Pika juttu siin ei tee, las pildid räägivad. Kõik sujus ja oli vapustav elamus. Pulmadpidusi, millest meie osa saime oli kokku 4. Mehndi, Haldi (haldit peavad pruut ja peig eraldi) põhitseremoonia ja pruudi koju toomise tseremoonia.
Mehendi teisisõnu henna on sotud hea õnnega. Tseremooniat viiakse läbi, et pruuti saadaks hea tervis ja õitseng. Peol sai söödud, tantsitud ja tehti hennamaalinguid. See oli ilmselt kõige lõbusama ja vabama õhkonnaga pidustus, sai palju tantsu löödud ja mehed käisid salaja toas viskit joomas- Taavi kirjeldas seda, kui kaheksanda klassi klassiõhtut. Ka tema pidi meesteseltskonnast osa võtma. Põhitseremoonial kutsuti ka mind kampa. Avalikult alkoholi ei tarvitatud.

Haldi- kurkumi tseremoonia. Viiakse seda läbi, et puhastada pruutpaari kehad enne püha liitu. Lisaks sümboliseerib see õnnelikku algust uuele elule ja pakub kaitset halva eest. Seal oli kohal preester, kes viis läbi tseremoonia. Seejärel pidid abielu naised korda mööda viis korda pruuti õliga määrima ja pärast said kõik pruuti kurkumi möksiga määrida.

Pulma tseremoonia.

Peig jõudis valju trummimuusika ja tantsu saatel kohale peale kella 21.

Siis hakkas pildistamine. Mis kestis paar tundi. Kõik pulmakülalised koos pruutpaariga.

Seejärel pärja tseremoonia ja tantsulka, me Taaviga mõtlesime, et sööme vahepeal ja lähme tantsima aga juba kostis kõlaritest, et nüüd tuleb viimane lugu ja DJ pani pillid kotti ja oligi kogu muusika. Siis toimus lihtsalt lobisemine ja söömine ja veel pildistamist ja päris paari panemis tseremoonia algas äkki kell 2 öösel ja kestab see mitu tundi! Jah, kell 2 öösel, me viskasime vahepeal pikali. Ega sellele tseremooniale jäävadki vaid lähedasemad, aga me tahtsime ka uudishimust natukenegi näha, healjuhul tunnikese pidasime vastu ja läksime magama. Ja tasub mainida, et see pulma pidu oli India mõistes väga väike- ca 200 inimest.
Märkimisväärne on, et pruut on kõrgemast kastist ja peigmees madalamast. Selline abielu on väga harukordne ja see kindlasti ei olnud pruudi perele kerge. Olid nad alguses vastu olnud, kuid lõpuks nõustusid. Peiu perele on kuuldavasti selline liit lotovõit. Pruut kuulub nüüd madalamasse kasti.

Viimane pidu oli pruudi koju toomis pidu, mis toimus peigmehe kodus. Ma ei tea kuidas hiigel peotelk nende koduhoovi mahutati ja milline nende kodu muidu välja näeb aga peopaik oli suursugune- stiililt küll hoopis midagi muud, kui eelnevad pidustused. Kuna meil oli suur au ja privileeg veeta aega koos ja ka koos peole tulla pruudi vanematega saime suursuguse vastuvõtu auks. Sellel peol oli meiseltskomd pruudi poolt ainsateks külalisteks. Autost väljudes loobiti meid lillekroonlehe puruga, lauldi, mängiti trummi ja tantsiti.

Siis sätiti meid esiritta diivanitele istuma ja serveeriti iga natukese aja tagant snäkke ja jooke.

Sellel üritusel oli ka mingi teatav meelelahutus programm, oli paar meest, kes nii laulsid, kui rääkisid vahepeal- aru kahjuks ei saanud mida.

Ja paar naisterahvast laulsid ka.

Samuti tegi spontaanse etteaste pruudi vend, kes väga hästi laulab ja ka Varuni isa.

Toimus jälle pildistamine kõigi külalistega.

Meile serveeriti söök. Tantsupõrandal äks diskoks ja meie Taaviga tahtsime liituda. Tundsime, et see oleks hea jääsulataja. Teadsime, et kui läheme tantsima teeksime tantsupõrandal olijatele headmeelt ja see looks rohkem võrdsust. Söögilauas Varuni isa sai õnneks aru ja utsitas meid minema. Ta liitus ka ise, samuti Varun, tema õde, Maarja ja pruudi vend. Tantsupõrandal olijad võtsid meid suure hurraaga vastu ja tantsisime hooga. Oli tõeliselt lõbus!

Jõudsime Shimlasse 7 paiku õhtul. Tassisime kotid tuppa ja läksime Maarja, Varuni ja Varuni isaga nende ööbimispaika õhtust sööma.

Tee pealt osteti kaasa viski, mis aga paberkotist vastu asfaldit kildudeks lendas. Muidugi oli nende majutuses agar jooksupoiss, kes linna peale uue järgi saadeti.
Maja ise oli väga uhke, mõisa tüüpi- brittide pärand, kindlasti mitte Inida stiil.

Samuti oli tunne seal viibida väga kuninglik, meile valmistati õhtusöök, mis serveeriti peenes söögisaalis pika laua taga. Loomulikult oli toit jälle liiga maitsev.
Shimla on kummaline linn. Tekkis tunne nagu oleks teleporteerunud mõnda vanasse kesk Euroopa linna.

Samas nagu pole ka. Atmosfäär meenutas kahevahel maailma. On nagu euroopa moodi aga ei ole ka, olen ju Indias aga nagu ei ole ka.

Järgmiseks päevaks oli Varuni isa planeerinud väljasõidu Kufrisse. Ilma mingisuguse hoiatamiseta, mis meid seal ees ootab või mis me tegema hakkame. Mina panin end ilusti üleni valgetesse riietesse (tulles olid mul kaasas vaid valged riided, nüüd olen soetanud ka mõne värvilisema eseme), kuni autos hakati rääkima, et me lähme hobustega sõitma ja et seal on väga mudane.
Jõudsime kohale ja meid võtsidki vastu sajad hobused.

Me Taaviga kunagi ei kasuta loomi meelelahutuseks..

Proovisin kogu oma energia kanaldada mi d sõidutavale hobusele ja avaldasin suurt tänutunnet. Enne tuli rentida kummikud, rentida sai ka tunkesid. Aga miks küll see tee sinna mäe otsa nii porine on..? Tuli välja, et seda tehakse poriseks, et äri õitseks. Jala on suht võimatu sinna saada, pori ulatub poolde säärde. Taavile sobivaid kummikuid muidugi ei leitud ja esimesed kummikud, olid mulle ilmselgelt liiga suured (kujuta ette kui raputad jalga ja kummik tuleb jalast ära), kui ma seda ütlesin ärimehele, arvas tema, et ”loose, more comfortable”! (suur on mugav). Sain siiski väiksemad kummikud, millel aga hiljem selgub, laseb tald läbi.

Kogu see üritus oli nii traagiline, et lõpuks oli see nii naljakas. Mäe otsa olid püsti pandud erinevad ärid, söögikohad, riideärid, fototegemis võimalused yackidega ja eriliste jänestega.

Yakide otsa said ronida ja isegi püss anti kätte. Veel olid olemas erinevad lasketiirud. Kõik see, millest me kauge kaarega reisides eemale hoiame- see oli kontsentreeritud just sinna mäe otsa ja meie selle keskel. Sai praktiseerida ühte jooga õpetust- ära lase ümbritseval end mõjutada ega kõigutada.. Seal oli ka mitmeid seiklusradade pakkujaid ja kuna zipline tundus kõigile ahvatlev tegevus kogu selle traagika keskel (eks kõigil olid omad ootused, et seal mäe otsas võiks vägev zipline olla). Kogu kompleks ongi nö seiklusturismi keskus ja kohalikud tundusid nautivat. Ärimehega diilid tehtud otsisime õige koha üles. See seikluspark oli aga kõige haledam, mida olen elus näinud. Zipline oli paarkümmend meetrit pikk ja nii madal, et jalgu pidi kronksus hoidma. Hinna sees olid veel erinevad ronimis võimalused aga kogu see elamus oli nii tragikoomiline- tahtsime et see lõppeks. 😀 Enne veel veendi Taavit ronima mööda köis võrku üles, et siis ülevalt alla hüpata, seda aga ei saanud teha, sest traksid ei läinud talle selga, seega pidin mina seda tegema. Võrgus ronimine polnudki nii lihtne, kui paistis ja kätel hakkas väga valus. Olin kolmveerandi peal, kui otsustasin, et aitab ja hüppasin alla- hale, hale, hale.
Lõpuks sai seiklus läbi, saime oma hotelli ja otsustasime enne õhtusööki jalutada linna peal. Jalutasime mööda kummalist India Euroopat, kuni hakkas kallama, otsisime varju ja kui vihm järgi jäi jalutasime veel, kuni oli aeg õhtustama minna.

Järgmine päev võtsime ette väikse matka mäe otsa templisse, kus hiiglaslik Hanumani (ahvi näoga jumalus) kuju asus.

Istusime templis ja mediteerisime. Tõusin püsti ja järsku sain herilaselt nõelata.. No mis see peaks tähendama, jõudsin välja ning hakkasin googeldama. Tähendusi oli mitmeid ja nii mõnigi resoneerus, kuid silma jäi just tähendus hinduismis- kaitse. Kui Varun tuli, rääkisin juhtunust ka talle ja ta ütles, et see herilane oli tema kõrva juures, ta ei teadnud mis see on ja ajas käega ära- õnneks nõelata ei saanud! Ja vägagi õnneks, sest Varun on väga allergiline ja tal polnud epipeni kaasas, mis oleks tähendanud kiirabi välja kutsumist ja ühte suurt jama.. Eks nüüd igalühel oma valik mida uskuda- kas pelgalt juhus?

Oli taas aeg asuda teele. Ees ootas kohtumine sugulastega. Esimeste sugulaste juures sõime lõunat. Nemad elasid väga uhkes majas- ei osanud kohe istuda ja astudagi. Koduabilisi lugesime kokku vist 5. Kõrval elati pooleli olevas majas, vabas õhus, tekkide peal ja lastel polnud jalanõusid. Ei tea kas ise suudaks sellises keskkonnas elada. Kontrastide maa.
Toidud olid, jah võite arvata, VÄGA MAITSVAD! Enne minekut tehti veel kõigile kingitused. Mina sain väga ilusa 20€ maksva (siin on kombeks hinnasilt kingitusele külge jätta) ridiküli, mis sobis ideealselt mu pulma kostüümide juurde.

Varuni isa läks meie autojuhiga koju ja meid viis pererahva autojuht järgmiste sugulaste juurde, kus ka ööbima jäime. Nende soojus ja lahkus pani tõesti tundma nagu pereliige. Kella 20 ajal kaeti laud kõige hea ja paremaga. Indias pole ”ei” mingi vastus ja seda lihtsalt ei kuulata, koguaeg tuleb süüa. Pro tip: söö ühte asja väga aeglaselt, siis selleajal juurde midagi ei pakuta. Kõhud olid väga täis ja läksime terrassile istuma. Kell 22.30 tuldi meid õhtusöögile kutsuma.. Minul, Maarjal ja Taavil vajus suu lahti ja küsisime kas nad teevad nalja.. Mis nalja?! Ega siis see eelnev õhtusöök ei olnud- need olid snäkid.. Oeh, kuhu see kõik mahub. Toit oli aga veel parem kui kõik eelmised toidud Indias ja mahtus natuke veel.

Järgmine päev vaatasime ringi Candhigarhi linna vahel. Käisime Rock Gardenis. Suur park, mis sai alguse ühe kunstniku initsatiivist nö prügist (vanad keraamilised plaadid, lillepotid jms) skulptuure teha.

Nüüdseks on koht kasvanud väga suureks ja on Indialaste seas väga populaarne- olime seal ainsad valged inimesed. See tähendas ka fotosessioone nii luba küsimisega, kui lihtsalt kaamera näkku suunamisega.
Oli aeg saabuda järgmiste sugulaste koju, kus oma viimase öö Chandigarhis veetsime. Seekord olime targemad ja kui laud kaeti, teadsime, et need on vaid snäkid ja õhtusöök on alles ees ootamas. Kuigi oli raske tagasi hoida, sest missiis et kõik on käeulatuse kaugusel siis ikka ulatatakse sulle kandik nina alla, vaadatakse sügavalt silma, võta nüüd veel- kasvõi pool. Õhtusöök serveeriti pool tundi enne südaööd… Hommikune minek oli plaanitud kell 9 ja pidime pererahvast veenma, et puuviljad on hommikusöögiks piisav.

Delhisse sõitsime kahe autoga ja olime natuke ajahädas, sest kella 9ne väljumine liikus 10 peale, samuti otsustasid taksojuhid teha tunni ajase hommikusöögi peatuse. Meie keegi süüa ei tahtnud, niiet pidime lihsalt neid ootama ja tee ääres aega parajaks tegema.
Delhisse jõudes sukeldusime kohe rahvast pungil shoppingu tänavale ja asusime pulma rõivaste jahile. Olen nüüdseks masside suhtes nii apaatseks muutunud, et tänaval toimuv sigin sagin ja pidevad kaupmehed külje all ei kõigutanud mind. Meile mõemale oli vaja kolme kostüümi- ühte tumedates toonides (hea kui on sinine/roheline), ühte kollast ja ühte ekstra pidulikku põhitseremooniaks. Arvasime, et Taavile riideid leida on keeruline, kuna India mehed just ei küündi tema suurusele, kuid esimesest poest leiti kohe midagi.

