusele jäävas Pete e Theth nimelises rannas. Olime kohta näinud ûhes Youtube’i videos ja otsustasime randa oma silmaga kaema minna.

Tühi rannabaar

Kui septembris filmitud videos oli veel rahvast palju siis meie saime nautida täielikku vaikust ja rahu. Peale meie oli rannas veel u 6 inimest. Kõik rannabaarid olid suletud, kuid olime ettenägelikult endale kuuleriga joogid ja snäkid kaasa toonud. Alguses peesitasime alal, mis ei olnudki midagi erilist, kuid kui läksime ümber nurga uudistama, siis kolisime kiirelt ümber. Vee kohal võrgus lebotamise ja hüppetornist vette sulpsamise ajal Corfu saart imetledes ja mööduvaid laevu jälgides kaotasime ajataju.

Hea pildi saamine pole lihtne!
Kuidas vette hüpe välja nägi, näed järgmises Youtube’i videos! 😉

Kogu see elamus oli eriti lahe just väheste inimeste tõttu – hooajal tuleb selle katusega lebola eest päevatasu ka välja käia ning õlut ja süüa koha pealt osta. Meie aga nautisime kõiki mugavusi tasuta ja ilma inimasustuseta. Sinna läheme kindlasti veel. Randa jõudmiseks sõitsime läbi Ksamili nimelise linna, mis on samuti väga soositud ja popp linnake, just oma ilusate randade tõttu. Meie aga oleme enda ranna leidnud 😉

Igapäeva elust ja melust on veel silma hakanud kütuse kallidus. Kui kõik muu on võrreldes Eestiga soodne, siis diisliliitri eest tuleb üle kahe euro välja käia (240lek ehk ~ 2.06€
Toidupoes sisseoste tehes on hinnad soodsamad kui oleme harjunud, kuid samas ka mitte üle mõistuse odavad. Toidu hinnad vaatame põhjalikult läbi järgmises postituses, kus räägime lähemalt oma ostukorvi eksperimendist.

Nädala toiduvaru.


Teistsugune on ka prügikorraldus. Iga maja juures eraldi prügikasti pole. Selle asemel on kastid peatänavate ääres üsna korrapäraste vahedega, kuhu siis kõik oma prügi toovad. Loomulikult vedeleb ka kastide ümbruses palju sodi, mida ära ei koristata. Üldine pilt on meie jaoks siiski üsna puhas.

Ahjaa, automarkidest on kohalike seas kõige populaarsem Mercedes-Benz. Ja seda pika puuga. Näha võib nii tuttuusi mersusid kui ka kolisevaid vanureid. Loomulikult on ka muid marke näha, kuid mersude üleküllus hakkab silma. Ühtegi teist Volvot pole siiani näha õnnestunud.

Väljas einestades on keskmine maksumus 15-20€ kahe peale, milles sisalduvad nii joogid kui jootraha. Korra õhtustasime ka promenaadil, kus kulus 35€, kuid seda kompenseeris maitsev koka tervitus enne sööki ning pits raki’ t peale sööki (kohalik puskar). Toit ise oli samuti imehea. Halba toiduelamust on siin meie arvates üldse keeruline saada.
Menüüs leidub tavaliselt risoto, pasta, kana/lamba/sealiha, salatid. Ka pitsat pakkuvaid kohti on palju. Hinnaklass u 5-8 eurot toidu kohta. Pudel kohalikku õlut toidukohas maksab 150-200 kohalikku.

Ühestki restorani toidust polegi pilti teinud, aga siin pildil oleme ühes veidi peenemas restos, mis ühtlasi ka meie lemmik. Nii interjöör, kui söök on siin imelised. Pastaroog (värske pasta!) maksis ca 11€ ja pokaal veini ca 3.50€

Siiani kõige soodsama kõhutäie saime Kantina nimelises tänavaäärses kiirtoidukohas. Võrratu vaatega asukohas on ratastel haagise ümber ehitatud terrass ja seal siis saab soetatud pita kebabi ja jooki nautida. Vaade otse merele ja hind ebanormaalselt odav – kaks maitsvat ja toitvat pitat ja kaks õlut 800 leki eest (6.5€)

Või kaks kanavarrast 150 eest ehk natuke üle euro. Friika ports juurde samuti 150lek’i.

Oleme märganud, et kohalikele endile meeldib väljas süües tellida kamba peale pool liitrit või liiter punast majaveini ja kilo liha. Liha serveeritakse lõigatud kujul lõikelaual ja seal midagi muud peale liha polegi. Sealt siis punase veini kõrvale tükk ampsata tundub vägagi kohalik teema olevat.

Nüüdseks oleme jõudnud külastada ka osa Butrinti rahvuspargist ja iidset Butrinti linna.

Butrinti rahvuspargis võtsime ette väikese jalutuskäigu, mis jõudis välja mingite varemeteni, mis varemed need täpselt olid jäi segaseks. Kaardi andemetel oleks pidanud jõudma lossivaremeteni, aga lossi mõõtu see ehitis välja ei andnud.

Need varemed juba sõjalistel eesmärkidel kasutusel olnud.
Kuid nüüd kasutusel lõuenditena. 🙂

Peale matka koperdasime veel Butrinti iidsete linna varemete otsa. Pilet sissepääsemiseks maksis ca 9€ ühele, kuid kuna juba tükk aega kassa ees seistes meie vastu keegi huvi ei tundnud, siis astusime sisse- oli ju siiski parasjagu käimas säästu nädala eksperiment.

Teater
Selle osa põrandaks on tegelikult hästi säilinud ja kaunis mosaiik põrand aga säilimise eesmärgil on ta kaetud. Korra aastas siiski eemaldatakse kate, et kõik huvilised saaksid seda näha.
Selle pildi peal näed milline põrand tegelikult välja näeb. Zoomi sisse ja saad veel selle ilusa põranda pika ajaloo kohta teada.
Purskaev Nümfide auks.
Võlvid
Võlvid
Võlvid
Minna võlve imetlemas
Minna võlve pildistamas
Ja veel võlve
Siin laius tuhandeid aastaid tagasi üks suur ja uhke era residents.
Siin leidsime ka päris lossi varemed.
Loss rekonstrueeriti 1930datel (kui mälu ei peta).
Ringkäik iidses linnas lõppes sellise kauni vaatega

Ühel pärastlõunal jalutama minnes, ei olnud meil plaan seiklusi minna otsima.

Kuid jalutuskäik lõppes jõeületusega. Tegelikult olime valmis sellele ringile minnes, et ületame jõe, kuid milleks me ei olnud valmis oli jõe sügavus ja kiire vool.. Kuid saime siiski teisele poole ja turvaliselt koju tagasi.

Üks päev mäe otsas Sarandë kohal.
Selle mäe otsas asus ammu ammu klooster.

Eestist Albaaniani

Tere sõbrad!

Nagu juba tavaks saanud, oleme taaskord sügise saabudes asunud reisile. Seekord otsustasime jääda Euroopasse ning esimesseks pikemaks peatuspaigaks valisime välja Albaania. Seekordset reisi eristab eelmistest pikematest reisidest ka see, et lisaks euroopasse jäämisele liigume oma armsa Volvoga. Selleks on mitu põhjust – saame liikuda omas tempos ja just sellist marsuuti pidi, mis meile huvitav tundub. Teha peatusi just seal, kus heaks arvame ning lisaks pakub Volvo meile ka öömaja. Mitte, et meil oleks plaanis kogu reis Volvos magada, vaid see on suur lisaväärtus, kui saame vajadusel öö autos magada.
Olles Eestis väikese ringreisi teinud ja omale kallid inimesed üle vaadanud, asusime teele 2. oktoobril Pärnust.

Teekond.

Esimese päeva õhtuks sõitsime kohe hooga Poola. Üle piiri jõudes hakkasime otsima kohta, kus esimene öö veeta. Heaks abimeheks on selles meile äpp nimega park4night. Selles äpis on nimelt kirjas kõik kohad tasuta parkimiseks ning parklad kus saab öö veeta. Olles koha välja valinud, asusime koordinaatide ja Google Mapsi abil teele. Kohale jõudes saime aga aru, et miski ei klapi. Mingit moodi olime juhistele tuginedes jõudnud peaaegu et ühe talu hoovi. Otsustasime ümber keerata ja suurele teele tagasi sõita ning uus ööbimiskoht välja vaadata. Seekord kõik toimis ja jõudsime Elki nimelise linna äärde järve äärde ühele parkimisplatsile, kus Volvo ca 5 minutiga magamiseks valmis sättisime. Tegime ümbruskonnas telefoni taskulambi abil väikese jalutuskäigu ja kobisime voodisse. Hommikul ärgates tervitas meid tugev vihmasadu, mida trotsides oma hommikused toimetused tehtud saime ja ujuma plaanisime minna.

Kuna plaan nägi ette näkki minemist aga järve kaldale jõudes nägime, et just sellel hetkel randus sinna üks purjekas, jäi plaan katki. Olles auto juurde jõudnud, saabus veel paar kohalikku papit, kes samuti järve äärde läksid, niiet kokkuvõttes hea otsus 🙂
Vihmasest Elkist jõudsime vahepeatusega Tšehhis, Ostravas nauditud lõunaburgeritele õhtuks välja Austriasse.

Ostrawa

Ööbimiskohaks oli Viini eeslinnas otse Doonau ääres asuv tupiktänav. Seal end välja puhanud ja hommikune suplus tehtud, suundusime Viini avastama.

Vesi oli palju soem, kui viimane kord Emajões. 🙂
Terve jõeäär oli vanu surfilaudu täis.

Auto parkimismajja teiste uhkete autode vahele pargitud, liikusime sel päeval ca 20km jala.

Viinis tuleb ju ikka õunastruudlit süüa. See oli üllatavalt hea! Üldse mitte liiga magus, täpselt õige!
Turg

Jalutasime nii Doonau ääres kui külastasime ka Schönbrunni lossiaeda, kus täitsime Minna ammuse lapsepõlveunistuse ja seiklesime hekilabüründis.

Jäime ringkäiguga väga rahule, kuid kibelesime ikkagi teele. Algne plaan veel teinegi öö Viinis veeta asendus sooviga süüa õhtust mõnes ilusas Austria külas ja edasi liikuda. Viini kesklinnast vaid poole tunnise sõidu kaugusele jäävas imeilusas külas nimega Gumpoldskirchen elu maitsvam Viini snitsel ja guljass söödud, sõitsime edasi Sloveenia poole.

Gumpoldskirchen
Restoran Krug
Toit oli imeline!

Selle lõigu peal elasime üle ka kõige ohtlikuma intsidendi liikluses. Olime kiirteel omas tempos kulgemas, kui meist enne teetööde lõiku üks aktivist mööda surus ja kohe meie ette reastus, kuna neljarealine muutus kaherealiseks. Järgmisel hetkel aga oli see juba üherealine ja meist möödunud piloodil olid juba ees ajutised liiklusmärgid ja paremal reka. Olime kohe tema taga ja nägime aset leidnud avariid väga lähedalt – piloot üritas ikkagi paremale reastuda aga see manööver lõppes reka küljes, õnneks vaid kerge riive ja stange eest aga mina siis tegin äkkmanöövri vasakule ja sain märkide vahelt läbi ning hindasin piloodi autole tekkinud kahjusid. Noorte poistega oli kõik korras, ainult stange tilbendas veel vaevalt auto küljes. Ei hakanud seisma jääma, kuna oli teisigi kes peatusid ja huvi tundsid.
Austriast ja selle teedest veel nii palju, et riiki sisenedes on vaja hankida kohustuslik vinjett ja see nähtavalt auto esiaknale kleepida, mis lubab seaduslikult Austria kiirteid kasutada. 10-päevane vinjett maksis ca 8 eurot aga selle hankimiseks oli vaja üles leida piiril asunud äri, mis neid müüb. Esimeses kohas, kuhu sisse astusin, öeldi kohe et neid pole pakkuda ja minu küsimuse peale, kustkohast neid siis osta saaks, sain ükskõikse vastuse, et eks ikka järgmisest bensiinijaamast. Hüppasin kohe autosse ja panin ajama, ise veel kehva teenindust kirudes. Minna oli kohe õigel teel ja pakkus välja, et peaks ikka siitsamast ühest teisest kioskist uurima (mille peal suur ja helendav silt “VIGNETTE” oli- toim.). Mina juba selleks ajaks olin otsustanud, et põrutame ikka edasi ja vaatame kus see bensukas on. Olles siis 10 km edasi sõitnud, kontrollisin kas see bensukas üldse veel avatud on (ületasime piiri ca kl 21 õhtul). Loomulikult oli see suletud ja tuli ots ümber keerata ja piirile tagasi sõita. Sinna tagasi jõudes sain juhised esimesest kontorist, et tuleb veel kolmandassegi minna ja sealt see kauaotsitud vinjett soetatud saigi.
Olles jõudnud Sloveenia piirile, siis otsisime juba teadlikumalt võimalust vinjett soetada, kuna sealgi toimib sama süsteem. Ainukeseks erinevuseks osutus see, et midagi kusagile kleepida polnud vajalik, auto number sisestati süsteemi ja kontroll oli elektrooniline.
Vaatamata faktile, et Sloveenia lõik oli riikide läbimise mõttes kõige lühem, siis veetsime ühe öö ka seal. Puhtalt väsimuse astet arvestades ja seda turvalisemaks variandiks pidades.

