Reisikava neile, kellele ei meeldi reisikavad ehk Laisa Seikleja reisisoovitus. Küpros.

Laisk Seikleja on rändur, kes naudib rohkem hetkes olemist ja erinevate linnade/riikide/küladega suhestumist. Talle meeldib olla vaatleja ja sisse hingata kohalikku hõngu. Ta ei pea lugu erinevate tuuride võtmisest ega tihedate ajakavade järgimisest. Seega, kui ka sina tunned, et oled Laisk Seikleja siis siin on nimekiri, kohtadest ja paikadest, kus laisk seikleja käis oma Küprose reisil.

Majutussovitus

Villa Apollonia

luxurylatchivillas.com/properties/villa-apollonia

Viimasepeal villa, mõeldud 8’le inimesele. 4 magamistuba ja vannituba. Väga hubane interiöör. Mõnus basseini ala. Ja kõige vingem osa- vaade. Tõeline miljoni dollari vaade. Ja hind on väga taskukohane, eriti kui minna madalhooajal. Aga iga laisk rändur eelistabki reisida just madalhooajal. Asukohaks armas, unine külake Neo Chorio, Paphosest umbes pooleteist tunnise autosõidu kaudu. Ka autorendi saime läbi villa, hea hinnaga ja mugavalt lennujaamas kätte. Kogu dokumentide täitmine ja auto üleandmine käis lennujaama ukse ees väga kiirelt.

Vaade villa rõdult.

Neo Chorio

Armas väike külake, kus hommikune või õhtune jalutsukäik teha. Siin asub kohalik supermarket, pigem küll külapood, aga kõik vajaliku saab kätte.


Samuti on külas hea restoran. Kohaliku hõnguga ja hubane pere restoran- Smiyes. Meie tellisime Küprose mezet. Meze on mitmest eri toidust koosnev õhtusöök, kus laule tuuakse muudui uusi hõrgutisi. Meie tellisime viie peale 4 portsu, toitu jäi meil järgi ja kõhud olid punnis.

Latsi

Latsi oli meile lähim linnake (alla 3km villast). Mereäärne, väike ja hubane, mitmete restoranidega. Samuti on linnas veidi suurem supermarket ja paar toredat suveniiripoodi. Latsis on mõnus rand ja jahisadam.


Restoranisoovitused:
Porto Latchi– Väga hea värske kala ja mereannid. Parim kaheksajalg.


Periyiali Restaurant– Armas, suurepärase teenindusega mereäärne restoran. Imeline vaade ja veel imelisem toit. Portsud nii suured, et võib ühe portsu kahepeale võtta.

Omodos

Sisemaal asuv väike ajalooline külake, kus mõnus ringi jalutada ja kohvi ja magustoitu nautida.


Kohvikusoovitus:
Cafe bar and more – hubane kohvik, kus olid imemaitsvad, kodukootud koogid ja magustoidud. Teenindus oli super sõbralik ja kohv samuti väga hea (igalpool head kohvi ei saa).

Millomeri kosk (Millomeris waterfall)

Omodose külast väiksese autosõidu kaugusel asub lühike matkarada, mis viib välja ilusa kose juurde.

Kato Pyrgos

Saare põhjarannikul Türgi piiri vahetus läheduses asuv väike linnake. Linnas ise polegi nii palju näha ja teha, kuid juba sõit sinna on vaatamisväärsus. Mööda rannikut looklev ahhetama panev teekond on seda kurvilist teed väärt.

Linnas on väike kindluse varem, kus avanevad taaskord kaunid vaated.

Samuti saime jalutades kindluse poole tänavaäärsetelt avokaadopuudelt korraliku saagi.

Aphrodiite matkarada (Aphrodite’s nature trail)

See oli kindlasti üks kõige vingem elamus reisi jooksul. Mina läbisin matkarada lausa kaks korda (erinevatel päevadel mudiugi). Matk on 7,5 km pikk ja pool sellest läheb ülesmäge. Aga vaated mis mäe otsast ja tagasiteel mööda kitsast rada vaatega merele avanevad on hingematvalt lummavad. Pärast (või enne) matka saab matkaraja alguses preemiaks head jäätist mekkida.

Paphos

Üks Küprose suurematest linadest, kuhu Tallinnast ka otselend maandus. Seal nautisime ringi jalutamist ja paaril õhtul ka öist melu. Me käisime ära sadamas asuvas Paphose kindluses, tegu väikese kompleksiga, sissepääs 2.50€ ja kindluse katuselt avanevad ilusad vaated.

Paphoses on näha veel väga palju, suur arheoloogia ala ja Paphose vanalinn. Meile jäävad need järgmiseks korraks.

Aphrodite kivi/ Aphrodite sünnipaik

Paphosest väikese autosõidu kaugusel mereääres asuv kalju, kuhu otsa saab ronida ja vaateid imeltleda ning Aphrodite energiat omastada.

Tsangarides Winery

Kindlasti tasub oma Küprose reisi jooksul ära käia viinamarjaistanduses. Meie leidsime Tsangarides veinifarmi selle järgi, et selle winery vein oli üks parimaid, mida olime siiani maitsnud. Ja julgeme seda veiniistandust väga soovitada. Vastuvõtt oli soe ja meile tehti kohe tuur. Peremees oli väga sõbralik ja jutukas. Pärast tuuri saime maitsta erinevaid veine, üks parem kui teine ja seda kõike väga taskukohase hinnaga. Tsangarides veinid on kõik väga maitsvad ja samal ajal hea hinnaga. Pudeli hind kohapealt ostes oli 5-7€

Jamas!
(Küprosel räägitakse Kreeka keelt ja terviseks on Kreeka keeles Jamas!) Aitäh on efaristo.

La Fortuna, Costa Rica

Costa Rical liikusime samuti edasi ühistranspordiga. Marsuudiks oli piirilt alustades Penas Blanca – Liberia – Canas – Tilaran – La Fortuna.

Nicaragualt Costa Rica poole ei saanudki enam aardejahti mängida.

Igasse vahepeatusesse jõudmiseks oli vajalik erineva bussi kasutamine. Kuni viimase bussini olid vahepeatused väga lühikesed. Tilaranis saime aga ligemale kolm tundi oodata, kuna sealt väljub La Fortunasse vaid kaks bussi päevas.

Avalik vets bussipeatuses tõi samuti elamusi, mina sain koduse ruumi raadiost üürgava salsa muusikaga, Taavi pidi leppima lahtise uksega tualetiga.

Tegime aega parajaks kahekäigulise hommikusöök/lõuna abil ja kell 15:30 asusime teele. Sõidu pikkuseks pidi olema ca kaks ja pool tundi. Kuna teekond kulgeb mägedes, pakkudes samal ajal lummavaid vaateid loodusele, siis tuleb olla valmis ootamatusteks. Nii ka seekord – reis ei olnud veel poolt tundigi kestnud, kui tundsin õhus siduri libisemisest tingitud spetsiifilist kärsahaisu. Jälgides bussijuhi kangutamist, selgus tõsiasi teise käigu puudulikkusest. Arvestades sagedaid peatusi mäepõhjades ja neile järgnevaid järske tõuse, oli see üsna nukker vaatepilt. Mingitel hetkedel õnnestus juhil teine käik sisse ragistada, kuid enamasti oli ta sunnitud valima esimese ja kolmanda vahel. See osutus peagi aga väiksemat sorti probleemiks – nimelt lõhkes umbes poolel teel üks rehvidest ja olime sunnitud peatuma. Hinnates olukorda ja suheldes ülemusega, otsustas juht vaikselt edasi sõita. Meie kõigi õnneks oli bussi tagumisel sillal mõlemal pool kaks paari rattaid ja puruks oli parempoolne välimine rehv. Nii me siis ca 20 km/h “longates” kell 19 La Fortunasse jõudsime. Reis San Juanist La Fortunasse kestis ca 14 tundi ja nõudis kuue erineva bussiga liiklemist! Teekonna pikkuseks ei rohkem ega vähem kui 270 kilomeetrit!
Olles igati korralikus AirBnB´s end välja puhanud, ärkasime laupäeva hommikul ja rentisime omale nädalavahetuseks tsikli.

Meie aprtment alumisel korrusel.
Korter oli super!
Kodu oli nii mõnus, et tegime kõik hommiku ja õhtusöögid ise.

Selle eest pidin isegi peale kauplemist sada dollarit välja käima! Saime iga hetkega aru, kui suur turistimagnet La Fortuna on – liikudes linna keskuses ringi, võid igal sammul näha suveniiripoode, erinevaid tuure pakkuvaid firmasid, ringi liigub palju turiste ja hinnad on kõrged. Minnal oli õnneks välja otsitud mõned tegevused, mis raha ei nõudnud. Esimeseks kohaks, kuhu läksime, olid tasuta kuumaveeallikad.

Kohalikud ujumiskohad asuvad ikka silla all siinkandis.

Peale veerandtunnist sõitu olime kohal. Tsikkel tee äärde jäetud astusime silla kõrvalt alla ja nägime…. turiste.

Koht oli turistidest pungil, nende seas ka palju kohalikke. Leidsime siiski võimaluse seda looduslikku spaad oma lombikeses nautida. On ikka vinge küll kui istud poole meetri sügavuses looduslikus vannisvees, ümbritsetuna vihmametsast. Lihtsalt meie jaoks oli seal turiste liiga palju ja kuna soovisime veel samal päeval midagi muud ka näha, piirdusime seal tunnikesega.

Uurisime välja tuuride hinnad, mis algavad 50st dollarist ja lähevad sealt ülessepoole. Isegi meie lootus omal käel mõnda kohta liikuda ja sealt otse pilet osta said tagasilöögi, kuna hinnas vahet ei ole.

Olime ausalt öeldes korraks La Fortunas pettunud – lisaks turistihordidele nägime igal sammul, kuidas kõik hinnad on lakke aetud. Tegime tagasiteel peatuse ühe veepargi juures, kuid nähes parklas olevate autode hulka, ei tundunud sinna mõistlik trügima minna. Otsustasime lõpuks lihtsalt ümbruskonda avastada ja nagu juba mitmelgi varasemal korral osutus see ainuõigeks valikuks. Olles pisut kaarti uurinud, valisime sihtkohaks Miradori (eesti keeles vaateplatvorm) nime kandva külakese. Kohale jõudes nägime toredat teeäärset söögikohta, kuid liikusime edasi, kuna järgmisesse külla oli vaid 12 km sõita. Monterrey´sse jõudes keerasime peateelt kõrvale ja liikusime kurvilist teed mööda järjest kõrgemale mägedesse.

Vaated muutusid aina ilusamaks, tee omakorda asfaldist kruusaks ja iga künka otsa jõudes tundus iga järgmise lõigu läbimine aina ahvatlevam.

Nii me siis seal kulgesime ja ahhetasime – vaated vulkaanile ja ümbritsevale rohelusele, tee peal kohatud lehmad ja nähtud majapidamised ning turistivaba õhk muutsid meie meeled tunduvalt paremaks.

Koolimaja

Olime täpselt seal, kus olla tahtsime. Mingil hetkel avastasime, et tee viib meid ringiga üle mägede tagasi suurele maanteele ja see sobis suurepäraselt.

Eriliseks leiuks osutus vaid nädalavahetuseti avatud olev söögikoht, kus avanevad imelised vaated suurele Arenal´i nime kandvale järvele ja samanimelisele vulkaanile.

Seal nauditud snäkk ja õlled jäävad pikaks ajaks meelde.

Asusime koduteele päikeseloojangu ajal ja nüüd saime maalilist loodust juba allamäge sõites nautida.

Kui jõudsime asfaldile, näitas teeäärne viit koduni 26 km. Väljas oli juba pime ja sõit nõudis rohkem keskendumist, kuid tundsime teekonnast endiselt suurt naudingut. Kuna olime kõrgustes ka jahedat tuult trotsinud, peatusime koduteel uuesti kuumaveeallikate juures. Rahvast oli seal õige pisut vähem, kuid pimeduses oli seal hoopis mõnusam olla – lasime meeltel tähistaeva all vabalt voolata. Koju jõudsime õnnelikult väsinutena.
Pühapäeva hommikuks sättisime äratuse kella viiele. Kohvid joodud ei lasknud me end isegi väikesest hoovihmast heidutada ja asusime kahetunnisele teekonnale rahvuspargi suunas.

Soovisime pargi avamiseks kohal olla – olime välja uurinud, et sisse lubatakse vaid kindel arv inimesi ning soovijaid on palju. Oli ka pühapäev, mis tähendab lisaks turistidele ka paljude kohalike jaoks puhkepäeva. Jõudes peale 70 km-i läbimist 10 minutit enne avamist kohale, oli meie üllatus suur – vaatamata mitte kõige paremale ilmale oli järjekord juba ligi 30-pealine.

Nii me seal siis kõik koos ootasime ning kui kell sai kaheksa, avati väravad, kontrolliti seljakotte ning lubati piletiostu järjekorda. Tasuda sai vaid kaardiga, kuna mingil hetkel oli piletikassat röövitud (nüüd Covid ka mõjutab sularaha kasutamist). Piletid näpus hakkasime pika sammuga astuma.

Möödusime paarist seltskonnast ja jõudsime ühena esimestest pika trepini, mis suure koseni viis.

Olime koske piltide peal näinud aga kohapeal oli ikka hoopis teine vaatepilt, piltidel tundub kosk poole väiksem.

Selle konkreetse kose muudab eriliseks sealt alla voolava vee värvus. See on türkiissinine – legendi järgi kukkus jumalal taevast luues pintsel käest ning maandus just seal.

Olgu kuidas on, sellise tooniga koske ei ole mitte kusagil mujal! Trepist tagasi üles vantsides saime aru, millised massid kohal on. Inimesed seisid üksteise sabas, et alla koseni jõuda. Ülesse jõudes rõõmustasime veelkord fakti üle, et oleme ühed esimesed ja sammusime reipalt edasi. Teekond vihmametsas kulges mööda looduslikku rada ja pakkus nii mõndagi huvitavat.

Nägime, kuidas seesama türkiissinine vesi piki jõge voolab, ühes kohas tundus see lausa keevat (tegelik põhjus peitub vulkaanilistes gaasides).

Teekonna lõpus nägime aga midagi täiesti erakordset – kohta kus kaks jõge kohtuvad ja kus vesi keemilise reaktsiooni ja optilise fenomeni tulemusel oma värvust muudab.

Seal tuli ots ümber keerata ja tuldud teed tagasi minna. Rahvuspargist väljudes otsustasime esialgse plaani, mis sisaldas endas dzunglis paiknevate rippsildade külastamist, hüljata. Põhjusteks ligi kahetunnine teekond, pühapäevale omased massid ja tsikli tagastamine juba kella viiest õhtul. Uurisime kaardilt välja teekonna, mis viis meid samasse söögikohta, mille eelmisel õhtupoolikul avastanud oleme. Rahvuspargis ujuda ei tohtinud seega käisime enne teele asumist ujumas rahvuspargi lähedal asuvas ujumiskohas, mis on osa samast jõest.

Kuna teekond oli pikk, tegime enne ühes mittemidagi ütlevas teäärses hurtsikus hommikusöögi, mis oli tõeline elamus.

Toit oli tipptasemel, teenindas meid peakokk, kes oli uhkes kokavormis ja taustal mängis mahe jazzmuusika.

Seekordne teekond oli esimeses pooles eelmise päeva omast erinev.

Toreda seigana saime ühe kohalikuga, kes meile hobuse seljas vastu tuli, paar sõna vahetada – härra pakkus rõõmsal toonil vahetuskaupa – tema hobune meie motika vastu! Otsustasime sellel korral keelduda aga tegime tere-tutvust sellegi poolest. Kirjeldasime Jorge Luis´ile kust pärit oleme ja rääkisime kuhu teel oleme. Soovisime üksteisele head päeva ja peale mõningate mägede vallutamist olime taaskord söögikohas vaateid imetlemas.

Ahjaa, kohe söögikoha kõrvale, mäenõlvale on ehitatud paar öko majakest, kus on võimalik 75 dollari eest ööbida.

Tagasiteel kohtasime neid tegelasi.

Tundsime mõlemad kiusatust aga jätsime seekord vahele 🙂
Viimasel päeval enne La Fortunast lahkumist käisime veel El Salto´s – lähedalasuva jõe ääres, kus saab kividel istues kärestikulise jõe hääli kuulata, vihmametsa imetleda ja end köiega vee kohale kiigutada ning siis vette hüpata.

Meie piirdusime teiste hüpete vaatamise ja ujumisega. Õhtul nautisime seljakottide pakkimise järel koduses keskkonnas õhtusööki, meenutasime, mida oleme kolme kuu jooksul kogenud ja valmistusime hommikul lennujaama poole teele asuma.

