Niisiis hakkasin uue adminiga vaidlema. Sain jälle telefonitsi rääkida manageriga, kes ei olnud samuti sama, kes esimene kord. Vähemalt oli seekord tegemist meeldivama inimesega. Vaidlesime ja vaidlesime ja olin juba lootust kaotamas ning samuti hakkas meil rongi peale kiire. Proovisin ka saada tagasi maksud viimase öö eest, tundus loogiline, et kuna makse peab maksma iga majutuskohas veedetud öö kohta, siis need peaks tagasi saama. Manager lausus telefonis, et jaa pole probleemi, need saab tagasi.
Aga kui ta adminiga kõne lõpetas teatas admin meile, et maksud tagasi saada peame bookingus oma broneeringut muutma. Aga siin oli üks järjekordne error. Sain teisel sealveedetud päeval booking.com’ist kirja, et hotell on märkinud oma süsteemis, et olen ‘noshow’ (ehk ma ei ole üldse kohale tulnud ja check-in’i teinud). Mina muidugi vastasin bookingule, et olen küll. Paraku aga bookingu süsteemis seda infot ära ei muudetud ja minu reserveeringute lehel näitaski kenasti selle hotelli koha peal, et see on tühistatud, mis tähendas, et ma ei saanud broneringut muuta.
Hiljem sain ka jaole, miks hotell oli nii käitunud, kuna ta märkis, et ma pole üldse tulnud, ei saa ma nende hotellile ka arvustust kirjutada. Ilmselt kartsid nad, et kirjutan ebameeldivast situatsioonist avaliku arvustuse.
Ehk siis makse me viimase öö eest tagasi ei saanud aga pika vaidlemise peale saime tagasi oma 4 eurot. Jõudsime kenasti rongi peale, mis meid sadamasse viis.
Kirjutasin kogu sellest seigast booking.com’i. Tegin neile viisaka ülevaate ja väljendasin pettumust ning lisasin, et ma ei tea kas nad saavad üldse midagi teha. Said küll midagi teha, sain booking.comi’ilt kompensatsiooniks 10 eurot! Võis selle jändamisega rahule jääda.
Jõudes butterworthi otsisime üles, kus praami peale saada ja kõik laabus. Olime praamis ja Georgetown (Penangi saare pealinn) paistis.
Valisime hosteli nii kesklinna, kui meie eelarve lubas. Google maps näitas, et sadamast hostelini on paarkümmend minutit jalutada. Selgus, et hostel oligi vaid mõne minuti jalutamise kaugusel põhilisest linnamöllust. Samas oli see parasjagu suurest kärast eemal, lühikeses ja kitsas kõrvaltänavas, kus kohalikud pompsud magasid seal, kus parasjagu juhtus.
Aga olime valikuga igati rahul, tegu oli vana majaga, kus vahelduseks olid mõnusad täispuidust põrandad ja trepid ning hubane vana maja aura. Isegi pisike bassein oli, kus sai ennast peale pikka palavat päeva kenasti maha jahutada. Inimesi ka palju ei olnud.
Eriti tore üllatus oli kõrvalasuv alkopood/baar, mis avas uksed ca kell neli õhtul. Poe ette pandi kümmekond plastiklauda ja mõnikümmend tooli olid kaootiliselt tänaval laili. Koha tegi populaarseks alkoholi hind. Olime lugenud, et Malaisia on maailmas, peale Norrat, teisel kohal oma alkoholi maksudega. Ilmselt tuleneb see tugevast islami religiooni levikust. Aga selles baaris oli alkohol väga odav, võrreldes teiste poodide, baaridega. Natuke kahtlane see äri paistis aga kuna see tegutses ja oli ikka väga populaarne nii kohalike kui turistide seas, siis ilmselt millegi põrandaalusega tegu
polnud. Palju siis õlu maksis? Poole liitrine kohalik purgiõlu maksis 6 ringitit- veidi üle euro. Võrdluseks 7-elevenis oli 0,33l õllepurk 15 ringiti ehk 3 eurot. Mõtlesime välja ka teooria, miks see nii on. Penangi saarelt saab praamiga ka Langkawi saarele, mis on duty-free ehk kogu saarel kehtib maksuvabadus. Tõenäoliselt käivad baariomanikud sealt alkoholi toomas. Ikka samad probleemid/lahendused ükskõik, kus maailma otsas sa ka ei oleks.
Georgetownis oli meil 6 ööd. Kuna oleme ausaltöeldes reisimisest juba natuke väsinud, siis tuleb tunnistada, et me hirmpalju ei rahmelda ja ei plaanigi igalepoole jõuda. Naudime lihtsalt vaikset kulgemist ja kui miski tundub eriti põnev siis käime ja vaatame. Georgetown oli mõnus koht, kus lihtsalt mööda linna jalutada ja ringi vaadata.