Öö maisipõllu ja maanteevahelisel külateel ära magatud, oli meie järgmiseks eesmärgiks jõuda Aadria mere äärde, Horvaatiasse. Sinna kohale jõudes asendus soov edasi liikuda hetkega sooviga paigale jääda. Sillerdav sinine meri, 25 kraadi sooja ja omanäolised külad tähendasid meie jaoks, et nüüd tõeline nauding alles algab. Ja me ei pidanud pettuma – iga küla, kus peatusime või mida läbisime, osutus pärliks. Kuna tipphooaeg on läbi, siis on ka turiste hulga vähem saab rahulikult ringi vaadata.

Aadria mereni jõudsime Zadari nimelises linnas, kust edasi me enam kiirtee abil ei liikunud, vaid valisime mereäärse tee, mis oli küll aeglasem, kuid seda maalilisemate vaadetega.

Zadar

Enne välja valitud ööbimispaika jõudes, tegime lõuna juhuslikus teeäärses restoranis. Restoran paiknes täpselt mere ääres kõrgemal kaldal. Vaade ja toit mõlemad, pakkusid taaskord suure elamuse.

See kala oli imemaitsev, lisaks toodi eelroaks meile mõlemile suur kausitäis värsket salatit!

Jõudsime välja ühe saarekese peale, nimeks Tisno. Kauaoodatud suplus meres tehtud, hakkasime otsima ööbimiskohta.

Enamvähem enne välja valinud kuhu kandi peale tahame jääda, otsustasime minna mööda üht mereäärset tänavat. Tänav lõppes väikese parkimisplatsiga ja nägime et otse meie “koduhoovist” läheb tore valgustatud jalutusrajake. Siia me jääme!

Võtsime kohe väikese matka ette, et oleks mõnusam õhtusööki nautida.

Loomulikult pani see mereäärne rajake meid taaskord ahhetama ja jõudsime mõelda, et kuidas meil on ikka vedanud, et selliste kohtade otsa koperdame. Sõna otseses mõttes. Muud eeltööd meil tehtud polnud, kui vaid pilk kaardile ja et näe see tundub lahe paik. Niisiis mööda maalilist rada teispoole linna jõudes oli vaja hakata tagasi liikuma.

Sama rada tagasi ei tahtnud võtta, hakkasime kaardilt vaatama kuhu suunda minna. Leidsin google mapsist matkaraja, mis just soovitud kohta välja peaks jõudma. Hakkasime majade vahelt minema, kui tee justkui otsa sai, silmasime, et vist mingi rajake üle mäe ikka läheb.

Granaatõunad
Ei tea, kas siit läbi lastakse..

Jõudsime loojuva päikese saatel künka tippu ja olime taas hämmingus. Jälle koperdasime sellise elamusretke otsa.

Jõudes alla tagasi oli päikeseloojang taeva võimsalt ära värvinud.

Leidsime peale mõningast otsimist ühe restorani, mis avatud oli. Kõhud täis, jalutuskäik Hotell Volvosse ja merel sillerdavate linnatulede saatel magama.

Hommikul võtsime ette väikese jooksuringi mööda eile läbitud rada, kus ka vahepeal mõnus ujumisala oli. Kohustuslik hommikuujumine tehtud, sai taas teele asuda.

Hommikusöögi sõime külas nimega Primošten. Tegime seal väikese jalutuskäigu ja taas oli tunne- siia me jääme…

Primošten


Ühes teeäärsest putkast mandariini ostes saime aimu, kui sõbralikud ja heatahtlikud Balkanil elavad inimesed on. Kuna härra oli selleks päevaks asju kokku pakkimas, pakkus ta meile igasugu käsitöö snäkke ja maiustusi, tundis huvi, kust tuleme ja kuhu läheme ning soovis siiralt head teed.

Edasised kokkupuuted teele sattunud inimestega on samuti olnud üdini positiivsed. Järgmise peatuse tegime teeäärses lounges. Koht oli nii kutsuv ja stiilne, et möödasõit ei tulnud kõne allagi. Tegu oli pereäriga, kes toodavad veine ning olid otsustanud tee äärde hubase veini ja kohvibaari avada. Kõrge kallas, hunnitud vaated merele ja hea muusika. Tõeline nauding.

Koos päikeseloojanguga jõudsime välja taas ühe saare peale Žuljana nimelisse külla, kus plaanisime öö veeta.

Hotell Volvo parkimiskoht ei olnud seekord just kuigi luksuslik, kuid küla ise meeldis meile väga. Siin tuli rohkem küla ehedus välja. Jalutasime ringi ja sõime õhtust. Hommikul sulpsasime vette ja jõime hubases Café Baris (siin kandis on Cafe Bar’id või Bar Kafe’d väga populaarsed, süüa ei saa aga head kohvi, värsket mahla, kokteile, napsu saab) kohvid ja mahlad ja sõitsime edasi. Montenegro ootab!

Dubrovnik


Horvaatiaga koos lõppes ka Euroopa Liit, niiet Montenegrosse sisenemine võttis juba oma 20 minutit aega. Sinnani olime kõik riigi piirid ületanud ilma peatusteta, v.a Horvaatiasse sisenedes, kus pidime oma passid ette näitama (Horvaatia ei kuulu schengenisse -toim.).

Montenegros ootasid meid uued ja hunnitud vaated.

Montenegros sai meie peatuspaigaks Sveti Stefani nimeline linn, kus veetsime kaks ööd ja päeva.

Sellel saarel on põnev ajalugu. Ennevanasti oli see loomuliklt kindlus. 19. saj elas seal veel umbes 400inimest. 50ndatel oli elanike alles 20, kes siis minema sealt aeti, et ehitada sellest luksus kuurort, mida külastasid palju tolleaegsed international VIP’id. 2020aastani tegutses seal kuurort, kuid pandeemia tõttu see suleti ning avatud siiani pole.

Seal olles nautisime majutust hotellis, mis asus rannast paarisaja meetri jalutuskäigu kaugusel ning õhtustasime kaks korda samas restoranis. Seda seetõttu, et esimesel õhtul mõnda avatud restorani otsides märkas Minna juhuslikult kõrgel terassil olevat seltskonda. Nägime seal ka restorani silti ja täiesti juhuslikult olime seisma jäänud värava juures, mis oli avatud ja sealt sisse astudes vaatas vastu trepp ja restorani silt, kust ülesse vantsima hakkasime. Olles kolmandiku trepist läbinud, jõudsime lahti oleva ukseni, mis juba hotelli koridori juhatas. Ronisime mööda treppe veel ca viis korrust ülesse ning kohale jõudes olime avastanud senise reisi kõige uhkema vaatega restorani. Võtsime istet siseruumis, sest terassil olid parimad kohad juba hõivatud, kuid meie lauast avanes hunnitu vaade Aadria merele – parim osa vaate juures oli fakt, et maast laeni olev aken oli lahti tehtud ja õhtune briis paitas meie olemist.

Toidu osas meil mingeid ootusi polnud, kuid kui tellitud mereandide risoto ja grillitud kaheksajalg kohale jõudsid, olid need parimad, mida eales proovinud olime.

Köögiviljad ja kaheksajalg
Mereannirisoto

Vahemärkusena tuleb öelda, et parima emotsiooni saabki tihtipeale siis, kui pole eelnevalt ootusi liiga suureks kruttinud. Teisel õhtul naasesime juba sama teed pidi teadlikult samasse restorani pikemaks olemiseks. Minu elamus mereanni risotost oli olnud nii suur, et tellisin ka teisel õhtul täpselt sama toidu ja ei pidanud kahetsema!

Tasub ära märkida, et vahetult enne restorani leidmist oma õhtusel jalutuskäigul, mis lookles taas mööda imelist rannikut, ütles Minna, et ta isegi ei imesta enam, et meie teele selliseid elamusi ja hingematvaid vaateid visatakse.

Jalutuskäik pildis
See villa on samuti osa luksus kuurortist ja seisab tühjana. Ning see rand on tegelikult selle villa privaat rand.
Villa on küll 2 aastat juba seisnud tühjalt, kuid aed oli viimase peal korras hoitud.
Rada viis välja kõrvalkülla

Võtsime nõuks peale päevi kestnud autosõitu Sveti Stefanis, lõpuks ühe tõelise rannapäeva teha. Läksime kohe hommikul ainsasse lahti olevasse rannabaari võtsime rannatoolidel kohad sisse ja lootsime ka kohe hommikusööki saada, kuid selgus et süüa saab alles kell 13. Niisiis kohvid ja mahlad ja raamat kätte.

Kell 13 aga selgus, et peale pizza nad muud süüa ei paku, mis seal ikka proovime ära. Jällegi olid ootused nii madalad kui võimalik.. Aga see pizza.. Peaaegu sama hea, kui Surfibaaris. Jäime väga rahule!

Küla on ehitatud mäe nõlvale astmeliselt, mis tähendas et liikumine on palju treppidest. Aga kunagi ei teadnud mis üllatus mõnel trepil varuks on.

Montenegros asjad Volvosse pakitud, võtsimegi suuna Albaania poole. Piiriületuse järjekorras läks aega ca pool tundi ja ainukene küsimus, mis passide kontrollimisel esitati oli meie sihtkoha osas. Saades teada, et oleme teel Sarandesse, soovis piirivalvur meile head reisi ning olimegi Albaanias. Tegime tee peal kerge lõuna ja sõitsime üsna ühe jutiga Sarandesse kohale. Oleme nüüdseks siin juba nädalakese linnaga tutvunud ja nii mõndagi põnevat näinud. Sellest kõigest aga juba järgmises postituses!
Olge tervitatud ja nautige elu!

Vaade meie kodust.

Reisikava neile, kellele ei meeldi reisikavad ehk Laisa Seikleja reisisoovitus. Küpros.

Laisk Seikleja on rändur, kes naudib rohkem hetkes olemist ja erinevate linnade/riikide/küladega suhestumist. Talle meeldib olla vaatleja ja sisse hingata kohalikku hõngu. Ta ei pea lugu erinevate tuuride võtmisest ega tihedate ajakavade järgimisest. Seega, kui ka sina tunned, et oled Laisk Seikleja siis siin on nimekiri, kohtadest ja paikadest, kus laisk seikleja käis oma Küprose reisil.

Majutussovitus

Villa Apollonia

luxurylatchivillas.com/properties/villa-apollonia

Viimasepeal villa, mõeldud 8’le inimesele. 4 magamistuba ja vannituba. Väga hubane interiöör. Mõnus basseini ala. Ja kõige vingem osa- vaade. Tõeline miljoni dollari vaade. Ja hind on väga taskukohane, eriti kui minna madalhooajal. Aga iga laisk rändur eelistabki reisida just madalhooajal. Asukohaks armas, unine külake Neo Chorio, Paphosest umbes pooleteist tunnise autosõidu kaudu. Ka autorendi saime läbi villa, hea hinnaga ja mugavalt lennujaamas kätte. Kogu dokumentide täitmine ja auto üleandmine käis lennujaama ukse ees väga kiirelt.

Vaade villa rõdult.

Neo Chorio

Armas väike külake, kus hommikune või õhtune jalutsukäik teha. Siin asub kohalik supermarket, pigem küll külapood, aga kõik vajaliku saab kätte.


Samuti on külas hea restoran. Kohaliku hõnguga ja hubane pere restoran- Smiyes. Meie tellisime Küprose mezet. Meze on mitmest eri toidust koosnev õhtusöök, kus laule tuuakse muudui uusi hõrgutisi. Meie tellisime viie peale 4 portsu, toitu jäi meil järgi ja kõhud olid punnis.

Latsi

Latsi oli meile lähim linnake (alla 3km villast). Mereäärne, väike ja hubane, mitmete restoranidega. Samuti on linnas veidi suurem supermarket ja paar toredat suveniiripoodi. Latsis on mõnus rand ja jahisadam.


Restoranisoovitused:
Porto Latchi– Väga hea värske kala ja mereannid. Parim kaheksajalg.


Periyiali Restaurant– Armas, suurepärase teenindusega mereäärne restoran. Imeline vaade ja veel imelisem toit. Portsud nii suured, et võib ühe portsu kahepeale võtta.

Omodos

Sisemaal asuv väike ajalooline külake, kus mõnus ringi jalutada ja kohvi ja magustoitu nautida.