Taavi oli juba väga valmis ära ostma, kuid Varuni isa ja õde ütlesid, et ei lähme ikka edasi. Nimelt Indias ei käi nii, et kui leiad sobiva esimest kohast siis võtad. Hea on, et edasi läksime, teisest kohast sai Taavi suurusele kõik kolm kostüümi ja kõvsti soodsama hinnaga. Kõige üllatavam oli, et Taavi 48 suurusele jalale leiti isegi Punjabi traditsioonilised kingad! Ja ta veel vedas oma peo kingad Eestist kaasa, sest olime kindlad, et kingi siit ei leia.

Mina olin alguses lootust kaotamas, tundsin et miski ei sobi, kuid üsna pea, leidsin ka endale esimesed kaks kostüümi ja oli aeg otsida põhi kostüüm. Soovisin väga lengat (kolmest osast koosnev, suur, lai seelik, top ja sall), kuid seda üldjuhul õmmeldakse osaliselt valmis olevast materialist sinu järgi. Alguses öeldi, et valmis lengasid neil pole, kuid kui olime lootust kaotamas tõmmati üks valmis olev riiulist välja. Nägin kohe ära, et see ju täpselt minu stiil ja et seda saaks isegi kodus mõnel pidulikumal sündmusel kanda. Top vajas küll veidi kohendamist ja samuti soovisin lisada varukad- see lubati järgmiseks hommikuks valmis teha. Pärast shopingut lasi Taavi meie hotelli tänavas habemeaajajal soeng läikima lüüa. Kui valmis näitas papi 5 sõrme, mille peale Taavi arvas, et peab maksma 500, samal hetkel tulid teised hotellist just välja ja nägid, et Taavi ulatas 500se, Varuni isa võttis kurjalt 500se ära ja pisitis 100 papile näppu. Hiljem arutades said nad aru, et papi ei küsinud loomulikult 500 vaid 50 ruupiat. Taavi läks veel teist korda tagasi.

Ja nüüd- PULMA!

Jalutades tagasi Laxman Juhla linnaosa poole, et kolida hostelisse nägin tee peal pisikest salongi. Plaanisin juba pikalt minna pediküüri, olin eelmisel päeval ühest salongist patänava ääres küsinud hinda- 2000 ruupiat ehk ca 25 euri. Liiga kallis. Salongi ukse taga tuli lasta kella, mille peale ülevalt rõdult hüüti, oodake minut ma tulen alla.

Küsisin mis pediküür maksab, mille peale vastati 900 ehk ca 12euri- sobib, ei pidanud vajalikuks tingidagi! Sain kohe tooli istuda ja olemas.

Rohkem takistusi mu teele ei tulnud ja jõudsin hostelisse, mulle näidati tuba ette. Soovisin reserveerida mäe vaatega toa, kuid intrnetist reserveerides näitas, et seda tuba pole saadaval. Otsustasin siiski poisi käest, kes mulle tuba näitas küsida, et ehk neil on mõni vaatega tuba. On küll! Kuid see maksab 300 ruupiat öö kohta rohkem. Kuidas nii? Internetist bookides näitas et 180 ruupiat rohkem öö kohta. Poiss selgitas, et jah Agoda (reserveerimis platvorm) teeb oma soodukaid ja nemad ei saa paraku sellist hinda kohapeal pakkuda. Parim mis nad teha saavad on 800 kolme öö kohta juurde (ehk vaid 100 vähem, kui algne hind). See pole ju mingi hinnalandus, vastasin. “Vabandust, madam, ma ei saa midagi teha.”Moosisin mis ma moosisin, ei lasknud ta hinda alla. “Olen kõigest töötaja ja ei saa midagi teha”. Olin kogu selle kauplemise juures siiski väga sõbralik, rõõmus ja viskasin nalja. Palusin, et ta juhatajalt ka küsiks, ma ju soovisin tegelikult seda paremat tuba reserveerida, kuid süsteem näitas, et vaba tuba pole. Poiss jäi aga endale kindlaks ja mina ka, nii palju ma juurde ei maksa.
Istusin siis oma koopas (aknad küll olid, kuid need olid 2 meetrit kõrval majast) ja otsustasin, et mina pean parema toa saama ja ma ei maksa rohkem kui 500 (6€) kolme öö kohta! Läksin retseptsiooni, kus istusid manager ja sama poiss keda juba olin moosinud. Hõljusin suure naeratuse saatel nede juurde panin mängu kogu oma šarmi ja ütlesin: “No poisid, viimane võimalus teile- 500 ruupiat siin ja praegu!” Manager: “600!” Mina veel laiema naeratusega lõin käega vastu lauda ja ütlesin: “Ei, 500 ja kõik!” Nii me siis edasi tagasi seal vaidlesime paar korda. Mängu tuli veel kolmas poiss, nad rääkisid omavahel hindi keeles ja ainus mis ma aru sain oli kui kolmas poiss ütles inglise keeles 500- ma noogutasin ja ütlesin, et näe tema jagab matsu! Manager ulatas oma peopesa minu suunas ja ilusa mäevaatega ja parema vannitoaga tuba oli minu 166 ruupia eest öö kohta, mis oli lõpuks isegi parem hind, kui läbi Agoda reserveerides.

Olin enda üle väga uhke ja hotelli poistele meeldisin ma ilmselt oma kauplemis oskuse pärast nüüd veel rohkem. Kõige toredam on siiski see kui palju ma ennast üllatasin. Olen kõigega leppiv ja kunagi ei taha kaubelda, pigem maksan natuke rohkem, kui hakkan vaidlema. Aga ilmselt oli mul vaja endale midagi tõestada ja näidata kui palju ma olen arenenud. Tulin Indiasse jooga kooli, kuid olen aru saanud, et kogu India on üks suur eluülikool- ja mina kavatsen siin saada doktorikraadi!
Oli aeg minna teisele kaldale oma kimonole järgi. Kohtasin sadamas Micheli ja läksime koos lõunale.

Sõime kõhud head paremat täis ja ma läksin oma lemmik müügimehe juurde ning loomulikult ostsin veel 2 kimonot juurde ja 5 paari pükse- oih! (Hiljem veel ühe kimono ja ühe paari pükse…)
Peale shoppingut pidin kokku saama kohaliku sõbraga, kes näitas mulle selle kalda poolseid randu, mis siginast saginast veidi eemal.

Istusime veidi aega jõeääres, vaatasime mööduvaid rafte, kes päikeseloojangusse aerutasid, kuni oli aeg minna mõnede kursakaaslastega tantsupeole. Mahak viis mind peopaika ära, kus sain kokku Federicoga. Võtsime istet ja otsustasime kõigepealt süüa. Kelner tuli meie laua juurde ja esimese asjana mainis ära, et neil on ka õlut (see on haruldus siinsetes söögikohtades). Federico kostis selle peale, elgantsel ja veidi hukkamõistval toonil- ee ma ei joo alkoholi, mina vaikselt järgi, et mina ka ei joo. Esitasime tellimuse, kelner lahkus lauast ja meie Fredericoga hakkasime lobisema erinevatest alkohoolsetest jookidest ja millised joogid meie lemmikud on. 😀 Jah, me kumbki pole täiskarsklased, kuid kooli ajal ja Indias me karsklust praktiseerime. Frederico on Argentiinast pärit ja nimelt tuli välja, et minu lemmikjook (loe: arstirohi) fernet branca on Argentiinas ääretult populaarne- küll kokteilina koos coca-colaga. Ja kuna on haruldus kohata inimest, kes fännab fernetit tegi see meid veel lähedasemaks.
Sõime oma toidud ja otsusatsime tantsima minna. Rahvast polnud palju ja kogu atmosfäär meenutas kaheksanda klassi koolidiskot. Saal meenutas väikest võimalt või aulat. Valgust oli liiga palju ja enamus inimesi istusid oma nurkades, ning jõid salaja õlut või kallasid põuetaskust omale midagi kangemat.
Me ei lasknud sel segada ja lasime muusikarütmil end kanda.

Lõpuks liitusid meiega ka Michele ja Sandy.
Pühapäevaks olid Sevrine ja Federico plaaninud meile külastuse tunnise jalutuskäigu kaugusel looduse keskel asuvasse mõnusasse kohvikusse.

Kohvik oli täielikult vabas õhus suhteliselt suure ala peal ja otse Ganga kaldal.

Sõime hommikust, pikutasime päikese käes ja tegime joogat. Omanik oli veel eelmisest õhtust parajalt pidune ja parandas sõpradega kanepi abiga pead. Ta näitas meile mõnusat ojakest, kuhu olid ehitatud tammid, mis tekitasid ojakesse väikesed basseinid, kus lesida.

Olime seal veetnud juba mitu tundi, seega otsustasime enne minekut ka lõunat süüa.
Meie kursusekaaslane Taneesha oli juba ammu meid enda hotelli külla kutsunud ning saime aru, et kui me nüüd ei lähe siis me ei jõuagi sinna. Kuna kell oli juba päris palju, oli jala minek keeruline. Küsisime omanikult kas ta saaks meile takso kutsuda, aga tema sõber oli just sinna suunda minemas ja saime tema uhke auto peale- nimelt oli tegu kohaliku hotelli ärimehega.
Taneesha hotell asus samuti jõe kaldal ja linnamelust eemal. Jalutasime mööda jõeäärt, imetlsime päikeseloojangut ja lobisesime.

Kuna kõhud olid veel liiga täis, loobusime õhtusöögist, kuid võtsime magustoitu. Lauas tuli jututeemaks õpetajatesse armumine. Ja kellele milline õpetaja meeldib. Olime Severinega arutanud, et meie arvates üks meie õpetajatest on gei (olime selles üprisiki kindlad), olime Federicolt ka kinnituse saanud, kuna ta on gei on tema radar ilmselt tugevam kui meie oma. Küll aga arvas Taneesha, et see konkreetne õpetaja on talle liigset tähelepanu pööranud. Mine siis võta kinni. Me siiski oleme väga kindlad, eesotsas Fredericoga, et sellele õpetajale meeldivad mehed ja ka Frederico tajus temalt teatavat tähelepanu. 😀
Oli aeg kodupoole liikuda ja palusime endale takso tellida, takso hinnaks öeldi liiga suur number ja me otsustasime hakata jala minema- küll me siis mõne takso otsa koperdame.
Oli pime ja täiskuuöö, kõndima pidime tihedal autoteel.. Seiklus! Õnneks oli mul olemas helkur ja panime taskulambid põlema. Otsustasime võtta suuna autosilla poole, sest arvasime, et siis on suurem tõenäosus pääseda ühe taksoga sillani, jala üle minna ja sealt võtta järgmine auto. Mida aga ei tulnud oli takso. Hakkasime hääletama, kuni lõpuks juba üsna silla lähedal saime suure veoauto peale. Juht ei rääkinud sõnagi inglise keelt aga noogutas nagu saaks aru, kuhu me soovime minna. Jälgisin mapsist asukohta ja sain aru, et auto ei keera silla peale ja sõidab otse edasi. Ma ei tea siis kuhu ta oleks meid viinud aga palusime peatuda, olime nüüd sillast taas sama kaugel kui alguses… Hakkasime tagasi vantsima. Meil oli vähemalt väga lõbus. Üsna pea peatus takso ja ka tema väga inglise keelt ei rääkinud- üritasime selgeks teha, et meil on vaja Laxman Juhlasse- üle silla teisele poole kaldale. Ta samuti noogutas, aga kui sõitama hakkasime sõitis ka tema autosillast mööda. Meil oli nii naljakas, et me isegi ei suutnud temaga arutada, et kuhu ta siis omast arust meid viib. Lõpuks saime sotti, et ta ei kavatse teisele kaldale meid viia. Palusime siis viia end jalakäiate sillale, kus saame ise jala edasi minna. Kogu seiklus oli nii naljakas- saime korraliku kõhutäie naerda. Ram Juhla jalakäiate sillast oli meie linnaossa veel ca 25 minutit jalutada. 15 000 sammu hiljem olime lõpuks kodus!
Järgmine päev võtsin rahulikult, tahtsin Taavi tulekuks välja puhata, saan ju talle isiklikuks giidiks kehastuda. Tegin rannas joogat ja istusin kohvikus.

Sain veel terve päeva lisaks, kuna teadsin, et Taavi hakkab tulema 6. vebruaril aga ei mõelnud, et see tähendab kohalejõudmist 7ndal.
Järgmisel hommikul otsustasin võtta hommikusöögi veidi peenemas kohvikus. Mulle väga sobib siin, et saan söönuks väga odavalt. 1€ saad lihtsamates tänavatoidu kohtades kenasti kõhu täis aga hubastes kohvikutes, mis veidi peenema mulje jätavad on samuti nii taskukohased. Minu hommikusöök, mis oli vägagi rikkalik- alustasin puuviljasalatiga, mis oli väga suur ning hiljem võtsin köögivilja grill võileivad ja chai- kõik see kokku läks alla 5 euro.

Taavi jõudis pealelõunal ja ega ma teda säästnud. Asusime kohe jalutuskäigule ja tutvustasin talle oma kahte koduseks saanud linnaosa. Jalutasime ringi ja käisime õhtust söömas.
Järgmine päev tuli spontaanne otsus saada Maarja ja Varuniga plaanitust varem kokku, et olla koos Shimlas ja Chandigarhis. See tähendas meile aga kaks päeva vähem Rishikeshis. Alustasime päevaga varakult, et jõuda enne linna ärkamist jões käia, et saaksin bikiinides ujuma minna. Jalutasime kella 8 ajal jõe äärde käisime ujumas ja tegime joogat. Linn hakkab elama alles 10 ajal.

