Koos Eikeliga saime ise võimaluse külastada nii mõndagi kohta teist korda, kuna tahtsime ka Eikelile oma seniseid avastusi tutvustada.
Käisime aga ka ühel pikemal väljasõidul, mille sihtkoht meilegi veel tundmatu oli. Olime nimelt otsustanud külastada kuumaveeallikaid.
Asusid need Sarandest ca 1,5tunnise autosõidu kaugusel ja tee sinnani sujus mõnusalt kuni keerasime GPS-i juhistele tuginedes ühe küla vahelt üles mäkke. Teeolud muutusid järjest kehvemaks ja kitsamaks. Ületasime nii mõnegi koha, kus asfalt osaliselt kadunud oli ja selle tõttu teega risti sügavad rööpad tekkinud olid. Vahepeal taaskord polnud teel häda midagi kuid samas oli mõni lõik selline, kus hinge kinni hoidsime et auto terveks jääks. Olime omas tempos edasi rühkinud kuni GPS näitas veel vaid 6km sihtkohani, kuid siis soovis meiega suhelda vastu sõitnud kohalik. Inglise keelt ta küll ei rääkinud kuid saime aru, et ta uurib kas oleme teel allikatele. Saanud meilt jaatava vastuse, näitas ta kehakeeles et siitkaudu sinna küll ei pääse. Algselt tundus meile, et kohale jõudmine on võimatu väga kehvaks muutuvate teeolude tõttu, kuid lõpuks saime aru, et oleme üleüldse valel teel. Saime teada, et õigele teele saamiseks tuleb meil suunduda Permet’ i nimelise linna poole. Keerasimegi siis otsa ringi ja otsustasime lähimas külas kohvid juua ja edasine plaan paika panna.
Ja tõepoolest, saadud info osutus tõeseks – võtsime suuna Permeti poole ja seal väike linnasõiduks tehtud, saime lõpuks õige teeotsa kätte mida mööda üsna lihtsa vaevaga allikateni jõudsime. Hiljem arutasime, et kuhu me küll esimesena valitud tee kaudu välja jõudnud oleks (Google Mapsis olid mõlemas sihtkohas samad pildid, kuid üks paik asus konkreetselt teisel pool mäge)
Väike seiklus seljataga olime me lõpuks kõige vingemas spaas kus iial käinud oleme ja see asus looduses!!
Saime enda “käsutusse” ühe parimatest kuumaveeallika basseinist (kokku on neid seal kaheksa) ja imetlesime meie ümber olevaid mägesid ning meie all looklevat jõge.
Määrisime end ka jõesängis oleva mudaga, samal ajal oli üks jalg külmas ja teine soojas vees, mis meie nahad beebilikult siledaks muutis.
Koduteed alustasime päikeseloojangu ajal ning õhtust sõime taaskord Gjirokastras Antonio juures.
Sarande sai meile kuu aja jooksul väga koduseks ja armsaks kuid tundsime juba nädal enne minekule sättimist meeldivat ärevust teele asumisest.
Tegime viimase tiiru Sarande vahel, jõime kohvi, limpsisime masinajäätist ja haarasime Kantinast pita gyros’ed näppu ning võtsime suuna Korca poole.
