Peatükk Canggu

Jõudsime Canggusse peale tunni ajast, mägist rollerisõitu.

IMG_9091
Teel Canggusse nägime sellist mahajäetud hoonet, kus otsustasime väiksese forosessiooni teha. Minnale väga meeldivad maha jäetud hooned. 

Oma elamise valdustesse sisenedes, saime positiivse üllatuse osaliseks, sealset väikest basseini silmates, mis oli just päev tagasi avatud. Meie elukohaks oli bambusest ehitatud bangalo, mis oli igati puhas ja varustatud ka konditsioneeriga.

IMG_9092

 

Selliseid oli hoovi peal ja basseini ümbruses kümmekond. Kööginurk oli kõigile vabalt kasutada ning kohvi/teed võis tarbida just nii palju kui kulus. Puhas joogivesi oli Salty Shakas´es samuti tasuta olemas. Wayan – üks hostelit pidavatest kahest vennast oli väga sõbralik ja jutukas. Tema kiire kõneviisiga harjumine võttis pisut aega, kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 🙂
Üheks põhjuseks, miks just selle koha elamiseks välja valisime, oli nimelt Wayani suurepärane lainesurfi oskus. Canggu on surfilinn.
Kohe esimesel õhtul suundusime Batu Bolong’i nimelise rannaga tutvuma.

IMG_9097
Päikeseloojang Batu Bolong beachi’l. Pinksalt vaadates on näha ka surfientusiaste. Rannas mängis ka õhtuti live muusika. 

Kuna piirkond on viimase kümne aastaga meeletult kasvanud ja kasvab endiselt suurel kiirusel, siis on kunagisest inimtühjast surfirannast saanud igapäevaselt tohutuid masse võõrustav turistikas. Koos suurte massidega tekib ka järjest enam prügi ning sellega
toimetulek on kogu saarele suur väljakutse. Eriti teravalt puudutab probleem just saare lõunaosa, mis on elukohaks enamikule saarele saabuvatest turistidest. Lisaks sellele “voolab” vihmaga kohale ka saare mägisemast põhjaosast hooletult tänavatele ja jõkke visatud prügi. Iganädalaselt toimuvad randades koristustalgud, mis aga ei suuda suureneva probleemiga lõputult võidelda.

IMG_9104
Canggust veidike eemal üsnagi inimtühi lummav süsimusta kristallse liivaga rand. Paraku kohta, kus rannalina ilma prügi koristamata maha panna seal ei ole.
IMG_9109
Selline vaatepilt avaneb nii kaugele, kui silm ulatub.

Prügiprobleem on Balil väga suur. On palju organisatsioone ja MTÜ’si, kes püüavad sealse prügiga tegeleda, kuid väga raske on seda ohjata. Olime teadlikud plastiku problemist ookeanis aga oma silm on kuningas. Väga valus, lausa südantmurdev on seda vaadata. Tuues võrdluseks Filipiinid, siis seal oli olukord veidi parem. Vähemalt see mis välja paistis. Randades ikka massiliselt prügi ei vedelenud ja ujudes ei mõelnud, et kas see oli vetikas mis jala pihta läks või hoopis kilepakend. Aga Filipiinidel on ka tunda probleemiga tegelemist riiklikul tasandil. Sulgeti ju Boracay saar pooleks aastaks, et see puhtaks teha, samuti oleme kuulnud, et turistide arvu hakatakse piirama,  kuulujutud käivad, et järgmisena sulgetakse Palawani saarel El Nido rajoon ja Coroni saar. Peale kuulujutu levikut hakati seal asja küll kiirelt parandama. Samuti oli Palawanil rohkem näha plakateid, mis kutsusid näiteks workshoppidele (kus näidati mida teha plastikust) ning samuti oli näha silte poodides ja kohvikutes kus teatati, et pood kaotab kilekottide kasutamise alates … ja kohvikud teatasid kõrte mitte kasutamisest). Aga Balil sellist asja me ei tajunud ja rääkides kohalikega, kes teadvustasid probleemi olid samuti nõutud, paljud süüdistasid vanemat generatsiooni, et nende harjumusi on raske muuta. On ju alati prügi maha visatud ja kõdunema jäetud. Jah, aastaid tagasi prügi kõduneski, sest ilmselt oli enamus biolagunev. Tänapäeval on aga plastik jõudnud igalepoole ja see ei kõdune.
Hommikused roti bakar’id (grillsaiad) söödud, mis muide kujunesid meie üheks lemmiktoiduks sealolemise ajal, suundusime rolleriga saare lõunarannikut Uluwatu kanti avastama. Vaatamata tulikuumale ilmale suutsime nautida lummavaid vaateid ja eneselegi üllatuseks olid mõned imeilusad kohad inimtühjad. Aga päike kõrvetas täiest jõust ja higistasime ämbrite kaupa. 🙂 Selle tõttu ka päris igale poole, kuhu tahtsime minna, ei jõudnud. Aga päevaga jäime väga rahule!!

