Jalutades tagasi Laxman Juhla linnaosa poole, et kolida hostelisse nägin tee peal pisikest salongi. Plaanisin juba pikalt minna pediküüri, olin eelmisel päeval ühest salongist patänava ääres küsinud hinda- 2000 ruupiat ehk ca 25 euri. Liiga kallis. Salongi ukse taga tuli lasta kella, mille peale ülevalt rõdult hüüti, oodake minut ma tulen alla.
Küsisin mis pediküür maksab, mille peale vastati 900 ehk ca 12euri- sobib, ei pidanud vajalikuks tingidagi! Sain kohe tooli istuda ja olemas.
Rohkem takistusi mu teele ei tulnud ja jõudsin hostelisse, mulle näidati tuba ette. Soovisin reserveerida mäe vaatega toa, kuid intrnetist reserveerides näitas, et seda tuba pole saadaval. Otsustasin siiski poisi käest, kes mulle tuba näitas küsida, et ehk neil on mõni vaatega tuba. On küll! Kuid see maksab 300 ruupiat öö kohta rohkem. Kuidas nii? Internetist bookides näitas et 180 ruupiat rohkem öö kohta. Poiss selgitas, et jah Agoda (reserveerimis platvorm) teeb oma soodukaid ja nemad ei saa paraku sellist hinda kohapeal pakkuda. Parim mis nad teha saavad on 800 kolme öö kohta juurde (ehk vaid 100 vähem, kui algne hind). See pole ju mingi hinnalandus, vastasin. “Vabandust, madam, ma ei saa midagi teha.”Moosisin mis ma moosisin, ei lasknud ta hinda alla. “Olen kõigest töötaja ja ei saa midagi teha”. Olin kogu selle kauplemise juures siiski väga sõbralik, rõõmus ja viskasin nalja. Palusin, et ta juhatajalt ka küsiks, ma ju soovisin tegelikult seda paremat tuba reserveerida, kuid süsteem näitas, et vaba tuba pole. Poiss jäi aga endale kindlaks ja mina ka, nii palju ma juurde ei maksa.
Istusin siis oma koopas (aknad küll olid, kuid need olid 2 meetrit kõrval majast) ja otsustasin, et mina pean parema toa saama ja ma ei maksa rohkem kui 500 (6€) kolme öö kohta! Läksin retseptsiooni, kus istusid manager ja sama poiss keda juba olin moosinud. Hõljusin suure naeratuse saatel nede juurde panin mängu kogu oma šarmi ja ütlesin: “No poisid, viimane võimalus teile- 500 ruupiat siin ja praegu!” Manager: “600!” Mina veel laiema naeratusega lõin käega vastu lauda ja ütlesin: “Ei, 500 ja kõik!” Nii me siis edasi tagasi seal vaidlesime paar korda. Mängu tuli veel kolmas poiss, nad rääkisid omavahel hindi keeles ja ainus mis ma aru sain oli kui kolmas poiss ütles inglise keeles 500- ma noogutasin ja ütlesin, et näe tema jagab matsu! Manager ulatas oma peopesa minu suunas ja ilusa mäevaatega ja parema vannitoaga tuba oli minu 166 ruupia eest öö kohta, mis oli lõpuks isegi parem hind, kui läbi Agoda reserveerides.
Olin enda üle väga uhke ja hotelli poistele meeldisin ma ilmselt oma kauplemis oskuse pärast nüüd veel rohkem. Kõige toredam on siiski see kui palju ma ennast üllatasin. Olen kõigega leppiv ja kunagi ei taha kaubelda, pigem maksan natuke rohkem, kui hakkan vaidlema. Aga ilmselt oli mul vaja endale midagi tõestada ja näidata kui palju ma olen arenenud. Tulin Indiasse jooga kooli, kuid olen aru saanud, et kogu India on üks suur eluülikool- ja mina kavatsen siin saada doktorikraadi!
Oli aeg minna teisele kaldale oma kimonole järgi. Kohtasin sadamas Micheli ja läksime koos lõunale.
Sõime kõhud head paremat täis ja ma läksin oma lemmik müügimehe juurde ning loomulikult ostsin veel 2 kimonot juurde ja 5 paari pükse- oih! (Hiljem veel ühe kimono ja ühe paari pükse…)
Peale shoppingut pidin kokku saama kohaliku sõbraga, kes näitas mulle selle kalda poolseid randu, mis siginast saginast veidi eemal.
Istusime veidi aega jõeääres, vaatasime mööduvaid rafte, kes päikeseloojangusse aerutasid, kuni oli aeg minna mõnede kursakaaslastega tantsupeole. Mahak viis mind peopaika ära, kus sain kokku Federicoga. Võtsime istet ja otsustasime kõigepealt süüa. Kelner tuli meie laua juurde ja esimese asjana mainis ära, et neil on ka õlut (see on haruldus siinsetes söögikohtades). Federico kostis selle peale, elgantsel ja veidi hukkamõistval toonil- ee ma ei joo alkoholi, mina vaikselt järgi, et mina ka ei joo. Esitasime tellimuse, kelner lahkus lauast ja meie Fredericoga hakkasime lobisema erinevatest alkohoolsetest jookidest ja millised joogid meie lemmikud on. 😀 Jah, me kumbki pole täiskarsklased, kuid kooli ajal ja Indias me karsklust praktiseerime. Frederico on Argentiinast pärit ja nimelt tuli välja, et minu lemmikjook (loe: arstirohi) fernet branca on Argentiinas ääretult populaarne- küll kokteilina koos coca-colaga. Ja kuna on haruldus kohata inimest, kes fännab fernetit tegi see meid veel lähedasemaks.