Üheks peamiseks vaatamisväärsuseks Georgetownis on tänavakunst. Põhiline kunstnik, kes suure osa Georgetowni seinu on imetlusväärskeks teinud on pärit Leedust. Mina leiutasin endale seoses nende kunstiteostega ka vahva mängu. Nimelt olid kõige populaarsmead teosed tihti inimestest pungil ja seisti järjekorras, et teostega pildile saada, mina siis ootasin õiget hetke, kui toimub inimeste vahetus, et siis kunstiteos pildile saada, ilma ühegi inimeseta.
Minu kunstikollektsioon.
Ühel päeval otsustasime rattad laenutada, et linna veel rohkem ja laiemalt avastada. Olime näinud kesklinnas silti, kus hind oli väga soodne. Kahjuks märkas meid enne kõrvallaenutuse ärihai. Küsisime palju maksab ja kuna hind oli kõvasti kallim, kui kõrval, ütlesime seda ka talle. Tema siis püüdis selgitada, et no tema rattad on täitsa uued ja kõrval mehe omad vanad. Esimese pilgu ratastele heittes saime aru, et ega ikka pole küll uued. Aga heaküll, tingisime nii palju kui suutsime ja saime lõpuks hea hinna. Hakkasime siis sõitma ja saime aru, et uutest ratastest on asi väga kaugel, krigisesid ja kolisesid nii mis kole. Kuna liiklus oli Georgetownis Aasiale kohane, võttis alguses kohanemine aega. Siis tuli aga aeg pidurdada ja mina, vajutades pidurid põhja, sõitsin Taavile tagant sisse.
Aga ega me siis rattaid tagasi ei viitsind hakata viima, õppisin jalgadega pidurdamise selgeks ja sain ka jaole, et kui ikka täie jõuga piduritele vajutada siis natuke saab hoo väiksemaks küll. Ja kuna liiklus on hullumeelne siis sõidukiirust suureks ajada niikuinii ei saa.
Olime rattad võtnud kolmeks tunniks. Tund aega ratastel olnud, tundsime, et noo ei jõua ja ei viitsi rohkem. Koos pika jäätise pausiga pidasime 2 tundi ikka vastu!
Otsustasime ära käia ka Penangi rahvuspargis. Alguses mõtlesime, et sinna minekuks laenutame rolleri aga natuke netist uurides saime aru et mõistlik on minna hoopis liinibussiga. Asusime teele.
Sissepääs parki, üllatus üllatus oli tasuta.
Paljud rajad olid maalihke tõtt suletud ja valisime siis matkaks selle raja mis sai. Rada oli päris raske, kohe algul oli korralik mäkke tõus, osaliselt inmtehtud trepp, mis oli juba pooleldi lagunenud ja osaliselt looduslik, puujuurikatest vormunud trepp.
Rada oli äkki 3km ühes suunas, aga muudkui üles- alla. Ühe suuna läbimine võttis aega umbes 1 tund ja 20 minutit.
Loomulikult valisime päeva, kui taevas ei olnud ühtegi pilve. Vähemalt andis dzungel varju, kuid väga palav oli sellegipoolest.
Rada viis välja väga ilusa rannani, kus siis veidi hinge sai tõmmata. Ujuda seal ei tohtinud, väga mürgiste millimallikate pärast.
Tagasitee tundus veelgi raskem. Aga ära tegime! Tegelikult oli väga mõnus üle pika aja matkata. Ja ümbrus oli lummav! Kuigi matkamiseks on meie kliima kordades parem!
Tagasiteel sõbrustasime ahvipärdikutega.
Tagasi Georgetown’i jõudes oli kõht väga tühjaks läinud. Otsustasime linna keskel asuva hiigelsuure aga lihtsa india restorani kasuks. Kahjuks oli alguses pettumus, sest ühtegi meie välja valitud toitu väidetavalt ei olnud, midagi, väga halvas inglise keeles, teenindaja seletas kella kuuest. Saime aru, et kella kuuest nagu peaks neid asju saama (kell oli pool kuus). Ütlesime, et võime oodata, aga tema ikka, et ei saa.. No heaküll võtsime mõlemad juustuga naanid, mina lihtsalt juustuga ja Taavi topelt juustuga. OHH WOW! Siis aga sai kell kuus ja me tundsime, et võiks veel süüa ja proovisime välja uurida, et äkki nüüd saab teisi toite ka. Tuli välja, et saab, pidime lihtsalt teisile korrusele kolima. Tellisime ära ja OHH WOW vol. 2!
Kõige parem India toit mida oleme söönud ja tuleb tunnistada, et minujaoks kõige suurem toiduelamus kogu reisi jooksul! Siiamaani mõtlen igatsusega sellele toidule tagasi. Meie valitud toit maitses nii hästi, et läksime sinna tagasi ka järgmisel õhtul ja tellisime täpselt samad asjad. Meie välja valitud olid taimetoidu biryani (riisiroog), paneer tikka või masala (india juust india vürtsidega või kastmes) ja topletjuustu naan (India leib). Kirjutan sellest ja süljenäärmed töötavad.