IMG_1491
Uluwatu poolsaare loodus on imeline. Sellist rannikut paraku põhja-Balil me ei kohanud.
IMG_1496
Imeline!

IMG_1542

 

IMG_1537
All paistab Dreamland beach. Oli tõesti dreamland (unistustemaa).
IMG_9185
Väike ujumine ja lainetes möllamine Dreamlandis.
IMG_9184
Aeg minna järgnevaid pärleid avastama.
IMG_1604
Võimas kaljurannik, kus ei olnud peale meie ühtegi hingelist. Välja arvatud, enne rannikule jõudmist oli loomulikult üks ärimees, kes sissepääsu eest raha tahtis. Õnneks tingisime hea hinna! 
IMG_1598
Seisame hirmudega silmitsi..
IMG_1626
Jalutades seal kaljuse ranniku peal kohtasime neid vahvaid tegelasi, kelle me küll peale pildi tegemist suutsime kuidagi ära ehmatada.
IMG_1639
WOW…..
IMG_1650
Ära alla vaata.

Kohtasime hostelis teiste rändurite hulgas ka üht toredat rootsi paari, kellega väga hästi klappisime. Lausa nii hästi, et kohtume aasta viimasel päeval uuesti Kuala Lumpuris, kus omale ühise majutuse kinni panime. Nautisime koos Will´i ja Erikaga ka kõige peenemat õhtusööki, mida oma reisil enesele lubanud oleme. Nimelt otsustasime üheskoos külastada kalarestorani nimega Moana. Meie sarnasus väljendus ka toiduvalikus, suutsime rikkalikust menüüst valida täpselt samad asjad mis Will ja Erika. Väljavalituks osutsid tuunikalasteik ja kalaburger lisandiks bataat ja ports värsket salatit, millest olime väga puudust tundnud, pluss mõned õlled. Kulutasime sadu tuhandeid. 🙂
Nemad olid Balil juba mitmendat korda ja keskendusid vaid surfile. Käivad vahepeal Sumatra saarel ära (nad viibisid Sumatral ka tsunami ajal aga õnneks on nendega kõik hästi) ja siis saame Kuala Lumpuris uuesti kokku, kuhu nemad tulevad visarun’i tegema(visarun’iks nimetatakse korraks riigist ära käimist, kus on näiteks 30päevane viiavabadus, käid korra teises riigis ära ja saad jälle 30 päeva vabalt olla). Ja kust meie juba Vietnami poole lendame.

IMG_9131
Lihtsalt siia vahele üks ilus ja ülimaitsev smuutikauss.

Ka meie suundusime ühel päeval koos laudade ja Wayani juhatusel laineid püüdma. Kiire koolitus kuival maal ära kuulatud ja ka mõned korrad kuiva trenni tehtud, suundusime lainetesse. Kiirelt sai selgeks, et füüsiline vorm peab korras olema. Käed olid kiirelt kui käterätid ja kaldalt tundunud mõnus lainetes hullamine asendus kõva
pingutusega. Tahtejõu abil olime vees lausa 45 minutit ja enamuse ajast kuulsime instruktorite hüüdeid stiilis: “Sõua, sõua, sõua!” ja “Kiiremini, kiiremini, kiiremini!” Olime enda üle väga uhked, et kohe esimesel surfitunnil lauale püsti ja lainesõitu nautida saime. Ka instruktorid ei olnud kiitusega kitsid. Minna püsis vees kauem vastu
kui mina. Au ja kiitus!

 

IMG_9155
Esimene lainesõit. Emotsioonid olid laes!!! Kindlasti tuli kasuks purjelaua ja lumelaua sõiduoskus.
IMG_1467
Isegi Taavi sai püsti ja kimas laiest alla.

Tema oli ka see, kes ühel järgnevatest päevadest laua rentis ja üksi lainetesse suundus. Mina jäin kaldale fotograafiks.

IMG_1671
Teine kord. Läksime!
IMG_1682
Üksinda sain aru, et instruktor esimesel korral minu lükkamisega oli ikka kõvasti abiks, omal jõul laine peale sõuda oli ikka väga suur pingutus!