Nüüd oleme juba Eestis olnud nädala, kuid kodus sellest vaid 2 ööd maganud. Rändamine jätkub ja järgmised lennupiletidki on juba ostetud. 🙂

Granada-San Juan del Sur-la Frontera (Peñas Blancas)

Buenas, chicos!
Olime kontakte kasutades omale sadamasse takso vastu tellinud, kes meid 30 dollari eest Granadasse sõidutas. Otsustasime seekord ilma majutust broneerimata teele asuda, sest olime kuulnud, et kohapealt saab parema diili kui broneerides. Angel, kes oli meie autojuht, viis meid Granadas ühe hotelli ette ja peale väikeseid läbirääkimisi lõime seal käed kolmeks ööks saja dollari eest. Saime selle eest suure toa privaatse vannitoaga ning hommikusöögi. Lisaks sellele oli sisehoovis väga ilus ja hoolitsetud aed ning ka bassein. Ühesõnaga luksus!

Toast unustasime pilti teha.


Siinset kesklinna tänavapilti iseloomustavad koloniaajastu majad, mis on hoolega korda tehtud ja mille keskel asub enamasti siseaed.

Granada on oma ilu ja asukoha tõttu paljude Kesk-Ameerikat avastavate rändurite peatuspaik.

Ikusaid linna ja arhitektuuri vaateid igal sammul.
Lummavaid nurki.

Kohe esimesel päeval tegime tiiru linna peal ja saime kinnitust varem kuuldud faktile, et siin jõuab kõikjale kõndides.

Kuigi populaarne liiklusvahend on hobukaarik. Meie loomulikult seda varianti ei kasutanud.

Käisime kohe ära kohalikul turul ja tegime kiire tänavatoidu lõuna. Ühest kohast värskelt pressitud apelsinimahl, mis ulatatakse sulle väikeses kilekotis koos jää, soola ja suhkruga.

Meile sin azúcar y un poco sal por favor.

Järgmisest kohast banaanilehe sisse keeratud tacito.

Kolmandalt tänavamüüjalt hot-dog hapukapsa(!) ja viineriga ja kohe järgmisest klaaspudeli Coca-Cola. Kulud kokku umbes 3 eurot 🙂

Ühe jalutuskäigu ajal leidsime mõnusa smuuti/kokteili putka, kus tellisime piña colada ja mango smuuti.

Piña colada oli hiiglaslik vb veidi alla liitri ja silme all pandi niipalju rummi, et jõudnud mensuuri täisi isegi kokku lugeda, hinnaks ca 3€ 🙂


Veel külastasime linna pargi serval asuvat karmtedrali mille torni saab ronida ja nagu ikka- imelised vaated.

Teisel päeval võtsime koos kümnekonna teise gringoga ette sõidu Laguna del Apoyo´sse – vulkaani kraatris asuva järve äärde.

Veetsime seal u viis tundi päikese käes peesitades, ujudes mineraalide rohkes vees ja vaateid nautides.

Jah, järv ja türkiissinine.

Tagasi koju jõudes tõdesime, et oleme esimest korda reisi jooksul päikesest pisut põlenud.
Oleme jõudnud ära käia ka Masaya turul, mis asub siit u 15 km kaugusel. Sinna minekuks ja tagasitulekuks kasutasime juba koos kohalikega bussi, mis oli tunduvalt soodsam ja oluliselt meeleolukam kui järve ääres käik.

Turule jõudes tuleb hoida meeled avatuna ja halba ei teeks kui ka kuklas silmad oleksid. Labürint, mis tundub lõputuna, peidab endas nii palju põnevat, et pea hakkab ringi käima.

Kõiksugu lihadoodetest ja kingadest, kõrvatikkude ja vooditeni.
Köögiviljadest elektroonikani.
Suveniiridest loomasöödani.

Arvame, et ei ole asja, mida sellelt turult ei leia. Tegime sealt ka ise mõned väikesed ostud ja turule omaselt tuleb seal kaubelda. Saime endi arvates sellega rahuldavalt hakkama ja otsustasime keha kinnitada. Oleme nüüdseks juba piisavalt kogenenud ja julged, et astuda sisse kohalikest pungil söögikohta ja tellida seda, mis parasjagu veel pakkuda on.

Seekord siis lasanjet. Riis ja salat tõsteti suurtest tünnidest käte abil taldrikule, kõrvale tükk lasanjet (Nico moodi) ja ube ning maitseelamus ootas söömist. Kiitsime mõlemad ja lasime hea maitsta. Kahe prae ja ühe koola eest tuli tasuda 3,5 eurot.


Peale kolme ööd vahetasime linnas elukohta. Ööbime nüüdseks täpselt peaväljaku kõrval asuvas Selina nimelises hotellis.

See on kett, mis suunatud reisivatele tööinimestele. Pakkumises on kolmes hinnaklassis tube, meie käisime odavaima eest välja 30 eurot (2 ööd). Tuba on väike, kuid igati puhas – olemas on nii konditsioneer kui puhur.

Suurimad võlud praeguses kohas on ühiskasutatavad alad – bassein, raamatukogu, filmituba, videomängu tuba jms.

Kinotuba
Raamatukogu
Ja mõnus terrass, vaatega linna pargile.

Vannituba tuleb meil jagada, kuid vaatamata sellele oleme valikuga väga rahul.


Käisime ühel hommikul ka tasuta jalutustuuril, kus kohalik head inglise keelt kõnelev härra meile pooleteist tunnise informatiivse jalutuskäigu pakkus. Saime teada, et kohalik raha Cordoba on oma nime saanud esimese valitseja järgi, aastal 1851 oli siin suur tulekahju, milles hävis peaaegu kogu praegune kesklinn ning Nicaraagua on pidanud üle elame nii kodusõdu, maavärinaid kui ka erinevaid pärisorjust pooldavaid valitsejaid. Koolis õpetatakse lastele, et Kesk-Ameerikas on viis riiki (ametlikult seitse), sest Panama ja Belize ei panusatnud kesk-ameerika riikide iseseisvumisse.

Üheks lemmiksöögikohaks Granadas osutus Cafe de las sonrisas (Naeratuse kohvik), kus töötavad kurdid kohalikud, kohvik on osa kas mingist organisatsioonist või MTÜst. Seintele on kleebitud erinevad viipemärgid ja isegi lauaplatidel on viipekeele tähestik ja mõned tihedama kasutusega fraasid. Tellimine käis näpuga menüü peale näidates. Omanikuks on ilmselt hispaanlane, sest menüü oli hispaania köögi mõjutustega. Toidud olid imemaitsvad ja imeodavad. Kahekesi sai umbes 5€ söönuks.

Tundsime, et Granadas oli vaja leida see üks söögikoht ja sellele kindlaks jääda, sest enamus söögikohti on suunatud turistile, mis enamasti tähendab kallist hinda ja halba toitu.
Või siis alati kindel valik on tänavatoit. Ja päriselt tänavatoit, tänavale on toodud grill ja laud ja seal su toitu valmistatakse.


Meie järgmiseks ja viimaseks peatuspaigaks Nicaraaguas saab sellel korral olema San Juan del Sur, mis asub Vaikse ookeani ääres. Sinna saamiseks me enam taksole raha ei kuluta, võtame teekonna ette bussiga.
Et kohale jõuda, pidime esmalt sõitma Rivasesse ja sealt siis juba edasi San Juan del Suri. Oleme nüüdseks juba harjunud, et igasse sihtkohta jõudmiseks tuleb esmalt leida õige “nurgatagune”, kust vastavad bussid väljuvad. Meie mõistes linna bussijaamast saab vaid suurematesse linnadesse, kõikide väiksemate sihtkohtade tarbeks on olemas eraldiasuvad platsikesed. Olles väljumiskohale juba üsna lähedale jõudnud, sammus meile reipal sammul vastu kohalik aktivist, kes meiega juttu tegi. Härra teadis kohe, kust täpselt ja milline buss Rivasesse minemas on (oleksime bussi ka ise probleemideta leidnud) ja oli meid kohe lahkelt nõus pagasiga abistama. Sisenesime tagumisest uksest (mitte külje pealt) ja peale meie seljakottide paigutamist teatas härra, et kaks piletit maksab 100 kohalikku. Küsisin veel kahtlustaval pilgul üle, et kas just talle ja kohe nüüd tuleb maksta. Vastuseks sain kindlameelse kinnituse. Enamasti tuleb piletiraha tasuda sõidu ajal reisisaatjale – nii oli loomulikult ka seekord. Aktivist, kellele piletiraha andsin väljus bussist juba peale 10minutilist sõitu ja kadus nelja tuule poole. Vähemalt oli ta nii aus mees olnud, et ametlik reisisaatja meilt enam piletiraha ei nõudnud (kohalikud maksid pileti eest 15 kohalikku ehk aktivist kasseeris meilt turisti hinna!)

Sõit ise oli jõudnud umbes poole peale, kui meile märku anti, et aeg on bussi vahetada. Hüppasime siis maantee ääres oma asjadega ühest bussist välja ja kohe järgmisesse. Mingit eelnevat infot meil sellise vangerduse osas ei olnud. Buss, milles nüüd olime, oli kaugsõidu buss ja viis meid õnnelikult sihtkohta. Rivases bussist maha tulles saime kiirelt teada, et buss millega edasi liigume, väljub sealtsamast, kus oleme.

Kui siin buss ette veereb, siis esimestena sisenejatel on loomulikult parim võimalus omale meeldiv koht valida. Kohad valitud, saab nautida tänavamüüjate showd – müüjad sisenevad bussi ja mööda vahekäiku jalutades pakuvad oma toodangut. Pakkumisel on nii popkorni, valusmagusaid “käsitöö”limonaade, vett, Coca-Colat, pähkleid, pirukaid, krõpsu aga ka telefoni laadijaid, kõrvaklappe, raadioid ja mida kõike veel… Tehakse ka koostööd, kui soovid kohvi v värskelt valmistatud kiirtoitu – annad tellimuse ja see edastatakse valju hääle abil bussi kõrval asuvale “kokale”. Meie ostsime viie cordoba eest ( eurodes 10 senti) omale popkorni 🙂


San Juan asub otse Vaikse ookeani kaldal ja on paljude turistide meelispaik. Lähedalasuvad rannad on tuntud heade tingimuste poolest lainesurfiks. Kuna olime seal vaid kaks ööd, siis mingit transpordivahendit me omale ei rentinud.

Uus tuba ei olnud just kõige hubasem aga me ei nurise. Oleme vähenõudlikud, kes veel ei tea 🙂 Voodi oli mugav ja linad puhtad- ehk kõik mis vaja.

Nautisime rannamõnusid ja õhtuseid loojanguid, mis on midagi erilist.

Tegime ka ühe matka mäe otsa, kust avanevad San Juanile vapustavad vaated ning kus asub ka hiiglasuur Jeesuse kuju.

Tõusud olid päris järsud

Kuna koht on orienteeritud turistidele, siis kogu rannaäärne promenaad on täis kohvikuid ja restorane. Enamus neist olid tühjad või siis oli seal paar üksikut klienti. Meie otsisime nagu ikka kõhutäidet kohalikest kohtadest. Hommikusöögi buffee eest maksime 100 cordobat.

Õhtusööki sõime mõlemal õhtul samas kohas. Otse tänavale tõstetud grilli peal sai valida kana-, looma-, või sealiha vahel, mis siis koos riisi, salati ja plantaani krõpsudega lauda toodi. Paar õlut ka kõrvale ja kogu luksus kahele ca 8 eurot.

Huvitav on, et koduste toitude järele igatsus puudub ja riisist meil küllalt saanud pole, kuigi seda pea igapäev tarbime, vahest isegi 2 korda päevas. Ja iga toidu juures peab olema teravust!
Tuisutopsideks koduteele jäävas baaris 2 mojitot 4€


San Juanist võtsime suuna piiri poole. Kuna soovisime lisaks piiriületusele jõuda veel samal päeval La Fortunasse, siis ärkasime hommikul kell 5 ja poole kuuest olime juba

esimese bussi peal, mis meid Rivasesse viis. Väljusime bussist linna serval ja jalutasime taksodest keeldudes bussijaama ja hüppasime bussile, millega piirilinna pääseb. Jõudnud Penas Blancasse, jalutasime migratsioonihoonesse ja olime õnnelikud, et rahvast oli vähe.

Kuna Nicaraguast väljumiseks tuleb tasuda ka väljumismaks 3 ameerika dollarit näo kohta, siis sellega tekkis väike probleem. Nimelt sobib tasumiseks vaid ameerika dollar mitte Nicaragua cordoba ega midagi muud. Mina olin lootnud, et saame tasuda ka cordobates, kuid see ei sobinud kuidagi.Ametnikutädi jättis passid enda kätte hoiule ja soovitas dollareid hankida. Suundusin siis tuldud teed tagasi, samal ajal kui Minna asjadega ootama jäi. Tagasi läksin seetõttu, et pisut enne piiri pakutakse valuutavahetust – kohalikud käivad rahapakid peos ringi ja otsivad võimalust vahetuseks. Kurss pole muidugi see, mis mujal aga ega ma väga palju ei kaotanud ka – sain 500 kohaliku eest 13 dollarit. Enne kui tagasi Minna juurde jõudsin, võtsin veel nõuks saadud 10-dollariline peeneks vahetada, seda põhjusel, et tihtipeale ei ole piiripunktis vahetusraha (enamasti seda siiski on, kuid seda eitades on ametnikul võimalus natuke endale ka teenida). Sain sellegi mure kiirelt lahendatud ning õige pea olime juba Costa Rica piiripunktis. Costa Ricale sisenemiseks on vajalik eelnevalt internetis täita “Terviseandmete pass”, mille järel QR kood genereeritakse, mis siis piiriületusel esitamisele kuulub. Millegipärast tekkis minu QR koodiga väike tõrge, niiet peale selgitustööd sain passi templi, mis lubab mul vaid 6 päeva riigis viibida (ainult 6 päeva ei saanud ma mitte seetõttu, et passiga tõrge oli vaid, minult küsiti kaua Costa Rical viibin ja kuna vastuseks oli 4 päeva, siis 6 päeva ma sain, Minna käest seda ei küsitud). Kui kõik sujub, piisab sellest täielikult, sest kojulend on vaid nelja päeva kaugusel. Minna võib teoreetilist veel 89 päeva siin veeta 🙂 Kokkuvõtteks võib öelda, et piiriületus Nicaragua poolt Costa Ricale oli tunduvalt sujuvam, kui Costa Ricalt Nicraguasse.

Piiril esimest bussi ootamas.

Ometepe

Alustan seekordset kirjatükki teatega, et mõned päevad enne Cabuya´st lahkumist käisin barberi juures ja ajasin juba lehvima kippunud juuksed nulli ning lühendasin habet. Need kaks kuud, mis Costa Rical olime, lasin habemel ja juustel vabalt vohada. Pura Vida! Juuksed polnud nii pikad vähemalt viis aastat olnud.

Enne
Pärast


Jalutuskäik Moyogalpa sadamast uue koduni kestis u 20 minutit ja pakkus hea sissevaate kohalikku ellu. Peatänaval liiguvad nii suured veoautod, bussid, tsiklid, hobused, koerad, tuk-tukid ja nende vahelt ei puudu jalakäijad. Kuna päike oli juba loojunud, siis olid tänavanurkadele tekkinud toidukärud ja toidulauad, kust kodust toitu saab. Enamasti kanakoib või tükk sealiha koos salatiga, mis kõik väikesesse kilekotti pakitakse.

Kaks kotitäit toitu 3€ kaks koolat 0,50 €
Ehk õhtusöök miljoni vaatega kahele 3.50€

Kui olime jõudnud 15 minutit jalutada, keerasime valgustatult kõva kattega (siin ei ole teekatteks mitte asfalt vaid peateed on laotud tänavakividest) teelt tolmusele ja pimedale kodutänavale. Viimased viis minutit teekonnast tuli hoolega jälgida, et värske “lehmakoogi” sisse ei astu. Mööda meie kodutänavat karjatatakse loomi hommikuti ja õhtuti järve äärde jooma.

Ometepe liiklusummikud

Lisaks loomadele näeme ka igal hommikul kuidas inimesed kanistritega vett toomas käivad.

Sellises ummikus istume meeleldi

Meist edasi on vaid ca kümnel majapidamisel vesi olemas. Kuna saar on vulkaanilise tekkega, siis kaugemates nurkades vett lihtsalt ei ole maa sees/või seda ei saada kätte. Ja kohalikele on veearve tihti üle jõu käiv. Meie maja on suur ja avar, kahe magamistoa ja duširuumiga.

Meie maja. Madelane ja Vincent maksavad selle eest 200€ kuus. Meie ei pidanud midagi maksma.

Vee kohta veel nii palju, et kui kraanist või dušist enam tilkagi ei tule, on aeg hoovi peal asuvas kaevus pump tööle lülitada – sealt pumbatakse vesi suurde mahutisse mis asub maapinnast 5 m kõrgusel. Kui see üle ääre hakkab ajama, on aeg pump välja lülitada. Meie maja juurde kuulub ka suur aed, mille ühes otsas asub vaatetorn – sealt avanev miljoni dollari vaade on midagi erilist.