Sõime oma toidud ja otsusatsime tantsima minna. Rahvast polnud palju ja kogu atmosfäär meenutas kaheksanda klassi koolidiskot. Saal meenutas väikest võimalt või aulat. Valgust oli liiga palju ja enamus inimesi istusid oma nurkades, ning jõid salaja õlut või kallasid põuetaskust omale midagi kangemat.
Me ei lasknud sel segada ja lasime muusikarütmil end kanda.
Lõpuks liitusid meiega ka Michele ja Sandy.
Pühapäevaks olid Sevrine ja Federico plaaninud meile külastuse tunnise jalutuskäigu kaugusel looduse keskel asuvasse mõnusasse kohvikusse.
Kohvik oli täielikult vabas õhus suhteliselt suure ala peal ja otse Ganga kaldal.
Sõime hommikust, pikutasime päikese käes ja tegime joogat. Omanik oli veel eelmisest õhtust parajalt pidune ja parandas sõpradega kanepi abiga pead. Ta näitas meile mõnusat ojakest, kuhu olid ehitatud tammid, mis tekitasid ojakesse väikesed basseinid, kus lesida.
Olime seal veetnud juba mitu tundi, seega otsustasime enne minekut ka lõunat süüa.
Meie kursusekaaslane Taneesha oli juba ammu meid enda hotelli külla kutsunud ning saime aru, et kui me nüüd ei lähe siis me ei jõuagi sinna. Kuna kell oli juba päris palju, oli jala minek keeruline. Küsisime omanikult kas ta saaks meile takso kutsuda, aga tema sõber oli just sinna suunda minemas ja saime tema uhke auto peale- nimelt oli tegu kohaliku hotelli ärimehega.
Taneesha hotell asus samuti jõe kaldal ja linnamelust eemal. Jalutasime mööda jõeäärt, imetlsime päikeseloojangut ja lobisesime.
Kuna kõhud olid veel liiga täis, loobusime õhtusöögist, kuid võtsime magustoitu. Lauas tuli jututeemaks õpetajatesse armumine. Ja kellele milline õpetaja meeldib. Olime Severinega arutanud, et meie arvates üks meie õpetajatest on gei (olime selles üprisiki kindlad), olime Federicolt ka kinnituse saanud, kuna ta on gei on tema radar ilmselt tugevam kui meie oma. Küll aga arvas Taneesha, et see konkreetne õpetaja on talle liigset tähelepanu pööranud. Mine siis võta kinni. Me siiski oleme väga kindlad, eesotsas Fredericoga, et sellele õpetajale meeldivad mehed ja ka Frederico tajus temalt teatavat tähelepanu. 😀
Oli aeg kodupoole liikuda ja palusime endale takso tellida, takso hinnaks öeldi liiga suur number ja me otsustasime hakata jala minema- küll me siis mõne takso otsa koperdame.
Oli pime ja täiskuuöö, kõndima pidime tihedal autoteel.. Seiklus! Õnneks oli mul olemas helkur ja panime taskulambid põlema. Otsustasime võtta suuna autosilla poole, sest arvasime, et siis on suurem tõenäosus pääseda ühe taksoga sillani, jala üle minna ja sealt võtta järgmine auto. Mida aga ei tulnud oli takso. Hakkasime hääletama, kuni lõpuks juba üsna silla lähedal saime suure veoauto peale. Juht ei rääkinud sõnagi inglise keelt aga noogutas nagu saaks aru, kuhu me soovime minna. Jälgisin mapsist asukohta ja sain aru, et auto ei keera silla peale ja sõidab otse edasi. Ma ei tea siis kuhu ta oleks meid viinud aga palusime peatuda, olime nüüd sillast taas sama kaugel kui alguses… Hakkasime tagasi vantsima. Meil oli vähemalt väga lõbus. Üsna pea peatus takso ja ka tema väga inglise keelt ei rääkinud- üritasime selgeks teha, et meil on vaja Laxman Juhlasse- üle silla teisele poole kaldale. Ta samuti noogutas, aga kui sõitama hakkasime sõitis ka tema autosillast mööda. Meil oli nii naljakas, et me isegi ei suutnud temaga arutada, et kuhu ta siis omast arust meid viib. Lõpuks saime sotti, et ta ei kavatse teisele kaldale meid viia. Palusime siis viia end jalakäiate sillale, kus saame ise jala edasi minna. Kogu seiklus oli nii naljakas- saime korraliku kõhutäie naerda. Ram Juhla jalakäiate sillast oli meie linnaossa veel ca 25 minutit jalutada. 15 000 sammu hiljem olime lõpuks kodus!