Teekonna pikkuseks vaid 230km kuid ajaliselt kestis sõit 5 tundi. Esimene kolmandik kulges laitmatul asfaldil ja üsna suure keskmise kiirusega. Olime parasjagu mägisel lõigul ülesmäge “ussitamas” kui Minna välja pakkus, et siin võib tema ka sõita. Liiklust polnud praktiliselt üldse ja teisest käigust kõrgemat käiku naljalt vaja ei läinud niiet mõeldud-tehtud. Sileda asfaldiga luksus lõppes aga üsna peatselt ja niivõrd äkki, et ei pannud tähelegi kui juba lisaks “ussitamisele” ka aukude vahel slaalomit sõita tuli. Minna ei lasknud end sellest heidutada ja nii sain ka mina kõrvalistmelt vaateid imetleda. Viimaseks kolmandikuks vahetasime taaskord kohad ning Korcasse jõudsime vahetult peale päikeseloojangut. Esmapilgul jättis see pimeduses üsna kõleda mulje, kuid teame juba, et esimene arvamus on petlik. Kuna meil majutust broneeritud polnud, siis küsisime paarist hotellist (mis asusid vanalinnas ja olid uhked) kahe öö hinda. Saanud teada, et kahe öö hind on 80-100€, otsustasime booking.com abil soodsamaid variante otsida ning valisime välja kesklinnast jalutuskäigu kaugusel asuva stuudiokorteri, hinnaks 23€ öö.
Meie väga suureks rõõmuks asus meie vahetuses läheduses Frogs’ i nimeline restoran, kus mõlemal õhtul sõime. Tundsime, et olime koperdanud just selle õige resto otsa – klientuur oli üdini kohalik, hinnad ebanormaalselt odavad, samas kui teenindus ja sisustus viimase peal.
Korca asub Ida-Albaanias ja on kohalik kultuuripealinn. Külastasime keskaegset muuseumi, kuhu sisse pääsemiseks oli vaja uksekella lasta.
Jalutades teisel päeval vanalinnas, jäi meile ühe restonani ees silma silt, millel info, et igal reedel ja laupäeval on seal elav muusika. Kuna parasjagu oli reede, sai õhtune kultuuriprogramm kiirelt paika. Esmalt Frogs’ is kõhud head-paremat täis ja seejärel muusikat ja veini nautima.
Korca avaldas meile seevõrd muljet, et peale teist magatud ööd tekkis soov veel üheks ööks jääda. Saime aga teada,et meile elukohaks olev korter on järgmiseks ööks juba broneeritud.. ju siis tuleb edasi liikuda.
Järgmiseks peatuspaigaks sai Korca’ st vaid poole tunnise sõidu kaugusel olev Pogradeci nimeline linnake. Asub see suure Ohridi nimelise järve ääres, kus me ka mõlemal seal oldud hommikul suplemas käisime.
Pogradec’ is võtsime ette matka mäe otsa, kust linnale võrratud vaated avanesid. Meenutas see matk meile väga matka, mille Costa Rica pealinnas San Joses läbi teinud olime.
Suurimaks elamuseks Pogradec’is osutus aga kohvik-galerii, millest õhtust sööma jalutades möödusime. Tundsime, et tahame sinna kindlasti sisse astuda ja nii me peale sööki tegimegi. Eriliseks boonuseks osutus fakt, et saime teist õhtut järjest live-muusikat kuulata!
Pogradec’ist viis meie tee edasi pealinna, Tiranasse.
Enne Tiranasse jõudmist põikasime sisse ka Lin’ i nimelisse linna 🙂 Tegelikult on see siiski küla. Olles seal külakese keskele jõudnud, märkasime silti, mis märkis matkatee olemasolu. Võtsime siis selle 6km matka ette – ja milline matk see oli! Lausa kahe milline 🙂
Tee kulges kõigepealt külast läbi, tegi kaare ümber kaljuse poolsaare tipu ja lookles teiselt poolt küla poole tagasi. Ühel pool siis kivine kaljusein ja teisel pool Ohridi järv. Tegime ka privaatse ujumaskäigu ning ahhetasime ja ohhetasime matkaraja vaheldusrikkuse üle!
Poolel teel sattus meie teele suuremat sorti kuurort suure restoga, kuhu maha istusime ja kohvi jõime.
Tagasi Lin’ i jõudes saime taaskord kinnitust teadmisele, et selliste seikluste otsa koperdamine teebki spontaansed otsused niivõrd vastupandamatuks!
Tiranas olime leidnud soodsa korteri ca 3 km kaugusel keskusest.