Ühele poole jääb järv ja teisele poole üks kahest saarel asuvast vulkaanist. Päikeseloojangud on võrkkiigest või kiiktoolist järve taha kukkuvat päikest imetledes meie üks lemmiktegevusi.

Ideaalne paik siestaks.
Ja joogaks/meditatsiooniks


Kui õhtusöök nauditud ja esimene öö magatud, siis läksime hommikul kõik neljakesi Milo´t jalutama. Milo on tänavakoer, kelle Vincent ja Madelaine neli aastat tagasi enda juurde võtsid ja tema eest siiani väga head hoolt kannavad. Jalutuskäik ise oli suurepärane sissevaade sellele, mis peatänavatest eemale jääb – okastraadiga piiratud valduse keskel asetseb tihtipeale kehvas seisus olev muldpõrandaga kivilobudik, kus elab sees keskmiselt kolm põlvkonda.

Keskmine elumaja
Võib tunduda, kui mahajäänud hütt, kuid tegemist on täiesti toimiva elumajaga
Siin pildil on täiesti tegutsev kiosk, kus saab igasugu asju, snäkke, jooke jms.
Meie silmis on see kunstiteos.

Vaesus on siin suur. Inimesed aga rõõmsad. Oleme juba mitu korda arutanud, kes on õnnelikum – siinne kohalik, kelle varaks on siga ja hobune või ohtralt valdusi ja vara omav rikkur, kes pidevalt oma asjade pärast muret tunneb. Siin on kohalike elu lihtne – esmatähtis on söök ja varjualune – kõik muu on boonus.
Pärastlõunal tegime jalutuskäigu läbi linna järve äärde, vaatasime kuidas kohalikud naised seal pesu pesevad, käisin pangas raha vahetamas ja uurisime välja tsikli rentimise hinna.

Pesumaja.
Peatänav.

Päikeseloojangut sõitsime tuk-tukkidega vaatama Punta Jesus Maria´sse. Seal viib kitsuke maariba ligi sada meetrit järvele, kust avanevad ümbrusele võrratud vaated.


Teise siinviibitud päeva tipphetk asus lähedal kohale, kus eelmine päev loojangut nautisime. Punta Jesus Maria hotellis külma õlut ja jahedat basseini nautides.

Saime nautida täielikku privaatsust. Paraku on näha, et paar aastat tagasi toimunud sõjalähedane olukord riigis ja covid on teinud oma töö. Kohti on palju aga turiste pole. Meile muidugi sobib see hästi aga kahju on vaadata kõiki ärisid mis raskustes.

Kohtusime seal David´i ja Ida´ga – kanadalased, kes siin elanud üle kümne aasta ja kellel olemas ka Nicaragua residentsus. Veetsime nendega koos ka suurema osa pühapäevast, kui nad Milo teisele poole saart loomaarsti juurde aitasid sõidutada ja hiljem meiega rannamõnusid nautima tulid.

Kokku olime kuuekesi, lisaks loomulikult Milo. 30 km pikkuse sõidu veterinaari juurde veetsime Minna, Madelaine´i, Ida ja Miloga maasturi kastis – see on siin täiesti tavaline ja võib isegi öelda, et norm.

Sõit oli loomulikult lõbus.

Oleme nüüdseks näinud juba, kuidas veoauto kastis on hunnik teismelisi, kes teel randa, kooli v kuhu iganes. Siin ei tehta suurt numbrit ega vaadata kuidagi viltu, kui oled kastis, ripud külje peal või istud katusel – peaasi, et kohale jõuad. Autokastis sõidavad ringi ka politseinikud. Õhtusöögilauas istusime kõik koos meievalmistatud kartulivormi nautides.
Selle nädala esmaspäeval rentisime omale kaheks päevaks 1050 cordoba(15 dollarit päev)eest tsikli, millega saart avastama suundusime. Tsikkel ise oli mitme taseme võrra Costa Rical renditust etem – 200 kuubikut ja 6 käiku.

Jällegi sattusime väga hea inimese otsa, kes meile motikat laenutas. Tõeliselt tore, sõbralik ja aus inimne.

Peamiseks eeliseks selle maastikuläbivus – enam ei pidanud iga lohu ja muhu pärast hoogu maha võtma ning Costa Rical läbitud kehvade teede “koolitus” andis meile täieliku enesekindluse end siinsetel teedel mugavalt tunda.

Esimesel päeval suundusime ringreisile saare teise otsa jääva vulkaani ümbrust avastama. Väikese vahemärkusena – vulkaanide kõrgusteks on 1610m ja 1400m ning need purskasid viimati mitu tuhat aastat tagasi. Saare peamised teed kulgevad ümber nende ja põhimaanteeks on siis kahte saare otsa ühendav tänavakividest laotud tee. Meie esimeseks peatuspunktiks sai Ojo de Agua nime kandev looduslik ,,ujula”.

Maagiline paik

Nautisime sealset värske ja kristallselge veega basseini, jõime nii ananassi smuutit kui ka CocoLocot – kookosvee ja kohaliku rummi kokteili!

Täpselt nii kristallsinine vesi oligi.

Peale paaritunnist loodusliku spaa nautimist hüppasime taas tsikli selga ja liikusime edasi. Madelaine oli meile kirjeldanud saarel asuvat sokolaadivabrikut ja just selle me poolkogematta üles leidsime.

Sealt ostetud kakao ja sokolaadi smuuti on parimad, mida me eales maitsnud oleme.

Jooga show tuli kauba peale.
Tõenäoliselt parim magus asi mida proovinud oleme.

Kakaobaar ise asub otse järve kaldal ja pakub ainult kohalikku orgaanilist ja vegan toodangut.
Peale sokolaadivabriku külastust sõitsime vulkaanile tiiru peale ning nägime jälle seda päris elu. Kohalikud liiguvad hobusega, teed ületavad põrsad ja sead, inimesed elavad üks päev korraga.

Kirikud nagu ikka uhkemat sorti.

Süüa tehakse enamjoalt elava tule peal. Siin karjatavad loomi, ratsutavad hobustega ja veavad teist hobust enda järel mitte vanemad kui 12 aastased poisid. Samuti vinnavad nad enda seljas kodu poole kuiva puumaterjali, et oleks mille peal süüa teha. Vaated, mida teekonnal nägime, olid mälestusväärsed – ühel pool järv ja teisel pool vulkaan, nende vahel rahuldavas korras kruusatee.

Playa Mango

Linnad on siin vahvalt värviderohked.

Altagracia
Altagracias asub selline saare makett.
Eriline kaader, enamasti on siin vulkaanidel pilvemütsid peas. Ja juhuslikult sain sellise pildi kaadrisse.
Kilekoti mahla saab siin kandis kahte sorti, eelvalmistatud, kus on suhkrut nii et tapab, või natutaalset, kohapeal valmistatud, kus saad suhkrust keelduda.
Siin suhkrust keeldumise varianti ei olnud ja mahl oli nii magus et võttis silma märjaks. Pakun, et kui lisad poe paki mahlale umbes 5 lusikat suhkrut saad sellise tulemuse.

Saarel on olemas ka täiesti toimiv ühistransport. Bussideks on ameerika vanad koolibussid, mis saare kõiki külakesi läbivad. Reis saare ühest otsast teise võtab selle tõttu aega tunde. Bussid ise on küll päevinäinud, kuid nii mõnedki väga uhked, värvilised ja tulede ja viledega.

Pildil tagsihoidlikum buss

Tähelepanud saavad lisaks koolibussidele ka kiiktoolid. Kiiktoolid on olemas pea igas majapidamises – kuna enamikesse majadesse näeb tänavalt sisse, siis ringi jalutades on põnev vilksamisi näha, mis parasjagu toimub. Kiiktoole võib väikese liialdusega näha kõikjal.

Saarel on olemas ka oma lennuväli. See asetseb saare ja selle peateega risti ning pakub häid vaateid nii vulkaanile kui ka järvele. Juhul, kui mõni lennuk peaks tõesti maanduma, lükatakse peateel väravad kinni ja antakse lennukile teed. Meile teadaolevalt see lennuväli hetkel lennukeid ei teeninda.

Vaade lennuväljalt.
Täiskuu

Osa meie saarel veedetud ajast saime hoida Milot, tänu kellele ju meie tulek Nicaraguasse teoks saigi. Ühel õhtul Cabuyas õhtusöögilauas sai naljatledes öeldud, et me tahaks ju ka Nicaraguat näha, mille peale kutsusidki Madelaine ja Vincent meid endale külla. Neil ju seal kahe magamistoaga maja ja saaksime seal tasuta ööbida, kui oleme nõus mõned päevad Milot hoidma, kui nemad rändama lähevad. Loomulikult oleme. Jäime küll plaani suhtes kuni viimase hetkeni skeptiliseks, et kas ikka hakkame sellist seiklust ette võtma aga siin me oleme.
Miloga koos veedetud aeg möödus rahulikult. Milo oli küll esimene päev veidi stressis – kui jalutama tahtsime minna, ei soovinud ta koostööd teha. Jonnis ja viskas keset teed pikali ja ei plaaninudki edasi liikuda. Lõpuks sai ta aga aru, et pääsu pole ja võttis meid täielikult omaks.

Ühel õhtul, kutsusid David ja Ida koos oma sõbra George’i ja tema tütre Renaga sööma. Kuna restoran kuhu algselt plaanisime minna, oli kinni, läksime mujale. Pealtnäha igati viisakas koht. Näha küll, et orienteeritud turistidele, kuid otsustasime proovida.

Potensiaali kohal oleks.

Üldjuhul väldime selliseid kohti. Aga võtsime istet ja hakkasime jooke tellima. Selgus, et pakutakse vaid õlut, mis meile iseenesest sobis, kuid need olid jääs, niiet pidime veidi kannatust varuma. Ida ja Rena otsustasid oma joogid hankida kõrvalolevast ärist – Nicaraaguas on oma joogi tarbimine sallitud. Söögiks valisime ilmselgelt liiga pikast menüüst omale erinevad pastad. Kuna ka Ida valis sarnaselt Minnale ravioolid, siis selgus, et neid on pakkuda vaid ühe portsu jagu. Koos selle infoga soovitas teenindaja hoopis pasta “Alfredo” valida, sest see olevat parem! 🙂 Kui parem, siis parem – palusime mõlemad ravioolid sellega asendada. Rena tellis Margherita pitsa koos oliividega. Kui see peale 40 minutilist ootamist saabus, oli see nii toores, et tuli tagasi kööki saata ja paluda uuesti ahju panna. Oliivide asemel oli see üle valatud oliiviõliga ning listaud värsked tomativiilud. Meie pastadega läks veel ca pool tundi aega ning tuleb tunnistada, et nendes olnud krevetid olid kõige kehvemad, mida siiani söönud oleme. Ahjaa, vahepeal sai restost õlu otsa (olime seal reede õhtul)! Toitude hinnad jäid 8-10 euro kanti, mis tähendab siinkandis kindalsti kallist hinda. Võtsime lõpuks kogu olukorda läbi naerupisarate ja nentisime üheskoos, et hea seltskond on toidust olulisem! Ja saime õppetunni mitte valida kallist ja turistikat vaid autentset ja kohalikest pungil kohta.

Meie masti baar.
Valikus kohalikku rummi ja kiirnuudleid. Õlut ka muidugi.
Meie masti söögikoht.
Eelmisel pildil kujutatud söögikohast sai imemaitsvat toitu. 2portsu toitu ja 2 õlut maksis kokku 5€
Samuti üks mõnus koht otse järve kaldal.

Kui Vincent ja Madelaine tagasi jõudsid, rentisime omale veel kaheks ja pooleks päevaks tsikli, millega ringi liikuda.

Minna leidis oma unistuste maja.
Unistuste maja juurest ei puudu loomulikult bassein.

Külastasime arheoloogia muuseumit, mis ühtlasi on ka hotell. Muuseum on erakogu ja saime teada, et ilmselt üks riigi parimaid arheoloogia muuseume. Tihti, kui mõni avastus tehakse, kutsutakse välja just nemad, sest riiklik arheoloogia muuseum on korrumpeerunud ja leiud ei jõua õigesse kohta. Saime privaattuuri noorelt kohalikult giidilt, kes väga hästi oma ala tundis. Samuti oli ta suur keele huviline ja saime jagada oma keele eripärasid.

Niipalju ilusaid nõusid oli, mida oleks endale tahtnud.
Ometepe tähendab kahte vulkaani.

Veel võtsime ette külastuse Finca Magdalenasse, tegemist on hosteliga, mis asub vulkaani jalamil ja on sillaks rahvusparki. Seal asub ka kohvi istandus.

Selle hosteli juurde kuulub selline looduslik bassein.

Kahjuks jõudsime sinna nii hilja, et üles ei jõudnud enam matkata, matkarada läheb muidu vukaani tipus asuva kraatrijärveni, kus saab ujuda. Võtsime ette lühema teekonna, aga kuna oleme harjunud eesti korrektselt märgistatud matkateedega, suutsime mitu korda ära eksida. Tagasiteed leida polnud õnneks keeruline.

Rada tundus ammu kahtlane aga raiusime edasi.
Ikka valel rajal.
Kui karjamaa vastu tuli ei olnud me üllatunud ja raiusime ikka edasi.
Lõpuks kui rada otsa sai ja me plantaani kasvandusse sattusime otsustasime ringi pöörata.
Rajal nägi palju pärimusrahvaste poolt kividesse graveeritud kunstiteoseid.
Pärast matka sai hosteli rõdul nautida kohalikku kohvi, mis sisaldus rahvuspargi pileti hinnas.

Käisime ka Madeline ja Vincenti soovitusel Hotel Finca Venecias, kus taaskord joogi tellimise eest basseini kasutada sai. Koht oli imelise asukohaga ja täiesti privaatne. Mõned õlled ja snäkivaagen läksid meile maksma ca12€.

Ühel pool vaade vulkaanile
Teisel pool järvele

Suurimad elamused neil päevadel olid seotud söögiga – olime saanud paar väga head söögikoha soovitust ja me ei pidanud pettuma. Esimesena õhtustasime Life is Good nimelises hostelis, mida peab koos oma naisega Bratislavast pärit slovakk, kes juba pikemat aega Kesk-Ameerikas elanud. Sõime papaia kastmes sealiha ja indiapärast Tikka Masalat.

Me nõustume 100%

Järgmisel õhtul võtsime ette koha nimega Mediterranean, mis avab oma “uksed” alles kell 17 (K-P) ja pakub võimalust süüa itaaliapäraseid pitsasid ja pastasid. Meie valitud ravioolid ja pepperoni pitsa viisid keele alla.

Rääkides kohalikest palkadest, siis teame, et lihttöölised teenivad ca ühe euro tunnis. Kuna meie majja üritati paar korda enne meie saabumist sisse murda, siis otsustasid Vincent ja Madelaine palgata öövalvuri, kes asjadel silma peal hoiaks. Tema sai oma 7 tunni eest iga päev 150 cordobat ehk 4 eurot. Meil käis majas ka kahel korral nädalas koristaja, kes sai 5 tunni töö eest 250 cordobat. Seoses rahaga ütles kuldsed sõnad meile tsiklit rentinud Elmer – “Me ei vaja raha. Kui meil on toit olemas, oleme õnnelikud!”

Kaks nädalat Ometepel möödusid väga meeleolukalt ja jääme seda saart igatsema. Eriti inspireerivad olid Vincent ja Madelaine, kes meile kinnitasid, et vanusega ei kao reisikihk mitte kusagile ja vaatamata oma eale plaanivad nad juba uusi seiklusi. Tsiteerin siinkohal Vincent´it: “Kui mind kutsutaks nädalavahetuseks põrgusse ja tagasi reisima, siis oleksin kohe valmis!” Meie kojutulek aina läheneb ja kuna tahame Nicaraaguas veel mõndasid paiku kogeda, siis tuleb praami peale astuda ja edasi liikuda. Järgmisteks peatuspaikadeks on Granada ja San Juan del Sur.

Hasta la proxima!

