Umbes 3 tundi enne laeva väljumist hakkasime vaatama, kuidas praami peale saadakse. Sadam oli meil juba üles leitud ja sissepääsuks õige koht samuti.
Sõitsime sadama alale aga loomulikult suutsime õigest kohast mööda sõita. Ümberpöörd ja leidsime õige raja. Enne piletikontrolli kioskeid peatas meid sadama tööline ja ütles, et peame kõigepealt minema terminali hoonesse sisse, oma online’i piletid ette näitama ja saama confirmationi (kinnituse). Otsisime tihedalt täispargitud parklas omale koha ja liikusime terminali suunas. Terminali hoone ukse taga oli aga pikk järjekord. Järjekord liikus kiiresti ja olime peatselt ukse peal, kuigi iga teine kohalik, kes järjekorda nägi sellest mööda üritas trügida, kuni lõpuks turvamees ukse peale toodi, kes hakkas masse kontrollima ja trügijaid järjekorra lõppu suunama. Saime aru, et pikk järjekord on neile kes praamile jala lähevad. E-piletid ja dokumendid ette näidatud, prinditi meile pardakaardid välja ja saime esimesse kontrollpunkti liikuda. Seejärel teise punkti, mis oli nö piirivalve. Seal paar sõna piirivalveametnikuga juttu puhutud (kus olime ja kust tulime jne), saime lõpuks laevale sõidu järjekorda.
Praami väljumiseni oli veel 2 tundi, kuid juba hakati autosid laeva juhatama.
Keegi meist ei osanud oodata, mis vaatepilt praamil avaneb. Tekile jõudes saime aru, et tegu on täiesti tavalise Tallinn-Helsingi praamiga. Lihtsalt võibolla 30 aastat ajas tagasi.
Praamile sai osta nii teki pileti, istekoha pileti, või kolme eri sorti kajuti pileti. Me otsustasime kõige odavama kajuti kasuks. Mis oli siiski kogu reisi kõige kallim majutus (kogu kupatus- 3 inimest, auto ja kajut kokku 270€). Kui olime õige kajutiukse üles leidnud ja sisse astunud leidsime eest vaid 2 ühe inimese voodit.
Aga meid oli ju kolm ja olin kindlasti ostnud kajuti kolmele. Siis aga nägime, et kajutis on lisaks tualeti uksele veel üks salapärane uks. Avasime selle ja kiikasime üle ukse ning nägime veel üht nari. Vot kui hästi läks, Eikel sai lausa oma toa oma dušši ja WC’ga. Naersime, et 2 WC’d kulub ära, sest torm möllas ja oli oodata suuri laineid. Kartsime et nii mõnelgi võib tulla raske öö. Ette ruttavalt võin öelda, et siiski oksendama me keegi ei hakanud.
Kuigi kell oli juba üheksa õhtul, mõtlesime, et magama kohe ei lähe. Kammisime praami risti põiki läbi, saime aru, et kultuuriprogrammi kuskil ei pakuta. Istusime ühte baari maha, tellisime Fernet Brancad, mis nüüd 2.5 euro asemel maksid 4.5 eurot ja asusime kaarte mängima.
Olime kaardid soetanud laeva poest ning kui kaardi paki avasime oli üllatus suur. Tegu oli mingite Itaalia eriliste kaartidega, kus ei olnud ühtki numbrit ega meile tuttavaid maste. Saime lõpuks loogikast aru ja kuigi numbrid jooksid kaardipakis vaid 2-7’ni saime paar ringi turakat mängitud. Kui laev umbes veerand tundi lubatust hiljem sõitma hakkas, otsustasime välitekile minna ja kaugenevaid linnatulesid nautida, boonuseks oli äike.
Oligi aeg uinakuks “vangikongis”. Uni meil kellegi kvaliteetne polnud, kuid kardetud merehaigus jäi õnneks tulemata. Võib isegi öelda, et suured lained hoopis kiigutasid mõnusalt. Kajuti seinad aga kostsid mõnusat läbi, niiet helid oksendamisest, norskamiseni olid hästi kuulda.
Ärkasime kell 7 äratuse peale ja hakkasime vaikselt sättima.
Praam oleks pidanud Barile jõudma kell 8, kuid saime praami pealt maha alles kella poole kümne aeg.
See aga lõi natuke meie tiheda ajagraafiku sassi, sest plaan oli, et Taavi viib minu ja Eikli majutusse ära ja sõidab siis Napolisse, et sealt lennujaamast tüdrukud peale võtta. Nende lennuk pidi jõudma kell 13. Meil oli aga Itaalia ida kaldalt lääne kaldale sõita ligi 4 tundi.
Saime aru, et isegi kui Taavi jõuab siis väga napilt. Kuid taaskord läks kõik nii nagu pidi minema ja tüdrukute lend hilines veidi, niiet Taavi jõudis ilusti neile vastu.
Taaskohtumine oma kallitega oli emotsionaalne ja oi kui lõbus!
Ciao!
lazyadventurer.blog 