Pealinnas käisime ära kahes maa-aluses bunkris. Bunker on nende kohta muidugi vähe öeldud – need olid ikka laburündid, mis olid omal ajal ehitatud potentsiaalse tuumarünnaku tarbeks, kuhu siis eliit varjuda oleks saanud. Nüüd on need kõigile külastamiseks avatud ja neist on saanud muuseumid, mis Albaania kirjut ajalugu kajastavud. Saime ka teada, et bunkrite rajamise tippajal oli Albaanias bunker iga 11 elaniku kohta.
Kuna bunkrite külastamine oli vaimselt raske, siis otsustasime elu tähistada uhkeima õhtusöögiga, mida sellel reisil endale lubanud oleme.
Käisime ka taaskord mäe tipus, kuid seekord gondliga, mitte jalgsi.
Mäe tipus sai matkata, aga kuna ilm oli jahe ja vihmane jäi matkamine seekord ära, küll aga avastasime seal mahajäetud hotelli.
Järgmiseks sihtkohaks sai Kruje nimeline mägikülake, kuhu samuti ilma eelneva majutusbroneeringuta suundusime. Jõudsime kohale pimedas ja koos paduvihmaga. Tegime paar kakaod ja otsisime endale majutuse ning asusime sinnapoole teele. Siis algas ajarännak. Meie hostel asus mäe otsas ja oli osa kohalikust kindlusest. Tee sinna osutus munakiviteeks, mis järskude kurvide abil tipu poole ronis. Ühest kurvist alanud tõus osutus vihmast tingitud libeduse tõttu suureks katsumuseks. Olime küla vahel juba “võõra” numbrimärgi tõttu silma jäänud ja meid juhendas just sellest teest üles ronima meid võõrustanud hosteli peremees. Talle järgnenud, kuid esimesel kolmel katsel ebaõnnestunud ronimise tulemusel keerasime otsa ringi ja otsisime teisi võimalusi. Olime juba otsuse vastu võtnud, et sõidame kuni raskusi valmistanud tõusuni ja lähme viimased ca 300m jala, paduvihma trotsides kui hosteli peremees meid taaskord märkas ja utsitas ikka veel proovima. No lõpuks me sealt kümnendal katsel üles saime ja kohale jõudsime. Kuna endiselt kallas nagu oavarrest, siis olime õnnelikud et kuiva tuppa saame. Lisaks imelisele asukohale, oli ka tuba vingem kui piltidelt tundunud oli.
Õhtust sõime restoranis, kus tegelikust aastaarvust andis märku vaid televiisor.
Peremees kehastus ettekandjaks ja eriti meeldis meile lihtne valik toitu tellides – kas lihaga v ilma lihata vaagnatäis kohalikke hõrgutisi. Sinna kõrvale head veini ja tundsime taaskord kuidas just selle “õige” koha otsa koperdanud olime. Väljas möllas maru ja lõi äikest, meie aga nautisime maitsvat õhtusööki restoranis, mis oleks nagu ajamasinast tulnud.
Edasi läksime väiksele jalutuskäigule läbi Krujë külakese. Jällegi üks muinasjutuline paik.
Edasi võtsime suuna mäe otsa, pilvede sisse. Kindlasti olid antud teel pilvede taga suurepärased vaated alla linnadele, kuid sellel paksul sügisesel udul oli oma müstiline võlu.
Pealelõunaks polnud ilm oluliselt paranenud ja külm oli naha vahele pugenud, seega võtsime vastu otsuse päev ja järgmine öö spaahotellis veeta.
Oligi aeg liikuda edasi Durrëse nimelise sadamalinna poole, kus saime kokku Eikliga, et koos edasi praamiga Itaaliasse sõita.
Kuna Durrëses oli kõva torm, olime juba veidi mures kuidas 10 tunnise praamisõidu
Peale piki otsinguid linna pealt leidsime Eikli lõpuks õigest bussijaamast üles ja asusime sadamasse teele. Itaalia ootab!
Ciao!