Kohvikusoovitus:
Cafe bar and more – hubane kohvik, kus olid imemaitsvad, kodukootud koogid ja magustoidud. Teenindus oli super sõbralik ja kohv samuti väga hea (igalpool head kohvi ei saa).

Millomeri kosk (Millomeris waterfall)

Omodose külast väiksese autosõidu kaugusel asub lühike matkarada, mis viib välja ilusa kose juurde.

Kato Pyrgos

Saare põhjarannikul Türgi piiri vahetus läheduses asuv väike linnake. Linnas ise polegi nii palju näha ja teha, kuid juba sõit sinna on vaatamisväärsus. Mööda rannikut looklev ahhetama panev teekond on seda kurvilist teed väärt.

Linnas on väike kindluse varem, kus avanevad taaskord kaunid vaated.

Samuti saime jalutades kindluse poole tänavaäärsetelt avokaadopuudelt korraliku saagi.

Aphrodiite matkarada (Aphrodite’s nature trail)

See oli kindlasti üks kõige vingem elamus reisi jooksul. Mina läbisin matkarada lausa kaks korda (erinevatel päevadel mudiugi). Matk on 7,5 km pikk ja pool sellest läheb ülesmäge. Aga vaated mis mäe otsast ja tagasiteel mööda kitsast rada vaatega merele avanevad on hingematvalt lummavad. Pärast (või enne) matka saab matkaraja alguses preemiaks head jäätist mekkida.

Paphos

Üks Küprose suurematest linadest, kuhu Tallinnast ka otselend maandus. Seal nautisime ringi jalutamist ja paaril õhtul ka öist melu. Me käisime ära sadamas asuvas Paphose kindluses, tegu väikese kompleksiga, sissepääs 2.50€ ja kindluse katuselt avanevad ilusad vaated.

Paphoses on näha veel väga palju, suur arheoloogia ala ja Paphose vanalinn. Meile jäävad need järgmiseks korraks.

Aphrodite kivi/ Aphrodite sünnipaik

Paphosest väikese autosõidu kaugusel mereääres asuv kalju, kuhu otsa saab ronida ja vaateid imeltleda ning Aphrodite energiat omastada.

Tsangarides Winery

Kindlasti tasub oma Küprose reisi jooksul ära käia viinamarjaistanduses. Meie leidsime Tsangarides veinifarmi selle järgi, et selle winery vein oli üks parimaid, mida olime siiani maitsnud. Ja julgeme seda veiniistandust väga soovitada. Vastuvõtt oli soe ja meile tehti kohe tuur. Peremees oli väga sõbralik ja jutukas. Pärast tuuri saime maitsta erinevaid veine, üks parem kui teine ja seda kõike väga taskukohase hinnaga. Tsangarides veinid on kõik väga maitsvad ja samal ajal hea hinnaga. Pudeli hind kohapealt ostes oli 5-7€

Jamas!
(Küprosel räägitakse Kreeka keelt ja terviseks on Kreeka keeles Jamas!) Aitäh on efaristo.

La Fortuna, Costa Rica

Costa Rical liikusime samuti edasi ühistranspordiga. Marsuudiks oli piirilt alustades Penas Blanca – Liberia – Canas – Tilaran – La Fortuna.

Nicaragualt Costa Rica poole ei saanudki enam aardejahti mängida.

Igasse vahepeatusesse jõudmiseks oli vajalik erineva bussi kasutamine. Kuni viimase bussini olid vahepeatused väga lühikesed. Tilaranis saime aga ligemale kolm tundi oodata, kuna sealt väljub La Fortunasse vaid kaks bussi päevas.

Avalik vets bussipeatuses tõi samuti elamusi, mina sain koduse ruumi raadiost üürgava salsa muusikaga, Taavi pidi leppima lahtise uksega tualetiga.

Tegime aega parajaks kahekäigulise hommikusöök/lõuna abil ja kell 15:30 asusime teele. Sõidu pikkuseks pidi olema ca kaks ja pool tundi. Kuna teekond kulgeb mägedes, pakkudes samal ajal lummavaid vaateid loodusele, siis tuleb olla valmis ootamatusteks. Nii ka seekord – reis ei olnud veel poolt tundigi kestnud, kui tundsin õhus siduri libisemisest tingitud spetsiifilist kärsahaisu. Jälgides bussijuhi kangutamist, selgus tõsiasi teise käigu puudulikkusest. Arvestades sagedaid peatusi mäepõhjades ja neile järgnevaid järske tõuse, oli see üsna nukker vaatepilt. Mingitel hetkedel õnnestus juhil teine käik sisse ragistada, kuid enamasti oli ta sunnitud valima esimese ja kolmanda vahel. See osutus peagi aga väiksemat sorti probleemiks – nimelt lõhkes umbes poolel teel üks rehvidest ja olime sunnitud peatuma. Hinnates olukorda ja suheldes ülemusega, otsustas juht vaikselt edasi sõita. Meie kõigi õnneks oli bussi tagumisel sillal mõlemal pool kaks paari rattaid ja puruks oli parempoolne välimine rehv. Nii me siis ca 20 km/h “longates” kell 19 La Fortunasse jõudsime. Reis San Juanist La Fortunasse kestis ca 14 tundi ja nõudis kuue erineva bussiga liiklemist! Teekonna pikkuseks ei rohkem ega vähem kui 270 kilomeetrit!
Olles igati korralikus AirBnB´s end välja puhanud, ärkasime laupäeva hommikul ja rentisime omale nädalavahetuseks tsikli.

Meie aprtment alumisel korrusel.
Korter oli super!
Kodu oli nii mõnus, et tegime kõik hommiku ja õhtusöögid ise.

Selle eest pidin isegi peale kauplemist sada dollarit välja käima! Saime iga hetkega aru, kui suur turistimagnet La Fortuna on – liikudes linna keskuses ringi, võid igal sammul näha suveniiripoode, erinevaid tuure pakkuvaid firmasid, ringi liigub palju turiste ja hinnad on kõrged. Minnal oli õnneks välja otsitud mõned tegevused, mis raha ei nõudnud. Esimeseks kohaks, kuhu läksime, olid tasuta kuumaveeallikad.

Kohalikud ujumiskohad asuvad ikka silla all siinkandis.

Peale veerandtunnist sõitu olime kohal. Tsikkel tee äärde jäetud astusime silla kõrvalt alla ja nägime…. turiste.

Koht oli turistidest pungil, nende seas ka palju kohalikke. Leidsime siiski võimaluse seda looduslikku spaad oma lombikeses nautida. On ikka vinge küll kui istud poole meetri sügavuses looduslikus vannisvees, ümbritsetuna vihmametsast. Lihtsalt meie jaoks oli seal turiste liiga palju ja kuna soovisime veel samal päeval midagi muud ka näha, piirdusime seal tunnikesega.

Uurisime välja tuuride hinnad, mis algavad 50st dollarist ja lähevad sealt ülessepoole. Isegi meie lootus omal käel mõnda kohta liikuda ja sealt otse pilet osta said tagasilöögi, kuna hinnas vahet ei ole.

Olime ausalt öeldes korraks La Fortunas pettunud – lisaks turistihordidele nägime igal sammul, kuidas kõik hinnad on lakke aetud. Tegime tagasiteel peatuse ühe veepargi juures, kuid nähes parklas olevate autode hulka, ei tundunud sinna mõistlik trügima minna. Otsustasime lõpuks lihtsalt ümbruskonda avastada ja nagu juba mitmelgi varasemal korral osutus see ainuõigeks valikuks. Olles pisut kaarti uurinud, valisime sihtkohaks Miradori (eesti keeles vaateplatvorm) nime kandva külakese. Kohale jõudes nägime toredat teeäärset söögikohta, kuid liikusime edasi, kuna järgmisesse külla oli vaid 12 km sõita. Monterrey´sse jõudes keerasime peateelt kõrvale ja liikusime kurvilist teed mööda järjest kõrgemale mägedesse.

Vaated muutusid aina ilusamaks, tee omakorda asfaldist kruusaks ja iga künka otsa jõudes tundus iga järgmise lõigu läbimine aina ahvatlevam.

Nii me siis seal kulgesime ja ahhetasime – vaated vulkaanile ja ümbritsevale rohelusele, tee peal kohatud lehmad ja nähtud majapidamised ning turistivaba õhk muutsid meie meeled tunduvalt paremaks.

Koolimaja

Olime täpselt seal, kus olla tahtsime. Mingil hetkel avastasime, et tee viib meid ringiga üle mägede tagasi suurele maanteele ja see sobis suurepäraselt.

Eriliseks leiuks osutus vaid nädalavahetuseti avatud olev söögikoht, kus avanevad imelised vaated suurele Arenal´i nime kandvale järvele ja samanimelisele vulkaanile.

Seal nauditud snäkk ja õlled jäävad pikaks ajaks meelde.

Asusime koduteele päikeseloojangu ajal ja nüüd saime maalilist loodust juba allamäge sõites nautida.

Kui jõudsime asfaldile, näitas teeäärne viit koduni 26 km. Väljas oli juba pime ja sõit nõudis rohkem keskendumist, kuid tundsime teekonnast endiselt suurt naudingut. Kuna olime kõrgustes ka jahedat tuult trotsinud, peatusime koduteel uuesti kuumaveeallikate juures. Rahvast oli seal õige pisut vähem, kuid pimeduses oli seal hoopis mõnusam olla – lasime meeltel tähistaeva all vabalt voolata. Koju jõudsime õnnelikult väsinutena.
Pühapäeva hommikuks sättisime äratuse kella viiele. Kohvid joodud ei lasknud me end isegi väikesest hoovihmast heidutada ja asusime kahetunnisele teekonnale rahvuspargi suunas.

Soovisime pargi avamiseks kohal olla – olime välja uurinud, et sisse lubatakse vaid kindel arv inimesi ning soovijaid on palju. Oli ka pühapäev, mis tähendab lisaks turistidele ka paljude kohalike jaoks puhkepäeva. Jõudes peale 70 km-i läbimist 10 minutit enne avamist kohale, oli meie üllatus suur – vaatamata mitte kõige paremale ilmale oli järjekord juba ligi 30-pealine.

Nii me seal siis kõik koos ootasime ning kui kell sai kaheksa, avati väravad, kontrolliti seljakotte ning lubati piletiostu järjekorda. Tasuda sai vaid kaardiga, kuna mingil hetkel oli piletikassat röövitud (nüüd Covid ka mõjutab sularaha kasutamist). Piletid näpus hakkasime pika sammuga astuma.

Möödusime paarist seltskonnast ja jõudsime ühena esimestest pika trepini, mis suure koseni viis.

Olime koske piltide peal näinud aga kohapeal oli ikka hoopis teine vaatepilt, piltidel tundub kosk poole väiksem.

Selle konkreetse kose muudab eriliseks sealt alla voolava vee värvus. See on türkiissinine – legendi järgi kukkus jumalal taevast luues pintsel käest ning maandus just seal.

Olgu kuidas on, sellise tooniga koske ei ole mitte kusagil mujal! Trepist tagasi üles vantsides saime aru, millised massid kohal on. Inimesed seisid üksteise sabas, et alla koseni jõuda. Ülesse jõudes rõõmustasime veelkord fakti üle, et oleme ühed esimesed ja sammusime reipalt edasi. Teekond vihmametsas kulges mööda looduslikku rada ja pakkus nii mõndagi huvitavat.

Nägime, kuidas seesama türkiissinine vesi piki jõge voolab, ühes kohas tundus see lausa keevat (tegelik põhjus peitub vulkaanilistes gaasides).

Teekonna lõpus nägime aga midagi täiesti erakordset – kohta kus kaks jõge kohtuvad ja kus vesi keemilise reaktsiooni ja optilise fenomeni tulemusel oma värvust muudab.

Seal tuli ots ümber keerata ja tuldud teed tagasi minna. Rahvuspargist väljudes otsustasime esialgse plaani, mis sisaldas endas dzunglis paiknevate rippsildade külastamist, hüljata. Põhjusteks ligi kahetunnine teekond, pühapäevale omased massid ja tsikli tagastamine juba kella viiest õhtul. Uurisime kaardilt välja teekonna, mis viis meid samasse söögikohta, mille eelmisel õhtupoolikul avastanud oleme. Rahvuspargis ujuda ei tohtinud seega käisime enne teele asumist ujumas rahvuspargi lähedal asuvas ujumiskohas, mis on osa samast jõest.

Kuna teekond oli pikk, tegime enne ühes mittemidagi ütlevas teäärses hurtsikus hommikusöögi, mis oli tõeline elamus.

Toit oli tipptasemel, teenindas meid peakokk, kes oli uhkes kokavormis ja taustal mängis mahe jazzmuusika.

Seekordne teekond oli esimeses pooles eelmise päeva omast erinev.