Esimene kohustuslik vaatamisväärsus oli Biitlite ashram, kus ise olin juba käinud.

Nägin seal ka paari uut hoonet, mis eelmine kord kahe silma vahele jäid.

Mul oli mitu tänavatoidu kohta kuhu Taavit tahtsin viia, mis tähendas lausa tänava toidu tuuri, sest nüüd oli vaja kõik need kohad ühe päeva jooksul läbi käia. Alustasime toidu tuuriga biitlite ashrami juures asuva praekartuli ständiga. Lihtsad praekartulid maitseainte ja chilli kastmega.
Kuna lahkusime Rishikeshist järgmisel päeval pidin hakkama kõigiga hüvasti jätma. Esimesena ütlesin head aega Montyle- Kasperi chai poisile, kes ka nüüd minu chai poisiks sai.

Tegime tema juures chaid ja jätsin hüvasti oma chai papiga.

Seejärel sain kohvikus kokku Sevrine ja Fredericoga. Hüvastijätt nendega oli väga raske. Olime saanud nii headeks sõpradeks.
Jätkasime toidutuuriga mu lemmik võileiva kohas. Kus seekord maitses köögivilja grillvõileib eriliselt hästi.

Taavi rentis rolleri, et saaksime teisele kaldale, turismi piirkonnast välja minna, kus kaks head tänavatoidu putkat asusid.

Enne seda käisime meditatiivsel kontserdil, kus mängiti mõnusat rahulikku flöödi ja trummi muusikat.
Esimeses putkas plaanisin meile tellida chapati (lame sai) wrapi. Kahjuks chapatid olid otsa saanud ja saime lihtsalt grillitud soja ”šašlõkki” ja grillitud paneerijuustu süüa. Need maitsesid ka ilma chapatita oivaliselt.

Sõime kokku kolm taldrikutäit.. Seejärel oli plaan süüa erilist Dali (läätsekastet), kuid ka see oli otsa saanud. Samas putkas müüdi kartuli ja paneeri lehtaigna pirukaid, mis ka imeliselt maitsesid.

Oli aeg liikuda kodu poole. Kui jõudsime oma linnaossa tagasi uurisin kas Taavile mahub natuke veel sööki, sest üks hea Lõuna- India toidu koht oli veel avatud. Võtsime sealt dosa ja utapami ja veeresime magama.

Äratus oli pandud kella 5ks. Hommikuks olin planeerinud sõidu mägedesse päikesetõusu vaatama, kus ka kooliga käisime. Kohale oli vaja jõuda umbes 7ks ja sinna oli tunnine sõit rolleriga. Otsustasin ise sõita, kuna kell 6 hommikul magab kogu India rem und ja siis saab Taavi ka veidi ringi vaadata.

Kuigi suutsime vahetult enne kohale jõudmist veidi ära eksida jõudsime enne päikese tõusu kohale. Imetlesime imekaunist päikesetõusu mägede kohal ja kaugel paistvaid Himaalaja lumiseid tippe.

Kella 10.30 oli mu kohalik sõber Mahak meile organiseerinud takso, millega ootas ees umbes 8 tunnine autosõit Shimlasse. Kõlab võibolla hullemini kui on aga 8 tundi Indias taksoga sõita on täitsa normaalne ja kilomeetreid oli vaid 260. Maksma läks see mugavus umbes 100€.

Ära muretse, tegu on vabakäigu vanglaga. Väga spirituaalne ka peale kauba. Tegelikult ma siiski pole sattunud India vanglasse, vaid tulin vabatahtlikult ashramisse.

Paramrth Niketani ashram on küll veidike kommertslik- hotell/ashram. Rishikeshi kõige suurem. Siin saad omale raha eest (12€ öö) toa ja ei pea öömaja eest ashrami põrandaid küürima. Tuba on lihtne. Dušši survet pole küll olla ja boiler on taas sõrmkübara suurune, kuid see eest saab harrastada India stiilis pesemist- dušširuumides on alati olemas ämber ja kann.

Sellegi poolest on siin võimsad energiad, väga ilus hoov ja hea on siin oma koolist kaasa saadud distsipliini hoida- äratus 4.20, kell 5 meditatsioon ja kell 7 jooga. Kella 15 jooga tundi olen kahjuks ainult ühe korra jõudnud.

Vanglaks nimetan ma seda sellepärast, et teatud paikade interjöör seda meenutab ja ashrami elanike kutsutakse
´inmates´ (eesti keeles: kinnipeetav).

Samuti pead kindlaks kellajaks oma toas olema- 21.00. Kirjade järgi on kohustuslik osaleda hommikusel satsangil (meditatsioonil) ja õhtusel artil.

Loomulikult keegi seda ei järgi ega jälgi ja mina olen paar korda poppi teinud. Hommikusel satsangil ei käi peaaegu kedagi. Paar ashrami elanikku on olnud nendel päevadel, kui ma siin viibinul olen. Ashramis toimetab ka kool (ainult poisid- varases teismeeas) ja nemad on alati kella 5sel kummardusel kohal, kuid nemad kummardavad üksteise selja najale ja tukastavad.
Uurisin oma kohalikult sõbralt, mis sealne kool endast kujutab ja ta selgitas, et tavalise koolihariduse kõrvalt õpivad nad Hinduismi, India kultuuri üldisemalt, filosoofiat jms. Paar kuulsat joogit on just sellest koolist tulnud ja seega nii mõnigi õpilane soovib nende jälgedes käia. Paljud poisid harrastavad joogat ja on selles väga osavad. Neil ei ole aga kohustust kooli lõppedes pühadeks meesteks hakata.

Ashrami kohalikus Ayurveeda keskuses võtsin esimese massaazi. Olin ammu massazi tahtnud aga kuna olin terve aeg haige, ei olnud võiamlik. Ruum äratas teatavat kahtlust. Aga terapeut oli väga tore ja lõbus naisterahvas, kes kurtis kui keeruline ta 8 aastane poeg on. “Ta on täiesti hull, hull! Ma ei taha koju minna! Ma ei taha töölt puhkust võtta, sest tööjuures on mul rahu.” Lubasin talle, et palvetan tema eest, et ta poeg maha rahuneks. Ta oli siiralt tänulik. Ja tema tütar pidavat väga hea ja tubli olema. Küsisimuse peale kas ta tahab veel lapsi tuli kiire “ei, ei, ei, või kui ainult teaks, et tuleks tütar, poisid on hullud.”

Esimesel õhtul uues kodus läksime Kate’i, Sev’i ja Michelliga sööma kohalike poolt armastatud Rajastani restorani. Soovituse andis meie joogaõpetaja. Restoran on ülimalt populaarne ja laua saamiseks tuleb oodata. Pidime ootama umbes 10 minutit ja meid juhatati lauda, kus üks meesterahvas alles oma magustoitu hakkas sööma. Rääkisime kohalikuga juttu ja saime temalt head soovitused mida tellida. Sõime oivalisest toidust kõhud punni- loomulikult tellisime liiga palju toitu. Ja kui meil ka magustoit söödud oli, kamandati meid kiirelt laud vabastama. Kokku läks see rikkalik õhtusöök 4le maksma 10€.

Päevad on möödunud kiirelt. Olen pidanud jälle hüvasti jätma oma kallite sõpradega-lausa võib öelda õdede- vendadega. On valatud pisaraid, kuid olen rõõmus, et mu ellu on tulnud palju ilusaid hingi ning küllakutseid on üle maailma. Veetsin esmaspäeva koos oma (klassi)venna Harshiga. Käisime oma koerakesi vaatamas.

Meie kooli lähedal elab üks vana paar- nad elavad väga vaeselt, kuid hoolitsevad 5 koera eest, annavad neile süüa ja hoolitsevad tervise eest. Meie käime vahel koeri paitamas. Harsh viis vanapaarile kingituseks kampsuni ja sooja vesti. Kuna naisterahvas oli oma hütis süüa valmistamas, läks Harsh sinna talle kingitust üle andma. Naine küsis minu järele ja Harsh kutsus mind. Hüti ukseks oli vana kalts ja hütt ise oli kokku klopsitud erinevatest käepärastest materjalidest, sees põles väike lõke, kus naisterahvas süüa valmistas. Tädi kinkis mulle omakorda kampsuni. Olin nii hämmingus ja liigutatud, ta haaras ka teise kampsuni järele, kuid palusin Harshil talle öelda, et olen väga tänulik, kuid ma ei saa kahte kampsunit vastu võtta. Inimesed, kes elavad täielikus vaesuses tahavad siiski anda. Meesterahvas kallistas Harshi ja temast oli näha siirast tänu. Harsh ütles, et tädi palus meil ka lõunale jääda, kuid ta keeldus viisakalt. Mängisime veel koertega ja tädi tahtis minuga lobiseda, mul oli nii kahju, et ma teda ei mõistnud, kuid õnneks ei lasknud ta sellest ennast segada
Tegin veel viimaseid sisseoste, et panna kokku pakk, mis Eesti poole teele saata. Nimelt ostsin oma lemmik kampsuni papilt kokku 6 kamsunit.

Paki saatmine läks maksama sama palju kui need 6 kampsunit, aga igati mugav, sain veel ära saata mõned raamatud, mida siin ei jõua lugeda, ostsin kokku naturaalseid seepe ja juustepesemis pulbrit- shikakaid. Paki saatmine maksis ca 70€.

Teisipäeval võtsime Sevrine ja Kate’iga ette käigu Beatle’te ashramisse, mis on ilmselt üks populaarseim vaatamisväärsusi siinkandis. Beatle’te ashramiks kutsutakse seda seetõttu, et Biitlid veetsid seal ühe nädala, õppides transcendental meditatsiooni ja kirjutades muusikat.

Tegelik nimi on Chaurasi Kutia ashram. 1990 aastal jäeti see paik maha ja on nüüd osa tiigri reservaadist. Tegu on suure ja võimsa kompleksiga, väga ilusas asukohas, looduse keskel.

Seal võiks veeta terve päeva. Me logelesime murul päikese käes ja lugesime üksteisele raamatut ette.

Seda paika iseloomustavad erilise arhitektuuriga meditatsiooni koopad, kus on eriti hea kaja ja neid on seal väga palju. Mängisime seal hapi trummi.

Oli aeg minna söögijahile. Toit oli taaskord oivaline.

Peale lõunasööki oli mul chai kokkusaamine Mahakiga, kellega kohtusime tänaval. Meil oli meeldiv vestlus. Mõned aastad tagasi, tegi ta elus kannapöörde, kolis Delhist Rishikessi, et elada ashramis. Kokku elas ta ashramis 8 kuud, kus ta omandas sügavad teadmised joogast. Nüüd on tal väike reisi ettevõte.
Järgmisel päeval sõidutas ta mind ringi teisel pool jõge, kus jalgsi ringi käia on keeruline. Käisime vaatamas teist Ganga artit.

Samuti näitas ta mulle head tänava toidu kohta, kus sain maitsta imelist chapati wrapi grillitud soja vorsti ja ma ei tea, mis seal veel sees oli. 😀 Igatahes oli see oivaline ja parajalt terav.

Hea on, kui on olemas kohalik giid. Kuigi olen ka ise juba erinevaid tänavatoidu kioskeid proovinud, siis tunnen, et kohaliku soovitus tuleb igati kasuks, seda kinnitas ka Mahak, et ega tegelikult iga kiosk pole hea ega kvaliteetne.
On aeg jätta hüvasti Kate’iga. Pidime kokku saama Beatlesite kohvikus kel 15.30. Kuna kohvik asus teisel pool kallast ja selle linnaosa sild on hetkel kinni, pidime võtma paadi. Sain kokku Sevrinega ja läksime paati ootama. Paat oli alles teisel kaldal ja tühi, enne paat liikuma ei hakka, kui see täitub. Kohe hiilisid meile ligi kohalikud lapsed kes kalatoitu müüsid. Me ei tahtnud osta, eriti mina, sest olin tollel päeval juba nii palju raha ja küpsiseid tänaval laiali jaganud. Lapsed olid armsad ja mängisime nendega, nad küll nuiasid iga 3 minuti tagant raha. Otsustasin lõpuks hüpata poodi ja osta neile küpsiseid ja mahla. Tulin tagasi jagasin maiustused laiali ja nad tegid kiirelt minekut, vähemalt kõige vanema suust kostus kiire Thank you! Veidi aja pärast olid nad tagasi. Pidime mängima nendega palli (palliks oli fooliumi käntsakas). Sev viskas palli kogemata vette, õnneks suurt draamat sellest ei tulnud. Sev lubas neil oma märkmikkusse joonistada. Kuna olime nendega lahked, palusid nad meilt veel igasugu asju, nagu kleite ja märkmike kooli jaoks. Lõpuks tuli paat, kuid selle peale meid ei lastud- minge väiksemasse paati, mis oli kõrval. Sinna ei tahetud meid ka lasta, sest selle pilet on kallim. Lõpuks said paaimehed omavahel asjad selgeks räägitud ja esimene paaditäis viidi teisele kaldale. Meie peale ei mahtunud, sest kui muidu pandi paadi peale vähemalt 10 inimest siis esimese paadi peale läks vaid 5 korpulentsemat daami. Jõudsime kohvikusse umbes poole viie ajal. Michele ja Kate ootasid meid seal. Nautisime head seltskonda ja head toitu.