Costa Rica – Nicaragua


Cabuya-Liberia-La Cruz-Peñas Blancas-San Jorge-Moyogalpa

Alustasime piiriületuseks valmistumist päev enne Cabuya´st lahkumist. Olime saanud Madelaine´i ja Vincent´i käest loa nende autoga piirini sõita, see sinna valvega parklasse jätta ja sealt jala edasi liikuda. Algselt soovisid nad auto ka üle piiri tuua, kuid kuna see osutus liiga kulukaks, siis jäi see plaan katki. Nemad ise tulid Nicaraguasse ca kuu aega meist varem. Oma autoga Cabuya´st teele asudes lõppes nende sõit juba 20km läbimise järel. Ühest suurest mäest ülesse sõites andis üks radiaatoriga ühenduses olev voolik otsad ja see osutus piisavalt suureks probleemiks, et auto tee äärde jätta. Nad jõudsid Nicaraguasse Shawn´i abiga, kes nad samal pärastlõunal piirile sõidutas.
Meie õnneks kõrvaldati tekkinud viga mõne päeva jooksul ja auto toimetati nende hoovile. Meie esimeseks ettevalmistuseks oli auto käivitamine, kuid see osutus kuuajalise seismise ja täiesti tühja aku tõttu suuremaks ettevõtmiseks kui olime arvestanud. Kuna aku oli nii tühi, et isegi elektrooniliselt avatav tagaluuk, kus olid olemas “krokodillid”, ei avanenud, siis tuli aku auto pealt maha võtta ja Gabrieli juurde laadima toimetada. See tehtud, jäime paariks tunniks Shawn´i ja Yasmine´i juurde lobisema, basseinimõnusid nautima ja üldiselt aega parajaks tegema. Mõtlesime juba erinevate teooriate peale, kuidas meie minek välja näeb, kui peame uue aku hankima. Õnneks osutus olemasolev aku täiesti toimivaks ja peale laadimist käivitus auto esimesel katsel. Sõitsime siis sellega ujuma, et tutvuda autoga, millega järgmisel hommikul teele asusime.

Hüvastijätt lemmikrannaga.

Tuleb tunnistada, et peale kahekuulist motikaga ringi vuramist tundus autoga liiklemine üsna võõras. Aga saime hakkama.
Hommikul enne teele asumist käisime veel päikesetõusu imetlemas, mis oli parim lahkumiskink, mida peale kahekuulist äraminekut soovida.

Vaated nauditud, asusime Hondaga teele.

Esimeseks sihtkohaks oli Liberia, kus pidime andma PCR testi, et piiriületuseks kõik korras oleks. Esimese hooga olime broneerinud testi andmiseks aja lähedalasuvas Cobanos, kuid kuna see oli poole kallim ja sõnum, et valitsuse korraldusel tehakse kõik testid koduvisiidi abil, tekitas meis segadust, siis otsustasime teha testi Liberias. Sõit Liberiani kulges viperusteta ja pakkus suurt mugavust.

Hommikukohvi asemel teeäärsest kioskist coca näppu ja minek.
Üks osa teekonnast kulges sellisel viimasepeal korda tehtud teest. Mõtlesime, et kas sattusime tagasi euroopasse.
Kogu teekond oli täis (üllatus, üllatus) ilusaid vaateid.

Olime mõlemad väga õnnelikud, et saime autot kasutada. Alternatiiviks oleks olnud palaval päeval bussidega seiklemine, mis meis just erilist vaimustust ei tekitanud.

Liberiasse jõudes ja Waze´i kasutades jõudsime lennujaama kõrval asuvasse testimispunkti.

Inimesed kobaras koos, et covid testi anda..

Seisime seal pool tundi järjekorras, kuid jõudes ametnikuni, kes meid edasi oleks pidanud suunama, saime teada, et oleme vales kohas. Õnneks asus õige koht 10 minutilise autosõidu kaugusel ja seal sujus kõik ladusalt.
Kuna testi tulemus jõudis meieni alles järgmisel päeval (vastuse saaks ka 3 tunni pärast, kui 240 dollarit ühe testi kohta maksta), siis öö veetsime Liberias ühes AirBnB´s, mille olid broneerinud Madelaine ja Vincent. Seda seetõttu, et algse plaani järgi pidime nendega seal kokku saama ja koos edasi liikuma, et autoga Nicaraguasse jõuda. Kuna broneeringu tühistamisel raha tagasi ei pakutud, siis saime pakutavat luksust kahekesi nautida. Ööbisime linna keskväljakust 5 minutilise autosõidu kaugusel ning meie käsutuses oli kõigi mugavustega maja, kus olemist nautida.

Ilmselt kogu reisi kõige luksuslikum olemine.

Enne magamaminekut käisime imetlemas Guanacaste piirkonna kõige ilusamat päikeseloojangut (vihje, kuhu minna, saime maja omanikult, kes oli majja jätnud piirkonda tutvustava brosüüri) ja õhtustasime kodus india restorani toitu nautides! Tuleb jälle tänada võimaluse eest autoga ringi liikuda!

Leidsime hea koha loojangu imetlemiseks, kuid paraku oli okastraat ja eravalduse sildid ees, leidsime koha kus okastraat oli eest ära võetud ja nägime eemal veel paari kohalikku vaadet nautimas ning otsustasime samuti reegleid eirata. Mõned minutid edasi ja kümned kohalikud tulid samuti loojangut imetlema.
Enne seda, kui sai lõplik otsus tehtud, et Cabuyast saab meie Costa Rica esimene kodukant, oli sõelal ka just see rand mis sealt paistab. Playa del coco.
Peale meie olid selles paigas loojangut nautimas vaid kohalikud, kuigi piirkond tundus suhteliselt turistikas.
Imeilusad vaated.
Sööki oodates tegime tiiru linnapeal.


Järgmisel päeval, enne teele asumist, soetasin omale ka uue seljakoti. Viie aasta ja viie euro eest Kanaaridelt ostetud vana kott oli nii hõredaks ja auklikuks kulunud, et oli aeg sellega hüvasti jätta! Heitsin selle pidulikult prügikasti rannas, mida olime peale hilist hommikusööki vaatama sõitnud La Cruzi lähistele.

Hüvastijätt kotiga. See kott on elu näinud.
Puerto Soley rand peaks olema üks kahest windsurfi kohast Costa Rical (teine asub järve ääres). Kahjuks surgiklubi ega ühtegi surfarit me ei kohanud.

Hommikusöögi ajal saabusid meilile ka meie negatiivsed testi tulemused, mis meie edasise liikumise positiivseks muutsid!

See piirkond siis üks kahest windsurfi/kitesurfi harrastamise kohast, seinal näha lohesurfi laud ja poom.
Lisaks Cabuya ja eelmainitud Playa del Cocole oli sõelal veel üks koht- La Cruz. Lahe, et nägime lõpuks (suht juhuslikult) ära kõik kohad, mille vahel valisime.

Kuna lõplikku sihtpunkti viiva praami viimane väljumine oli kell 17:45 ja kell oli juba 12 ning sõiduks piirile kulus veel ca 30 min siis olime arvestanud ka variandiga, et peame kusagil mujal öömaja leidma, kui Ometepe saarel, kuhu teel olime.
Jõudes piiri lähistele, nägime esmalt kilomeetri pikkust rekkade järjekorda (see pidavat veel lühike olema, tavaliselt on see umbes 5 km pikkune ja rekkad veedavad seal päevi piiriületust oodates). Teadsime, et parkla, kuhu auto tahame jätta, asub vahetult enne piiri paremat kätt. Loomulikult mingeid silte ja abistavaid viitasid ei olnud. Sõitsime lihtsalt vastassuunas, et rekkadest mööduda ja jõudsime autorendini. Kuna olime väga segaduses ja polnud aimugi kuhu minema peaksime otsustasime autorendist abi küsida. Sealt väljus ja tuli juttu tegema töötaja, kes aktiivselt parkimisvõimalust pakkuma asus. Pika kauplemise peale sain teada, et 30-päevase parkimise hind on 100 tuhat kohalikku. Ütlesin, et lähen pean aru ja naasen kui endiselt huvitatud olen. Kuna aga sealsamas kõrval asus tagasihoidlikuma välimusega ja kohaliku pere omanduses olev, kuid sama teenust pakkuv äri, siis suundusin sinna, et sealne hind selgeks teha. Kohe sisse astudes oli õhustik sõbralikum ja saime käed löödud 75 tuhande peal. Auto sinna pargitud, aku lahti ühendatud, kotid selga vinnatud – asusime piiri poole teele, mis asus ca 200m kaugusel.


Jõudes rekkade kõrval punktini, kus keegi lõpuks meie liikumise vastu huvi tundis, ulatasime passid ja näitasime oma negatiivset testitulemust, lootuses piir sujuvalt ületada. Kuid selgus, et see oli kõigest aaretejahi algus. Proua, kes meie passe lehitses, ei leidnud sealt Costa Ricalt väljumise templit ja viipas meid käega tuldud tee poole tagasi. Esimeseks aardeks, mis vaja leida, oli migratsioonihoone, kus vastav tempel passi lüüakse. Liikudes tuldud teed tagasi, silmasin politseijaoskonnale sarnanevat hoonet ja otsustasin juhiseid küsida. Sain laisa ja umbmäärase vastuse, et peame liikuma 400m tagasi ja leidma vasakul asuva hoone. Ehk siis hoone kus saad templi riigist väljumisest jääb parklast taha poole. Jõudes hooneni, silmasime meeletut järjekorda. Kõndisime veel veidi segaduses ringi, et veenduda, kas see ikka on õige koht. Kuna me paremat kohta kusagil ei näinud, siis otsustasime järjekorra lõppu kohad sisse võtta. Pakuksin, et järjekord oli vähemalt kolme tunni pikkune! Ütlesin Minnale, et seisku tema kottidega järjekorras, ma lähen vaatan veel ringi. Õnneks leidsin ühe nurga tagant ukse, mille taga oli samuti järjekord, kuid selle pikkuseks oli ehk 10 minutit. Lugedes ukse pealt juhiseid, sain aru, et see on just see uks, mille taga meie aare peitub. Nimelt on Costa Ricalt väljumisel ja sinna sisenemisel vajalik tempel saadaval erinevate uste taga. See pikk järjekord koosnes siis kõigist neist, kes riiki siseneda soovisid….
Olles uksest sisse pääsenud ja ainsa seal toimetava piirivalveametnikuni jõudnud, ulatasime taaskord passid ja testi tulemused. Saime teada, et meil tuleb tasuda riigist väljumise maks. KUID, seda ei saa teha sealsamas, selleks tuleb veel sadakond meetrit tagasi liikuda ja leida “äri”, kes vastava summa sisse kasseerib! Mis muud, kui järgmise aarde jahile! Ja tõepoolest, piiriületust ootavate rekkade taga peidus, tee tasapinnast allpool, asus vähemalt kaks uberikku meenutavat putkat, kes meid ja meie seljakotte nähes aktiviseerusid ja meid “külla” kutsusid. Valisime ühe välja ja astusime trepist alla. Ulatasime läbi võre oma passid ja tasusime 10 ameerika dollarit näo kohta. Saime selle kinnituseks tseki ja võisime minna. Lahkudes uurisin meid teenindanud neiult, miks on sama teenust pakkuvad ärid kõrvuti ja mis neis erinevat on. Sain vastuseks, et teises kohas on hinnad kallimad. Vastust saatis üsna häälekas naer ja selle naeru saatel me siis tagasi oma templit jahtima asusime. Jõudnud tagasi ametnikuni, kes meile väljumist tõendava templi andma peaks, sujus sellel katsel kõik ladusalt. Saime templi ja asusime uuesti piiri poole teele. Jõudes punktini, kus eelnevalt kogutud aardeid kontrollitakse, jäädi seekord meie ponnistustega rahule ja meil lubati edasi liikuda. Muigega lisan siia niipalju, et meid silmates viipas piirivalveametnik meid dokumentide kontrolliks enda poole. Selles poleks midagi imelikku, kui ta parasjagu kõnniteel tooli peal istunud ei oleks. Kui meie oleme kodustes tingimustes ehk harjunud piiri ületades ametniku saabumist ootama, siis antud kogemuse puhul tuli ise ametnikku silmata ja õnnelik olla, et ta meid nägema tegi!
Nüüd ootas ees Nicaraguasse sisenemine. Esimese sammuna tuli oma negatiivne testitulemus ette näidata soojakus askeldavatele meditsiinitöötajatele. Saime teada, et järgmise aarde saab kätte justnimelt niimoodi, ühelt asjapulgalt, kelle ülesandeks oli kohvrite transpordiks mõeldud kärusid veeretada. Nähes meid, kes me oleks piiriületuseks ettenähtud maja ette paigaldatud soojakust lihtsalt mööda kõndinud, saime temalt info: “Covid, sinna!”. Aardeks osutus paberilipik, mille peale oli vajutatud tempel ja käsitsi kirjutatud Covidi kontrolli läbinud inimese nimi. Minna sai oma lipiku peale enda täisnime, mina pidin leppima vaid eesnimega.

Covidi testi kontrolliti kolmes erinevas kohas, kuid mitte üheski neist QR-koodi ei skännitud.

Siis oli kõik valmis, et siseneda majja, kus teostati passikontrolli.

Oma korra ära oodanud, ulatasime ametnikule passid, mille vahel Covidi kontrollimist tõendavad lipikud koos kõige muuga, mis aaretejahilt kaasa olime saanud (kokku vist 3 erinevat tsekki ja tõendit). Härra viskas äsjasaadud paberi enda ees olevasse karpi, teiste omasuguste juurde, sellele mingitki tähelepanu osutamast! Meie passe nähes muutus tema olek sõbralikuks ja meie rahvust kinnitas ta valjuhäälselt “Estoniaaa” öeldes. Passid viis ta aga eemale ja andis mõista et läheb veidi aega. Meie seletus sellele on, et Eesti passid on oma turvaelementide tõttu nii erilised, et nende kontrolliks on piiril ehk üks masin, mis ei asunud antud ametniku boksis. Või siis kontrolliti lihtsalt teises ruumis kaardi pealt kas selline riik üldse eksisteerib. Olles vahepeal paari inimese passi sisenemise templi löönud, oli aeg meie passid kontrollist tagasi tuua. Nüüd pidime aru andma, kuhu teel oleme, kas liigume bussiga ja kontaktnumber osutus samuti vajalikuks. Kuna me ei teadnud majutuse aadressi, kuhu teel oleme, siis ütlesime oma sihtkohaks Ometepe saare ning aadressi asemel nimetasime Madelaine´i nime, millest õnneks piisas. Muuseas, ega siin ei olegi tänavatel nime ega majadel numbrit. Meie maja teavad kõik kui Chico maja 🙂 Igatahes tuli veel tasuda riiki sisenemise tasu 13 ameeriklast näo kohta ja kui see tehtud, oli aeg templite löömiseks. Seegi oli omaette vaatemäng, kus ametnik väga hoolikalt selleks passis koha valis ja siis mitme tugeva vajutuse ja templit erineva nurga all hoides sinna jäljendi jättis. Seejärel lasime oma seljakotid veel röntgenist läbi ja hakkasime takso otsinguteks valmistuma. Majast väljudes tuli veel aga läbida punkt, kus riiki sisenemiseks vajalikku templit kontrollitakse. Punkti jõudes näitas vormiriietuses proua ühele rekkale, et see pisut ootaks, viskas meie passidele kiire pilgu ja soovis head teed. Jala piiri ületajatele mingisugust oma rada ei ole, kõike tuleb teha rekkade vahel. Kokkuvõttes oli see kõige segadusttekitavam piiriületus, mis meil on õnnestunud läbida. Ühtegi suunavat ega seletavat viita ei ole. Kõik kohad tuleb ise leida või loota heade inimeste abile. Ei taha ettegi kujutada, kui me seda kõike pimeduses oleksime pidanud tegema. Nüüd muidugi, kui korra see kõik tehtud, oskaksime piiri mitu korda sujuvamalt ületada.
Olime valmis, et jõudes punkti, kus taksojuhid meile oma teenust pakkuma hakkavad, läheb suuremaks sagimiseks ja kõik üritavad meid ära rääkida. Ei tea, kas asi oli pärastlõunases kellaajas või meie valmisolekus, kuid see osa aaretejahist oli kõige lihtsam. Nimetasime lihtsalt sihtkoha kuhu minna soovime ja hinna, mida nõus maksma oleme. Alguses küll üritati seletada, et hinnaks on 30 dollarit, kuid teadsime, et üle 20ne me ei maksa. Nii läkski, et saime otse taksojuhiga, mitte “sisseviskajaga” kaubale ning asusime San Jorge poole teele.


San Jorges, peale 45 minutilist sõitu taksost väljudes olime kohe kohalike toitlustajate sihikul. Meie õnneks oli esimene mees, kes meid kõnetas, vägagi sõbralik ja tema tänava “restorani” me läksimegi. Istet võttes tellisime lõõgastumiseks kaks kohalikku õlut, mille saamiseks omanik üle tee tõttas ja need meile pisut uhkemast restost hankis. Kuna olime juba üsna näljased, siis otsustasime ka süüa. Ka koka otsingud leidsid kiirelt lahenduse ja veerandtunnise ootamise järel olid meie ees kaks taldrikut maitsva tänavatoiduga! Kuna olime eelviimasest praamist napilt maha jäänud, siis oli meil ligi tund aega, et kõike sellel päeva juhtunut seedida ja avanevat vaadet nautida. Olime selleks hetkeks jõudnud järve kaldale, mille keskel asub kahest vulkaanist koosnev Ometepe nimeline saar, kuhu teel olime.