Toreda seigana saime ühe kohalikuga, kes meile hobuse seljas vastu tuli, paar sõna vahetada – härra pakkus rõõmsal toonil vahetuskaupa – tema hobune meie motika vastu! Otsustasime sellel korral keelduda aga tegime tere-tutvust sellegi poolest. Kirjeldasime Jorge Luis´ile kust pärit oleme ja rääkisime kuhu teel oleme. Soovisime üksteisele head päeva ja peale mõningate mägede vallutamist olime taaskord söögikohas vaateid imetlemas.

Ahjaa, kohe söögikoha kõrvale, mäenõlvale on ehitatud paar öko majakest, kus on võimalik 75 dollari eest ööbida.

Tagasiteel kohtasime neid tegelasi.

Tundsime mõlemad kiusatust aga jätsime seekord vahele 🙂
Viimasel päeval enne La Fortunast lahkumist käisime veel El Salto´s – lähedalasuva jõe ääres, kus saab kividel istues kärestikulise jõe hääli kuulata, vihmametsa imetleda ja end köiega vee kohale kiigutada ning siis vette hüpata.

Meie piirdusime teiste hüpete vaatamise ja ujumisega. Õhtul nautisime seljakottide pakkimise järel koduses keskkonnas õhtusööki, meenutasime, mida oleme kolme kuu jooksul kogenud ja valmistusime hommikul lennujaama poole teele asuma.

Nüüd oleme juba Eestis olnud nädala, kuid kodus sellest vaid 2 ööd maganud. Rändamine jätkub ja järgmised lennupiletidki on juba ostetud. 🙂

Granada-San Juan del Sur-la Frontera (Peñas Blancas)

Buenas, chicos!
Olime kontakte kasutades omale sadamasse takso vastu tellinud, kes meid 30 dollari eest Granadasse sõidutas. Otsustasime seekord ilma majutust broneerimata teele asuda, sest olime kuulnud, et kohapealt saab parema diili kui broneerides. Angel, kes oli meie autojuht, viis meid Granadas ühe hotelli ette ja peale väikeseid läbirääkimisi lõime seal käed kolmeks ööks saja dollari eest. Saime selle eest suure toa privaatse vannitoaga ning hommikusöögi. Lisaks sellele oli sisehoovis väga ilus ja hoolitsetud aed ning ka bassein. Ühesõnaga luksus!

Toast unustasime pilti teha.


Siinset kesklinna tänavapilti iseloomustavad koloniaajastu majad, mis on hoolega korda tehtud ja mille keskel asub enamasti siseaed.

Granada on oma ilu ja asukoha tõttu paljude Kesk-Ameerikat avastavate rändurite peatuspaik.

Ikusaid linna ja arhitektuuri vaateid igal sammul.
Lummavaid nurki.

Kohe esimesel päeval tegime tiiru linna peal ja saime kinnitust varem kuuldud faktile, et siin jõuab kõikjale kõndides.

Kuigi populaarne liiklusvahend on hobukaarik. Meie loomulikult seda varianti ei kasutanud.

Käisime kohe ära kohalikul turul ja tegime kiire tänavatoidu lõuna. Ühest kohast värskelt pressitud apelsinimahl, mis ulatatakse sulle väikeses kilekotis koos jää, soola ja suhkruga.

Meile sin azúcar y un poco sal por favor.

Järgmisest kohast banaanilehe sisse keeratud tacito.

Kolmandalt tänavamüüjalt hot-dog hapukapsa(!) ja viineriga ja kohe järgmisest klaaspudeli Coca-Cola. Kulud kokku umbes 3 eurot 🙂

Ühe jalutuskäigu ajal leidsime mõnusa smuuti/kokteili putka, kus tellisime piña colada ja mango smuuti.

Piña colada oli hiiglaslik vb veidi alla liitri ja silme all pandi niipalju rummi, et jõudnud mensuuri täisi isegi kokku lugeda, hinnaks ca 3€ 🙂


Veel külastasime linna pargi serval asuvat karmtedrali mille torni saab ronida ja nagu ikka- imelised vaated.

Teisel päeval võtsime koos kümnekonna teise gringoga ette sõidu Laguna del Apoyo´sse – vulkaani kraatris asuva järve äärde.

Veetsime seal u viis tundi päikese käes peesitades, ujudes mineraalide rohkes vees ja vaateid nautides.

Jah, järv ja türkiissinine.

Tagasi koju jõudes tõdesime, et oleme esimest korda reisi jooksul päikesest pisut põlenud.
Oleme jõudnud ära käia ka Masaya turul, mis asub siit u 15 km kaugusel. Sinna minekuks ja tagasitulekuks kasutasime juba koos kohalikega bussi, mis oli tunduvalt soodsam ja oluliselt meeleolukam kui järve ääres käik.

Turule jõudes tuleb hoida meeled avatuna ja halba ei teeks kui ka kuklas silmad oleksid. Labürint, mis tundub lõputuna, peidab endas nii palju põnevat, et pea hakkab ringi käima.

Kõiksugu lihadoodetest ja kingadest, kõrvatikkude ja vooditeni.
Köögiviljadest elektroonikani.
Suveniiridest loomasöödani.

Arvame, et ei ole asja, mida sellelt turult ei leia. Tegime sealt ka ise mõned väikesed ostud ja turule omaselt tuleb seal kaubelda. Saime endi arvates sellega rahuldavalt hakkama ja otsustasime keha kinnitada. Oleme nüüdseks juba piisavalt kogenenud ja julged, et astuda sisse kohalikest pungil söögikohta ja tellida seda, mis parasjagu veel pakkuda on.

Seekord siis lasanjet. Riis ja salat tõsteti suurtest tünnidest käte abil taldrikule, kõrvale tükk lasanjet (Nico moodi) ja ube ning maitseelamus ootas söömist. Kiitsime mõlemad ja lasime hea maitsta. Kahe prae ja ühe koola eest tuli tasuda 3,5 eurot.


Peale kolme ööd vahetasime linnas elukohta. Ööbime nüüdseks täpselt peaväljaku kõrval asuvas Selina nimelises hotellis.

See on kett, mis suunatud reisivatele tööinimestele. Pakkumises on kolmes hinnaklassis tube, meie käisime odavaima eest välja 30 eurot (2 ööd). Tuba on väike, kuid igati puhas – olemas on nii konditsioneer kui puhur.

Suurimad võlud praeguses kohas on ühiskasutatavad alad – bassein, raamatukogu, filmituba, videomängu tuba jms.

Kinotuba
Raamatukogu
Ja mõnus terrass, vaatega linna pargile.

Vannituba tuleb meil jagada, kuid vaatamata sellele oleme valikuga väga rahul.


Käisime ühel hommikul ka tasuta jalutustuuril, kus kohalik head inglise keelt kõnelev härra meile pooleteist tunnise informatiivse jalutuskäigu pakkus. Saime teada, et kohalik raha Cordoba on oma nime saanud esimese valitseja järgi, aastal 1851 oli siin suur tulekahju, milles hävis peaaegu kogu praegune kesklinn ning Nicaraagua on pidanud üle elame nii kodusõdu, maavärinaid kui ka erinevaid pärisorjust pooldavaid valitsejaid. Koolis õpetatakse lastele, et Kesk-Ameerikas on viis riiki (ametlikult seitse), sest Panama ja Belize ei panusatnud kesk-ameerika riikide iseseisvumisse.

Üheks lemmiksöögikohaks Granadas osutus Cafe de las sonrisas (Naeratuse kohvik), kus töötavad kurdid kohalikud, kohvik on osa kas mingist organisatsioonist või MTÜst. Seintele on kleebitud erinevad viipemärgid ja isegi lauaplatidel on viipekeele tähestik ja mõned tihedama kasutusega fraasid. Tellimine käis näpuga menüü peale näidates. Omanikuks on ilmselt hispaanlane, sest menüü oli hispaania köögi mõjutustega. Toidud olid imemaitsvad ja imeodavad. Kahekesi sai umbes 5€ söönuks.

Tundsime, et Granadas oli vaja leida see üks söögikoht ja sellele kindlaks jääda, sest enamus söögikohti on suunatud turistile, mis enamasti tähendab kallist hinda ja halba toitu.
Või siis alati kindel valik on tänavatoit. Ja päriselt tänavatoit, tänavale on toodud grill ja laud ja seal su toitu valmistatakse.


Meie järgmiseks ja viimaseks peatuspaigaks Nicaraaguas saab sellel korral olema San Juan del Sur, mis asub Vaikse ookeani ääres. Sinna saamiseks me enam taksole raha ei kuluta, võtame teekonna ette bussiga.
Et kohale jõuda, pidime esmalt sõitma Rivasesse ja sealt siis juba edasi San Juan del Suri. Oleme nüüdseks juba harjunud, et igasse sihtkohta jõudmiseks tuleb esmalt leida õige “nurgatagune”, kust vastavad bussid väljuvad. Meie mõistes linna bussijaamast saab vaid suurematesse linnadesse, kõikide väiksemate sihtkohtade tarbeks on olemas eraldiasuvad platsikesed. Olles väljumiskohale juba üsna lähedale jõudnud, sammus meile reipal sammul vastu kohalik aktivist, kes meiega juttu tegi. Härra teadis kohe, kust täpselt ja milline buss Rivasesse minemas on (oleksime bussi ka ise probleemideta leidnud) ja oli meid kohe lahkelt nõus pagasiga abistama. Sisenesime tagumisest uksest (mitte külje pealt) ja peale meie seljakottide paigutamist teatas härra, et kaks piletit maksab 100 kohalikku. Küsisin veel kahtlustaval pilgul üle, et kas just talle ja kohe nüüd tuleb maksta. Vastuseks sain kindlameelse kinnituse. Enamasti tuleb piletiraha tasuda sõidu ajal reisisaatjale – nii oli loomulikult ka seekord. Aktivist, kellele piletiraha andsin väljus bussist juba peale 10minutilist sõitu ja kadus nelja tuule poole. Vähemalt oli ta nii aus mees olnud, et ametlik reisisaatja meilt enam piletiraha ei nõudnud (kohalikud maksid pileti eest 15 kohalikku ehk aktivist kasseeris meilt turisti hinna!)

Sõit ise oli jõudnud umbes poole peale, kui meile märku anti, et aeg on bussi vahetada. Hüppasime siis maantee ääres oma asjadega ühest bussist välja ja kohe järgmisesse. Mingit eelnevat infot meil sellise vangerduse osas ei olnud. Buss, milles nüüd olime, oli kaugsõidu buss ja viis meid õnnelikult sihtkohta. Rivases bussist maha tulles saime kiirelt teada, et buss millega edasi liigume, väljub sealtsamast, kus oleme.

Kui siin buss ette veereb, siis esimestena sisenejatel on loomulikult parim võimalus omale meeldiv koht valida. Kohad valitud, saab nautida tänavamüüjate showd – müüjad sisenevad bussi ja mööda vahekäiku jalutades pakuvad oma toodangut. Pakkumisel on nii popkorni, valusmagusaid “käsitöö”limonaade, vett, Coca-Colat, pähkleid, pirukaid, krõpsu aga ka telefoni laadijaid, kõrvaklappe, raadioid ja mida kõike veel… Tehakse ka koostööd, kui soovid kohvi v värskelt valmistatud kiirtoitu – annad tellimuse ja see edastatakse valju hääle abil bussi kõrval asuvale “kokale”. Meie ostsime viie cordoba eest ( eurodes 10 senti) omale popkorni 🙂


San Juan asub otse Vaikse ookeani kaldal ja on paljude turistide meelispaik. Lähedalasuvad rannad on tuntud heade tingimuste poolest lainesurfiks. Kuna olime seal vaid kaks ööd, siis mingit transpordivahendit me omale ei rentinud.

Uus tuba ei olnud just kõige hubasem aga me ei nurise. Oleme vähenõudlikud, kes veel ei tea 🙂 Voodi oli mugav ja linad puhtad- ehk kõik mis vaja.

Nautisime rannamõnusid ja õhtuseid loojanguid, mis on midagi erilist.

Tegime ka ühe matka mäe otsa, kust avanevad San Juanile vapustavad vaated ning kus asub ka hiiglasuur Jeesuse kuju.

Tõusud olid päris järsud

Kuna koht on orienteeritud turistidele, siis kogu rannaäärne promenaad on täis kohvikuid ja restorane. Enamus neist olid tühjad või siis oli seal paar üksikut klienti. Meie otsisime nagu ikka kõhutäidet kohalikest kohtadest. Hommikusöögi buffee eest maksime 100 cordobat.

Õhtusööki sõime mõlemal õhtul samas kohas. Otse tänavale tõstetud grilli peal sai valida kana-, looma-, või sealiha vahel, mis siis koos riisi, salati ja plantaani krõpsudega lauda toodi. Paar õlut ka kõrvale ja kogu luksus kahele ca 8 eurot.