Oli aeg sellest mõnusast linnakesest lahkuda ja Kuala Lumpuri poole tagasi asuda. Seekord läks bussi peale saamine valutult ja buss ei hilinenud oluliselt. Tellisime bussijaamast Grab’i ja sõitisme oma ülivingesse korterisse, mille Willi ja Erikaga olime eelnevalt koos broneerinud. Jõudisme korterelamu juurde ja saime aru et tegemist on meie jaoks ikka tõelise luksuskorteriga. Juba fuajee oli hämmastav. Kohtusime oma hostiga ja ta juhatas meid korterisse 11 korrusel. Korter oli väga mõnus ja hubane, kaks magamistuba ja kaks vetsu, väike kööginurk ja elutuba.
Host lahkus ja juba olime Will’i ja Erikaga ühenduses, kes olid samuti kohale jõudnud, kuid nad ei osanud kuhugi tulla, sest residents koosnes kolmest kõrghoonest.
Ütlesin, et tuleme ise nende juurde. Nad ootasid väikeses poekeses, mis samuti kuulus hoonekompleksi juurde. Oli nii tore taaskohtuda. Nentisime, et küll on mõnus tuttavaid nägusid näha, missiis, et me üksteist vaid 3 nädalat tundud olime. Aga kuna reisides on kogu aeg uued näod ümberringi, siis oli tunne, nagu kohtuks juba vanade tuttavatega. Sättisime end sisse ja panime end õhtuks valmis. Olime Balil otsustanud, et kui KL-s uuesti kohtume, siis teeme ikka pidu ka! Ei mina ja Taavi ega Will ja Erika ei ole reisi jooksul ühelgi peol olnud. Võtsime odava rummi (3,4€ 0,35l) mis me Taaviga, oma eelmise hosteli kõrvalt soetanud olime, välja. Tegime rummikoola kokse ja hakkasime Uno kaarte mängima. Mängimisest eriti midagi välja ei tulnud, kuna nii paljust oli lobiseda. Will ja Erika olid lennujaamast ka pudeli kihisevat kaasa ostnud, mille otsustasime avada oma residentsi katuseterrassil. Otsisime katuse üles ja läksime vaadet nautima. Loomulikult oli vaade imeline. Kaugelt paistsid kuulsad KL kaksiktornid ja kõik ülejäänud tuledes kõrghooned.
Ja mina nautisin üle pika aja kihisevat, mis on siiski minu lemmikjook aga mida siinkandis paraku normaalse hinnaga saada ei ole. Oli aeg linna sõita ja õhtust sööma minna. Jalutasime mööda peatänavat ja otsisime kuhu sisse astuda. Leidisme mingi hiina pärase söögikoha – sõime kõhud täis ja hakkasime KLCC pargi poole liikuma.
Tegu oli vanaaasta õhtuga ja tahtsime näha kohalikku ilutulestikku. Kui Eestis oled harjunud, et paugutamine hakkab pihta juba pealelõunal ja kui kesköö saabub, on paugutajad tuhandetes, siis tundus, et KL’is ongi vaid üks, linna enda ilutulestik ja kogu lugu. Vaatepilt oli võimas ja otse meie peade kohal ning kestis 10minutit.
Ilutulestik vaadatud, hakkasime massiga kuhugi suunas liikuma. Olime hämmingus, kui palju rahvast igalpool oli. Masside vool ei lõppenud, seisime umbes pool tundi ühe koha peal ja jälgisime toimuvat. Massid muudkui voolasid ja voolasid ja lõppu polnud paista.
Pidime endile tunnistama, et oleme vanaks jäänud (mina olin seltskonnast kõige noorem), kuna mitte kellelgi ei olnud mahti edasi peole minna. Kõigile oli kergendus, kui otsustasime, et proovime Grabi tellida ja lähme oma mõnusasse korterisse tagasi. Kuid vana aasta õhtul kesklinnast taksot saada pole kerge. Otsustasime, et kõnnime suunaga kodu poole ja vaatame, kus ummik hakkab väiksemaks jääma ning tellime sealt takso. Saime ka autojuhilt oma targa tegutsemise eest kiita, et kõige suuremast ummikust eemale kõndisime. Jõudsime ilusti koju, lobisesime veel veidi ja kobisime magama. Järgmiseks päevaks oli juba plaan paigas – vahime päev otsa filme ja toidu tellime ukse taha! Täpelt nii läkski.
Järgmisel varahommikul saatsime Willi ja Erika lennuki peale. Nemad suundusid
tagasi Balile. Leppisime kokku, et järgmine kord kohtume juba kas Rootsis või Eestis. Minu ja Taavi päev möödus taas tubaselt. Kasutasime võimalust residentsi pesumasina ruumis oma pesu tasuta ära pesta ja mõnulesime hiigelsuure basseini ääres.
Ostsime kohalikust väikepoest süüa ja nautisime kõrghoone võlu, et hoonest kaugemale ei peagi minema.
Järgmine hommik oli aeg Vietnami poole lennata.
Tekst: Minna
Toimetas: Taavi
Illustratsioonid: Minna
lazyadventurer.blog 