Olime sadamasse jõudes ja väiksesse baarihütikesse maha istudes nii kohal ja hetkes, et piltide tegemine läks meelest. Baar oleks omaette vaatamisväärsus.


Praamile suundudes oli esimeseks sammuks tasuda San Jorge linnavalitsusele üks dollar näo kohta, mis on nn väljumismaks.

See tehtud, pidime järgmises väravas omad nimed ja kodakondsuse meile ulatatud tabelisse kirjutama ja võisime praamile astuda.

Küsisime igaks juhuks üle, kas oleme ikka õigele praamile suundumas, kuna mingeid seletavaid silte siin ei armastata ja samast kohast läheb praam ka saare teise otsa. Saanud kinnituse, et antud praam on tõepoolest teel Moyogalpasse, võtsime istet ülemisel tekil ja ootasime sõidu algust.

Selle vulkaani pervele me teel olemegi.

Pilet tuli soetada ülesõidu ajal ning käisime selle eest kahe peale välja sada cordobat. Olgu öeldud, et ühe euro eest saab 40 cordobat. Sõit ise kestis tund ja viisteist minutit ning pakkus muuhulgas elamuse ka pardal olnud müügiputka näol. Sealses rikkalikus valikus oli nii krõpse, vett, õlut, kiirnuudleid kui ka magusaid batoonikesi.

Veel meeldis meile näha, kuidas praami kapten toimetas ruumis, mis asus meist vaid paari meetri kaugusel ja mille uksed pärani lahti olid.

Reisi jooksul osutus see pardapersonali kogunemiskohaks, kus aega veedeti ja kapteniga lobiseti.
Kohale jõudes ja praamilt maha astudes kohtusime meie võõrustajate, Vincent´i ja Madelaine´iga kelle kutsel me kogu teekonna ette olime võtnud.

Minna ja Madelaine hüppasid koos meie pagasiga tuk-tukki ja asusid meie uue kodu poole teele! Mina ja Vincent otsustasime jalutada ning õhtust Moyogalpat näha.
Meie uueks aadressiks on niisiis Chico maja Ometepe saarel, Nicaraguas.

Meie kodu, kesklinnast vaid 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel kuid samal ajal täiesti eemal igasugu kärast. Maja on suur ja maksab 200 või 250$ kuus:)

Dos mil veintidos

Kätte on jõudnud kuuenda jaanuari keskpäev, väljas on 31 kraadi kuuma, hommikusöök on söödud ja tunne on just õige, et kirjutada mõned read meie viimaste käimiste ja kohtumiste kohta.

Lõpuks hakkas saama ka head mangot.

Nüüdseks oleme juba Cabuya püsielanikud – saame selle kohta kinnitust iga kord kui liikvel oleme. Meid teatakse kui The Estonians 🙂 Kohalikud teavad meid ja meie neid. Samuti poemüüjad ja kohvikupidajad.

Meie lemmik söögikoht oli vaieldamatult La Isla. Pildil üks lemmikroogadest Casado con pescado(kala).
Teine lemmikroog Arroz(riis) con Camarones(krevetid)
Cabuyas on isegi sushi restoran, kvaliteet varieerub. Võtsime sealt sushit kahel korral, esimene kord oli IMELINE, teine kord enam nii imeline mitte, kuid siiski väga, väga hea!

Ahjaa, enne kui meelest läheb, siis kuulsin siin aastavahetuse paiku ka puhast eesti keelt !?!? Olin parasjagu Calala Lodge´s (s.o see filmiklubi toimumiskoht) olemist nautimas, kui ühtäkki minu selja taga puhtas eesti keeles interneti vahendusel head uut aastat sooviti.. Tegin imestusest suured silmad aga jäin rahulikuks ja keerasin ettevaatikult pead, et näha, kellega tegu. Rääkijaks osutus keskealine meesterahvas, kes oli parasjagu külma õllet nautimas. Otsustasin jääda tagasihoidlikuks ja mitte tutvust tegema minna aga imestus oli veel päevi hiljem suur. Nii palju kui meie teame, oleme siinses külas esimesed eestlased.
Calala kohta veel niipalju, et jäime ühel õhtul peale filmi lõppu sealse omanikuga lobisema ja saime tuttavaks. Omanikeks on Matt ja tema naine, kes on pärit Argentiinast. Jutt baaripidajate vahel jooksis ladusalt ja saime aru, et veedame seal veel nii mõnegi toreda päeva. Selle teadmise valguses otsustasime teha baari ettemaksu ja nüüd seal käies saame nautida rahavaba tarbimist. Matt rendib ka aerusurfi laudu ja oleme juba paaril korral tõusu ajal merel laineid püüdmas käinud. Täna jälle, muuseas, sest tõus on just päikeseloojangu ajal. Oleme Calala püsikliendid, sest kui ei ole just filmiõhtu, oleme tihtipeale ikkagi sealt läbi astunud. Olgu see siis mõne kontserdi ajal või lihtsalt snäki ja basseini nautimiseks.

Calalast sai meie lemmik ajaveetmis paik.
Pea iga pühapäev oli seal ka elav muusika.
Ühtegi SUPi sessiooni kahjuks pildile ei jäädvustanudki.
Calalas oli kõik olemas, hea atmosfäär, lauad mere vahetus läheduses, suur ja värskendav basseiin, maitsvad toidud, toredad omanikud ja töötajad, SUPi laenutus jne.

Filme oleme nüüdseks juba neli tükki vaadanud ja rahvast on iga korraga aina enam. Viimasel korral oli isegi istekoha leidmisega probleeme. Filmiklubi toimetab muuseas kuni märtsi lõpuni.d

French Dispatch
The Rocky Horror Picture Show


Ühel kontserdil, kus lauljaks kanadalanna ja pilli mängijateks ameeriklased, hakkas peale veerandtunnist laulmist nii hullult vihma sadama, et oli aeg kogu tehnika katuse alla kolida. Olin ka abiks ja kui asjad olid päästetud, olin ise läbimärg. Mis muud, kui basseini pommi !!

Sadu kestis mitu tundi ja muutis teed nii libedaks, et otsustasime oma motika ööseks sinna jätta ja sellele järgmisel päeval järele minna. Saime küüti healt sõbrannalt Roxanne´ilt, kes on kanadalanna ning kes kolib õige pea püsivalt Panamasse elama. Kuid ega me siis koju ei läinud. Suundusime kolmekesi Bruce´i poole, kes meid oli külla kutsunud. Imetlesime Bruce´i maja, mis on tema enda projekteeritud ja milles on palju vaba õhu käes olevaid ruume, k.a elutuba ja köök. Maja on mõnusalt lobsaka taimestiku taga peidus ja selle leidmiseks tuleb täpset teeotsa teada. Vaatasime ära paar lühi filmi ja kuna Roxanne lahkus enne meid, siis koju jalutasime. Jalutamiseks seda muidugi nimetada ei saanud, pigem poris uisutamiseks. Kõndisime keskööl nagu kaks parti kodu poole, kuid tuppa jõudes olid jalad ikkagi porikihi all.

Selline nägi välja peatänav peale vihma.


Käisime ka viimase täiskuu ajal rannas lõket tegemas ja taanduvat merd imetlemas. Kuna olime seekord kahekesi, siis lõkkematerjali korjasime kokku rannast. Lõke vee piirile üles tehtud ja piknikulaud tekile laotatud, saime pea vastu kaldale uhutud palki toetada ning kogu ümbritsevat ilu nautida.


Cobanos käiguga samal päeval külastasime taaskord ka koske ja randa, mille esimesel korral kobamisi leidsime ja millest eelmises postituses juba juttu on olnud. Seekord oli rahvast rohkem, kuid koht endiselt imeilus.

Algselt soovisime kose all basseinis jahedamat vett nautida, kuid seal oli meie maitse jaoks liigselt turiste, kose üleval polnud aga kedagi.

Huvitaval kombel külastasime sama kohta ka veel järgmisel päeval, kuid siis juba kogematta. Nimelt otsustasime ette võtta pikalt edasilükatud nelja tunnise matka, mis algab Montezumast ja kulgeb mööda rannajoont vaheldumisi liival ja dzunglis.

Minna otsustas minnes matkata paljajalu, täitsa tehtav, kuniks liiva peale satud, sest liiv oli tõeliselt kõrvetav.
Playa Grande

Teekond on imeilus ja randade vaheldus vapustav.

Ei tea mis selle ranna nimi tegelikult on aga meie panime nimeks Playa Zebra

Kui olime ca poolteist tundi jalutanud, nägime kauguses justkui midagi tuttavat, kuid otsustasime mõlemad sellest mitte juttu teha. Mida lähemale aga jõudsime, seda tuttavamaks koht muutus. Lõpuks tunnistasime mõlemad, et see on ju seesama merre langev kosk, kus juba paar korda motikaga käinud oleme.

El Chorro kosk.

Jala minnes võttis kohale jõudmine aega kaks tundi, tsikliga kulus ca tunnike. Ujumas käidud ja puu all pikutatud, asusime tagasiteele. Sama tee, mille meie läbisime jala, saab suure raha eest ka hobuse seljas läbida, kuid see ei ole üldse meie jaoks. Tagasi Montezumasse jõudes olime oluliselt pruunimad kui matka alustades, kuna tegime seda kõike kella 10st 14ni.

Üks mõnus baar Montezumas otse rannal.

Saan nüüd öelda, et olen kohalikest vetest kala kinni püüdnud. Täpsemalt tuunikala ja lausa mitu tükki. Käisin kalavetel koos Larry, Alexi, Clay ja Jose´ga. Pererahvas, kelle käest tuba üürime, oli ka ise enne aastavahetust siin, neljal järjestikusel päeval puhkamas. Ühel hommikul küsisid nad, kas tahan kalale minna. Seletasin, et pole suurem asi kalamees, kuid siinsetest vetest tahaks miskit kätte saada küll. Nii me siis teele asusime. Alex on üürileandja, Larry tema ameeriklasest õemees, Clay paadi kapten ja Jose kapteni “parem käsi”. Sõitsime esimese hooga sadamasse, paat aeti vette ja seejärel kihutasime 20 minutit merele. Mina tegelesin esiti rohkem filmimise ja ümbruse imetlemisega ning nautisin vee peal olekut. Kui aeg oli käes õnged vette visata, siis sain aru, et tüütuma osa teevad ära kohalikud ja “klientidele” jäetakse välja sikutamise vaev. Lant visatakse vette, paat sõidab vaiksel käigul edasi ja landiga mängitakse senikaua, kuni miskit näkkab.

Ja edasine on juba õhinal kala paadi poole kerimine. Kolm ja pool tundi merel ning kogu saak kaldale jõudes puhastatult kaasa pakitud, jõudsime tagasi koju alles pimedas. Saagiks siis ca 8 tuunikala ja 1 Mahi Mahi. Tuunikala saab väga kiirelt valmistada panni peal ning Mahi Mahi liha on valge ja sellest tegi Minna ülimaitsva ceviche.

Kes ei tea siis cevice on toores kala ohtras laimi mahlas ja sinna võib lisada veel endale meelepärast, mina lisasin tomatit ja ei ole naljalt ühtegi ladina/kesk ameerika toitu mille juurde ei kuuluks koriander. Koriandri saime oma aiast.


Kui kalalkäik algas ja lõppes Mal Pais´is siis sama külake on asukohaks ka järgmisele seiklusele. Olime eelmisel päeval Nicole´i käest saanud kutse külastada üheskoos kõrgel mäe nõlval asuvat “lõputut” basseini. Bassein on ilusa kuurordi, nimega Vista de Olos, üheks osaks. Kohale jõudes tuleb tasuda sularahas 25 ameerika raha näo kohta, jätta pangakaart hoiule ja võtta koht sisse maalilise vaatega basseini ääres.Vaade on otse Santa Teresa rannale. Sisenedes tasutud raha on ettemaks, mille eest saab süüa ja juua. Kuna olime seal pimedani, et näha ära ka seni siin viibitud aja ilusaim päikeseloojang, siis 25st dollarist näo kohta jäi väheseks 🙂

WOW
Imeline paik
Minna ja Nicole. Ameeriklastega jagub ikka juttu kauemaks!

Tagasi Cabuya poole asudes läks Minna Nicole ATV peale ja nemad võtsid shortcut’i. Mina läksin aga mööda pikka teed tagasi. Plaan oli minna edasi Nicole’i juurde ja õhtusöögiks ära küpsetada eelmisel päeval püütud tuunikala. Kuna Minna tundis peavalu lähenevat küsis ta Nicole’i käest valuvaigistit. Ameerika valuvaigistid on aga veidi karmimad, kui need millega Minna harjunud. Tõenäolidelt küll mitme asja koosmõju, kuid Minna peale seda õhtut paar päeva voodist ei tõusnud. Voodis sai veedetud ka aasta 2022 saabumine. Mina sain veel järgmisel hommikul samasse kohta kiirvisiidi teha, kuna oskasime eelmisel õhtul telefoni maha unustada… Õnneks saime selle tagasi ja sain omanikuga paar sõna vahetada. Koht on tegutsenud juba üle kahekümne aasta ning seda peavad kaksikutest vennad. Tee ääres mingit viita ega silti ei ole ja seda taotluslikult. Pead teadma, kuhu minna!
Organico vaba mikrofoni õhtud on samuti meie “tihedas” ajakavas kindlal kohal.

Ükskord oli au jagada lauda perega, kelle 2 last samuti vabal mikrofonil osalesid, üks andekam kui teine, nende lauluoskust saad kuulata juba varsti, kui Cabuya II osa Youtube’i üles läheb.
Ja nagu ikka esineb vaba mikrofoni lõpus ka Los Cacao

Viimasel korral oli küll nii palju rahvast, et me ei jõudnud sissepääsu ära oodata, kuid seevastu eelmisel esmaspäeval kohtasime seal Kitty´t, kellega meil kohe jutt jooksma hakkas. Kitty on ameeriklane, kes tegutsenud nii muusika-, moe-, kui ka ööklubi maailmas ning omab sertifikaate kõik võimalike energia ravi meetodites. Kolis siia, sest Atlantas hakkas igav! Omab siin ilusat maja, kus meiegi külas oleme käinud. Käib väljas kohaliku noormehega, olles ise 72 aastane (väljanägemine seda ei reeda). “Mitte mina ei ole liiga vana sinu jaoks, vaid sina oled minu jaoks liiga noor!” on tema põhimõte. Pole ime, et temalt elulooraamatut oodatakse! Palusime ennast aegsasti raamatu ootejärjekorda lisada.

Viimasel nädalavahetusel enne ärasõitu külastasime ka naabreid, kes meid reedel õhtusöögile kutsusid. Käisime päeval veel Mal Pais´i rannas.

Kui pimedas koju jõudsime, oli aeg joogid näppu haarata ja minna. Shawn ja Yasmine ning nende 3 last on kanadalased, kes veedavad siin kolmekuulist puhkust! Lapsed käivad kahel korral nädalas eraõpetaja juures (maksavad selle eest 10$ tunnis ühe lapse kohta) ja saavad muul ajal täiel rinnal puhkust nautida. Shawn üürib maja Madelaine´i ja Vincent´i käest, samal ajal kui nemad Nicaraguas on. Õhtusöögiks oli grill-liha ja lisaks meile olid seda nautima kutsutud ka Minor ja Lolo oma peredega. Minor on Madelaine´i ja Vincent´i aednik ning nii palju kui aru saime siis Lolo oli tema sõber. Oli äärmiselt meeleolukas õhtu ja mina asusin “pikale” koduteele alles peale keskööd!

Kohe järgmisel hommikul asusime teele Montezuma turule, kuna see oli meie viimane võimalus seda külastada. Turg leiab aset kord nädalas, laupäeva hommikuti. Jõudsime kohale piisavalt vara, et haarata omale tass kohvi ja paar pirukat ning turu tekkimist jälgida. Pakutakse nii omavalmistatud ehteid, kastmeid, pilte, seepe jms.

Turu kerkimise jälgimine on täitsa omaette elamus.

Suurimaks hitiks on kohalike farmerite puu- ja juurviljade saabumine. Kui kaup on laiali laotatud ja vastav luba saadud, läheb suureks ostlemiseks, sest vaid tunniga olid suurtest kuhjadest järel vaid riismed. Ka meie toetasime kohalikke, ostes nii puuvilju kui ka muud põnevat!

Kui alguses oli rahvast vähe siis puu ja juurviljad meelitasid kohale hordid.

Viimasel päeval enne ärasõitu otsustasime veel ühe tegevuse ette võtta, mida veel teinud ei olnud. Nimelt teadsime, et mööda meie tänavat edasi minnes on ilus umbes tunniajane matk üles mäkke.