Huvitav on, et koduste toitude järele igatsus puudub ja riisist meil küllalt saanud pole, kuigi seda pea igapäev tarbime, vahest isegi 2 korda päevas. Ja iga toidu juures peab olema teravust!
Tuisutopsideks koduteele jäävas baaris 2 mojitot 4€


San Juanist võtsime suuna piiri poole. Kuna soovisime lisaks piiriületusele jõuda veel samal päeval La Fortunasse, siis ärkasime hommikul kell 5 ja poole kuuest olime juba

esimese bussi peal, mis meid Rivasesse viis. Väljusime bussist linna serval ja jalutasime taksodest keeldudes bussijaama ja hüppasime bussile, millega piirilinna pääseb. Jõudnud Penas Blancasse, jalutasime migratsioonihoonesse ja olime õnnelikud, et rahvast oli vähe.

Kuna Nicaraguast väljumiseks tuleb tasuda ka väljumismaks 3 ameerika dollarit näo kohta, siis sellega tekkis väike probleem. Nimelt sobib tasumiseks vaid ameerika dollar mitte Nicaragua cordoba ega midagi muud. Mina olin lootnud, et saame tasuda ka cordobates, kuid see ei sobinud kuidagi.Ametnikutädi jättis passid enda kätte hoiule ja soovitas dollareid hankida. Suundusin siis tuldud teed tagasi, samal ajal kui Minna asjadega ootama jäi. Tagasi läksin seetõttu, et pisut enne piiri pakutakse valuutavahetust – kohalikud käivad rahapakid peos ringi ja otsivad võimalust vahetuseks. Kurss pole muidugi see, mis mujal aga ega ma väga palju ei kaotanud ka – sain 500 kohaliku eest 13 dollarit. Enne kui tagasi Minna juurde jõudsin, võtsin veel nõuks saadud 10-dollariline peeneks vahetada, seda põhjusel, et tihtipeale ei ole piiripunktis vahetusraha (enamasti seda siiski on, kuid seda eitades on ametnikul võimalus natuke endale ka teenida). Sain sellegi mure kiirelt lahendatud ning õige pea olime juba Costa Rica piiripunktis. Costa Ricale sisenemiseks on vajalik eelnevalt internetis täita “Terviseandmete pass”, mille järel QR kood genereeritakse, mis siis piiriületusel esitamisele kuulub. Millegipärast tekkis minu QR koodiga väike tõrge, niiet peale selgitustööd sain passi templi, mis lubab mul vaid 6 päeva riigis viibida (ainult 6 päeva ei saanud ma mitte seetõttu, et passiga tõrge oli vaid, minult küsiti kaua Costa Rical viibin ja kuna vastuseks oli 4 päeva, siis 6 päeva ma sain, Minna käest seda ei küsitud). Kui kõik sujub, piisab sellest täielikult, sest kojulend on vaid nelja päeva kaugusel. Minna võib teoreetilist veel 89 päeva siin veeta 🙂 Kokkuvõtteks võib öelda, et piiriületus Nicaragua poolt Costa Ricale oli tunduvalt sujuvam, kui Costa Ricalt Nicraguasse.

Piiril esimest bussi ootamas.

Ometepe

Alustan seekordset kirjatükki teatega, et mõned päevad enne Cabuya´st lahkumist käisin barberi juures ja ajasin juba lehvima kippunud juuksed nulli ning lühendasin habet. Need kaks kuud, mis Costa Rical olime, lasin habemel ja juustel vabalt vohada. Pura Vida! Juuksed polnud nii pikad vähemalt viis aastat olnud.

Enne
Pärast


Jalutuskäik Moyogalpa sadamast uue koduni kestis u 20 minutit ja pakkus hea sissevaate kohalikku ellu. Peatänaval liiguvad nii suured veoautod, bussid, tsiklid, hobused, koerad, tuk-tukid ja nende vahelt ei puudu jalakäijad. Kuna päike oli juba loojunud, siis olid tänavanurkadele tekkinud toidukärud ja toidulauad, kust kodust toitu saab. Enamasti kanakoib või tükk sealiha koos salatiga, mis kõik väikesesse kilekotti pakitakse.

Kaks kotitäit toitu 3€ kaks koolat 0,50 €
Ehk õhtusöök miljoni vaatega kahele 3.50€

Kui olime jõudnud 15 minutit jalutada, keerasime valgustatult kõva kattega (siin ei ole teekatteks mitte asfalt vaid peateed on laotud tänavakividest) teelt tolmusele ja pimedale kodutänavale. Viimased viis minutit teekonnast tuli hoolega jälgida, et värske “lehmakoogi” sisse ei astu. Mööda meie kodutänavat karjatatakse loomi hommikuti ja õhtuti järve äärde jooma.

Ometepe liiklusummikud

Lisaks loomadele näeme ka igal hommikul kuidas inimesed kanistritega vett toomas käivad.

Sellises ummikus istume meeleldi

Meist edasi on vaid ca kümnel majapidamisel vesi olemas. Kuna saar on vulkaanilise tekkega, siis kaugemates nurkades vett lihtsalt ei ole maa sees/või seda ei saada kätte. Ja kohalikele on veearve tihti üle jõu käiv. Meie maja on suur ja avar, kahe magamistoa ja duširuumiga.

Meie maja. Madelane ja Vincent maksavad selle eest 200€ kuus. Meie ei pidanud midagi maksma.

Vee kohta veel nii palju, et kui kraanist või dušist enam tilkagi ei tule, on aeg hoovi peal asuvas kaevus pump tööle lülitada – sealt pumbatakse vesi suurde mahutisse mis asub maapinnast 5 m kõrgusel. Kui see üle ääre hakkab ajama, on aeg pump välja lülitada. Meie maja juurde kuulub ka suur aed, mille ühes otsas asub vaatetorn – sealt avanev miljoni dollari vaade on midagi erilist.

Ühele poole jääb järv ja teisele poole üks kahest saarel asuvast vulkaanist. Päikeseloojangud on võrkkiigest või kiiktoolist järve taha kukkuvat päikest imetledes meie üks lemmiktegevusi.

Ideaalne paik siestaks.
Ja joogaks/meditatsiooniks


Kui õhtusöök nauditud ja esimene öö magatud, siis läksime hommikul kõik neljakesi Milo´t jalutama. Milo on tänavakoer, kelle Vincent ja Madelaine neli aastat tagasi enda juurde võtsid ja tema eest siiani väga head hoolt kannavad. Jalutuskäik ise oli suurepärane sissevaade sellele, mis peatänavatest eemale jääb – okastraadiga piiratud valduse keskel asetseb tihtipeale kehvas seisus olev muldpõrandaga kivilobudik, kus elab sees keskmiselt kolm põlvkonda.

Keskmine elumaja
Võib tunduda, kui mahajäänud hütt, kuid tegemist on täiesti toimiva elumajaga
Siin pildil on täiesti tegutsev kiosk, kus saab igasugu asju, snäkke, jooke jms.
Meie silmis on see kunstiteos.

Vaesus on siin suur. Inimesed aga rõõmsad. Oleme juba mitu korda arutanud, kes on õnnelikum – siinne kohalik, kelle varaks on siga ja hobune või ohtralt valdusi ja vara omav rikkur, kes pidevalt oma asjade pärast muret tunneb. Siin on kohalike elu lihtne – esmatähtis on söök ja varjualune – kõik muu on boonus.
Pärastlõunal tegime jalutuskäigu läbi linna järve äärde, vaatasime kuidas kohalikud naised seal pesu pesevad, käisin pangas raha vahetamas ja uurisime välja tsikli rentimise hinna.

Pesumaja.
Peatänav.

Päikeseloojangut sõitsime tuk-tukkidega vaatama Punta Jesus Maria´sse. Seal viib kitsuke maariba ligi sada meetrit järvele, kust avanevad ümbrusele võrratud vaated.


Teise siinviibitud päeva tipphetk asus lähedal kohale, kus eelmine päev loojangut nautisime. Punta Jesus Maria hotellis külma õlut ja jahedat basseini nautides.

Saime nautida täielikku privaatsust. Paraku on näha, et paar aastat tagasi toimunud sõjalähedane olukord riigis ja covid on teinud oma töö. Kohti on palju aga turiste pole. Meile muidugi sobib see hästi aga kahju on vaadata kõiki ärisid mis raskustes.

Kohtusime seal David´i ja Ida´ga – kanadalased, kes siin elanud üle kümne aasta ja kellel olemas ka Nicaragua residentsus. Veetsime nendega koos ka suurema osa pühapäevast, kui nad Milo teisele poole saart loomaarsti juurde aitasid sõidutada ja hiljem meiega rannamõnusid nautima tulid.

Kokku olime kuuekesi, lisaks loomulikult Milo. 30 km pikkuse sõidu veterinaari juurde veetsime Minna, Madelaine´i, Ida ja Miloga maasturi kastis – see on siin täiesti tavaline ja võib isegi öelda, et norm.

Sõit oli loomulikult lõbus.

Oleme nüüdseks näinud juba, kuidas veoauto kastis on hunnik teismelisi, kes teel randa, kooli v kuhu iganes. Siin ei tehta suurt numbrit ega vaadata kuidagi viltu, kui oled kastis, ripud külje peal või istud katusel – peaasi, et kohale jõuad. Autokastis sõidavad ringi ka politseinikud. Õhtusöögilauas istusime kõik koos meievalmistatud kartulivormi nautides.
Selle nädala esmaspäeval rentisime omale kaheks päevaks 1050 cordoba(15 dollarit päev)eest tsikli, millega saart avastama suundusime. Tsikkel ise oli mitme taseme võrra Costa Rical renditust etem – 200 kuubikut ja 6 käiku.

Jällegi sattusime väga hea inimese otsa, kes meile motikat laenutas. Tõeliselt tore, sõbralik ja aus inimne.

Peamiseks eeliseks selle maastikuläbivus – enam ei pidanud iga lohu ja muhu pärast hoogu maha võtma ning Costa Rical läbitud kehvade teede “koolitus” andis meile täieliku enesekindluse end siinsetel teedel mugavalt tunda.

Esimesel päeval suundusime ringreisile saare teise otsa jääva vulkaani ümbrust avastama. Väikese vahemärkusena – vulkaanide kõrgusteks on 1610m ja 1400m ning need purskasid viimati mitu tuhat aastat tagasi. Saare peamised teed kulgevad ümber nende ja põhimaanteeks on siis kahte saare otsa ühendav tänavakividest laotud tee. Meie esimeseks peatuspunktiks sai Ojo de Agua nime kandev looduslik ,,ujula”.

Maagiline paik

Nautisime sealset värske ja kristallselge veega basseini, jõime nii ananassi smuutit kui ka CocoLocot – kookosvee ja kohaliku rummi kokteili!

Täpselt nii kristallsinine vesi oligi.

Peale paaritunnist loodusliku spaa nautimist hüppasime taas tsikli selga ja liikusime edasi. Madelaine oli meile kirjeldanud saarel asuvat sokolaadivabrikut ja just selle me poolkogematta üles leidsime.

Sealt ostetud kakao ja sokolaadi smuuti on parimad, mida me eales maitsnud oleme.

Jooga show tuli kauba peale.
Tõenäoliselt parim magus asi mida proovinud oleme.

Kakaobaar ise asub otse järve kaldal ja pakub ainult kohalikku orgaanilist ja vegan toodangut.
Peale sokolaadivabriku külastust sõitsime vulkaanile tiiru peale ning nägime jälle seda päris elu. Kohalikud liiguvad hobusega, teed ületavad põrsad ja sead, inimesed elavad üks päev korraga.

Kirikud nagu ikka uhkemat sorti.

Süüa tehakse enamjoalt elava tule peal. Siin karjatavad loomi, ratsutavad hobustega ja veavad teist hobust enda järel mitte vanemad kui 12 aastased poisid. Samuti vinnavad nad enda seljas kodu poole kuiva puumaterjali, et oleks mille peal süüa teha. Vaated, mida teekonnal nägime, olid mälestusväärsed – ühel pool järv ja teisel pool vulkaan, nende vahel rahuldavas korras kruusatee.

Playa Mango

Linnad on siin vahvalt värviderohked.

Altagracia
Altagracias asub selline saare makett.
Eriline kaader, enamasti on siin vulkaanidel pilvemütsid peas. Ja juhuslikult sain sellise pildi kaadrisse.
Kilekoti mahla saab siin kandis kahte sorti, eelvalmistatud, kus on suhkrut nii et tapab, või natutaalset, kohapeal valmistatud, kus saad suhkrust keelduda.
Siin suhkrust keeldumise varianti ei olnud ja mahl oli nii magus et võttis silma märjaks. Pakun, et kui lisad poe paki mahlale umbes 5 lusikat suhkrut saad sellise tulemuse.

Saarel on olemas ka täiesti toimiv ühistransport. Bussideks on ameerika vanad koolibussid, mis saare kõiki külakesi läbivad. Reis saare ühest otsast teise võtab selle tõttu aega tunde. Bussid ise on küll päevinäinud, kuid nii mõnedki väga uhked, värvilised ja tulede ja viledega.