Järgmine päev võtsin rahulikult, tahtsin Taavi tulekuks välja puhata, saan ju talle isiklikuks giidiks kehastuda. Tegin rannas joogat ja istusin kohvikus.
Sain veel terve päeva lisaks, kuna teadsin, et Taavi hakkab tulema 6. vebruaril aga ei mõelnud, et see tähendab kohalejõudmist 7ndal.
Järgmisel hommikul otsustasin võtta hommikusöögi veidi peenemas kohvikus. Mulle väga sobib siin, et saan söönuks väga odavalt. 1€ saad lihtsamates tänavatoidu kohtades kenasti kõhu täis aga hubastes kohvikutes, mis veidi peenema mulje jätavad on samuti nii taskukohased. Minu hommikusöök, mis oli vägagi rikkalik- alustasin puuviljasalatiga, mis oli väga suur ning hiljem võtsin köögivilja grill võileivad ja chai- kõik see kokku läks alla 5 euro.
Taavi jõudis pealelõunal ja ega ma teda säästnud. Asusime kohe jalutuskäigule ja tutvustasin talle oma kahte koduseks saanud linnaosa. Jalutasime ringi ja käisime õhtust söömas.
Järgmine päev tuli spontaanne otsus saada Maarja ja Varuniga plaanitust varem kokku, et olla koos Shimlas ja Chandigarhis. See tähendas meile aga kaks päeva vähem Rishikeshis. Alustasime päevaga varakult, et jõuda enne linna ärkamist jões käia, et saaksin bikiinides ujuma minna. Jalutasime kella 8 ajal jõe äärde käisime ujumas ja tegime joogat. Linn hakkab elama alles 10 ajal.
Esimene kohustuslik vaatamisväärsus oli Biitlite ashram, kus ise olin juba käinud.
Nägin seal ka paari uut hoonet, mis eelmine kord kahe silma vahele jäid.
Mul oli mitu tänavatoidu kohta kuhu Taavit tahtsin viia, mis tähendas lausa tänava toidu tuuri, sest nüüd oli vaja kõik need kohad ühe päeva jooksul läbi käia. Alustasime toidu tuuriga biitlite ashrami juures asuva praekartuli ständiga. Lihtsad praekartulid maitseainte ja chilli kastmega.
Kuna lahkusime Rishikeshist järgmisel päeval pidin hakkama kõigiga hüvasti jätma. Esimesena ütlesin head aega Montyle- Kasperi chai poisile, kes ka nüüd minu chai poisiks sai.
Tegime tema juures chaid ja jätsin hüvasti oma chai papiga.
Seejärel sain kohvikus kokku Sevrine ja Fredericoga. Hüvastijätt nendega oli väga raske. Olime saanud nii headeks sõpradeks.
Jätkasime toidutuuriga mu lemmik võileiva kohas. Kus seekord maitses köögivilja grillvõileib eriliselt hästi.
Taavi rentis rolleri, et saaksime teisele kaldale, turismi piirkonnast välja minna, kus kaks head tänavatoidu putkat asusid.
Enne seda käisime meditatiivsel kontserdil, kus mängiti mõnusat rahulikku flöödi ja trummi muusikat.
Esimeses putkas plaanisin meile tellida chapati (lame sai) wrapi. Kahjuks chapatid olid otsa saanud ja saime lihtsalt grillitud soja ”šašlõkki” ja grillitud paneerijuustu süüa. Need maitsesid ka ilma chapatita oivaliselt.
Sõime kokku kolm taldrikutäit.. Seejärel oli plaan süüa erilist Dali (läätsekastet), kuid ka see oli otsa saanud. Samas putkas müüdi kartuli ja paneeri lehtaigna pirukaid, mis ka imeliselt maitsesid.
Oli aeg liikuda kodu poole. Kui jõudsime oma linnaossa tagasi uurisin kas Taavile mahub natuke veel sööki, sest üks hea Lõuna- India toidu koht oli veel avatud. Võtsime sealt dosa ja utapami ja veeresime magama.
Äratus oli pandud kella 5ks. Hommikuks olin planeerinud sõidu mägedesse päikesetõusu vaatama, kus ka kooliga käisime. Kohale oli vaja jõuda umbes 7ks ja sinna oli tunnine sõit rolleriga. Otsustasin ise sõita, kuna kell 6 hommikul magab kogu India rem und ja siis saab Taavi ka veidi ringi vaadata.
Kuigi suutsime vahetult enne kohale jõudmist veidi ära eksida jõudsime enne päikese tõusu kohale. Imetlesime imekaunist päikesetõusu mägede kohal ja kaugel paistvaid Himaalaja lumiseid tippe.
Kella 10.30 oli mu kohalik sõber Mahak meile organiseerinud takso, millega ootas ees umbes 8 tunnine autosõit Shimlasse. Kõlab võibolla hullemini kui on aga 8 tundi Indias taksoga sõita on täitsa normaalne ja kilomeetreid oli vaid 260. Maksma läks see mugavus umbes 100€.
lazyadventurer.blog 