Viimane paat tagasi läheb juba 17. 30 ja teadsime kohe, et selle peale me ei jõua. Pakkusin Sevile välja, et võtame koos riksa ja sõidame teise sillani ja sealt lähme jala. Õnneks minu kohalik sõber pakkus välja, et võib meid oma rolleri tagaistmel koju sõidutada. Sev’i jooga kooli (Sev tegi eelmine kuu 200h koolituse ja nüüd läbib 300h koolitust) ja mind ashramisse. Jah, olime rolleril kolmekesi ja meil oli vahva sõit!

Enne koju sõitu tahtsin käia läbi riidepoest, kust mu klassiõde ostis imeilusad kimonod. See pood oli labürent nii ilusatest riietest! Ja oi see müügimees! 😀 Ilmselt India parim müügimees. Viskas nii head nalja, samalajal olles rahulik ja natuke opakas (kõige paremas mõttes). Lasi meil katsuda kashmiiri tekki ja ütles, kui seda omad siis pole meest ega naist vaja, sest kogu helluse pakkub sulle kashmiiri tekk. Teenindus oli suurepärane ja ma ostsin 3 kimonot. Ups. Ja plaanin veel tagasi minna- õigemini pean minema, sest ühte kimonot teevad nad mu jaoks lühemaks.

Ahramis kohtusin väga huvitava Tšehhist pärit, New Yorkis elava buddistist ajakirjanikuga. Ta ei ela Ashramis, aga käib sealsetes jooga tundides. Ta soovitas mulle üht head tervislikku söögikohta ja ühel hommikul seal ka kohtusime ja jutustasime mitu tundi- pigem küll tema jutustas ja mina kuulasin hoolega. On ta nimelt Rishikeshis tööasjus ja kajastab nö spirituaalseid skeeme- või pigem millised kohad, nii ayurveeda kliinikud, joogakoolid, on vaid raha peal väljas. Enamasti kajastab ta palju hirmsaid ja raskeid teemasid. Näiteks on ta üks vähestest (või lausa ainus) naisterahvas, kes on saanud loa kirjutada ja pildistada Varanasi matuse tseremooniaid. Samuti on ta kirjutanud lugusid inimkaubandusest ja enne Indiasse tulekut oli ta 60 päeva Ukrainas, lisaks käinud paljudes teistes sõja kolletes. Küsisin, kuidas ta kõige sellega toime tuleb ja tema vastus oli lihtne. Nähes nii palju surma, leina ja raskusi on lihtsam ennast elus tunda ja elu nautida.

Ongi käes viimane öö ashramis. Äratus on pandud 4.20 ja plaanin kindlasti jõuda hommiku meditatsiooni ning hommikujoogasse. Ning siis asju pakkima, et kolida tagasi Laxman Juhla rajooni (sama rajoon, kus asus kool).

Pühapäeval toimus kooli väljasõit mägedesse, päikeseloojangut vaatama. Sõit võttis aega umbes tunnikese. Vaated olid võimsad ja energiad tugevad.

Mägede vahelt piiluma hakkav päike tõi külmavärinad peale. Eks külm oli ka.

Ühtlasi oli vaateplatvorm ka tempel. Oli imeline hommik, juba armsaks saanud koolikaaslaste ja õpetajate seltsis. Loomulikult ei puudunud vaateplatvormil ka chai ja väike röstsai võiga. Lihtne röstsai maitses väga hästi, kuid pooled saiadest pidime loovutama kohalikele koertele, nad lihtsalt küsisid nii ilusti.

Kuigi pidime templisse ja vaateplatvorimle jõudmiseks korraliku trepi trenni tegema, otsustasime tagasi jõudes Kasperiga võtta ette väikse matka, et ära näha mingid koopad/tempel kus teised eelmine pühapäev käisid.

Nii hea oli lõpuks rahulikku rada mööda, looduse keskel ilma liigse tuututamiseta jalutada. Olime juba tükk aega kõndinud ja ega me täpselt ei teadnud kuhu me minema peame, lihtsalt lonkisime mööda betoneeritud matkateed.

Siis nägime aga väikest loodusrajakest mis viis sügavamale metsa ja Kasper läks elevile. Minugi poolest, lähme tiigri reservaadis mitteamatlikule rajale, sügavale metsa. See rajake lõppes aga tupikuga ja suutsime juba seal hetkeks ära eksida. Leidsime põhi raja üles ja kõndisime edasi. Silmasime järgmist rajakest ja arvasime, et võiks ikkagi ekslema minna. Kulgesime mööda rada, nüüd olime täielikult looduse keskel, ilma ühegi tehisliku helita, vaid vee sulin kauguses ja vähemalt 10 eri linnu laul. Olin väga igatsenud looduses viibimist.

Jõudsime välja väikese ojakeseni, kus rada lõppes. Istusime seal keset oja kivide peal ja mediteerisime, kondasime mööda kive ja nautisime loodust.

Tundsime mõlemad, et võime siia jäädagi aga kuna matk sinnani võttis meil ca 2,5 tundi siis pidime hakkama tagasi liikuma, et enne pimedat tiigrite keskelt välja saada.

Ja saladuskatte all ütlen, et tegelt seal vist tiigreid polegi. Templid ja koopad jäid nägemata. Loomulikult pidime tee peal kohalikega väikese foto sessiooni tegema. Nüüdseks oleme neid foto sessioone teinud ilmselt 10 korda. Tagasi tee oli pea poole lühem ajaliselt, sest terve tee kulges alla mäge. Lõpuks ometi tundsin ka tühja kõhtu. Kuna koolis saame süüa 3 korda päevas siis kõht tühjaks ei jõua minna, isegi kui limiteerin oma toiduportsud väga väikeseks. Peale 23 km matkamist oli nälg suur. Tellisime kahepeale kartulid mee chilli kastmes ja mina võtsin paneeri (kohalik juust) burgeri.

Mulle nii meeldib, et üheski restoranis ei pakuta liha ega alkoholi, muidu võiks ju kiusatus tekkida, aga kuna pole saadaval ja ole ka kiusatust! Kuulsin, et isegi kohalikus burger kingis on vaid taimetoidu burgerid. (Küsisin oma kohalikult kontaktilt ja sain teada, et nii see siiski pole, lihtsalt vegetarian valikut on rohkem- toim).
Algas eksamite nädal.

Eksam on muidugi palju öeldud ja õpetajad samuti kinnitasid, et tegu pole eksamiga, lihtsalt praktilised testid ja teooria test. Filosoofia õpetaja rahustas, et kui teooria testis vastata ei oska, siis see on lihtsalt teadmine sulle endale, et peab veel õppima.
Kedagi läbi ei kukutata ja isegi need, kes teste ei teinud said sertifikaadi. 😀
Esimene test oli jooga pooside joondamise ja kohandamise tunnis. Pidime valima ühe poosi ja selle detailselt ette näitama ja juurde rääkima mis lihaseid kuhu poole ja kuidas liigutada. Samuti, mis on selle poosi kasutegurid ja kes ei tohiks seda praktiseerida.

Õpetaja ikka küsitles nii üht, kui teist. Mina valisin aga kõige lihtsama poosi- Tadasana (Mäe poos?). Minule ühtki lisaküsimust ei esitatud, olin sooritusega rahul! Kundalini joogas pidime grupiga ette valmistama ühe Kriya ja seda tutvustama ja selgitama kuidas praktiseerida. Mina haarasin enda punti meie klassi presidendi (andsime talle selle tiitli, kuna ta on kõige eeskujulikum ja põhjalikum ja alati abivalmis kõike tegema) Harshi, Indiast pärit, imelise energiaga, väga alandlik ja väga teadlik hing ning Williami, meie klassi kõige noorem 22 aastane, kuid väga spirituaalne, rootslane. Valmistasime ette Mooladhara (juur) chakra Kriya, minu arust läks meil väga hästi. Jutt jooksis ladusalt, ei olnud mingit kokutamist ja kõik oli meeles. Õpetaja tagasiside oli, et kõigil läks väga hästi ja me kõik oleme head õpetajad, kuigi nii mõnedki puterdasid ja kasutasid märkmeid. 😀
Ja oligi aeg hakata valmistuma teooria eksamiks.

Saime näidis küsimused testile eelneval õhtupoolikul. Otsustasime oma klassiga, et igaüks võtab ühe- kaks küsimust ja vastab sellele ja saadame vastused oma whatsappi gruppi. Tiimitöö oli tugev. Mina ja veel neli klassiõde läksime peale õhtusööki kohvikusse õppima.

Nautisime kõik väga õppeprotsessi. Omavahel arutasime, et ilmselt keegi neid teste läbi ei vaatagi, aga õppisime ikka innuga, sest teeme seda enda jaoks. Minu jaoks oli see nii fantastiline kogemus, sest kool ja õppimine on mulle jätnud negatiivse jälje. Nüüd aga esimest korda, tundsin, kuidas ma janunen teadmiste järgi ja kui tore on õppida, kui sa õpid midagi mis sulle korda läheb ja mis on sinu kirg! Uskusime, et testis on samad küsimused, mis näidis küsimused. Paar tundi enne testi aga saime oma whatsappi gruppi sõnumi ühelt klassiõelt, kes pidi testi varem ära tegema. Siis selgus, et päris samad küsimused ei olegi. Peale lõunasööki, läksime kiirel sammul kohvikusse uuteks küsimusteks valmistuma, laias laastus oli sama, aga mõned uued asjad, mille vastuseid me pidime otsima. Vastasime küsimustele ja kordasime veel paar korda omas rütmis ja läksime testile. Ma tundsin end väga kindlalt ja vastused lihtsalt voolasid paberile. Olin väga rahul, kuigi päriselt ei teagi kuidas läks, sest teste me tagasi ei saanud, ilmselt läksid need otse prügikasti. 😀

Oli aeg järjest õpetajatega hüvasti jätta. Otsustasime kõigile kinkida maiustuse karbi ja meisterdasime juurde kaardi, kuhu kirjutasime ‘aitäh’ oma emakeeles.

Samuti laulsime igale õpetajale ‘ong namo guru dev namo’ mantrat (mis tähendab- ma kummardan sinu sisemise jumaliku õpetaja ees) .

Test toimus reedesel päeval ja pärast eksamit plaanisime kogu klassiga õhtusööki väljas.

Oli väga meeleolukas õhtu imeliste inimestega. Sellel hetkel, ega praegugi, ei jõuagi kohale, et peame hüvasti jätma. Oleme veetnud kuu aega, hommikust õhtuni, ninapidi koos aega. Kõik need ilusad hinged on saanud mulle väga kalliks.

Õhtu oli imeline, sõime, jõime (mahla ja teed loomulikult :D) ja tantsisime. Meil lubati panna oma muusikat ja kõik lasid end tantsuplatsil mantrate tausatal vabaks. Kõrval lauas tähistasid kohalikud sünnipäeva ja ka nemad liitusid meiega tantsupõrandal.

Kuna peame koolimajas tagasi olema kell 21.30, pidime teele asuma, olime juba niigi hiljaks jäänud.
Ongi käes viimane päev- lõputseremoonia. Sai taas laulda mantraid, tantsida ja kuulata meie lemmik õpetajat Mandeep Ji’d- kes on imeline tseremoonia läbiviija. Paljud meie klassi tüdrukud on temasse lausa armunud. 😀 Aga ma mõistan, ta on tõesti üks eriline hing. Mina tunnen tema suhtes siiski vaid vennalikku armastust. 😀

Kuna Guru läks tuurile, siis tema osales meie tseremoonial korraks video vahendusel. Meil oli tõeliselt ilus tseremoonia.

Ilm oli väga ilus, viibisime rannas ja jalutasime, veetsin veel viimase päeva koos Kasperiga, kuna järgmisel päeval pidime hüvasti jätma.

Kasper läheb edasi järgmist jooga koolitust läbima, kuigi plaani õpetama tal pole hakata. Ta nimelt tegi kõik selleks, et mitte setifikaati saada, enne kooli tulekut ta juba andis juhtkonnale teada, et ta sertifikaati ei soovi ning lisaks sellele puudus palju tundidest ja ei teinud ühtegi testi, aga ikka sai. Ta tundis ennast halvasti, sest nägi kui paljud teised vaeva nägid. Ütlesin küll, et ärgu põdegu, nagu meie filosoofia õpetaja korduvalt ütles, see on kõigest paber. Tõeline jooga tuleb seespoolt ja sa ise valid kuidas ja mida sellega peale hakkad.

Ongi aeg pakkida asjad ja välja kolida. Õnneks jäävad veel paljud minu head sõbrad mõneks päevaks siia kanti. Kate ja Harsh tulevad minuga koos Paramarth Niketani Ashramisse, kuid vaid mõneks päevaks.

Lisan lõppu veel valiku pilte.

Koolimajja jõudes võttis mind vastu Guru Vishnu. Olen alati Gurudesse skeptiliselt suhtunud ja kuigi mu skeptitsism oli enne kooli tulekut lahtunud, ei olnud mul ühtegi ootust ja ega ma selle teema peale ei mõelnudki. Aga… mingid teised võnked siin mängus on. See soojus ja siirus õhkub väljapoole väga tugevalt. Samuti on siin koolis tajuda, et see pole ainult äri ja raha tegemise koht, kui mõelda, kui palju me selle raha eest saame. Kooli eest pidin mina välja käima 1500 eurot. Siia hinna sisse kuulub kuu aega majutust privaat toas (kui lepid kohaga kuueses ühistoas oli hinnaks alla 1000), kolm söögikorda päevas, ja tohutu teadmiste pagas, mis see kool pakub ja lisaks sertifikaat, et võin ka ise joogat õpetada, samuti on koolipoolt 2 raamatut, manual ja isegi vihik ja pastakas. 😀 Lisaks kõiksugu eriüritused ja väljasõidud. Ehk siis päris soodne viis reisimiseks.