Pildil tagsihoidlikum buss

Tähelepanud saavad lisaks koolibussidele ka kiiktoolid. Kiiktoolid on olemas pea igas majapidamises – kuna enamikesse majadesse näeb tänavalt sisse, siis ringi jalutades on põnev vilksamisi näha, mis parasjagu toimub. Kiiktoole võib väikese liialdusega näha kõikjal.

Saarel on olemas ka oma lennuväli. See asetseb saare ja selle peateega risti ning pakub häid vaateid nii vulkaanile kui ka järvele. Juhul, kui mõni lennuk peaks tõesti maanduma, lükatakse peateel väravad kinni ja antakse lennukile teed. Meile teadaolevalt see lennuväli hetkel lennukeid ei teeninda.

Vaade lennuväljalt.
Täiskuu

Osa meie saarel veedetud ajast saime hoida Milot, tänu kellele ju meie tulek Nicaraguasse teoks saigi. Ühel õhtul Cabuyas õhtusöögilauas sai naljatledes öeldud, et me tahaks ju ka Nicaraguat näha, mille peale kutsusidki Madelaine ja Vincent meid endale külla. Neil ju seal kahe magamistoaga maja ja saaksime seal tasuta ööbida, kui oleme nõus mõned päevad Milot hoidma, kui nemad rändama lähevad. Loomulikult oleme. Jäime küll plaani suhtes kuni viimase hetkeni skeptiliseks, et kas ikka hakkame sellist seiklust ette võtma aga siin me oleme.
Miloga koos veedetud aeg möödus rahulikult. Milo oli küll esimene päev veidi stressis – kui jalutama tahtsime minna, ei soovinud ta koostööd teha. Jonnis ja viskas keset teed pikali ja ei plaaninudki edasi liikuda. Lõpuks sai ta aga aru, et pääsu pole ja võttis meid täielikult omaks.

Ühel õhtul, kutsusid David ja Ida koos oma sõbra George’i ja tema tütre Renaga sööma. Kuna restoran kuhu algselt plaanisime minna, oli kinni, läksime mujale. Pealtnäha igati viisakas koht. Näha küll, et orienteeritud turistidele, kuid otsustasime proovida.

Potensiaali kohal oleks.

Üldjuhul väldime selliseid kohti. Aga võtsime istet ja hakkasime jooke tellima. Selgus, et pakutakse vaid õlut, mis meile iseenesest sobis, kuid need olid jääs, niiet pidime veidi kannatust varuma. Ida ja Rena otsustasid oma joogid hankida kõrvalolevast ärist – Nicaraaguas on oma joogi tarbimine sallitud. Söögiks valisime ilmselgelt liiga pikast menüüst omale erinevad pastad. Kuna ka Ida valis sarnaselt Minnale ravioolid, siis selgus, et neid on pakkuda vaid ühe portsu jagu. Koos selle infoga soovitas teenindaja hoopis pasta “Alfredo” valida, sest see olevat parem! 🙂 Kui parem, siis parem – palusime mõlemad ravioolid sellega asendada. Rena tellis Margherita pitsa koos oliividega. Kui see peale 40 minutilist ootamist saabus, oli see nii toores, et tuli tagasi kööki saata ja paluda uuesti ahju panna. Oliivide asemel oli see üle valatud oliiviõliga ning listaud värsked tomativiilud. Meie pastadega läks veel ca pool tundi aega ning tuleb tunnistada, et nendes olnud krevetid olid kõige kehvemad, mida siiani söönud oleme. Ahjaa, vahepeal sai restost õlu otsa (olime seal reede õhtul)! Toitude hinnad jäid 8-10 euro kanti, mis tähendab siinkandis kindalsti kallist hinda. Võtsime lõpuks kogu olukorda läbi naerupisarate ja nentisime üheskoos, et hea seltskond on toidust olulisem! Ja saime õppetunni mitte valida kallist ja turistikat vaid autentset ja kohalikest pungil kohta.

Meie masti baar.
Valikus kohalikku rummi ja kiirnuudleid. Õlut ka muidugi.
Meie masti söögikoht.
Eelmisel pildil kujutatud söögikohast sai imemaitsvat toitu. 2portsu toitu ja 2 õlut maksis kokku 5€
Samuti üks mõnus koht otse järve kaldal.

Kui Vincent ja Madelaine tagasi jõudsid, rentisime omale veel kaheks ja pooleks päevaks tsikli, millega ringi liikuda.

Minna leidis oma unistuste maja.
Unistuste maja juurest ei puudu loomulikult bassein.

Külastasime arheoloogia muuseumit, mis ühtlasi on ka hotell. Muuseum on erakogu ja saime teada, et ilmselt üks riigi parimaid arheoloogia muuseume. Tihti, kui mõni avastus tehakse, kutsutakse välja just nemad, sest riiklik arheoloogia muuseum on korrumpeerunud ja leiud ei jõua õigesse kohta. Saime privaattuuri noorelt kohalikult giidilt, kes väga hästi oma ala tundis. Samuti oli ta suur keele huviline ja saime jagada oma keele eripärasid.

Niipalju ilusaid nõusid oli, mida oleks endale tahtnud.
Ometepe tähendab kahte vulkaani.

Veel võtsime ette külastuse Finca Magdalenasse, tegemist on hosteliga, mis asub vulkaani jalamil ja on sillaks rahvusparki. Seal asub ka kohvi istandus.

Selle hosteli juurde kuulub selline looduslik bassein.

Kahjuks jõudsime sinna nii hilja, et üles ei jõudnud enam matkata, matkarada läheb muidu vukaani tipus asuva kraatrijärveni, kus saab ujuda. Võtsime ette lühema teekonna, aga kuna oleme harjunud eesti korrektselt märgistatud matkateedega, suutsime mitu korda ära eksida. Tagasiteed leida polnud õnneks keeruline.

Rada tundus ammu kahtlane aga raiusime edasi.
Ikka valel rajal.
Kui karjamaa vastu tuli ei olnud me üllatunud ja raiusime ikka edasi.
Lõpuks kui rada otsa sai ja me plantaani kasvandusse sattusime otsustasime ringi pöörata.
Rajal nägi palju pärimusrahvaste poolt kividesse graveeritud kunstiteoseid.
Pärast matka sai hosteli rõdul nautida kohalikku kohvi, mis sisaldus rahvuspargi pileti hinnas.

Käisime ka Madeline ja Vincenti soovitusel Hotel Finca Venecias, kus taaskord joogi tellimise eest basseini kasutada sai. Koht oli imelise asukohaga ja täiesti privaatne. Mõned õlled ja snäkivaagen läksid meile maksma ca12€.

Ühel pool vaade vulkaanile
Teisel pool järvele

Suurimad elamused neil päevadel olid seotud söögiga – olime saanud paar väga head söögikoha soovitust ja me ei pidanud pettuma. Esimesena õhtustasime Life is Good nimelises hostelis, mida peab koos oma naisega Bratislavast pärit slovakk, kes juba pikemat aega Kesk-Ameerikas elanud. Sõime papaia kastmes sealiha ja indiapärast Tikka Masalat.

Me nõustume 100%

Järgmisel õhtul võtsime ette koha nimega Mediterranean, mis avab oma “uksed” alles kell 17 (K-P) ja pakub võimalust süüa itaaliapäraseid pitsasid ja pastasid. Meie valitud ravioolid ja pepperoni pitsa viisid keele alla.

Rääkides kohalikest palkadest, siis teame, et lihttöölised teenivad ca ühe euro tunnis. Kuna meie majja üritati paar korda enne meie saabumist sisse murda, siis otsustasid Vincent ja Madelaine palgata öövalvuri, kes asjadel silma peal hoiaks. Tema sai oma 7 tunni eest iga päev 150 cordobat ehk 4 eurot. Meil käis majas ka kahel korral nädalas koristaja, kes sai 5 tunni töö eest 250 cordobat. Seoses rahaga ütles kuldsed sõnad meile tsiklit rentinud Elmer – “Me ei vaja raha. Kui meil on toit olemas, oleme õnnelikud!”

Kaks nädalat Ometepel möödusid väga meeleolukalt ja jääme seda saart igatsema. Eriti inspireerivad olid Vincent ja Madelaine, kes meile kinnitasid, et vanusega ei kao reisikihk mitte kusagile ja vaatamata oma eale plaanivad nad juba uusi seiklusi. Tsiteerin siinkohal Vincent´it: “Kui mind kutsutaks nädalavahetuseks põrgusse ja tagasi reisima, siis oleksin kohe valmis!” Meie kojutulek aina läheneb ja kuna tahame Nicaraaguas veel mõndasid paiku kogeda, siis tuleb praami peale astuda ja edasi liikuda. Järgmisteks peatuspaikadeks on Granada ja San Juan del Sur.

Hasta la proxima!

Costa Rica – Nicaragua


Cabuya-Liberia-La Cruz-Peñas Blancas-San Jorge-Moyogalpa

Alustasime piiriületuseks valmistumist päev enne Cabuya´st lahkumist. Olime saanud Madelaine´i ja Vincent´i käest loa nende autoga piirini sõita, see sinna valvega parklasse jätta ja sealt jala edasi liikuda. Algselt soovisid nad auto ka üle piiri tuua, kuid kuna see osutus liiga kulukaks, siis jäi see plaan katki. Nemad ise tulid Nicaraguasse ca kuu aega meist varem. Oma autoga Cabuya´st teele asudes lõppes nende sõit juba 20km läbimise järel. Ühest suurest mäest ülesse sõites andis üks radiaatoriga ühenduses olev voolik otsad ja see osutus piisavalt suureks probleemiks, et auto tee äärde jätta. Nad jõudsid Nicaraguasse Shawn´i abiga, kes nad samal pärastlõunal piirile sõidutas.
Meie õnneks kõrvaldati tekkinud viga mõne päeva jooksul ja auto toimetati nende hoovile. Meie esimeseks ettevalmistuseks oli auto käivitamine, kuid see osutus kuuajalise seismise ja täiesti tühja aku tõttu suuremaks ettevõtmiseks kui olime arvestanud. Kuna aku oli nii tühi, et isegi elektrooniliselt avatav tagaluuk, kus olid olemas “krokodillid”, ei avanenud, siis tuli aku auto pealt maha võtta ja Gabrieli juurde laadima toimetada. See tehtud, jäime paariks tunniks Shawn´i ja Yasmine´i juurde lobisema, basseinimõnusid nautima ja üldiselt aega parajaks tegema. Mõtlesime juba erinevate teooriate peale, kuidas meie minek välja näeb, kui peame uue aku hankima. Õnneks osutus olemasolev aku täiesti toimivaks ja peale laadimist käivitus auto esimesel katsel. Sõitsime siis sellega ujuma, et tutvuda autoga, millega järgmisel hommikul teele asusime.

Hüvastijätt lemmikrannaga.

Tuleb tunnistada, et peale kahekuulist motikaga ringi vuramist tundus autoga liiklemine üsna võõras. Aga saime hakkama.
Hommikul enne teele asumist käisime veel päikesetõusu imetlemas, mis oli parim lahkumiskink, mida peale kahekuulist äraminekut soovida.

Vaated nauditud, asusime Hondaga teele.

Esimeseks sihtkohaks oli Liberia, kus pidime andma PCR testi, et piiriületuseks kõik korras oleks. Esimese hooga olime broneerinud testi andmiseks aja lähedalasuvas Cobanos, kuid kuna see oli poole kallim ja sõnum, et valitsuse korraldusel tehakse kõik testid koduvisiidi abil, tekitas meis segadust, siis otsustasime teha testi Liberias. Sõit Liberiani kulges viperusteta ja pakkus suurt mugavust.

Hommikukohvi asemel teeäärsest kioskist coca näppu ja minek.
Üks osa teekonnast kulges sellisel viimasepeal korda tehtud teest. Mõtlesime, et kas sattusime tagasi euroopasse.
Kogu teekond oli täis (üllatus, üllatus) ilusaid vaateid.

Olime mõlemad väga õnnelikud, et saime autot kasutada. Alternatiiviks oleks olnud palaval päeval bussidega seiklemine, mis meis just erilist vaimustust ei tekitanud.

Liberiasse jõudes ja Waze´i kasutades jõudsime lennujaama kõrval asuvasse testimispunkti.

Inimesed kobaras koos, et covid testi anda..

Seisime seal pool tundi järjekorras, kuid jõudes ametnikuni, kes meid edasi oleks pidanud suunama, saime teada, et oleme vales kohas. Õnneks asus õige koht 10 minutilise autosõidu kaugusel ja seal sujus kõik ladusalt.
Kuna testi tulemus jõudis meieni alles järgmisel päeval (vastuse saaks ka 3 tunni pärast, kui 240 dollarit ühe testi kohta maksta), siis öö veetsime Liberias ühes AirBnB´s, mille olid broneerinud Madelaine ja Vincent. Seda seetõttu, et algse plaani järgi pidime nendega seal kokku saama ja koos edasi liikuma, et autoga Nicaraguasse jõuda. Kuna broneeringu tühistamisel raha tagasi ei pakutud, siis saime pakutavat luksust kahekesi nautida. Ööbisime linna keskväljakust 5 minutilise autosõidu kaugusel ning meie käsutuses oli kõigi mugavustega maja, kus olemist nautida.