Enne matka sain lõpuks videole ja pildile siinkandis väga tihedad külalised Makaagid.
Jalutuskäik läbis taas lummavat ja mitmekesist loodust.
Minna otsustas banaaniraksu minna.
Vaade mäe otsast.
Jaa kookosraksu.
Et kookost lahti lõigata, tuleb machetega osav olla, Minnal tuli juba teine kookos täitsa hästi välja!
Aeg kotid kokku pakkida = aeg uuteks seiklusteks.

Selle kahe kuu jooksul sai päris palju uusi tutvusi ja suhteid loodud. Cabuya ja seal elavatel inimestel ja koertel on koht meie südames.

See koer otsustas lihtsalt meid ühel õhtul koju saata. Tuli meie kõrvale mõni meeter peale El higueróni baari ja saatis kuni meie kodutänavani (tegu on 15-20min jalutuskäiguga).
Naomit jääme väga igatsema, ta oli nagu meie Cabuya koer, tegu on naabri koeraga kes alati meie juures aega veetis.

Aga on aeg edasi liikuda. Ja meie uus seiklus Nicaraguas ei oleks teoks saanud ilma Cabuyata, nimelt lähemegi külla Madeline’le, Vincenti’le ja Milo’le, kellega kohtusime Cabuyas ja tänu kellele sinna pikemaks jäime.

Hasta luego, Cabuya!

El higuerón (seekord puu, mitte baar) Cabuya sissesõidul.

Seiklus jätkub


Hola!

Otsustasime ühe siinviibitud kuu (aeg ikka lendab, kas pole!?) puhul käia Montezuma hilisõhtust melu kaemas. Kohustuslik ujumistiir tehtud, tulime koju, panin plätude asemel tossud jalga ja asusime teele. Õnneks on seda teed juba valges nii palju sõidetud, et kurvide ja sildade asukohad on meelde jäänud. Pimedas olime siiski ekstra ettevaatlikud, kuna 7 km kohta on umbes 10% kogu teest valgustatud. Kui sellele lisada veel tolmupilv, mida tekitab vastutulev auto, siis oli vaja 100%-list keskendumist. Jõudsime kenasti kohale ja tuleb tunnistada, et juba eemalt oli vaade, tuledes mereäärsele linnakesele, vägagi kutsuv.

Esimese hooga astusime sisse Organico`sse, kus iga päev elav muusika.

Neid võib vist nimetada majabändiks, sest niipalju kui me nüüdseks Organicos käinud oleme on see koosseis alati laval. Paremal bassi mängiv meesterahvas on koha omanik, pärit Itaaliast.

Proovisime ära ka seal pakutava pitsa – kuulsime, et omanik on itaallane – ja jäime väga rahule. Millega me aga tünga saime, olid kokteilid. Tellisime moijito ja tico sour´i (tico´deks nimetatakse Costa Rica mehi ja sour on hapu ingl. k). Need olid halvad. Kui hiljem selgus, et nad ainult kokteile ja veini pakuvadki, oli meie imestus veel suurem. Põhjus nagu hiljem selgus on selles, et CRal on väga raske alkoholiluba saada. Aga kokteilid saab menüüsse kavalalt smuutide alla ära peita. Ning veel saime teada juba Organico püsiklientidelt, et kui õlut tahad juua, tuleb see lihtsalt ise poest kaasa haarata. Õllepudelit laua peal ei hoita aga diskreetselt võid seda tarbida ning baarist saad enda õlle jaoks ka klaasi.

Pizza jällegi hea õhukese krõbeda põhjaga. Seekord valisime Vegetariana ja olime väga rahul, sest köögiviljadega siin ei koonerdata.

Pitsa söödud ja kokteilid joodud, astusime tänavale ja vaatasime ringi. Võtsime istet seal, kus olid teisedki, meie annaks sellele kohale nimeks “keskväljak”. Ühe baari/söögikoha ees, mida võib väikese liialdusega kutsuda Montezuma öise melu keskuseks oli seltskond kirju ja heas tujus. Kõik kuulasid baarist kostuva DJ reggaet ja nautisid olemist. Kui DJ lõpetas, pandi suur kõlar tänavale mütsuma ja ei tehtud teist nägugi. Meie käisime ka rannal tähistaevast imetlemas ja eemalt kogu seda asja vaatamas.

Koju jõudsime alles pisut enne keskööd (oleme harva nii kaua üleval).


Siinsest kirjust looma- ja linnuriigist on ühed huvitavaimad ulguvad ahvid. Jah, selline nimi ongi ja seda asja eest. Muidu täiesti tavalist kasvu ahvid, kes suudavad endast välja pigistada heli, mis on segu meeleheitlikust nutust ja “haigest” naerust. Ja see ulg kostub kaugele. Meil on olnud paaril korral au nautida Ulguvate Ahvide kontserti “esireast” – öösiti on nende helide detsibellid eriti läbilõikavad. Ja kuna meie kodu on vägagi looduses siis oleme nii mõnelgi ööl tunnikese neid kuulanud.

Alguses nad ennast näitama ei tulnud, ainult tegid kuuldavaks, kuid ükspäev tulid päris meie kodu lähedale. Vasakus nurgas paistab meie wc katus.


Eelmisel esmaspeval otsustasime teha taaskord pikema väljasõidu.

Sihtkohaks sai valitud Playa Muertos (surnute rand). Tee kulges väga mõnusalt ja kui enda arvates kohale jõudsime, ei olnud avanenud vaade üldsegi mitte see, mida olime oodanud. Õnneks ilmus nurga tagant kohalik teismeline oma paadiga ja uuris meilt, kas oleme teel Playa Muertosse. Saanud jaatava vastuse, seletas ta, et sinna motikaga küll ei saa – ainult paadiga. Oli meid lahkelt nõus ära viima ja tunni pärast tagasi tooma.

Me ei oleks paremat saabumist osanud ettegi kujutada – sõit kestis ühel suunal ca 10 minutit ja pakkus ilusaid vaateid. Kogu luksus maksis 8 eurot.

Rand ise oli mõnusalt eraldatud ja ujumiseks väga mugav. Parasjagu oli käimas ka söögikoha ehitus, mis annab kohale kindlasti palju juurde.Tegime ka väikese jalutuskäigu piki randa ja nägime nii mõndagi huvipakkuvat.

Silmasime treppi, mis viis rannast ülesse mäkke, kuid mille algust ei olnud näha – hiljem saime paaditaksos teada, et see viib suurele eravaldusele. Jätsime seekord käimata.

Tore avastus oli ka katusealune, mis eemalt hinnates leiab kasutust gruppide söögikohana, kes sinna paadiga kohale tuuakse. Katusealuse kõrval seisid ka kaks katamaraani, mis andis kohale veel vürtsi juurde.


Tagasiteel kodu poole tegime peatuse ka Tamboori rannas. Seal õnnestus meil ranna restost osta parimat jäätist, mida siiani saanud oleme.

Kohe rannal asub uhke kõigi mugavustega hotell, kus saab keha kinnitada ja kus on bassein. Lootsime, et seal einestamine tagab meile basseini kasutamise loa, kuid kahjuks oli see luba vaid hotelli külastajatel. Kuna hinnaklass oli kuurordile kohane, siis otsustasime piirduda vaid menüü sirvimisega. Jätkasime koduteed ja tegime söögipeatuse Cobanos. Saime väga autentse kogemuse, kui lihtsalt tunde peale ühte teeäärsesse Soda´sse astusime ja keha kinnitasime.
Samal esmaspäeva õhtul Montezumas Organico restos vaba mikrofoni üritust ja mõnusat õhtut veetes, kohtasime taas Bruce´i, kellelt saime kutsed ja ajakava tema filmiõhtutele.

Kohalik Bob Marley, ansambli nimi: Los Cacao. Ansambli koosseis on küll pidevalt muutuv, hetkel pildil olevatest teame niipalju, et vasakul kitarril Saksamaalt pärit poiss ja saksofoni mängib Hispaanlane.

Õhtu ise lõppes “keskväljakul”, kuhu ka Organicos esinenud kohalik reggae virtoos oma pillid ja helitehnika kohale tassis. Lähedalasuvast baarist saadud elektri abil pillid häälde seatud oli aeg üleskutseks. “Me peame siin kõik looduse eest hoolitsema ja oma panuse andma!”. Sellise loosungi saatel jagati laiali prügikotid, et kõik kohalviibijad enda ümbrust vaataksid ja sealt leiduva prügi kotti paneks. Eeskuju missugune! Tänaval lõid muusika saatel tantsu nii noored kui vanad!

Pildil paistab kõige suurem tantsulõci, vanus pole mingi näitaja!

Tulles tagasi Bruce´i ja filmiklubi juurde ,siis esimene film, milleks oli “See, kes lendas üle käopesa” ja mille peaosas noor Jack Nicholson oli kavas kohe järgmisel päeval. Loomulikult läksime seda vaatama. Kohaks, kus filmiõhtud igal teisipäeval toimuvad, on Calala Lodge. Mõnisada meetrit kodukülast eemal, otse ookeanikaldal ja suurepärase atmosfääriga. Olen praegust blogi siinsamas kirjutamas. Küll päevasel ajal ja Costa Rica kohalikku IPAt juues aga koht on sama.

Ja siin lubatakse sööjatel, joojatel basseini ja wifit kasutada. Kuna meil enam kodus wifit pole, ajamegi kōik oma interneedust vajavad asjad just siin. Nüüdseks oleme juba ka omanikuga sõbrunenud.

Igatahes, filmiõhtuks oli Bruce palmide alla paigutanud ca 25 matkatooli, ekraan, kuhu projektori abil suurt pilti näidati, oli seotud kahe palmi vahele ja 2 euro eest sai soetada külma õlut. Mõnusaks üllatuseks oli filmi alguses laialijagatud popkorn. Kõik kohaolijad said sellise portsu, et jagus teveks filmi ajaks.

Enne filmi näitab Bruce ekraanil muusikavideoid!

Juba paari päeva pärast jälle. Niiet, esmaspäeviti siis Montezumas vaba mikrofon, teisipäeviti Cabuya filmiklubi ja kolmapäeviti El Higuerónis samuti elav muusika (tavaliselt mängib Lis Cacao) 🙂

Viimasel nädalald käisime El Higuerónis lausa igal ōhtul, kui elavat muusikat lubati (ehk kolmap, reede ja pühapäev) enne kontserti sai ka wifi abil arvuti taga asjatatud.
El Higueróni aed on väga hubane, oleme sealse omanikuga juba paar sõna juttu puhunud ja saime teada, et varem pidavat see olema hambutute joodikute kogunemispaik, kuhu naist kaasa ei kannatanud võtta aga uue omaniku käe all läbis koht ümbersünni ja on armastatud kogunemispaik nii kohalike, expatide, kui turistide seas.


See jätab veel neli päeva nädalast, mida sisustada. Ühe neist päevadest sisustasime sellel nädalal Costa Rica vanimat rahvusparki külastades. Oli ka juba aeg, kuna see asub meist kiviviske kaugusel. Esimeseks seikluseks oli kohale jõudes pargi värvast sisenedes teekond kuni piletikassani. Kuna eelmisel ööl oli sadanud ja tee kulges metsa vahel, siis oli see kergelt porine. Meie tsikkel aga ei ole just parim vahend porise tee jaoks. See on ikka pigem selline maanteel kulgemise masin. Aga jõudsime kuidagi kohale. Ja ees ootas korralik matk, mitte mingisugune jalutuskäik pargis. Edasitagasi oli teekonna pikkuseks 10km.

Vahepeal sai jõest natuke jahutust, mis kulus vägagi ära.

Poolel maal ootas paradiisirand, mis oli väga vajalik, kuna higistasime dzunglis hullupööra.

Eemalt paistab Cabo Blanco saar.
Rannas olid mõnusad jahutust pakkuvad dušid, see kulus väga ära sest merevesi oli supp.


Kirjutan siia ka põgusalt kogemusest, mis meile reisi viimaseks nädalaks majutust otsides osaks sai. Nimelt soovime minna veebruari alguses La Fortunasse ja leidsime internetist omale sobiva majakese, kus on ka bassein. Otsustasime koha broneerida ja tasusime ka arve. Kohe järgmisel päeval aga saime omanikult sõnumi, et oleme koha liiga odavalt saanud ja peaksime juurde maksma. Võtsime siis Air BnB´ga ühendust ja uurisime, kuidas käituma peaksime. Saime neilt kinnituse, et meie oleme kõik õigesti teinud ja ei pea midagi juurde maksma. Omanik ise oli teinud näpuka ja sisestanud liiga suure sooduka. Uurisime siiski omanikult, mis see summa on, mida ta juurde soovib. Ta andis meile mõista, et teeb meile absoluutselt väikseima võimaliku hinna ja et ümberkaudsetes majutustes pole sellise hinnaklassiga midagi saadaval. Väike otsing internetis tõestas aga risti vastupidist. Ümbruskonnas leidub oluliselt soodsamaid majutusi, kui 38 dollarit öö eest. Tühistasime kokkuvõttes broneeringu, kaotasime basseiniga majakese, kuid võitsime 150 eurot. Selle eest saame omale nii mõnegi kõhutäie lubada.
Elukohast veel rääkides, siis oleme nüüdseks kolinud. Nagu eelmises postituses juttu oli, siis ei olnud see väga suur ettevõtmine.

Motika abil 3-4 korda mäest ülesse ja alla ning olimegi juba oma uue kodu aias einestamas. Meie käsutuses on soe duss, suur aed ja ühetoaline igati puhas ja korralik kööktuba.

Maja koosneb kolmest väiksest apartmendist. Meie käsutuses on viimane. Pererahvas ise käib siin suht harva aga teisi välja ei rendi, niiet enamasti saame siin olla uhkes üksinduses.
Ja taas on meil heameel, kui naabri koer külla tuleb!

Bienvenidos!


Saan lõpetuseks kirjeldada ka kogemust, mida tundsime eelmisel ööl. Nimelt kallas öösel mitu tundi järjest vihma. Ja ikka nii tugevalt, et ärkasime selle peale öösel mitu korda ülesse. Isegi hommikusöögi olime sunnitud tuppa kolima. Kujutasime vaid ette, millised päevad siin vihmaperioodil olla võivad. Kindlasti ei olnud see vihm praegusele aastaajale kuskilt otsast omane. Nüüd aga on taas päike väljas ja vihmast on vaid mälestus.
Ärge siis Teie ka seal sademete pärast liigselt muretsege – küll kohe päike välja tuleb! 🙂

Pura Vida

Como estas, amigos? Todo bien?
Taaskord on jupike aega viimasest postitusest möödunud. Püüan meenutada, millega vahepeal hakkama oleme saanud, kus käinud ja mida teinud.
Kui eelmist sissekannet alustasin teatega, et olime just naasnud 50 km pikkuselt ringreisilt, siis siinkohal oleks ehk paslik ära mainida, kus käisime. Olime nimelt ette võtnud teekonna Santa Teresa´sse, mis on siinne turistidest surfarite meelispaik. Ülerahvastatud ja liiga kallis on meie hinnang. Loomulikult on sealne mitme kilomeetri pikkune liivane rannariba ja vinged lained omaette elamus, kuid kõik muu, mis seal on, jättis meid üsna ükskõikseks.

1. sõiduriist
Santa Teresa rand.
Ilu jagub muidugi igale poole.
Laias laastus on Santa Teresa üks pikk tänav mis otsast lōpuni erinevaid ärisid täis. Koha mõttes ilus ja armas aga liiga palju turiste.
Playa Hermosa
Tee ääres olevad ristikesed tuletavad meelde, et võta hoogu maha! Meile muidugi tundub uskumatu, kuidas nendel teedel üldse kihutada on võimalik.
Santa Teresa rand

Seal muideks asub üks kahest pangaautomaadist, mis siin 30 km raadiuses on ja kus kogu aeg lookleb saba neist, kellel sularaha vaja. Oleme lugenud, et kõrghooajal pole mingi ime, kui sularaha sealt otsa saab ja tuleb uut täitmist oodata. Maksimum, mida korraga välja võtta saab, on üks miljon kohalikku ehk ca 1300 eurot. Ja kuulsin ka seda, et kui võtta välja ühe päeva jooksul rohkem kui 3 miljonit kohalikku, rakendub automaatselt 3-päevane sularaha väljavõtu piirang. Teel sinna ja tagasi sõitsime läbi Cobano´st, mis on siinne lähim linn, kus asuvad nii pangakontor, suured supermarketid, riidepoed ja 2 tanklat. Meiegi täitsime minnes tanklas oma pisikese aga tubli rolleri paagi. Või noh, see täideti nooremapoolse, kunstküüsi ja meiki kandva, kohaliku naisterahva poolt. Mingit tsekki ei pakuta ja kirjeldatud teenindaja arveldab ka rahaga. Liiter bensiini maksab 620 kohalikku ehk 1 dollar. Peale antud reisi vahetasime üsna peatselt rolleri mootorratta vastu.

Meie uus sõiduvahend, siin veel Minna tegelikult ei tea sellega sõidust midagi.