Indiale kohaselt oli saabumispäeval kohe eksitus tubadega, mind juhatati tuppa ja olin väga rõõmus, tuba oli ilus, suur ja väga avar! Suurte akendega, vaatega rohelusse. Küll aga koputasid paari tunni pärast mu uksele Guru ja Maneesha (meie administraator) ning vabandasid, et nad on mulle andnud vale toa ning küsisid kas olen nõus ümber kolima. Mina nagu ikka alati kõigega nõus kolisin väiksemasse tuppa. Mulle oldi siiralt väga tänulik. Oli näha, et Maneesha oli segaduse pärast väga stressis ja vabandas ette taha ning tuli hiljem kallistas ja tänas veelkord. Ja mul pole ühtegi kaebust, uus tuba on laias laastus sama, lihtsalt väiksem ja ilma suurte akendeta, rõdu on olemas.

Saades kõiki neid teadmisi, saan aru kui vähe ma tean ja kindlasti ei tunne ma mugavalt veel õpetades, enne tuleb kõvasti ise õppida! Kõik õpetajad on nii tasemel, teavad kõikidest teemadest kõike (erinevatele gruppidele annavad samad õpetajad erinevaid õppeaineid). Ühelgi õpetajal pole mitte ühtegi märksõna ees, jutt ja info lihtsalt voolab. Nii nagu Gurugi, kiirgavad seda armastavat ja sooja, siirast energiat õpetajad. Mind hämmastab, kui palju soojust ja head energiat nad suudavad endast välja anda, kui mõelda, et iga kuu on neil jälle uued õpilased, näod muudkui vahetuvad aga nemad peavad ühte sama juttu ajama ja seda kõike inspireerivalt. Väga võimekad ja ilusad hinged. Minu lemmik on meie meditatsiooni ja filosoofia õpetaja Mandeep Ji. Tema jalge ees võiks päev otsa istuda ja lihtsalt ta teadmisi, mantraid ja laulu sisse hingata. Ma pole ainus, kes nii tunneb.

Kohalikele Indialastele on koolis muidugi soodsamad hinnad, mis on igati arusaadav. Olen meeldivalt üllatunud, et siin nii palju kohalikke on, kooli pilte vaadates tundus, et eks paljud siinsed koolid on ikka suunatud turistile aga päris nii see ei ole.
Guru ütles meile, et meie kool on ainus Rishikeshis, kus koolipäev algab kell 5 hommikul (pole küll seda fakti kontrollinud). Kes mind teavad, võivad mõelda, et mulle see küll ei meeldi ega sobi aga üllataval kombel sobib väga hästi, olen ajakavaga juba harjunud ja tihti olen paar minutit enne äratust juba üleval. Väidetavalt vajame me und vaid 6 tundi päevas. 8 tunnine une soovitus tuleb tänapäevasest haskeldamise kultuurist. Kui jälgida jooga elustiili piisab 6 tunnist (vestlusel Guruga sain küll teada, et naised võivad magada 7 tundi, sest nad mõtlevad rohkem :D).
Koolipäevad on intensiivsed. Nagu mainisin eelpool algab päev kell 5 meditatsiooniga, minu äratus on 4.20. Seejärel on väike hommikuvõimlemine ja Guru jagab meile elutarkusi. Enne hommikusööki on kundalini jooga, pranayama (hingamistehnikad) ja meditatsiooni tunnid. Peale hommikusööki jooga anatoomia ja jooga pooside joondamine ja lihvimine. Peale lõunasööki on tund aega iseseivaks õppimiseks ning siis jooga filosoofia ja hatha jooga tund ja lõdvestus ning juba saabki õhtusööki.

Päevad lähevad kiiresti ja niisama ringi uitamiseks aega eriti polegi. Tihti juhtub iseseisev õppimine olema chai tassi taga koolikaaslastega lobisedes, jalutades või shopates ja hetkel kirjutan ma just sellel ajal blogi.

Pühapäeviti on vaba päev aga siis on võimalik osaleda kooli korraldatud ekskursioonil. Üleelmisel pühapäeval oli väga mõnus väljasõit pühadesse kaljukoobastesse, kus me mediteerisime, tantsisime, laulsime, tegime joogata ja käisime pühas Ganga jões suplemas.

Olen tuttavaks aanud nii paljude imeliste inimestega erinevatelt elualadelt. Kõik oma veidruste ja toredustega. Ülevõlli lillelapsi nagu polegi nii palju, kui arvasin. Kõik on pealtnäha “normaalsed”. 😀 Kes on võtnud oma õpetaja ametist aasta aega puhkust, et tulla siia ja reisida, kes on lihtsalt töölt ära tulnud ja vaatab mis edasi saab. Kõige veidram tüüp (olen seda talle ka otse öelnud ja ta teab ise ka, et ta veider on) on minu parim sõber siin, Hollandist pärit Kasper, temal näiteks pole kodus ühtegi mööbli eset. Voodi on alles aga magab põrandal, jooga matil.
Paar korda oleme pundiga ujumas käinud, õhtuhämaruses, et tüdrukud ei peaks riietega vette minema.

Üldse on tüdrukud siin entusiastlikumad ujujad, kui poisid. Viimane kord olime kuuekesi, kolm poissi, kolm tüdrukut ja ainult tüdrukud käisid vees. Jõe temperatuur on 10-15 kraadi vahel. Minu puhul maksis teine vees käimine kätte, olin just külmetusest tervenemas, kuid peale ujumaskäiku jäin veel hullemini haigeks. Vahepeal oli asi nii hull, et pidin nii mõnegi tunni vahele jätma, kuna köhin lihtsalt nii palju. Käisin lausa kooli doktori härra juures (ajurveeda doktor muidugi) ja panine mulle paika ravi kuuri.
Nüüdseks on mul kolm ravikuuri tehtud. Ravi hõlmas endas järgmisi protseduure: näo massaaž (või siis pigem raju kurgu ja nina massaž). Esimene kord tegi massaaži doktori abiline, naisterahvas, tema kätes oli hellust aga kui järgmine päev doktor mu näo kallal toimetas, siis tema juba tagasi ei hoidnud. Õnneks on hingamisharjutuste tunnid juba kasu toonud ja suudan pikalt ilma hingamiseta olla, isegi kui käed kõri ümber on. Teine protseduur oli vee ja eeterliku õli auru sissehingamine. Seejärel pandi ninna mingisugust ghee (ajurveedas kõikide maailma haiguste ja tasakaalutuste raviks kasutatav selitatud või) ja vürtside segu mis siis tasakesi kurku voolas. Kõlab vist hullemini, kui see tegelikult oli. Järgmiseks oli mingisuguse vedeliku suus loputamine ja kuristamine mis tekitas köhimise ja okse refleksi niiet sa põhimõtteliselt oksendasid oma köha välja. Viimaseks protseduuriks lasti ninna suitsu- sigari moodi asi, mis ilmselt koosneb siis ravimatimedest ja selle suitsu pead sisse hingama. Peale esimest protseduuri oli köha praktiliselt kadunud. Kuid terve ma siiski ei ole. Ja nii pikalt haige ma pole olnud. Ei teagi, mis värk on. Arutasime täna klassikaaslastega (kuna väga paljud köhivad ja on kurgu hädade käes) kas võib olla, et klassiruum on lihtsalt nii tolmune ja tubades on hallitust ja sellest ka sellised probleemid. Tavaliselt haige olles olen ka füüsiliselt nii kurnatud, et ei taha voodist tõusta. Praegu on aga füüsis hea ja võin vabalt ka kõige intensiivsemaid joogaharjutusi teha, pärast lihtsalt köhin siskonda välja. Samuti olen tavaliselt haige maksimum nädala, nüüd juba kaks ja pealegi. Puhtuse osas on siin lihtsalt teised standardid. Üldiselt on kooli personal suurepärane ja väga abivalmid ja ilusad inimesed. Eriline kiitus kokkadele, sest toit on siin fantastiline. Ei teagi, kuidas ilma selle toiduta edaspidi hakkama saan.

Kõhuhädasi pole olnud.
Ühel päeval oli mul mitu toredat kokkupuudet loomadega. Istusin jõe ääres ja lugesin raamatut, kui ilmus minu juurde üks koer, veetis minu seltsis natuke aega ja läks oma teed. Siis aga lendas liblikas mulle otse näkku. Ehmatasin väga, kuna ei näinud mis elukas see on, kõrval istuv meesterahvas ütles, et rahu rahu see on kõigest liblikas ning küsis luba video tegemiseks. Andsin loa ja ta sai selle video peale, lõpuks kui liblikas silma juba ronis ajasin ta minema. Seejärel ilmus ei kusagilt väike armas koerapoeg ja hüppas potsti sülle ja me mängisime.

Kui tagasi oma tuppa läksin, avasin rõduukse aga olin ise toas askeldamas, kui nägin, et ahvipärdik on minu rõdul, kiirelt liigutades lükkasin ukse kinni.

Temaga liitus ka teine ahvipärdik ja nad askeldasid mu rõdul tükk aega ning üritasid mu rõdu ääre külge kinnitatud aluspesu kätte saada. Mina pidin aga tundi tormama. Mu aluspesu ja sokid jäid alles.
Lehmad ronivad ka alatihti külje alla ja naudivad paitamist. Aegajalt tahavad tänutäheks sügamise eest sind limpsida.

Käisin ka personaalsel vestlusel Guru Vishnuga. Meil oli väga mõnus jutuajamine. Võibolla olen ma naiivne, kuid usun, et ta on autentne ja siiras. Ka tema ütles mulle sõnad, mida olen siin nii mõnigi kord kuulnud ja veel rohkem tundnud: Nüüd oled sa kodus.
Juba plaaningi mõttes tagasi tulla ja järgmine 300 tunnine kursus, mis on loomulik jätk mu praegusele kursusele ära teha. Ehk sügisel. Sama plaan on ühel mu kursavennal ja võibolla satume siia koos tagasi, sest ka tema plaanib tulla oktoobris või novembris.

,,Tere tulemast koju!“ ütles Terry, Hollandist pärit jooga huviline, kes juba mitmendat kuud Rishikeshis õpib, chai tassi taga, katkistel plastiktoolidel, ema Gangat imetledes.

Aga heaküll tegelikult ma ei ole hakanud kirjanikuks ja tegelikult ma ilmselt siia ei koli. Vähemalt mitte praegu. Kuigi tunne on küll täpselt see: Ma olen kodus. Iga päev tahaks õnne pisaraid valada. Siin on lihtsalt nii imeline ja maagiline ja kuigi ma polnud enne siia tulekut peale selle linna nime midagi kuulnud tunnen ma seda võimast energiat, mis siin Himaalaja mäestku ja Gangese jõe ääres valitseb. Ja ma pole veel veerandidki näinud. Täna on esimene vaba päev koolist ja kuigi kool organiseeris väikese ekskursiooni otsustasin sellest loobuda ja tulla siia Gangese jõe äärde veidi peenemasse kohvikusse, et kirja panna kuidas ma siia sattusin.

Aga alustame ikkagi algusest. Kuidas ma üldse vast Euroopa roadtripi’lt naasnud kuu aega hiljem Indias maandusin. Ütlesin Taavile, kui kodu poole liikuma hakkasime, et niikuinii ma istun 2 nädalat kodus ära ja hakkan lennupileteid vaatama. Oma sõnadega tuleb ettevaatlik olla. Ei läinud kashte nädalatki. Süda kutsus mind juba mõnda aega oma jooga teekonnal edasi liikuma. Olin veidi kinni ühes ja samas kohas, areng puudus ja teadmised, et mida ma üldse tegelikult teen, samuti. Olin eestis Kundalini jooga kursuse kohta uurinud, kuid hind ja tingimused mulle ei istunud. Sähvatas idee uurida, õppimis võimaluste kohta Indias, jooga sünnimaal. Hakkasin uurimusega pihta ja aina selgemalt mu süda endast märku andis. Tuleb minna. Vaatasin kursust veebruari kuusse (200 tunnised õpetaja kursused kestavad siin enamasti kuu aega ja algavad iga kuu 1. kuupäeval) Olin juba oma otsuses kindel ja kooli enamvähem välja valinud, kuid teasin, et pean nõu pidama ka oma India perega. Nimelt minu armsa sugulase Maarja abikaasa Varun on Indiast pärit. Enne nendega ühendust võtmist aga kuulsin juba vanavaneatelt, et Maarja ja Varun on veebruaris Indiasse minemas, nimelt Varuni nõo pulma. Kas tõesti saab olla selline kokkusattumus! (Õige küll, neid pole olemas:D). Võtsin ruttu ühendust ja rääksin oma plaanist, nad lubasid uurida kooli kohta ja kutsusid mind pulma. Aga kui pulm on kooli ajal, kuidas ma küll vahepeal sealt ära lähen, isegi kui kool annaks loa, ei tahaks ma nendel intensiivsetel õpingutel ühtki lünka sisse jätta. Maarja pakkus välja, et mine jaanuaris kooli ja siis on veebruar reisimiseks ja pidustusteks vaba. “Ei, ei ei”- oli minu esimene mõte, see on liiga ruttu. Aga olgu ma vaatan kas lennupiletid on sama hinnaga. Peaaegu olidki. Nojah, lähen Jaanuaris!
Mida päev edasi ja kuigi kõik ettevalmistused, mis teha sai olid tehtud, hakkas ärevus ligi tükkima. Ikka päris tugevalt.. Teadsin, et kui kohale jõuan on see läinud, kuid viimased päevad Eestis olid minu jaoks väga rasked. Tugev enese kriitika ja kahtlemine olid igapäevased kaaslased. Kuidas ma lähen üksi…Indiasse…Kooli…Õppima..Võõrad inimesed…Neid on väga palju…Igalpool.. Ja kuu aega pean koos paljude võõraste inimestega koos elama…Rääkima…Võõrastega…Õpetajatega… Tegin tugevasti tööd positiivse meeleseisundi loomisega ja teadsin, et selline mugavustsoonist välja hüppamine on mulle väga vajalik. On aeg oma hirmudest ja sotsiaalsest ärevusest lahti lasta. On aeg areneda ja kasvada. Kirjutasin iga päev päevikusse, et kõik läheb sujuvalt ja plaanipäraselt.