Ilmselt kogu reisi kõige luksuslikum olemine.

Enne magamaminekut käisime imetlemas Guanacaste piirkonna kõige ilusamat päikeseloojangut (vihje, kuhu minna, saime maja omanikult, kes oli majja jätnud piirkonda tutvustava brosüüri) ja õhtustasime kodus india restorani toitu nautides! Tuleb jälle tänada võimaluse eest autoga ringi liikuda!

Leidsime hea koha loojangu imetlemiseks, kuid paraku oli okastraat ja eravalduse sildid ees, leidsime koha kus okastraat oli eest ära võetud ja nägime eemal veel paari kohalikku vaadet nautimas ning otsustasime samuti reegleid eirata. Mõned minutid edasi ja kümned kohalikud tulid samuti loojangut imetlema.
Enne seda, kui sai lõplik otsus tehtud, et Cabuyast saab meie Costa Rica esimene kodukant, oli sõelal ka just see rand mis sealt paistab. Playa del coco.
Peale meie olid selles paigas loojangut nautimas vaid kohalikud, kuigi piirkond tundus suhteliselt turistikas.
Imeilusad vaated.
Sööki oodates tegime tiiru linnapeal.


Järgmisel päeval, enne teele asumist, soetasin omale ka uue seljakoti. Viie aasta ja viie euro eest Kanaaridelt ostetud vana kott oli nii hõredaks ja auklikuks kulunud, et oli aeg sellega hüvasti jätta! Heitsin selle pidulikult prügikasti rannas, mida olime peale hilist hommikusööki vaatama sõitnud La Cruzi lähistele.

Hüvastijätt kotiga. See kott on elu näinud.
Puerto Soley rand peaks olema üks kahest windsurfi kohast Costa Rical (teine asub järve ääres). Kahjuks surgiklubi ega ühtegi surfarit me ei kohanud.

Hommikusöögi ajal saabusid meilile ka meie negatiivsed testi tulemused, mis meie edasise liikumise positiivseks muutsid!

See piirkond siis üks kahest windsurfi/kitesurfi harrastamise kohast, seinal näha lohesurfi laud ja poom.
Lisaks Cabuya ja eelmainitud Playa del Cocole oli sõelal veel üks koht- La Cruz. Lahe, et nägime lõpuks (suht juhuslikult) ära kõik kohad, mille vahel valisime.

Kuna lõplikku sihtpunkti viiva praami viimane väljumine oli kell 17:45 ja kell oli juba 12 ning sõiduks piirile kulus veel ca 30 min siis olime arvestanud ka variandiga, et peame kusagil mujal öömaja leidma, kui Ometepe saarel, kuhu teel olime.
Jõudes piiri lähistele, nägime esmalt kilomeetri pikkust rekkade järjekorda (see pidavat veel lühike olema, tavaliselt on see umbes 5 km pikkune ja rekkad veedavad seal päevi piiriületust oodates). Teadsime, et parkla, kuhu auto tahame jätta, asub vahetult enne piiri paremat kätt. Loomulikult mingeid silte ja abistavaid viitasid ei olnud. Sõitsime lihtsalt vastassuunas, et rekkadest mööduda ja jõudsime autorendini. Kuna olime väga segaduses ja polnud aimugi kuhu minema peaksime otsustasime autorendist abi küsida. Sealt väljus ja tuli juttu tegema töötaja, kes aktiivselt parkimisvõimalust pakkuma asus. Pika kauplemise peale sain teada, et 30-päevase parkimise hind on 100 tuhat kohalikku. Ütlesin, et lähen pean aru ja naasen kui endiselt huvitatud olen. Kuna aga sealsamas kõrval asus tagasihoidlikuma välimusega ja kohaliku pere omanduses olev, kuid sama teenust pakkuv äri, siis suundusin sinna, et sealne hind selgeks teha. Kohe sisse astudes oli õhustik sõbralikum ja saime käed löödud 75 tuhande peal. Auto sinna pargitud, aku lahti ühendatud, kotid selga vinnatud – asusime piiri poole teele, mis asus ca 200m kaugusel.


Jõudes rekkade kõrval punktini, kus keegi lõpuks meie liikumise vastu huvi tundis, ulatasime passid ja näitasime oma negatiivset testitulemust, lootuses piir sujuvalt ületada. Kuid selgus, et see oli kõigest aaretejahi algus. Proua, kes meie passe lehitses, ei leidnud sealt Costa Ricalt väljumise templit ja viipas meid käega tuldud tee poole tagasi. Esimeseks aardeks, mis vaja leida, oli migratsioonihoone, kus vastav tempel passi lüüakse. Liikudes tuldud teed tagasi, silmasin politseijaoskonnale sarnanevat hoonet ja otsustasin juhiseid küsida. Sain laisa ja umbmäärase vastuse, et peame liikuma 400m tagasi ja leidma vasakul asuva hoone. Ehk siis hoone kus saad templi riigist väljumisest jääb parklast taha poole. Jõudes hooneni, silmasime meeletut järjekorda. Kõndisime veel veidi segaduses ringi, et veenduda, kas see ikka on õige koht. Kuna me paremat kohta kusagil ei näinud, siis otsustasime järjekorra lõppu kohad sisse võtta. Pakuksin, et järjekord oli vähemalt kolme tunni pikkune! Ütlesin Minnale, et seisku tema kottidega järjekorras, ma lähen vaatan veel ringi. Õnneks leidsin ühe nurga tagant ukse, mille taga oli samuti järjekord, kuid selle pikkuseks oli ehk 10 minutit. Lugedes ukse pealt juhiseid, sain aru, et see on just see uks, mille taga meie aare peitub. Nimelt on Costa Ricalt väljumisel ja sinna sisenemisel vajalik tempel saadaval erinevate uste taga. See pikk järjekord koosnes siis kõigist neist, kes riiki siseneda soovisid….
Olles uksest sisse pääsenud ja ainsa seal toimetava piirivalveametnikuni jõudnud, ulatasime taaskord passid ja testi tulemused. Saime teada, et meil tuleb tasuda riigist väljumise maks. KUID, seda ei saa teha sealsamas, selleks tuleb veel sadakond meetrit tagasi liikuda ja leida “äri”, kes vastava summa sisse kasseerib! Mis muud, kui järgmise aarde jahile! Ja tõepoolest, piiriületust ootavate rekkade taga peidus, tee tasapinnast allpool, asus vähemalt kaks uberikku meenutavat putkat, kes meid ja meie seljakotte nähes aktiviseerusid ja meid “külla” kutsusid. Valisime ühe välja ja astusime trepist alla. Ulatasime läbi võre oma passid ja tasusime 10 ameerika dollarit näo kohta. Saime selle kinnituseks tseki ja võisime minna. Lahkudes uurisin meid teenindanud neiult, miks on sama teenust pakkuvad ärid kõrvuti ja mis neis erinevat on. Sain vastuseks, et teises kohas on hinnad kallimad. Vastust saatis üsna häälekas naer ja selle naeru saatel me siis tagasi oma templit jahtima asusime. Jõudnud tagasi ametnikuni, kes meile väljumist tõendava templi andma peaks, sujus sellel katsel kõik ladusalt. Saime templi ja asusime uuesti piiri poole teele. Jõudes punktini, kus eelnevalt kogutud aardeid kontrollitakse, jäädi seekord meie ponnistustega rahule ja meil lubati edasi liikuda. Muigega lisan siia niipalju, et meid silmates viipas piirivalveametnik meid dokumentide kontrolliks enda poole. Selles poleks midagi imelikku, kui ta parasjagu kõnniteel tooli peal istunud ei oleks. Kui meie oleme kodustes tingimustes ehk harjunud piiri ületades ametniku saabumist ootama, siis antud kogemuse puhul tuli ise ametnikku silmata ja õnnelik olla, et ta meid nägema tegi!
Nüüd ootas ees Nicaraguasse sisenemine. Esimese sammuna tuli oma negatiivne testitulemus ette näidata soojakus askeldavatele meditsiinitöötajatele. Saime teada, et järgmise aarde saab kätte justnimelt niimoodi, ühelt asjapulgalt, kelle ülesandeks oli kohvrite transpordiks mõeldud kärusid veeretada. Nähes meid, kes me oleks piiriületuseks ettenähtud maja ette paigaldatud soojakust lihtsalt mööda kõndinud, saime temalt info: “Covid, sinna!”. Aardeks osutus paberilipik, mille peale oli vajutatud tempel ja käsitsi kirjutatud Covidi kontrolli läbinud inimese nimi. Minna sai oma lipiku peale enda täisnime, mina pidin leppima vaid eesnimega.

Covidi testi kontrolliti kolmes erinevas kohas, kuid mitte üheski neist QR-koodi ei skännitud.

Siis oli kõik valmis, et siseneda majja, kus teostati passikontrolli.

Oma korra ära oodanud, ulatasime ametnikule passid, mille vahel Covidi kontrollimist tõendavad lipikud koos kõige muuga, mis aaretejahilt kaasa olime saanud (kokku vist 3 erinevat tsekki ja tõendit). Härra viskas äsjasaadud paberi enda ees olevasse karpi, teiste omasuguste juurde, sellele mingitki tähelepanu osutamast! Meie passe nähes muutus tema olek sõbralikuks ja meie rahvust kinnitas ta valjuhäälselt “Estoniaaa” öeldes. Passid viis ta aga eemale ja andis mõista et läheb veidi aega. Meie seletus sellele on, et Eesti passid on oma turvaelementide tõttu nii erilised, et nende kontrolliks on piiril ehk üks masin, mis ei asunud antud ametniku boksis. Või siis kontrolliti lihtsalt teises ruumis kaardi pealt kas selline riik üldse eksisteerib. Olles vahepeal paari inimese passi sisenemise templi löönud, oli aeg meie passid kontrollist tagasi tuua. Nüüd pidime aru andma, kuhu teel oleme, kas liigume bussiga ja kontaktnumber osutus samuti vajalikuks. Kuna me ei teadnud majutuse aadressi, kuhu teel oleme, siis ütlesime oma sihtkohaks Ometepe saare ning aadressi asemel nimetasime Madelaine´i nime, millest õnneks piisas. Muuseas, ega siin ei olegi tänavatel nime ega majadel numbrit. Meie maja teavad kõik kui Chico maja 🙂 Igatahes tuli veel tasuda riiki sisenemise tasu 13 ameeriklast näo kohta ja kui see tehtud, oli aeg templite löömiseks. Seegi oli omaette vaatemäng, kus ametnik väga hoolikalt selleks passis koha valis ja siis mitme tugeva vajutuse ja templit erineva nurga all hoides sinna jäljendi jättis. Seejärel lasime oma seljakotid veel röntgenist läbi ja hakkasime takso otsinguteks valmistuma. Majast väljudes tuli veel aga läbida punkt, kus riiki sisenemiseks vajalikku templit kontrollitakse. Punkti jõudes näitas vormiriietuses proua ühele rekkale, et see pisut ootaks, viskas meie passidele kiire pilgu ja soovis head teed. Jala piiri ületajatele mingisugust oma rada ei ole, kõike tuleb teha rekkade vahel. Kokkuvõttes oli see kõige segadusttekitavam piiriületus, mis meil on õnnestunud läbida. Ühtegi suunavat ega seletavat viita ei ole. Kõik kohad tuleb ise leida või loota heade inimeste abile. Ei taha ettegi kujutada, kui me seda kõike pimeduses oleksime pidanud tegema. Nüüd muidugi, kui korra see kõik tehtud, oskaksime piiri mitu korda sujuvamalt ületada.
Olime valmis, et jõudes punkti, kus taksojuhid meile oma teenust pakkuma hakkavad, läheb suuremaks sagimiseks ja kõik üritavad meid ära rääkida. Ei tea, kas asi oli pärastlõunases kellaajas või meie valmisolekus, kuid see osa aaretejahist oli kõige lihtsam. Nimetasime lihtsalt sihtkoha kuhu minna soovime ja hinna, mida nõus maksma oleme. Alguses küll üritati seletada, et hinnaks on 30 dollarit, kuid teadsime, et üle 20ne me ei maksa. Nii läkski, et saime otse taksojuhiga, mitte “sisseviskajaga” kaubale ning asusime San Jorge poole teele.