Ühel päeval jalutasime mööda ookeanipõhja lähedalasuvale saarele, kuhu pääseb vaid mõõna ajal.

Jalutuskäik saarele.

See on saar, kus asub väike surnuaed ja mille ühes otsas saab liiva peal näiteks piknikku pidada. Surnuaiaks sai ta ammu, kui pärismaalased leidsin rannalt surnukeha ega osanud sellega midagi peale hakata, nad otsustasid ta viia asustamata saarele ja matta ta sinna. Sealt alates ongi saar Surnuaia saar. Haudasid on vähe, kuid sealt leiab ka täitsa hiljutisi haudu.

Meie aga olime saanud vihje, et selle saarekese tipus peaks olema mõõna ajal “bassein”, kuhu jääb piisavalt vett, et seal sulistada. Niisiis, asusime mööda kivist ookeanipõhja sinnapoole teele, teadmata, kus täpselt ja kas üldse, see “bassein” asub. Mina jõudsin pisut varem kohale kuna Minna oli lummatud kõigest sellest, mis ookeanipõhja mõõna ajal maha jääb.

Ilu ja kuldlõiked igalpool meie ümber.

Vaatepilt kohale jõudes oli võimas. Ühele poole jääb ookean, kalda poole vaadates oli näha mägesid ja “meie” poolsaart. Viskasin riided seljast, hüppasin vette ja kui Minna jõudis, tegi temagi sedasama.

Olime seal nagu kaks teismelist, naerdes ja nautides looduse poolt pakutavat. Me ei olnud päris kindlad, millal mõõn lõpeb, seega otsustasime piirduda umbes 15-minutilise kümblusega. Hiljem saime aru, et aega oleks oluliselt rohkem olnud, sest tõus ei alanud enne tundi kindlasti. Plaanime juba uut külastust.

Vaade saare pealt. Bassein asus umbes noolega näidatud kohas.


Oleme proovinud ära ka kohaliku kiviahju pizza, ja sellega väga rahule jäänud. Vaat et sama hea ja krõbe põhi, kui Surfibaaris. Higuaron´is pakutakse lisaks pitsale kolmapäeviti, reedeti ja pühapäeviti ka elavat muusikat.

See on vist ka ainuke restoran, mis asub nö siseruumis.

Kuuldatavasti samal põhimõttel, nagu Surfibaaris, tasuta söögi joogi eest on esinejad oodatud. Oleme seal kahel korral õhtustamas käinud ja mõnusat reggae´t nautinud. Suur pitsa kahe peale oli täiesti paras ja selle eest tuli välja käia 12 000 kohalikku. Aa, ma ei olegi vist seda veel maininud, et siin väljas süües, lisandub arvele 10%-line teenustasu. See siis on nagu jootraha. Võib loomulikult veel lisaks sellele ka tippi jätta, kuid see 10%-line lisa on kohustuslik. Kuigi menüüs on hind ilma selle 10%-lise juurdehindluseta, aga see on ka menüüs ära märgitud. Kohalik omapära.
Käisime ka nautimas toitu, mida pakub meie koduküla vanim tegutsev söögikoht- Panaderia- tõlkes pagarikoda. Olime sealt varemgi koju värsket saia ostnud, kuid koha peal söönud veel mitte.

Kuigi sööme enamasti vaid kaks korda päevas kuid seega suhteliselt suuri portsjoneid siis neid portse ei jaksa me lõpuni süüa.

Olin ühe kohaliku tüdruku käest kuulnud, et Panaderia tegutseb juba üle 15 aasta. Siinsed ärid on enamasti perekesksed. Vajadusel kaasatakse ka tädisid-onusid. Toit oli väga maitsev. Muuseas, ei meenu ühtegi korda, kus me siiani toiduga rahule ei oleks jäänud. Hinnaklass oli veidi kõrgem, kuid portsud see-eest väga suured. Heaks näiteks võin tuua, et kui seal järgmine kord hommikust sõime ja omale pannkoogid tellisin, siis punnitasin, mis ma punnitasin aga ühe koogi kaheksast (!) pidin järele jätma. Seda juba liiga tihti ei juhtu!

Toit maitses imeliselt! (see siin ei ole banaan muideks, vaid plantain, maitse on sarnane banaaniga, lihtsalt vähem magus ja tihkema konsistentsiga. Süüakse alati küpsetatult, eriti maitsev hapukoorega!)


Lubame endale nii mõnigi päev laisklemist, kuid vähemalt ujuma oleme siin oldud aja jooksul igapäevaselt jõudnud. Kindlasti jätkame selle traditsiooniga edaspidigi. Üheks lemmikumaks ujumiskohaks ja looduse helide kuulamiseks on saanud jõgi, mis suubub ookeanisse. See on paik, kus jõgi voolab üle kärestiku ja enne ookeanisse suubumist on sügavam ala, kus saab ujuda. Saame sulistada ka kivide vahele tekkinud basseinikestes ning veest välja ulatuvate kivide peal meeldib meile peesitada.

Vesi on jahedam kui meres, mis mõnel eriti palaval päeval on väga teretulnud.
Peesituskoht asub meie kodust ca 10min sõidu kaugusel.
Vaated on liiga ilusad, et olla tõsi..

Nädalavahetuseti me sinna ei kipu, sest siis on see liiga rahvarohke. Ja pealegi, hetkel on meie “peesitamise toolid” kõrgema veetaseme tõttu täiesti vee all 🙂
Mõned päevad tagasi tegime mootorratta abil veel ühe väljasõidu. Otsisime interneti abiga välja ranna, mis asub 45-minutilise sõidu kaugusel ja asusime teele. Nautisime teekonda oluliselt rohkem kui rolleri seljas istudes. Kulgeda vahelduseks mööda siledat asfaldit, oli tõeline nauding. Olime juba peaaegu kohale jõudmas, kui pidime valima, kas keerata vasakule v paremale. Nagu hiljem selgus, olid mõlemad valikud võrdselt head. Käisime esmalt ära rannas, kus olid paljud kohalikud oma pühapäeva veetmas. Rand oli üsna kivine ja ujumiseks mitte kõige parem. Otsustasime jalutada piki randa eemal paistva tipu suunas. Imetlesime rannas leiduvate kivide värvi ja kujude üle, vaatasime kuidas krabid, meid märgates, meie eest plehku panevad ja jälgisime vaatemängu, mida pakkus vee tohutu jõud, kui see kaldal olevate kivimürakateni jõuab.

Rand kuhu esimese hooga välja jõudsime. Rannas veetsid aega vaid kohalikud- selline paik meile meeldib!
Siia mõõnabasseini me ei kippunud, need mustad tutikesed on kõik ninelt meresiilid.
Vaateid imetlemas.
Laineid imetledes tuleb olla ettevaatlik. Laine jõud on suur. Meie oleme sellest teadlikud ja hindasime olukorda
Hindasime olukorda ja saime aru, et lained nii võimsad pole, et meid minema pühiks, kuid märjaks tegid siiski. 🙂
Kivide värvid olid imelised.
Loodud paik fotograafiaks.
Üks vaade ilusam kui teine.

Sealt edasi otsustasime ära näha ka teise teeotsa sihtpunkti. Möödusime tohutult suurest ja uhkest kuurorti kompleksist ja liikusime edasi kuni nägime viita, mis suunas kohaliku kose poole. Jõudes punkti, kus oli vaja mootoriga abimees tee äärde jätta ja kondiauru jõul edasi liikuda, olime juba piisavalt ootusärevad. Teerajake möödus täpselt ühe uhke krundi traataia tagant (arvame, et see oli selle sama kompleksi osa, mille peaväravast eelnevalt möödunud olime), läks läbi oru ja jõudis platvormile, kust avanesid hunnitud vaated merele.

Esimene vaade.
Teine vaade.

Kose kohisemine tuli aina lähemale ja kui lõpuks selleni jõudsime, vajus meil suu põlvini – olime jõudnud senise reisi ilusaimate vaadeteni. Jõgi kulges läbi dzungli ja lõppes kosega, mis kukkus otse merre. Meie asusime kose üleval. Õnneks oli jõgi piisavalt madal, et saime selle ilma suurema vaevata ületatud.

Ning nägime siis eemal ja endast allpool asuvat tõelist paradiisiranda. See ilmus nagu viirastus – ja võlus meid esimesest silmapilgust.

Algselt tundus, et me ei pääse sinna, kuid natuke uurimise abil leidsime tee, mida mööda alla laskuda ja kohale jõuda. Kohale jõudes olime liivasel rannasopil, kuhu olid päevasest ajast jäänud ehk kümnekonna inimese jäljed.

Selja taga kõrgus pankranniku peal asuv dzungel. Lained olid meeletud. Otsustasime siiski kiire supluse teha. Kõige krooniks tuli veel ka loojuv päike pilvede vahelt välja. Kogu kodutee oli nähtud rand silme ees.

Nii tore, kui sellised kohad ise avastada, mitte kellegi juhiseid järgides kohale jõuda.
Rääkides veel tsikliga sõitmisest, siis mina ei ole meie tiimist enam ainuke kes lenksu keerab. Ka Minna on asja käppa saanud. Ja kui võrrelda algust, siis koha pealt minek tuli temal oluliselt paremini välja, kui minul. Tema sai kohe esimesel katsel liikuma, minul ikka suri mootor alguses paar korda välja. Mis muud, kui loomulik talent! Minna naudib tasaseid ja tuttavaid teid, mägistes ja uutes kohtades olen mina piloot.

Esimesed triibud.
Juba sõitmas.

Meie “pillil” on 5 käiku ja käivitub ainult vändast käima lüües.
Ühe õhtusöögi oleme ka teistele valmistanud. Käisime taas Kanada sõpradel külas. Eelmisel korral, kui seal õhtustasime, pakkusime neile välja, et järgmisel korral

teeme meie süüa. Toiduks oli kartulivorm. Tegime kõik ettevalmistused kuni vormi ahjupanekuni kodus ära, siis jäi rohkem aega basseinis olemiseks 🙂

Enne lauda istumist tutvusime ka naabritega, kellega järgmise kuu elamispinna osas käed lõime. Vaatasime toa üle, kus on olemas kõik vajalik ja tasusime ka juba üüri. Kolime 14.detsembril. Üür on võrreldes praegusega ca 4 korda soodsam 🙂 Lisaks heale hinnale saame nautida suure aia olemasolu. Kui aeg oli lauda istuda, kutsusime ka nemad sööma ning tehtud kartulivormist jagus kõigile.

Koju jalutades avanesid taas võimsad vaated.


Tore lugu on mul rääkida ka seoses Jiu Jitsuga. Just, Jiu Jitsuga. Sõber, kellelt mootorratast rendime, Gabriel, kutsus mind ühel õhtul trenni. Teatas, et Jiu Jitsu on super vahva ja peaksin kindlasti tulema. Nii ma siis ühel õhtul koos Gabrieliga kaasa läksingi. Sain selgeks paar võtet, higistasin hullupööra ja proovisin nii paljust aru saada, kui vähegi võimalik. Juhendaja rääkis hispaania keeles ja vajadusel Gabriel tõlkis. Kuid mis seal ikka nii väga tõlkida – kui sind selili pannakse ja haardesse võetakse siis seal ei ole vahet kas seda tehakse hispaania või inglise keele abiga, selili oled igatepidi. Treeningu lõpus, kui teised korda mööda “päriselt” omavahel 5 minutit võitlesid , siis mina vaatasin kõrvalt, sest tehti selgeks, et võin omale haiget teha. Mul ei olnud selle vastu midagi. Üldiselt ei ole ma kunagi aru saanud, miks mehed nii intsensiivselt üksteist maas olles kallistavad, kuid kogemuse võrra rikkam olen kindlasti. Gabriel ise on alaga tegelenud üle 3 aasta ja sai omale just sinise vöö. Juhendajal oli kogemust 7 aasta jagu. Nii et asja võetakse siin tõsiselt.
Ühel nädalasisesel päeval otsustasime ära käia ka Montezuma kose juures. Parkisime oma kaherattalise, maksime selle eest võrkkiiges pikutavale härrale tuhat kohalikku ja matkasime koos teiste huvilistega paarkümmend minutit dzunglis kärestikulise jõega paralleelselt ülesvoolu ja olimegi kohal.

Enne teele asumist soojenduseks mõned jõuharjutused.

Kosk ise oli vinge ja suplus selle all meeldejääv. Rahvast oli lihtsalt pisut palju. Oleme teada saanud, et neid koski on kokku kolm – meie käisime ära kõige alumise juures. Kaks ülemist on veel avastamatta, kuid küll me jõuame.


Hoopis vingem seiklus oli, kui sõitsime Gabrieli juhtimisel (tema ees ja meie järel) ühe pisut väiksema kose juurde, kuhu teavad teed vaid kohalikud. Teekond kestis ca 30 minutit, kuid oli meie jaoks juba iseenesest elamus. Järskudel tõusudel pidime mõlemad Minnaga keharaskuse nii ette viima, kui vähegi võimalik, et esimene ratas ikka vastu maad püsiks. Loomulikult olid teed auklikud, künklikud, kivised ja libedad ning kulgesid dzunglis. Isegi allamäge minekud olid libeduse tõttu stressirohked. Mingil hetkel keerasime kruusateelt rohusele rajale, kus oli vaid kaks paari rattajälgi ees ja mujal vohas rohi.

Kui ka see rajake otsa sai ja me aina sügavamale dzunglisse suundusime, ütlesin Minnale, et kui keegi teine meie giid oleks, siis kisuks juba kahtlaseks. Õnneks olime peatselt kohal – parkisime tsiklid ja jalutasime veel pisut allamäge kuni jõudsime pisikese jõeni.

Siis oli aeg mööda jõge allavoolu liikuda, kuni olimegi kohal. Privaatne 5m kõrgune kosk, kust me Gabrieli järel alla HÜPPASIME. Ega ise ka hästi ei uskunud, et seda tegime, kuid saime eeskujulikult hakkama.

Loomulikult küsisim e Gabrieli, kes sealt 10neid kordi on hüpanud, vähemalt 5 korda kas on ikka turvaline.

Kose all ajasime juttu, ujusime veel pisut ja hakkasime tagasi ülesse rühkima. Muideks ujumise ajal hetkeke seisma jäämine ja jalgade põhja asetamine tekitas seal asuvates krevetides kohest uudishimu. Tulid ja näksisid varbaid 🙂

Kuna kell oli varajane otsustasime minna veel randa. Mõtlesime, et vahelduseks sõidame Montezumasse välja ja avastame veel sealsest põhirannast edasi looklevaid randu. (Muidu on meie lemmikrannaks osutunud ca 1km enne Montezumat asuv väike sopike).

Meie lemmik rannake.

Sõitsime Montezuma keskusest läbi ja vaatasine kui kaugele motikaga pääseb. Huvi oli âra näha ka üks mereäärne kuurort, mida soovitati vaadata. Ning teadsime, et kuurortist mööda jääb veel mitu ilusat paika. Seekord kuurorti alale sisse ei piilunud, imetlesime seda mööda jalutades. Jalutades mööda randa edasi, jäime vahepeal seisma, kuna nägime väikest rajakest, mis rannast veidi eemale lookles. Kanadalased olid meil soovitanud minna väiksele matkale just mööda seda rada aga arvasime, et jätame selle mõneks teiseks päevaks, kuna matk sihtkoha randa kestab paar tundi, niiet peaksime varem alustama. Siis aga kõnetas meid rannal peesitav turist ja ütles, minge, minge edasi et mõned minutid ja jõuate ilusa rannani, kus on ka väike koseke ja ilusad värvilised kivikesed. Tänasime ja asusime teele.

Teekond.
Ranna nimi on Playa colorada ehk värviline rand.
Lõpuks leidsime ka sellise kose, kus all saab massaazi võtta.
Vaade kose juurest.

Seekord Playa Coloradast edasi ei läinud, kuid ühel päeval kui sinna tagasi läksime jalutasime mööda matkarada veel järgmisesse randa ka. Matka lõpuni pole veel ette võtnud. Seda soovitatakse teha mõõna ajal aga praegu on keskpäeval tõus.

Seepäev otsustas Minna ka pisut kunsti teha.


Seiklesin ka ühel päeval Gabrieli kutsel temaga Mal Pais´i. Ta oli saanud selleks palve ühelt siia saabunud Ameerika turistilt nimega Nicole, kes soovis omale osta ATV-d. Mal Pais on pisike külake, mis jääb meist teisele poole mäge. Kui postituse alguses rääkisin meie käigust Santa Teresasse, siis Mal Pais asub sellest vaid 3km kaugusel. Kui meie käisime oma pisikese rolleriga seal nii, et sõitsime ümber mäe ja läbisime ca 25 km, siis tegelikkuses on olemas ka otsetee, mis kulgeb üle mäe ja on vaid 7 km pikk. Otseteega kaasnevad lihtsalt ülimalt kehvad teeolud ja tuleb ületada 3 jõge. Mitte silla abil vaid läbi vee sõites. Koos Gabrieli nelikveolise autoga ei tekkinud mingeid probleeme, kuid üle 2. käigu me kordagi sisse ei saanud ja sedagi pigem harva. Muuseas, seiklus Mal Pais´i lõppes vaid käiguga Santa Teresa pangaautomaadi juurde, sest Gabriel tegi Nicole´i soovitud ATV piltlikult öeldes maatasa ja andis mõista, et seda ei tasu osta. Oleme nüüdseks juba seda teed edukalt läbinud ka oma motikaga, kuid see on paras väljakutse.