On aeg lennujaama minna. Taavi viis mu Helsingi lennujaama ja asusin teele.

Olin valmistunud ja mu kaks väikest kotti olid pakitud nii, et saan turvakontrollis kiirelt tehnika ja vedelikud välja võtta. Siis selgus, et seda ei pea tegema… Igas lennujaamas ja iga kord uued reeglid.. Lennukis magada ei õnnestunud. Jõudsin Delhi lennujaama 6 aeg hommikul. Olin valmis, et passikontrollis hakatakse iga detaili küsima ja uurima, mis ja kuidas, samuti et järjekorrad on väga pikad. Nii oli mulle räägitud aga reaalsus oli see, et astusin otse passikontrolli ja ainuke küsimus oli: ,,Kuidas läheb?“ Kogu protseduur oli tehtud 10 minutiga. Edasi olin teadlik, et pean vahetama terminali ja saan seda teha lennujaama bussiga, kuid jõudes välisuste juures nägin silti, et terminali, kus minu järgmine lend läheb, saab jala. Välisuste juures oli telekomi firma, kus ostsin omale kohaliku sim kaardi ja sain täpse instruktsiooni kuidas see kahe tunni pärast aktiveerida. Väljudes olin mentaalselt valmistunud taksojuhtide hordideks, kes kõik mind oma takso peale tahavad kutsuda, reaalsus oli see, et mitte keegi ei tahtnud mind oma takso peale…Nägin ma öisest magamatusest nii rääbakas välja või olin nii sihikindla näoga, et keegi ei soovinud mulle lähenda..? Sain Delhi lennujaamas veeta mõnusad 4 tundi.

Kui oli aeg sim kaarti aktiveerida, sattusin järgmise takistuse otsa, mul pole mitte ühtegi tervat nõela, millega sim kaardi pesa lahti saada.. Ei kõrvarõngaid, ei nõela, mitte midagi.. Läksin lõpuks info punkti ja palusin, kas neil oleks midagi (väikse infolaua taga askeldas 5 inimest) üks naisterahvas vangutas kohe pead ja teine hakkas oma kõrvarõngast eemaldama. Kõrvarõngas aga ei toiminud.. Seejärel proovisime ta nimesildiga. Toimis! Olin väga tänulik! Aktiveersin sim kaardi aga netti ei tulnud ega tulnud ja ma pidin whatsappis oma kontaktile teada andma, kui hakkan lennukile minema. Täpselt enne lennukile kõndimist tuli nett. Sain kinnituse, et autojuht ootab mind nimesildiga Dehra Duni lennujaamas.

Kui astusin lennujaamast välja polnud minu nime kusagil. Ootasin kannatlikult, mõeldes, et Indialased vist hilinevad tihti. Lõpuks, kui kõik turistid olid juba oma nimed leidnud ja minu juhti ei kusagil, otsustasin kirjutada oma kontaktile. Sain vastuseks, et autojuht on kohal. Üks sildike veel oli, kuid seal seisis nimi Michelle Müller. Hakkasime vaikselt teineteisele lähenema. Autojuht küsis, kas World Peace Yoga School, ma vastasin, et jah kool on õige, aga see ei ole minu nimi. Saime aru, et tema siiski on minu autojuht ja asusime teele, transpordi organiseeriva kontaktiga suheldes sain teada, et kool oli öelnud, et minu ametlik nimi on Michelle Müller..

Mine võta kinni, kuidas nad selle peale tulid!
Selle takso sõiduga lahtusid ka kõik minu kahtlused, kõhklused ja ärevus. Tundsin end nagu filmis.

Jõudsin kooli ajasime paberi majanduse korda ja kooli töötaja viis mind rolleriga mu esimesse ööbimispaika, kuna jõudsin päev varem ei saanud veel kooli majutusse jääda. Võtsin 11 eurose privaat toa hostelis.

Sain aru, et hoiatused külma kohta osutusid tõeseks. Olin ilma äpist vaadanud, et päeval on keskmiselt 20 kraadi ja mõtlesin, see küll mingi külm pole. Aga see 20 kraadi on ainult keskpäeval ja päikese käes. Majadesse soe ei jõua. Viskasin pikali ja ärkasin 5 ajal õhtul külma peale. Mul ei olnud kõht tühi ja valutas ületöödeldud lennukitoidust, kuid mõtlesin, et peaks ennast korra välja vedama ja midagi vürtsikat sööma ning oma esimese chai jooma, et soe sisse saada. Nägin oma vannitoas sõrmkübara suurust boilerit. Saan enne magamaminekut vähemalt kiire kuuma dušši teha.

Tellisin hosteli katuse restoranis omale riisi roa ja küsimuse peale kas vürtsikas, vastasin loomulikult jah, selle peale manas kelner näole nii kavala muige, et pidin vajalikuks ütlema, ärge väga teravat tehke, järgmine kord lasen teha nii nagu on, sest see küll terav polnud.

Sain siiski sooja sisse.
Läksin dušši alla ja sain aru, et sooja vett siit ei tule, proovisin kiirelt end puhtaks pesta, tõmbasin dressid selga, keerasin teki kahekorra ja võtsin teki alla ka oma suure villa salli kaasa ning pistsin näo teki alla. Kell 23 olin ärkvel, mul oli lõpuks soe aga und küll kuskilt ei paistnud. Mõtlesin, et vaatan siis filmi.. Loomulikult Söö, Palveta, Armasta. Olin ma ju nimelt enne Indiat just Itaalias! Iga päev ongi tunne, et olen filmis, reaalsus taju tahab ära kaduda.

Kuna vatrasin nii pikalt juba sellest, kuidas üldse siia välja jõudsin, siis kirjutan koolist, elust, olust, tegemistes ja käimistest järgmine kord.

Namaste!

Taavi viis enne päikese tõusu enamus tüdrukud lennujaama ära, Merli oli otsustanud maha jääda ja meiga ning seejärel üksi edasi reisida. Oleme nakatanud juba järgmise rännumaani. Selle paari viimasel nädalal ei olnudki laisad seiklejad nii laisad, vaid liikusime palju, muudkui ühest linnast teise ja käisime palju ringi. Võtsime suuna veidi lõuna poole ja seejärel sisemaa poole. Silma jäi väike linnake natuke kõrgemal mägedes nimega Solofra. Algul sõitsime mööda rannikut, mis pakkus taas imelisi vaateid.

Tegime ka kiire supluse ja espresso. Kohviku perenaine pakkus meile ka just ahjust tulnud sidrunikooki, mis oli oivaline! Kindlasti üks parimaid koogielamusi. Ainuüksi selle koogi pärast võiks tagasi minna.

Solofras turiste ei olnud aga jahedam oli küll.

Õnneks meie majutuses oli pellet kamin. Veetsime seal unises linnas 2 ööd, et jõuaks natuke ka blogi ja vlogi kallal asjatada.

Teisel päeval võtsime ette matka ülespoole, leidsime mingi tee otsa ja hakkasime minema, kuni lõpuks tee otsa lõppes.

Edasi rändasime mööda rannikut mõned tunnid lõuna poole. Olime kinni pannud majutuse, mis asus täiesti mere ääres.

Tegu oli mõnusalt ruumika korteriga, kus sooja pakkus gaasi kamin (?).

Asukoht oli imeline, seekord oli tegu kolka külaga, kus isegi toidupoodi polnud. Küll aga üks restoran, seekord mitte traditsiooniline Itaalia vaid hoopis burgeri restoran. Otsustasime siiski ühe burgeri vahelduseks süüa ja see oli väga maitsev.

Küla asus mere ääres, kus lookles kilomeetrite viisi ilusat liivaranda (liiv oli küll hallikas, vulkaaniline liiv), vesi oli kristallselge türkiissinene ja ikka veel mõnusa temperatuuriga.

Käisime kahe seal veedatud öö jooksul ikka päris mitu korda ujumas.

Küla nimi on Marina di Belmonte (Lungomare) ja soovitan kõigil laiskadel seiklejatel sinna või selle küla lähedusse ranna puhkust minna veetma, sest jäi mulje, et isegi suvel pole seal turiste.

Edasi viis meid meie teekond Ida kalda poole Alberobello linna, kus asub Unesco pärandisse kuuluv Trulli rajoon.

Seda rajooni iseloomustavad Trullid ehk erakordsed silindrikujulised, püramiid katustega paekivi majad, mis on ehitatud sadu aastaid tagasi traditsioonilisel viisil kasutamata mörti. Linn on kindlasti üks turistide tõmbenumber ja seal ka elatakse. Trullides on nii ärisid, kui elumajasid. Ala on küllaltki suur ja seal on tore jalutada ja neid vahvaid maju uudistada. Nagu muuseum aga tegelikult päriselu.

Alberobellosse me ööbima ei jäänud ning võtsime suuna Foggia nimelisse linna. Plaanisime seal veeta ühe öö aga kõik me kolm armusime sellesse linna. Samuti olime leidnud nii ägeda majutuse.

Jõudsime õhtu hämaruses.

Läksime jalutama ja süüa otsima, olin google mapsis välja vaadanud ühe koduse atmosfääriga restorani. Menüü oli vaid Itaalia keeles, mis on alati hea märk, sest järelikult pole tegu turistilõksuga ja seal käivad vaid kohalikud. Terve Foggia linn oli muidugi täiesti turisti sissetallutud rajast eemal. Ja see toit! See oli kindlasti üks parimaid mida olime saanud. Nii eriline ja maitseküllane. Lihtsalt suurepärane! Tuleme siia homme tagasi! Kui õhtusöök oli söödud kirjutasin meie koha perenaisele, et küsida, kas saaks veel üheks ööks pikendada, kuid just tund aega tagasi oli keegi selle broneerinud. Olime kõik väga nördinud, kuid võtsime seda kui märki, et on aeg edsi liikuda. Kui olime hommikusöögi oma hubases pesas ära söönud ja aeg oli check out teha, otsustasime teha veel viimase jalutustiiru ja kohvi.

Sattusime kõige pealt linna turule, mis lookles pikalt mööda mitut tänavat. Sealt said kõike- moluskitest ja artitšokkidest kuni aluspükste ja šampoonini. Ostsime sealt tee snäkiks puuvilju ja pähkleid, mis olid uskumatult soodsad!

Peatusime kohvikus ning saime aru, et meile ei anna rahu, et peame edasi minema. Tahame jääda veel üheks ööks. Otsisin siis meile majutuse ja leidsin viimase peal 7. korruse luksuskorteri, otse vanalinna ääres. Ju me pidime siis hoopis siia sattuma!

Kuna check in oli umbes paari tunni kaugusel, läksime soovituse põhjal lähedal asuvasse rahvusparki matkama.

Olime taas hämmingus võimsatest vaadetest ja imelisest loodusest.

Matkarada viis välja imelise rannani kaljude vahel, kus tegime loomulikult ka supluse.

Meil oli kindel plaan minna samasse restorani, kus eelmine õhtu. Kahjuks oli see aga suletud. Leidsime väikse, armsa ja väga populaarse restorani, kitsal tupiktänaval. Restoran oli nii täis, et sees kohta polnudki, õnneks olid õues gaasisoojendid ja see andis parajalt sooja ning silmailu. Pastad olid taas väga maitsvad, kuigi mina võtsin pasta trühvliga ja sain aru, et pean seda maitset veel harjutama, sellega polnud koonerdatud.

Samal õhtul võtsime vastu ka julge otsuse välja peole minna.

Taavi oli leidnud interneti otsingutes baari, kus peaks ka elavat muusikat olema ja lahti pidi see tehtama kell 23. Kui me 23 ukse taga hiilisime saime aru, et see pole veel lahti. Tiirutasime linnavahel ja saime aru, et väljaskäimise kultuur on siin siiski baaris õlle/veini/kokteili klaasi taga istumine ja elavalt žestikuleerimine. Mõned pisikesed tantsukohad olid, kuid sinna jõutakse vist alles varastel hommikutundidel, kui me juba ärkamiseks hakkame valmistuma. Tegime siis oma hommikuses kohvikohas ühed fernet brancad ja otsustasime, et kõnnime veel viimast korda esialgsest baarist mööda ja vaatame. Endiselt oli see tühi. Ja meil oli uneaeg. Olime toas 00.00.
Majutuse hinnas oli pisike itaalia hommikusöök (cappuccino ja croissant) üle tee asuvas kohvikus.

Kõht täis, on aeg taas edasi liikuda.
Ja see juhtus jälle! Koperdasime taas imelise väikese linnakese otsa. Ilmselt on iga Itaalia linn ja küla imeline, meie rändav uurimustöö kinnitab seda. Nimeks sellel keskaegsel linnal Sant’Elpido a Mare.