San Jorges, peale 45 minutilist sõitu taksost väljudes olime kohe kohalike toitlustajate sihikul. Meie õnneks oli esimene mees, kes meid kõnetas, vägagi sõbralik ja tema tänava “restorani” me läksimegi. Istet võttes tellisime lõõgastumiseks kaks kohalikku õlut, mille saamiseks omanik üle tee tõttas ja need meile pisut uhkemast restost hankis. Kuna olime juba üsna näljased, siis otsustasime ka süüa. Ka koka otsingud leidsid kiirelt lahenduse ja veerandtunnise ootamise järel olid meie ees kaks taldrikut maitsva tänavatoiduga! Kuna olime eelviimasest praamist napilt maha jäänud, siis oli meil ligi tund aega, et kõike sellel päeva juhtunut seedida ja avanevat vaadet nautida. Olime selleks hetkeks jõudnud järve kaldale, mille keskel asub kahest vulkaanist koosnev Ometepe nimeline saar, kuhu teel olime.

Olime sadamasse jõudes ja väiksesse baarihütikesse maha istudes nii kohal ja hetkes, et piltide tegemine läks meelest. Baar oleks omaette vaatamisväärsus.


Praamile suundudes oli esimeseks sammuks tasuda San Jorge linnavalitsusele üks dollar näo kohta, mis on nn väljumismaks.

See tehtud, pidime järgmises väravas omad nimed ja kodakondsuse meile ulatatud tabelisse kirjutama ja võisime praamile astuda.

Küsisime igaks juhuks üle, kas oleme ikka õigele praamile suundumas, kuna mingeid seletavaid silte siin ei armastata ja samast kohast läheb praam ka saare teise otsa. Saanud kinnituse, et antud praam on tõepoolest teel Moyogalpasse, võtsime istet ülemisel tekil ja ootasime sõidu algust.

Selle vulkaani pervele me teel olemegi.

Pilet tuli soetada ülesõidu ajal ning käisime selle eest kahe peale välja sada cordobat. Olgu öeldud, et ühe euro eest saab 40 cordobat. Sõit ise kestis tund ja viisteist minutit ning pakkus muuhulgas elamuse ka pardal olnud müügiputka näol. Sealses rikkalikus valikus oli nii krõpse, vett, õlut, kiirnuudleid kui ka magusaid batoonikesi.

Veel meeldis meile näha, kuidas praami kapten toimetas ruumis, mis asus meist vaid paari meetri kaugusel ja mille uksed pärani lahti olid.

Reisi jooksul osutus see pardapersonali kogunemiskohaks, kus aega veedeti ja kapteniga lobiseti.
Kohale jõudes ja praamilt maha astudes kohtusime meie võõrustajate, Vincent´i ja Madelaine´iga kelle kutsel me kogu teekonna ette olime võtnud.

Minna ja Madelaine hüppasid koos meie pagasiga tuk-tukki ja asusid meie uue kodu poole teele! Mina ja Vincent otsustasime jalutada ning õhtust Moyogalpat näha.
Meie uueks aadressiks on niisiis Chico maja Ometepe saarel, Nicaraguas.

Meie kodu, kesklinnast vaid 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel kuid samal ajal täiesti eemal igasugu kärast. Maja on suur ja maksab 200 või 250$ kuus:)

Dos mil veintidos

Kätte on jõudnud kuuenda jaanuari keskpäev, väljas on 31 kraadi kuuma, hommikusöök on söödud ja tunne on just õige, et kirjutada mõned read meie viimaste käimiste ja kohtumiste kohta.

Lõpuks hakkas saama ka head mangot.

Nüüdseks oleme juba Cabuya püsielanikud – saame selle kohta kinnitust iga kord kui liikvel oleme. Meid teatakse kui The Estonians 🙂 Kohalikud teavad meid ja meie neid. Samuti poemüüjad ja kohvikupidajad.

Meie lemmik söögikoht oli vaieldamatult La Isla. Pildil üks lemmikroogadest Casado con pescado(kala).
Teine lemmikroog Arroz(riis) con Camarones(krevetid)
Cabuyas on isegi sushi restoran, kvaliteet varieerub. Võtsime sealt sushit kahel korral, esimene kord oli IMELINE, teine kord enam nii imeline mitte, kuid siiski väga, väga hea!

Ahjaa, enne kui meelest läheb, siis kuulsin siin aastavahetuse paiku ka puhast eesti keelt !?!? Olin parasjagu Calala Lodge´s (s.o see filmiklubi toimumiskoht) olemist nautimas, kui ühtäkki minu selja taga puhtas eesti keeles interneti vahendusel head uut aastat sooviti.. Tegin imestusest suured silmad aga jäin rahulikuks ja keerasin ettevaatikult pead, et näha, kellega tegu. Rääkijaks osutus keskealine meesterahvas, kes oli parasjagu külma õllet nautimas. Otsustasin jääda tagasihoidlikuks ja mitte tutvust tegema minna aga imestus oli veel päevi hiljem suur. Nii palju kui meie teame, oleme siinses külas esimesed eestlased.
Calala kohta veel niipalju, et jäime ühel õhtul peale filmi lõppu sealse omanikuga lobisema ja saime tuttavaks. Omanikeks on Matt ja tema naine, kes on pärit Argentiinast. Jutt baaripidajate vahel jooksis ladusalt ja saime aru, et veedame seal veel nii mõnegi toreda päeva. Selle teadmise valguses otsustasime teha baari ettemaksu ja nüüd seal käies saame nautida rahavaba tarbimist. Matt rendib ka aerusurfi laudu ja oleme juba paaril korral tõusu ajal merel laineid püüdmas käinud. Täna jälle, muuseas, sest tõus on just päikeseloojangu ajal. Oleme Calala püsikliendid, sest kui ei ole just filmiõhtu, oleme tihtipeale ikkagi sealt läbi astunud. Olgu see siis mõne kontserdi ajal või lihtsalt snäki ja basseini nautimiseks.

Calalast sai meie lemmik ajaveetmis paik.
Pea iga pühapäev oli seal ka elav muusika.
Ühtegi SUPi sessiooni kahjuks pildile ei jäädvustanudki.
Calalas oli kõik olemas, hea atmosfäär, lauad mere vahetus läheduses, suur ja värskendav basseiin, maitsvad toidud, toredad omanikud ja töötajad, SUPi laenutus jne.

Filme oleme nüüdseks juba neli tükki vaadanud ja rahvast on iga korraga aina enam. Viimasel korral oli isegi istekoha leidmisega probleeme. Filmiklubi toimetab muuseas kuni märtsi lõpuni.d

French Dispatch
The Rocky Horror Picture Show


Ühel kontserdil, kus lauljaks kanadalanna ja pilli mängijateks ameeriklased, hakkas peale veerandtunnist laulmist nii hullult vihma sadama, et oli aeg kogu tehnika katuse alla kolida. Olin ka abiks ja kui asjad olid päästetud, olin ise läbimärg. Mis muud, kui basseini pommi !!

Sadu kestis mitu tundi ja muutis teed nii libedaks, et otsustasime oma motika ööseks sinna jätta ja sellele järgmisel päeval järele minna. Saime küüti healt sõbrannalt Roxanne´ilt, kes on kanadalanna ning kes kolib õige pea püsivalt Panamasse elama. Kuid ega me siis koju ei läinud. Suundusime kolmekesi Bruce´i poole, kes meid oli külla kutsunud. Imetlesime Bruce´i maja, mis on tema enda projekteeritud ja milles on palju vaba õhu käes olevaid ruume, k.a elutuba ja köök. Maja on mõnusalt lobsaka taimestiku taga peidus ja selle leidmiseks tuleb täpset teeotsa teada. Vaatasime ära paar lühi filmi ja kuna Roxanne lahkus enne meid, siis koju jalutasime. Jalutamiseks seda muidugi nimetada ei saanud, pigem poris uisutamiseks. Kõndisime keskööl nagu kaks parti kodu poole, kuid tuppa jõudes olid jalad ikkagi porikihi all.

Selline nägi välja peatänav peale vihma.


Käisime ka viimase täiskuu ajal rannas lõket tegemas ja taanduvat merd imetlemas. Kuna olime seekord kahekesi, siis lõkkematerjali korjasime kokku rannast. Lõke vee piirile üles tehtud ja piknikulaud tekile laotatud, saime pea vastu kaldale uhutud palki toetada ning kogu ümbritsevat ilu nautida.


Cobanos käiguga samal päeval külastasime taaskord ka koske ja randa, mille esimesel korral kobamisi leidsime ja millest eelmises postituses juba juttu on olnud. Seekord oli rahvast rohkem, kuid koht endiselt imeilus.

Algselt soovisime kose all basseinis jahedamat vett nautida, kuid seal oli meie maitse jaoks liigselt turiste, kose üleval polnud aga kedagi.

Huvitaval kombel külastasime sama kohta ka veel järgmisel päeval, kuid siis juba kogematta. Nimelt otsustasime ette võtta pikalt edasilükatud nelja tunnise matka, mis algab Montezumast ja kulgeb mööda rannajoont vaheldumisi liival ja dzunglis.

Minna otsustas minnes matkata paljajalu, täitsa tehtav, kuniks liiva peale satud, sest liiv oli tõeliselt kõrvetav.
Playa Grande

Teekond on imeilus ja randade vaheldus vapustav.

Ei tea mis selle ranna nimi tegelikult on aga meie panime nimeks Playa Zebra

Kui olime ca poolteist tundi jalutanud, nägime kauguses justkui midagi tuttavat, kuid otsustasime mõlemad sellest mitte juttu teha. Mida lähemale aga jõudsime, seda tuttavamaks koht muutus. Lõpuks tunnistasime mõlemad, et see on ju seesama merre langev kosk, kus juba paar korda motikaga käinud oleme.

El Chorro kosk.

Jala minnes võttis kohale jõudmine aega kaks tundi, tsikliga kulus ca tunnike. Ujumas käidud ja puu all pikutatud, asusime tagasiteele. Sama tee, mille meie läbisime jala, saab suure raha eest ka hobuse seljas läbida, kuid see ei ole üldse meie jaoks. Tagasi Montezumasse jõudes olime oluliselt pruunimad kui matka alustades, kuna tegime seda kõike kella 10st 14ni.

Üks mõnus baar Montezumas otse rannal.

Saan nüüd öelda, et olen kohalikest vetest kala kinni püüdnud. Täpsemalt tuunikala ja lausa mitu tükki. Käisin kalavetel koos Larry, Alexi, Clay ja Jose´ga. Pererahvas, kelle käest tuba üürime, oli ka ise enne aastavahetust siin, neljal järjestikusel päeval puhkamas. Ühel hommikul küsisid nad, kas tahan kalale minna. Seletasin, et pole suurem asi kalamees, kuid siinsetest vetest tahaks miskit kätte saada küll. Nii me siis teele asusime. Alex on üürileandja, Larry tema ameeriklasest õemees, Clay paadi kapten ja Jose kapteni “parem käsi”. Sõitsime esimese hooga sadamasse, paat aeti vette ja seejärel kihutasime 20 minutit merele. Mina tegelesin esiti rohkem filmimise ja ümbruse imetlemisega ning nautisin vee peal olekut. Kui aeg oli käes õnged vette visata, siis sain aru, et tüütuma osa teevad ära kohalikud ja “klientidele” jäetakse välja sikutamise vaev. Lant visatakse vette, paat sõidab vaiksel käigul edasi ja landiga mängitakse senikaua, kuni miskit näkkab.

Ja edasine on juba õhinal kala paadi poole kerimine. Kolm ja pool tundi merel ning kogu saak kaldale jõudes puhastatult kaasa pakitud, jõudsime tagasi koju alles pimedas. Saagiks siis ca 8 tuunikala ja 1 Mahi Mahi. Tuunikala saab väga kiirelt valmistada panni peal ning Mahi Mahi liha on valge ja sellest tegi Minna ülimaitsva ceviche.

Kes ei tea siis cevice on toores kala ohtras laimi mahlas ja sinna võib lisada veel endale meelepärast, mina lisasin tomatit ja ei ole naljalt ühtegi ladina/kesk ameerika toitu mille juurde ei kuuluks koriander. Koriandri saime oma aiast.


Kui kalalkäik algas ja lõppes Mal Pais´is siis sama külake on asukohaks ka järgmisele seiklusele. Olime eelmisel päeval Nicole´i käest saanud kutse külastada üheskoos kõrgel mäe nõlval asuvat “lõputut” basseini. Bassein on ilusa kuurordi, nimega Vista de Olos, üheks osaks. Kohale jõudes tuleb tasuda sularahas 25 ameerika raha näo kohta, jätta pangakaart hoiule ja võtta koht sisse maalilise vaatega basseini ääres.Vaade on otse Santa Teresa rannale. Sisenedes tasutud raha on ettemaks, mille eest saab süüa ja juua. Kuna olime seal pimedani, et näha ära ka seni siin viibitud aja ilusaim päikeseloojang, siis 25st dollarist näo kohta jäi väheseks 🙂

WOW
Imeline paik