Korralikud lainesurfi pildid saime siiski kohaliku abiga, kes sellest omale sissetuleku allika on teinud. Oma ööbimist pikendasime Salty Shakas esialgse kahe öö pealt nädalani, kuna koht ja inimesed sobisid vägagi hästi! Nautisime puhkust puhkusest, ilm soosis seda samuti! Üle viie minuti ei õnnestunud higistamata päikese käes olla. Erinevalt põhja-Balist kus oli mägine ja kõrgemal oli temperatuur kohati isegi jahedavõitu. Samuti ei saanud me Canggus kordagi vihma. Nautisime oma mugavat konditsioneeriga hütti ja mõnusat basseini, palju sai raamuatuid loetud ja mõtteid mõlgutatud. Näiteks oli tore mõelda, kuidas ikka aega ja juhus meie eludega mängib. Valisime majutuskohta ja tegelikult ka piirkonda lõuna Balil üsnagi pikalt ja hoolikalt. Nii mõnigi koht oli välja valitud ja Salty Shakase bungalow’d ei olnud üldsegi esikohal. Kuid lõpuks, ilmselt siis, mingi südamehääl käskis just selle valida, kuigi otsustasime bungalow broneerida siiski esialgu vaid kaheks ööks ja ütlesime endale, et kui meeldib siis pikendame ja nii me pikendasimegi kokku 4 korda.  Ja nüüd kuidas tänu sellele me avastasime enda jaoks lainesurfi ja imetoredad sõbrad, kellega koos uued plaanidki soolas. Lahe, kuidas üks täielikult juhuslik valik viib uute võimaluste ja inimesteni.
Kuivõrd hommikusöögiks olid tasuta toastid olemas, siis õhtusöögi tegime tavaliselt väljas. Ühel korral otsustasime end peale päeva basseini ääres natuke liigutada ja jalutada välja otsitud taimetoidurestorani. Jala liikumine peatänavast eemal on paras väljakutse, sest kõnniteid ei eksisteeri ja liiklus hullumeelne. Kohalikke jala liikumas ei näe. Ehk ainult siis, kui nad naabrile külla lähevad. Jõudes sihtpunkti, saime aru, et sellel päeval on restoran suletud. No mis seal siis ikka, keerasime otsa ümber ja liikusime juba pimedas kodu poole kui üsna ootamatult otsustasime proovida tänavatoitu. Meie “restoraniks” osutus ühe ehitusplatsi ees paiknev ratastel käru, mille taga askeldas kohalik noormees. Ümbruskondsetele annavad sellised ratastel pop-up kohvikud endast teada suurt kellukest kolistades. Antud söögikoha menüüs oli Bakso ja Bakso. Otsustasime Bakso kasuks. 🙂 Kehakeeles ja ühe kohaliku abiga tellimus edastatud, nägime kuidas meie õhtusöök väikesesse kilekotti kokku tõsteti ja meile näpu vahele anti. Kogu elamus läks maksma 15 ruupiat ehk tiba alla euro. Koju jõudes valasime söögi pidulikult kaussi ja asusime asja kallale. Meie bakso koosnes tugevalt tsilliga vürtsitatud leemest, paarist suurest lihapallist ja riisinuudlitest. Mina võtsin paar lusikatäit ja mulle piisas. Minna nautis leent ja lihapallid said omale läheduses askeldavad tänavakoerad.

Peale nädalat Canggus suundusime kaheks ööks tagasi Ubudi, ööbimiskohaks oli esmasel külastusel palju sekeldusi tekitanud hotell.

IMG_9374
Meie mõnus tuba.
IMG_9368
veel mõnusam bassein.

Seekord sujus kõik suurepäraselt ning saime Ubudis juba tuttavaid radu avastada. Lubasime endale massaasi ja pugisime kõhud korralikult täis, juba meile tuttavas vegan buffees.
Ubudis proovisime ka esmakordselt ära raftingu. Kuna Airbnb pakub lisaks majutusele ka ‘experience’e (kogemusi) ja oli meile meie lojaalsuse hindamiseks saatnud 22 eurose kupongi, otsustasimegi, et valime kogemuseks raftingu, mille eest tänu kupongile maksime kokku ca 20 eurot (hinna sees ka lõuna). Raftingut Ubudis pakuvad aga kõik turismiasutused. Mis tähendab, et paate on palju ja kliente ka puudu ei jää.. Jõgi oli küll rahvast täis aga kogemus oli siiski vapustav.. Kuigi meile ei meeldi need turismi tuurid siis see jõetuur oli siiski seda väärt. Vaated, mida ilma tuurita kunagi ei näeks. Samuti oli väga lõbus väikestest jõekärestikest alla sõuda. Jäime kogemusega igati rahule!