Sinna jäime küll üheks ööks. ööbimispaik oli samuti järjekordne pärl keset vanalinna.

Mida me muud ikka tegime, kui jalutasime ringi ja sõime õhtust.

Liigume edasi, Merli on vaja rongi peale saada. Viisime Merli Rimini rongijaama, kus tal läks rong Milaanosse.
Ise võtsime suuna San Marino poole. Tankisime Riminis veel auto paagi täis, mis osutus aga suureks veaks, sest San Marinos tankides oleksime säästnud 10 eurot. Aga siis oleks pidand Itaalia autodega tankurite järjekorras seisma. Üldse tundusid hinnad San Marinos grammi võrra soodsamad, isegi turistilõksu toidukohtade hinnad olid mõistlikud ning nägid ahvatlevad välja. Me küll ise üheski ei einestanud, seega ei oska kommenteerida.

Järgmine peatus Veneetsia! Meie viimane peatus enne koju sõitu. Vaatasime ja otsisime parimat viisi Veneetsia külastamiseks. Olime juba valmis maksma üle 70 euro hotelli eest, mis asus päris Veneetsia linnas sees, kuid kui saime aru, et peame parkimise eest vähemalt lisa 45 eurot maksma hakkasime kaaluma teisi võimalusi. Kuna teadsime, et jõuame kohale pimedas, ei olnud meil ka plaani samal õhtul Veneetsia peale tiirutama minna. Leidsime hotelli mandril Veneetsiast poole tunnise trammisõidu kaugusel, kus parkimine on tasuta. Loodsime, et nad lubavad meil auto oma parklasse ka järgnevaks päevaks jätta, nii kaua kuni Veneetsias on käidud ja nii ka läks.
Seadsime hommikul sammud kõigepealt kioskisse, et trammi piletid osta. 6€ eest edasi tagasi piletid kahele näpus, astusime trammi peale.

Esimese asjana esimesel Veneetsia sillal seistes kuulsime eesti keelt. Olime hästi vaikselt.
Hommikusöögiks leidsime kohviku kanali kaldal, see ei olnud küll istumise koht vaid pigem kaasa ostmise koht, kuid seinaääres baaripukkidega lauake siiski oli. Nende väljapanek vaateaknal erinevate pizzadega kutsus meid kohe sisse. Ja see toit oli fantastiline. Võtsime jagamiseks ühe viilu tuunikala pizzat ja ühe frocaccia võileiva. Mis olid hiigelsuured ja koos kohvidega läks see maksma ca 15€.

Mida siis Veneetsias teha? Jalutada ja jalutada ja jalutada.

Loomulikult võib ka gondliga sõita ja isegi meie, kes turisti atraktsioonidest kauge kaarega eemale hoiavad, tegime seda. Nägime mitut kohta, mis andis gondli sõidu hinnaks 80€, teadsime et selle raha eest me kindlasti ei lähe, aga kui keegi kuskil pakub ja 50ga nõus on, no eks siis lähme. Nii ka läks.

Oli vahva elamus, kuid kui sul on kitsas eelarve, siis soovitan seda 50€ ja eriti veel 80€ targemini ära kasutada, osta näiteks kohalikku kunsti. Veneetsia üldiselt jättis meile kustumatu mulje. See ongi nii romantiline ja imeline ja eriline ja lüüriline kui ette oskasime kujutada. Aga ma ütlen sulle ühe salduse: AINULT MADALHOOAJAL!!! Kui lähed hooajal (ja hooaeg kestab seal päris pikalt, eelmine aasta oli veebruaris pihta hakanud ja kestnud novembrini) siis valmistu pettuma, nii vähemalt oleme nii mõneltki sõbralt kuulnud. Loomulikult soovitame ükskõik mis ajal, ükskõik kuhu minnes maha jätta kõiksugu ootused! 🙂

Kui olime ohhetamisest ja ahhetamisest väsinud ning saime aru, et tegelikult iga järgmine tänav on põhimõtteliselt samasugune nagu eelmine otsustasime hakata auto poole liikuma. Kindlasti tuleksin tagasi, sest ühtegi muuseumisse ega kirikusse me ei jõudnudki, eriti põnev tundus Da Vinci leiutiste näitus.
Tegime veel viimased sisseostud toidupoes, et head paremat koju kaasa võtta ning hakkasime Austria poole liikuma. Otsustasime võtta väiksemaid küla teid, mitte uhada mööda kiirteid ning vahetult enne Austria piiri peeti meid kinni. Taavi vererõhk tõusis ja ta muutus eriti ärevaks. Küsisin kas ületasid kiirust, ta arvas et ei. Ametnik küsis Taavi dokumente, mille jaoks pidi Taavi autost välja tulema ja segamini tagaistmelt oma jope taskust rahakoti võtma. Politsei vaatas huviga meie segasumma suvilat ning hakkas siis küsima: ,,Kas sul on ainult üks eesnimi? T: ,,Jah, nii nagu dokumendil kirjas.” Carabinieri (politse): ,,Kas sa oled Eestis sündinud??“ T: ,,Jaa!“ Carabinieri: ,,Kust te tulete?” T: ,,Itaaliast.“(Me olime hetkel itaalias….) Carabiniere: ,,Ei no mis linnast?!” Taavi vaatab mulle lolli näoga otsa. Mina: ,,Veneetsiast!“ Politsei läks dokumentidega oma autosse ja sõitis siis 10 minuti pärast meie auto kõrvale andis aknast dokumendid ja hüüdis Ciao! Midagi ette heita neil meile polnudki. Tahaks öelda, et see oli meie esimene ja viimane kokkupuude politseiga, kuid nii see siiski polnud, järgmise kokkupuute saime juba ülejärgmine päev Poolas, kus ka 20€ kiiruse ületamise eest trahvi tehti. Maksta sai sulas või kaardiga, ütlesin Taavile, et maksa ikka kaardiga, muidu pistab ju tasku.
Muidu kulges tee rahulikult ja saime ka kahel ööl 0 kraadiga autos ööbimise ära proovida. Külm ei hakanud. Leedus oli aga paks lumi ja sadas muudkui juurde. GPS suunas meid väikestele küla teedele kuna kiirteel oli 45 minutiline ummik. Meil olid suverehvid..

Kõik siiski sujus ja aega läks ikka sama palju kui oleks ummikus istunud. Kuna kohalejõudmise aeg läks aina kaugemale, siis algne plaan minna Pärnusse sugulaste juurde ja sealt Viljandisse Taavi ema üllatama läks vett (või pigem jääd) vedama. Otsustasime sõita Tartu sõprade juurde, kuna Taavi arvas, et meie talverehvid on ka nende juures. Mina olin kahtleval seisukohal. Jõudsime umbes kell 23, kui just hakati magama heitma, kuid suured üllatunud naerusuud reetsid, et pahandada me ei saa, et nii hilja sellise suure üllatuse teeme.

Tartus olime mõned päevad lumevangis, kuna selgus, et meie rehvid on siiski Tallinnas. Õnneks saime need Tartusse organiseeritud. Ja läksime üllatama järgmiseid pere liikmeid.

Blogi saab üles, kui ma ise juba järgmisel rännakul olen. Nimelt istun oma toa rõdul Indias, Rishikeshis, Laxman Juhla linnaosas. Olen siin joogaõpingutel ning proovin juba varsti esimese postituse teele panna.

Pääsesime praami pealt maha ja hakkasime Barilt, mis asub Itaalia ida kaldal, sõitma Lääne kaldale- Napoli poole. Taavi viis meid Eikliga majutuse juurde, mis asus Vico Equense nimelises väikeses, armsas linnakeses ja kihutas ise teistele tüdrukutele lennujaama vastu, see oli osale kambast üllatuseks. Meie saime kokku Giovannaga, kes meid korterisse juhatas ja põhjaliku tuuri tegi. Näitas ära iga sahtli ja kapi sisu. Ise naeris ka, et külalised on talle öelnud, et ta prooviks justkui korterit maha müüa. Igatahes oli korter väga mõnus ja ruumikas. Kaks magamistuba, köök, avar elutuba lahti käiva diivaniga ja väga suur terrass.

Meie läksime Eikliga kohe üle tee väikesesse marketisse, et tüdrukute jaoks laud hea ja paremaga katta. Hea, et üks pood ikka lahti oli, sest saabusime pühapäeval ja Itaalias on pühapäeval enamasti kõik kinni. Poe ees oli puuvilja lett, kust ma hooga puuvilju hakkasin krabama, andsin puuvilja kotid kassase aga sain aru, et olen kurjustavate pilkude all. Oleksin pidanud hoopis ootama tädi, kes ise soovitud puuviljad minu eest kottidesse oleks pakkinud. No selge, järgmine kord teab. Paraku kindlat reeglit paigas siiski pole, sest mõnes poes pead sa ise oma juurviljad võtma ja teises poes pead leidma selleks ettenähtud inimese. Kui liikusin edasi liha leti juurde, sain sealse teenindaja käest taas mürgiseid pilke. Tajusin kuidas kõik mõtlesid, et mida need turistid siit tahavad.. Kui ma aga suutsin oma liha ja juustu tellimuse peaaegu itaalia keeles esitada ja saime keha keele abiga suheldud, muutus lihaleti teenindaja aina sõbralikumaks. Eriti rõõmsaks tegi teda, kui palusin tema enda lemmikujuustu mulle pakkida. Kui olin kõik soovitu kätte saanud sain lausa kõvahäälse, rõõmsameelse ”Grazie, ciao!”.
Prosciuttod, salaamid, juustud, saiad, oliivid ja proseccod kätte saanud, suundusime tagasi korterisse, et laud katta.
Samal ajal lennujaamas, kui tüdrukud olid lennujaama ees, tegi Liisa teatavaks, et neil on nüüd kaks võimalust, kas võtta takso või otsida üles tuttav auto! Tanja silmas sellepeale kohe kodust Volvot.
Taaskohtumine oma sõbrannadega oli meeleolukas. Istusime laua taga ja lobisesime, nagu ikka. Arvestasime, et ega esimesel päeval me kuhugi ei jõuagi. Kui aeg hakkas õhtusöögi poole liikuma, oli vaja taas poodi minna. Aga nüüd oli kellaaeg sealmaal, et meie kodulinna poed olid kõik kinni. Vaatasime välja, et meie lähedal asuvas Sorrentos on üks suurem market avatud. Läksime sinna otsusega, et teeme õhtuks loomulikult pastat!

Järgmine hommik tegime varasemate ärkajatega kiire hommikuse jalutuskäigu meie imearmsas linnas, mis asus nagu enamus Amalfi ranniku linnadest kalju otsas. Saime nautida imelisi vaateid merele ja päike paitas mõnusalt.

Saime aru, et täna oleks hea päev minna kohalikku randa ujuma, kuna ilm oli väga ilus. Tee mööda kitsaid tänavaid ja treppe viis väga toreda ranna sopini.

Vapramad suplesid seal tükk aega. Vesi oli hoolimata veidi sügisestest temperatuuridest täiesti soe.

Päikese käes oli ka piisavalt mõnus, et sai ennast kuivatada. Istusime mõni aeg seal, kuni otsustasime tagasi pöörduda ja hüpata esimese rongi peale mis tuleb ning siis vaadata kuhu see meid viib. Soovisime aga mõnda teist teed tagasi üles vantsida, niisiis hakkasime minema mööda autoteed, kuigi see oli pea paar kilomeetrit pikem.

Olime juba tükk aega ülesmäge kõmpinud kui nägime ees auto tunnelit ja saime aru, et oleme lõksus, kas saame üldse siit tagasi? Õnneks nägime, et rongipeatus on meile kõvasti lähemal, kui meie kodulinn. Esimene rong mis tuli, oli suunaga Napoli poole ja otsustasime, et läheme siis Pompeiisse, kus on suur arheoloogia ala. Loomulikult olid kõigil kõhud tühjaks läinud, niiet esimese asjana pidime otsima süüa. Astusime ühte restorani sisse, mis tundus päris peen. Veendusime, et hinnad ei ole liiga kallid. Olime peakoka unistus (mis meile ka ära mainiti), kuna tellisime kõik sama toidu- kartuliga pasta! Jah justnimelt, kartuliga pasta. Tegu pasta ja kartulitambi kooslusest, mis maitseb üllatavalt hästi. Meile kellelegi polnud see ka võõras, kuna teadsime, et Tanja teeb sellist toitu üpriski tihti- see ta laste lemmiktoit. Tegu Itaalia sõja aegse toiduga, mida väga odav teha ja mis täidab kõhu korralikult, nüüd on see saanud delikatessiks. Sama loo rääkis ka Tanja, et tema vanaema jutustas ikka, et see on kõige tüüpilisem vaese aja toit. Me kõik kiidame heaks! Tanja valmistas oma versiooni meile järgmisel õhtul ja tuleb tunnistada, et see oli isegi parem kui restorani oma!
Kõhud täis vaatasime arheoloogia linnaku poole, kuid saime teada, et see on juba kinni. No mis seal ikka, jalutame siis lihtsalt linna vahel ringi.

Imestasime, kui kohalikud müügimehed küsisid, kas oleme Eestist ja vastates jah, kus teadsite? ütlesid nad, et Eesti naised on väga ilusad. Jäime vastusega rahule ja mõtlesime endamisi, jah pole ime, et täghelepanu meie suunas niivõrd suur on, kui 6 naist ringi käib ja kõik on imekaunid. 🙂 Pimeda saabudes hakkasime rahulikult tagasi rongi poole minema.