Sattusime otsetee peale pärast seda, kui olime Montezuma turisti kose juures ära käind ja keerasime ühe teeotsa pealt ära, kus varem käinud pole ja vaatame mis sealt paistab.

Ja sealt paistsid imeilusad vaated.
Jällegi üks ilusam kui teine.
Üks suur pluss motika/rolleri puhul on meie arvates see, et näeb palju rohkem kui autoaknast.
Võrdleksin siinseid teeolusid Roosta-Peraküla otse teega, mis suvega ülimalt treppi sõidetud, lisa veel järsud tõusud ja langused ja mõned suured ja teravad kivid.
Vaade otseteelt Surnuaia saarele.

Jõudsime mööda otseteed peale paari väikest äpardust, nimelt kui motikas järske tõuse välja ei võtnud ja välja suri ning me pidime hops maha hüppama motikat kinni hoidma ja kuidagi viisi ennast ka, sest kallak oli nii suur ja tahtsime tagurpidi alla libiseda, siiski turvaliselt koju. Paar korda tuli Minna juba ennetavalt motika seljast maha ja võttis järske tõuse jalgsi.

Vihmaperioodil on otsetee praktiselt läbimatu. Rääkides veel teeoludest, siis just neil päevil käivad siinkandis suuremat sorti teetööd. Tee Montezumasse on teehöövli ja teerulli abil siledaks lükatud ja korda tehtud. Isegi praegu on kuulda kuidas meie külas teed silutakse. Ühtpidi tore ja hädavajalik, kuid sellega kaasnevad ka omad mured. Kui juba kehva teega meeldib autojuhtidele kihutada, siis nüüd on nad eriti isukalt gaasipedaali vajutamas. Tolm, mis jääb sõites Montezumasse riiete külge ja suhu satub, on märkimisväärne. Lisaks sellele sõidetakse värskelt silutud tee üsna kiirelt auklikuks, kuna kivid ja muld, mida paranduseks kasutatakse, kipuvad kiirelt järele andma. Arusaadav, et ilma sellise iga-aastase paranduseta ei mööduks kaua, kui teed läbimatuks muutuks. Parandustööd leiavad aset igal aastal kõrghooaja alguses ja eks vihmaperiood ja tulvaveed muudavad tee aasta jooksul taas kehvemaks.
Meie esimene kuu siin on tagasi mõeldes möödunud ülimalt kiiresti ja oleme väga tänulikud, et just Cabuya´s elame.

Paabulind keset Cabuya peatänavat.
Lõpuks oleme ise ka hakanud rohkem süüa tegema. Pildil šampinjoni takod.

Oleme kindlad, et need 2 kuud, mis meil veel ees ootavad, saavad oleme vähemalt sama huvitavad kui senised. Väikese õrritusena siia lõppu ütlen veel nii palju, et meie Kanada sõbrad kutsusid meid Nicaraguasse külla. Nad on ise Ometepe saarele kolmeks kuuks minemas ja pakkusid välja, et saaksime nende renditavas majas elada, samal ajal kui nad ise paar nädalt ringi seiklevad. Vastutasuks peaksime nende koera eest hoolitsema:) Kõlab ahvatlevalt, kas pole?


Praegu aga Ciao ja uute kirjutamisteni!
P.S Tehke meie eest ka lumememmi ja nautige talve!

Kui kumbki meist tahab kallist toitu siis teine peab leppine odavaga. 😃Tegelikult tahtsimegi ühte oma lemmik sodasse tulla friikaid sööma (käsitöö friikad-super head) aga eripakkumisena oli menüüs ka kreveti karri, kastme all on kartulipuder! 😋 Tegime pool- pool. Karri maksis 9000kohaliku ehk pea 13 euri. Friikad 3000colones ehk 4 euri (aga ports suur ja ikkagi päris kartulist ja tunduvad täitsa käsitsi lõigatud 😮)
Väga kutsuv ja mõnusa asukohaga baar Montezumas. Süüa siin pole mõtet, kallis ja turistikates pole toit tavaliselt midagi erilist. Aga kohaliku pruulikoja IPA maitseb hea. Pint maksis äkki 3000 colones ehk 4€ niiet kohaliku käsitöö õlle kohta täitsa ok! Tavaline 0,3ne lihtne õlle baaris tavaliselt 2€


Kallistame kõiki kalleid!

Cabuya radadel.

Tere õhtust!


Alustan kirjutamisega esmaspäeva õhtul kui oleme just saabunud 50 km pikkuselt ringreisilt oma uue liiklusvahendiga mööda käänulisi teid, mis kord paremas, kord kehvemas seisukorras. Aga kõigest järgemööda…
Oleme nüüdseks Cabuya´s olnud üle nädala. Meile meeldib väga. See on piisavalt eemal “turistikatest”, samas on kõik, mida hing ihaldab, piisavalt lähedal.
Olles eelmise pühapäeva pärastlõunal kohale jõudnud ja hommikuks end välja puhanud, tundsime suurt rõõmu, et just siia sattusime. Meie “majal” ei ole seinu ja ega me neist puudust ka ei tunne.

Meie kindlus aia poolt vaadatuna.
Õhtune olemine. Avastasin, et meil väga polegi kodust pilte, niiet tegin nüüd ruttu mõned.
Kööginurk.
Meie lemmik siesta koht.

Oleme looduses. Sõna otseses mõttes. Meie aias askeldavad papagoid, turnivad ahvipärdikud, lendavad koolibrid… hetkel siristavad rohutirtsud. Muidugi ei puudu ka külakoerte haukumine ja mööduvate motikate põrin.

Otsustasime kohe esimesel hommikul suunduda mere äärde. Sinna on umbes 20 minutiline jalutuskäik, olenevalt millisesse sopikesse parajasti minna. Leidsime mõnusa kohakese, kuhu oma asjad panna ning õnneks oli ka merepõhi piisavalt liivane, et suplust nautida.

Cabuya asub poolsaare tipus, niiet saame nautida Nikoya lahe ja Vaikse ookeani mõnusid üheaegselt. Suplus tehtud ja esimesed päikesekiired lumivalgete kehade ligi lastud, oli aeg sööma minna. Siinne toidukohtade valik ei ole just suur, kuid nurisemiseks ei ole samuti põhjust. Esmaspäeviti on mitmetel kohtadel puhkepäev ja nii suundusimegi oma esimest lõunasööki nautima täpselt külapoe (muideks, poode on siin lausa kaks) vastas asuvasse Soda´sse. Toidud olid väga maitsavd ja portsjonid nii suured, et tagasi kodu poole jalutades ägisesime mõlemad. Kui juba jutt külas olevale ja mitteolevale läks, siis olgu siinkohal antud kiire ülevaade – kuna Cabuya asub poolsaare tipus ja meist edasi jääb vaid rahvuspark, siis tundub nagu oleksime maailma lõpus. Külas on ainult kruusateed, puudub tankla (kütuse olemasolu ja asukoha kohta saab infot poest), samuti puudub sularaha automaat (kaardimaksed toimivad). Kõik kohalikud naeratavad ja tervitavad kui neist mööduda ja tunneme end väga turvaliselt.

Meie küla “peatee”
Pood Super David ja Super David. Tegu pole küll meie kodupoega, kodupoe nimi on super chico.
Jalka väljak.


Esimesed päevad möödusidki üsna rahulikult. Pikk hommikusöök, ujumine, siesta ja õhtul mõnda kohalikku “restorani”. Ühel päeval möödusime tsikleid ja ATV-sid rentivast ärist ja tegime juttu, et saada aimu, mis selline lõbu maksta võiks. Olime selleks hetkeks aru saanud, et mingisugune mootoriga liiklusvahend tuleb meil hankida, et ka pisut eemal asuvaid külasid ja randu külastada. Järgmisel päeval, kui olime poest head ja paremat hankinud, läksin veelkord samast kohast läbi, et asju täpsustada. Minna jalutas edasi kodu poole, et mitte riskida jäätise sulamisega. Hiljem selgus, et ta pääses kuuma päikese käest kiirelt koju, sest meie võõrustaja pakkus talle oma autoga küüti, kui oli teda jalutamas näinud. Mina asusin peale veerandtunnist vestlust rendikohas samuti kodu poole astuma. Olles mõnedkümned meetrid kõndinud, kuulsin selja tagant ingliskeelset küsimust: “Tere, kuhu suundud?” Olles umbmääraselt seletanud, et liigun oma uue kodu poole, jäime küsimuse esitajaga põgusalt vestlema. Kuna tegemist oli soliidses eas hallipäise härraga, kellele väga meeldis suhleda, siis sain nii mõndagi huvitavat teada. Olles end kohalikuks tervituskomiteeks nimetanud, siis selgus, et nimeks on härral Bruce, pärit New Yorgist, veedab siin juba mitmendat aastat järjest talve ja on just saabunud. Sain soovitusi nii heade söögikohtade, mõnusa live-muusikaga baaride kui ka lähedal asuvate vaatamisväärsuste kohta. Lisaks ka kutse filmiõhtule, mida Bruce ise ühes ookeaniäärses hotellis paari nädala pärast korraldab. Kirjeldasin, kus meie elame (ta loomulikult teadis omanikku) ja mainisin talle ka põgusalt, et otsime pikaajalist üüripinda, kuna plaanime siia pikemaks jääda, kui esialgselt kavas oli. Samal ajal, kui otsisin kotist paberit ja pliiatsit, et Bruce´i kontaktid saada, peatus meie kõrval auto, kus sees vanem paar ja keda Bruce samuti teadis. Tervitasime ja kuidagi läks nii, et ka nemad said teada, et oleme üüripinna otsingutel. Rooli taga istuv proua teatas kiirelt, et viimati kui ta naabri käest oli küsinud, siis tahtnud too endiselt oma puhta ja arvestatava aiaga toakese eest 200 dollarit kuus saada.. Tegin selle peale suured silmad ja uurisin, kus selline variant asuda võiks. Nad selgitasid, mulle, et elavad sama tänava peal (kuigi tänva nimesid siin ei ole), kus meie (ainuke kollane maja selle tänava peal) ja meie potensiaalne uus elukoht asub neist üle tee. Kutsusid end julgelt külastama, kui vaid auto hoovi peal on. Saanud Bruce´i kontaktid ja Hasta luego (head aega) öeldud (Bruce ise hüppas auto tagapingile, et koos teistega kaasa minna), jalutasin edasi ja imestasin elu juhuste ja ootamatute kohtumiste üle. Ka Minna imestus oli suur, kui talle juhtunust pajatasin. Paari päeva pärast, kui olime rolleri rendiks lepingu sõlminud (maksame selle eest 12 dollarit päevas), lepingu allkirjastanud ja kodu poole liikusime, silmasime kollase maja hoovil autot. Otsustasin väravale koputada ja sisse astuda. Olin neil meeles ja nad pakkusid lahkelt istet. Saime tuttavaks- Vincent ja Madeline, pensionärid Kanadast. Veedavad siin alati mitu kuud aastast. Istusime nende maja hoovis, basseini ääres ja imetlesime nende ilusaid aedu (nad ehitasid maja nullist ja on aianduse fanatid – neil on mitmel eri tasandil kolm erineva moe ja suurusega aeda. Kindlalt Cabuya ilusaim aed!). Kohe sealsamas valis Madeline naabrimehe numbri ja asus asja uurima. Leppsime kohtumise kokku pühapäevaks (naabrimees elab mujal). Madeline ja Vincent kutsusid meid kohe samal õhtul mere äärde täiskuud nautima ja lõket tegema. Me olime kui puuga pähe saanud – kuidas nüüd niimoodi siis kohe asjad juhtuvad. Olime loomulikult nõus, lubasime poest veini hankida ja juba paari tunni pärast olimegi teel. Võrratu!!

Madeline teeb vorstikeste jaoks vardaid ja Taavi tassib lõkkepuid.
Tõusu ja mõõna jälgmine on üks meie meelistegevusi. Tundub nii uskumatu. See koht kus lõke asub, oli meie saabudes täiesti vee all. Lõpuks aga oli vesi nii kaugel, et silmaga seda näha enam polnud.
Vorstikesi soojendamas.

Juba oleme jõudnud ka nende pool basseinis sulistamas käia ja Madeline´i valmistatud pasta Bologneset õhtusöögiks nautida. Oli võrratu õhtu koos hea söögi ja seltskonnaga. Kuna Madeline ja Vincent on olnud suured reisisellid juba noorusest peale, siis jagasime oma reisimuljeid ja kuulasime põnevusega kus kõik nemad on ära jõudnud käia. Muuseas, nad kohtusid esimest korda teineteisega Kuubal. Õhtusöögil oli veel teisigi “kohalikke” – Roxanne Kanadast (Vincent´i ja Madeline´i sõbranna), kes tegeleb kaugtööna animatsioonidega ja Rob Inglismaalt, kes on mitut ööklubi pidanud (üritas ka Costa Rical üht seesugust käima lükata aga COVID keeras plaanid pea peale) aga elab nüüd koera ja kahe kassiga bussis, siit umbes 25 km kaugusel asuvas imetillukeses külas nimega Tamboor. Saime õhtusöögil Vincent´i ja Madeline´i poolt kutse Nicaragua´sse(kuhu nad kolmeks kuuks minemas on) mõneks ajaks nende maja ja koera valvama, Kuigi oleme selle kõik juba läbi teinud, tundub seda kirja pannes see kõik ikkagi uskumatu! Ahjaa, naabrimees ei saanud sellel nädalavahetusel tulla, kuid andsime märku, et oleme valmis ootama ja võtame hea meelega nende toa kuuks ajaks üürile.
Laupäeval käisime Montezumas (7 km kaugusel) liivarannal pikutamas ja türkiissinises vees ujumas.

Montezuma rand. Montezuma küla on juba rohkem turistikas. Kuigi mitte üldse palju suurem. Enamik hotelle/söögikohti on tihedalt üksteise kõrval kahele tänavale ära jaotatud. Rannad on siin aga natuke ilusamad ja mõnusamad (liivapõhi), kui meie kodukülas.
Sattusime siia teeäärsesse soda’sse. Asub Montezuma keskusest ca 1km kaugusel, kuid hinnad juba odavamad . Toit oli muidugi super ja merevaade oli ka olemas.
Teeolud on küll kehvad, kuid kogu tee Cabuyast Montezumasse kulgem mööda mereäärt, üks sopike ilusam kui teine. Siin otsustasime jääda surfareid vaatama.

Kuna kogu tee sinnani oli kehv kruusatee, siis saime aru, et meie renditud 4-käiguline roller on pigem mõeldud linnasõiduks, kui sellise maastiku läbimiseks. Mitte, et sellega siin sõita ei saa, saab küll. Lihtsalt tagumik jääb kole kähku valusaks ja suurematest tõusudest üles ronimiseks on vaja 1.käiguga viimast võtta. Aga kui vähegi võimalik, siis üritame vahetada praeguse madala ja jäiga rolleri kõrgema ja korraliku vedrustusega tsikli vastu. Ainuke probleem on selles, et mul napib siduriga tsikli juhtimise kogemusi. Praegune on küll manuaal aga ilma sidurita. Usun siiski, et see ei saa takistuseks.
Olles nüüd juba paar päeva tsikliga ringi vuranud, võin kinnitada, et saan hakkama küll. Tegin kõrvaltänavas pool tunnikest õppesõitu ja otsustasin rattad ringi vahetada. Boonuseks veel see, et raha juurde ei pea maksma. Olen Gabriel´iga (temalt rentisime tsikli) saanud headeks tuttavateks ja pääsen millalgi temaga koos kalale. Paadiga ja ookeani peale. Minus ei ole kunagi kalapüük erilist emotsiooni tekitanud, kuid siin võiks merest mingisuguse eluka kätte saada küll! Olen ujumas käies ja kalurite paate vaadates pidevalt Minnale unistades rääkinud, et tahaks mõne kohalikuga merele kaasa minna. Nüüd siis tundub see juhtuvat!
Meie päevad kulgevad siin üsna rahulikus tempos. Oleme endiselt voodis kella üheksa paiku õhtul ja ärkame kaheksa paiku hommikul. Hommikuti loeme raamatuid, Minna teeb joogat ja valmistame oma kööginurgas omale rikkaliku hommikusöögi (kohv, puuviljad, avokaado, sai ja kohalik juust, mida saab nii praadida, kui lihtsalt süüa, on kin