IMG_9338
Jõgi asus sügaval orus, rohelus ulatus mitmete meetrite kõrgusele.
IMG_9309
Jõevool oli väga tugev, tükk tegemist oli ühekoha peal püsida.
IMG_9351
Peatus kose juures ja ainuke pilt reisil meist koos. 😀

Teine vahva ja uus kogemus Ubudis oli SPA’s käik. Saime soovituse Canggus viibides ühelt neiult kes samuti Salty Shakas ööbis. Neiu kirjeldas SPA kompleksi väga elevalt ja tõesti, veendusime ka ise kui kifti kohaga tegu oli. Olime küll väga skeptilised sauna mineku osas, kuna niigi ju on koguaeg palav ja tahaks ainult külmas vees olla siis kuidas me veel sauna lähme?! Aga ära sa ütle, väga mõnus oli! Saunas sai isegi vihelda, tõsiküll kase okste asemel eukalüptiga. Ja väga kodune, sest tegu oli venelaste tehtud kohaga ja meid ümbritsesid 98% venelasi, nagu mõnes Eesti SPAski! 🙂 Aga ümbruskond ja atmosfäär oli loomulikult täiesti teine. SPA asus Ubudi linnast veidi eemal täielikus dšunglis. Rolleri pidi jätma paarsada meetrit enne maha. Liikusime mööda kohalikest, kes ennast jões pesid. Sisse astudes olime muidugi lummatud. Keset dšunglit, vinge kompleks, kus kohal ka DJ, kes just täpselt õiget muusikat mängis. Erinevad istumis/lebotamis kohad, kiiged, tiigid kaladega, pisikesed jahedavee kümblustiigid mis kaetud lilleõitega, palmid, valgustused ja ürdi tee – joo palju tahad ja kui pimdaks läks süüdati ka lõke! Tegu oli tõesti maagilise kohaga, nagu neiu kes seda meile soovitas ka kirjeldas. Koha nimi on Bali Dacha, kes Balile plaanib minna siis kindlasti käi läbi. (Aa ja inimestele tänavalt on see avatud vaid pühapäeviti, sissepääs a’ 150000 ehk 9 euri).

IMG_9294
Ees paistab ka lõkkease.
IMG_9269
Üks lilleõisi täis kümblustiik.
IMG_9248
Lebokoht.
IMG_9249
Tee sauna poole.

 

IMG_9245
Spas sai enda nahka ka kohaliku kohvi ja soolaga koorida.

Kuna selgus, et rollerit varem tagastades me raha tagasi ei saa, siis liikusime sellega veel ka Denpasari. Seal ootas meid ees väga mõnus hotell, mille suureks boonuseks oli vaikne asukoht, muidu nii lärmakas pealinnas. Suur Bassein tegi sellest ideaalse viimase peatuspaiga Balil.

 

IMG_9449
Kuigi seal valdustes oli majakesi ja tubasid päris mitu, asus meie tuba sellises villas. Selles villas oli lisaks meie toale veel vaid üks tuba, pluss selline ilus elutuba jagamiseks.
IMG_9402
Eutuba.
IMG_9448
Vaade uksest meie tuppa. Magamistuba oli küll pisike, mahutas vaid voodi..
IMG_9447
kuid magamistoast avanes uks, veel sellisesse ruumi, kus omakorda sai vannituppa.
IMG_9401
Reception ja restoran.
IMG_9400
Bassein, päeval olid ka basseini ääres mõnusad kotttoolid kus jällegi lebotada sai.

Järgmisel hommikul suundusin tagasi Ubudi, et roller tagastada. See tehtud, liikusin tagasi Denpasari rolleri tagaistmel. Kasutasin nimelt Grabi ja sain sinna kastikesse linnukese kirja, mis tähistab kohaliku rollerijuhiga liiklemist. Juht oli igati asjalik ja suuri viperusi ei esinenud.

IMG_9391
Mingi monument Denpasaris, allosas asub kunstimuuseum.
IMG_9382
Sanuri rand Denpasaris. Seal oli näha palju lohesurfareid.

Denpasaris olles andsime ühel päeval kiusatusele järele ja tõime omale söögiks pizzat- see maitses oi kui hästi!
Rentisime viimaseks päevaks omale hotellist rolleri ja otsustasime muuhulgas külastada Padang Padangi randa. See on väga väike, kuid ka väga ilus rannake, kuhu sissepääsuks tuleb tasuda 10000 ruupiat. Meie aga jõudsime sinna üsna hilisel ajal ja pääsesime piletiostust.

 

 

IMG_9415
Randa pääses kalju vahelt trepist alla minnes.
IMG_9425
Padang padang beach
IMG_9421
Enne…
IMG_9432
pärast..päike oli juba loojunud aga järsku muutus valgus..

Istusime rannas ja mõtlesime heldinult tagasi oma Balil veedetud kuule. Lausa kahju on siit lahkuda aga pole parata, Malaisia lennuk juba ootab…

IMG_9464
Päikesetõus, lennuk läks meil kell 7 hommikul.

 

Tekst: Taavi
Assistent: Minna
Illusteerinud: Minna

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s