Järgmistel päevadel külastasime kõik turisti teekonnale jäävad postkaardi väärilised linnakesed. Sorrento, Positano, Amalfi. Positanos väikest lõunaampsu tehes saime taas kosutust oma egole, kui sisseastudes ja kordamööda tellides teenindajatel käed nõrgaks läksid ja nad üksteise järel alustaldrkuid maha pillasid, omavahel kihistasid ja sosistasid. Küll oleks tahtnud teada mida nad räägivad. 🙂

Tagasiteel Positanost oli buss paksult täis ja õhku ei olnud. Pidime kõik kitsas vahekäigus seisma. Järsku aga märkasime juskui oleks keegi bussikeskosas kukkunud. Järsku hakkas suur sagimine ja hakati hüüdma kas bussis on mõnda arsti või medõde. Meie siis saime hüüda, jaa meil on õde ja saatsime Merli ruttu asja üle vaatama. Üks neiu oligi suurest palavusest ja õhupuudusest kokku kukkunud. Merli sai ta teadvusele ja kõik bussis viibjad olid varmalt vett pakkuma. Isegi üks kohalik naisterahvas, kes oli küll sellise näoga, et mida need turistid ronivad siia, kui endaga hakkama ei saa, hakkas tasakesi oma käekotist veepudelit otsima. Igatahes lõppes kõik õnnelikult ja meil oli uhke tunne, et just meie kambas meditsiinitöötaja oli.
Selle nädala jooksul saime kaks väga kontrastset restorani kogemust, üks suurepärane teine väga kesine.
Sorrentos koperdasime tõelise Itaalia restorani otsa. Asus see väikse kitsa tupiktänava otsas ja oli täis kohalikke. Tegu oli üpriski pisikese kohaga, kuid õnneks õnnestus meil laud saada. Toidud olid imelised ja taskukohased ning vaatamata väga väsinud kelnerile oli teenindus samuti hea.
Amalfil astusime tõelisesse turisti lõksu. Meil oli küll teine variant bussijaamast taksojuhi käest saadud visiitkaardi näol, kuhu mina oleksin heameelga läinud, kuid kuna osad meie seltskonnast juba näljast minestama hakkasid, astusime sellesse peaväljakul olevasse restorani sisse. Kuna mina olen nii vähenõudlik ja mulle sobib kõik ei jäänud ma endale kindlaks, et sellisesse kohta ei peaks oma jalga tõstma. 5 tükki meist said toidud kätte aga viimane toit tuli kümmekond minutit hiljem. Ja kui tahaks arvata, et halba pastat on päris raske teha (eriti itaallastel), siis selles kohas osati vähemalt seda hästi. Hinnad polnud kallid aga arve peale lisati 18 eurot(!) teeninduse eest. Teenindus ei olnud midagi hullu aga kindlasti mitte 18 euro vääriline. Mina, kes ma aga igast asjast positiivse kaasa võtan, ütlesin teistele, et see oli hea õppetund meile kõigile, teistele see, et ei tasu minna sööma kohta, mis kõige väljapasitvama asukohaga ilmselge turistirestoran on. Mina pean õppima vajalikes olukordades endale kindlaks jääma ja välja ütlema, et siia ei tasu minna!

Ühel päeval saime nautida tõelist tormi. Päev otsa kallas ja müristas ja elekter kadus vahelduva eduga. Kui vihm korra järgi andis, tegime väikese kõnnitiiru ja saime kõrgelt merele vaadates uue tormi pilve tulekut imetleda. See oli mõnus vaheldus ja lisas meie reisile kena kontrasti.
Üks meeldejäävaim kogemus oli mahajäätud hotelli leidmine. Asus see vesuuvi vulkaani kraatri vahetus läheduses. Algne plaan oli minna matkama vulkaani otsa, kuigi olime teada saanud, et rahvuspark on kinni. Kuid väike uurimus internetis, et peaks saama matkata ka omal käel viis meid lõpuks hoopis eelmainitud Hotell Eremo juurde.

Kraatri otsa matkata ei saanud, kuid hotelli katuselt vaade kraatrile rahuldas täiesti meie matkavajaduse. Hotell oli suur ja uhke ning kolada sai omajagu.

Leidsime aga katuse terrassil oma meelispaiga, kus siis päikese käes peesitasime ja veini jõime.

Tundsime kõik kummalisel kombel seal väga head energiat. Kui enamikele meist meeldivad mahajäätud hooned väga siis tunnistasime kõik, et need tekitavad alati teatavat kõhedust. Kuid siin me seda ei tundnud. Hiljem aga hotelli kohta uurides, tekkis kõhedustunne küll. Nimelt on mahajäätud hoonet kasutatud erinevate satanistlike riituste jaoks, samuti käivad seal tihti narkomaanid. No mis seal ikka, oleme veenudunud, et kohta ümbritseb hea aura, sest lugesime, et see hotell on üle elanud kaks vulkaani purset.
Reisi lõpuks oli kirsiks tordil reede õhtune väljaskäik Napolis. Palusime Taavit, et ta meile öösel järgi tuleks, kohale saime ise rongiga. Olime soovituse peale välja vaadanud mingi klubi, mis rongijaamast väga kaugel ei olnud, kuigi linnaosa, mis põhilne peopaik tundus jäi teisele poole. Jõudnud kõrghoonetega ümbritsetud kvartalisse, kus ei liikunud ühtegi inimhinge leidsime eest kinni oleva klubi. Heaküll ots ringi ja otsingutele! Lõpuks peale kolmveerand tunnist jalutuskäiku läbi vihmase Napoli, möödudes paarist ära kukunud narkomaanist jõudsime vanalinna moodi piirkonda. Olustik tekitas meile nii kõhedust, ootusärevust ja elevust. Suuremat osa Napolist ei ole ma näinud, niiet ma ei soovi üldsitada aga selle piirkonna järgi kirjeldaks ma seda linna kui postapokalüptilst, anarhilist, inimloomaaeda, kus puuduvad reeglid ja inimesed elavad nii nagu poleks homset. Linnatänavad on täis graffiteid.

Tükk aega võib olla pimedat ja tühja tänavat, kui järsku on baar, kus kõlaritest mürtsub Itaalia muusika ja keskealised naisterahvad tantsivad tänava äärde seatud laudadel. Kuna taas oli neidudel kõht tühi ja ümbritsev atmosfäär oli intensiivne, tegime peatuse ”auk seinas” tänava toidu kohas. Kõhud head paremat täis, otsustasime edasi liikuda, olime selleks ajaks juba mingi baari välja valinud ja liikusime google mapsi abiga aina sügavamale Napoli labürindis. Järgmine tänav oli eriti kitsas, ilma ühegi valgustuseta ja ühegi inimhingeta. Vastu tuli auto ja me pidime nii tänava äärde ennast võtma ning ka kõhud sisse tõmbama, et auto mööda lasta. Mida edasi liikusime seda elavamaks ööelu muutus. Leidsime baari ja see tundus täitsa trendikas, hipsterlik väike lounge. Tegime seal paar drinki. Olime juba kõik väga väsinud, kell hakkas 2 poole liikuma. Mõtlesime kas on juba paras aeg Taavi endale järgi kutsuda, kuid soov tantsida oli veel rahuldamata. Leidsime taas mapsi abiga koha, kus peaks saama tantsida ja otsustasime, et liigume sinna ja samal ajal anname Taavile märku, et ta võib tulema hakata, kuna meieni jõudmiseks läheb tal veel tund. Enne aga kui väljavaadatud kohta jõudsime, kuulsime head muusikat ja nägime rahvamassi väikese klubi/baari ees. Mina siis võtsin sõna, et miks me sinna ei lähe! Mõeldud tehtud. Oleksimegi sinna algselt läinud, aga google sõnul oli see koht juba kinni. Lähemale minnes veenudsime, et koht on vägagi avatud. Astusime baari ees suitsetava rahvamassi seest läbi otse tantsupõrandale.

Tegu oli väga mõnusa kunstiinimeste ja tudengite peopaigaga. Nautisime head muusikat ja kohalikku käsitööõlut, kuni Taavi meid üles leidis. Surusime ennast kuuekesi auto peale ja sõitsime kodu poole. Taavi oli samuti imestunud, kuidas me sellisesse piirkonda välja olime jõudnud. Ta oli üsna veenudund, et olime talle kogmata vale asukoha saatnud. 😀 Tagasiteel protsessisime seda õhtut ja seda linna. Väga tahaks tagasi minna ja kõike seda päevavalguses ja mitte nii vihmases olustikus näha. Heameel oli meil ka selle üle, et olime kuuekesi. Üksi või kahekesi sellises linnaosas öösel pimedas küll ringi ei jalutaks.

Ja eks me juba mõtlemegi millal võiks naasta.

Ciao!

Umbes 3 tundi enne laeva väljumist hakkasime vaatama, kuidas praami peale saadakse. Sadam oli meil juba üles leitud ja sissepääsuks õige koht samuti.

Sõitsime sadama alale aga loomulikult suutsime õigest kohast mööda sõita. Ümberpöörd ja leidsime õige raja. Enne piletikontrolli kioskeid peatas meid sadama tööline ja ütles, et peame kõigepealt minema terminali hoonesse sisse, oma online’i piletid ette näitama ja saama confirmationi (kinnituse). Otsisime tihedalt täispargitud parklas omale koha ja liikusime terminali suunas. Terminali hoone ukse taga oli aga pikk järjekord. Järjekord liikus kiiresti ja olime peatselt ukse peal, kuigi iga teine kohalik, kes järjekorda nägi sellest mööda üritas trügida, kuni lõpuks turvamees ukse peale toodi, kes hakkas masse kontrollima ja trügijaid järjekorra lõppu suunama. Saime aru, et pikk järjekord on neile kes praamile jala lähevad. E-piletid ja dokumendid ette näidatud, prinditi meile pardakaardid välja ja saime esimesse kontrollpunkti liikuda. Seejärel teise punkti, mis oli nö piirivalve. Seal paar sõna piirivalveametnikuga juttu puhutud (kus olime ja kust tulime jne), saime lõpuks laevale sõidu järjekorda.

Praami väljumiseni oli veel 2 tundi, kuid juba hakati autosid laeva juhatama.

Keegi meist ei osanud oodata, mis vaatepilt praamil avaneb. Tekile jõudes saime aru, et tegu on täiesti tavalise Tallinn-Helsingi praamiga. Lihtsalt võibolla 30 aastat ajas tagasi.

Praamile sai osta nii teki pileti, istekoha pileti, või kolme eri sorti kajuti pileti. Me otsustasime kõige odavama kajuti kasuks. Mis oli siiski kogu reisi kõige kallim majutus (kogu kupatus- 3 inimest, auto ja kajut kokku 270€). Kui olime õige kajutiukse üles leidnud ja sisse astunud leidsime eest vaid 2 ühe inimese voodit.

Aga meid oli ju kolm ja olin kindlasti ostnud kajuti kolmele. Siis aga nägime, et kajutis on lisaks tualeti uksele veel üks salapärane uks. Avasime selle ja kiikasime üle ukse ning nägime veel üht nari. Vot kui hästi läks, Eikel sai lausa oma toa oma dušši ja WC’ga. Naersime, et 2 WC’d kulub ära, sest torm möllas ja oli oodata suuri laineid. Kartsime et nii mõnelgi võib tulla raske öö. Ette ruttavalt võin öelda, et siiski oksendama me keegi ei hakanud.
Kuigi kell oli juba üheksa õhtul, mõtlesime, et magama kohe ei lähe. Kammisime praami risti põiki läbi, saime aru, et kultuuriprogrammi kuskil ei pakuta. Istusime ühte baari maha, tellisime Fernet Brancad, mis nüüd 2.5 euro asemel maksid 4.5 eurot ja asusime kaarte mängima.

Olime kaardid soetanud laeva poest ning kui kaardi paki avasime oli üllatus suur. Tegu oli mingite Itaalia eriliste kaartidega, kus ei olnud ühtki numbrit ega meile tuttavaid maste. Saime lõpuks loogikast aru ja kuigi numbrid jooksid kaardipakis vaid 2-7’ni saime paar ringi turakat mängitud. Kui laev umbes veerand tundi lubatust hiljem sõitma hakkas, otsustasime välitekile minna ja kaugenevaid linnatulesid nautida, boonuseks oli äike.

Oligi aeg uinakuks “vangikongis”. Uni meil kellegi kvaliteetne polnud, kuid kardetud merehaigus jäi õnneks tulemata. Võib isegi öelda, et suured lained hoopis kiigutasid mõnusalt. Kajuti seinad aga kostsid mõnusat läbi, niiet helid oksendamisest, norskamiseni olid hästi kuulda.
Ärkasime kell 7 äratuse peale ja hakkasime vaikselt sättima.

Praam oleks pidanud Barile jõudma kell 8, kuid saime praami pealt maha alles kella poole kümne aeg.

See aga lõi natuke meie tiheda ajagraafiku sassi, sest plaan oli, et Taavi viib minu ja Eikli majutusse ära ja sõidab siis Napolisse, et sealt lennujaamast tüdrukud peale võtta. Nende lennuk pidi jõudma kell 13. Meil oli aga Itaalia ida kaldalt lääne kaldale sõita ligi 4 tundi.

Saime aru, et isegi kui Taavi jõuab siis väga napilt. Kuid taaskord läks kõik nii nagu pidi minema ja tüdrukute lend hilines veidi, niiet Taavi jõudis ilusti neile vastu.
Taaskohtumine oma kallitega oli emotsionaalne ja oi kui lõbus!

Ciao!